16.10 - Lõppakord Rabajooks

 Vahel on tõesti tunne, et sportimine/ liigutamine on märkimisväärselt lihtsam, kui selle kirjapanek. Kui oled terve tööpäeva arvutis istunud, siis lähevad õhtud omasoodu ja no kuidagi "ei tule vaimu pääle". Proovin täna siis jälle kahenädalase perioodi kahe sõnaga kokku võtta.

Septemberi lõppu mahtus veel vaid üks pisike rattasõit. Pisike seetõttu, et tagumine rehv oli tõhjavõitu ning ma orenteerusin Hiiule, et seal iseteeninduspunktis rehv täis pumbata. Mis ei õnnestunud, sest pump oli täiega katki. Ja mina selle rehviga enam sõita ei julenud. Kõigepealt võtsin suuna raudteejaama (kuna rong oli kohe tulemas), kuid siis suhtlesin veidi Elroni klienditeenindusega (ja no see neiu oli ikka tõeliselt "terav pliiats". Ajas mind nii närvi, et ma astusin tipa-tapa ratas käekõrval koju tagasi. Tuju oli s***, tempo oli ainult natuke aeglasem, kui enne sõites. :D Sest paraku - rattasõit on katastroof. Helistasin kõndimise käigus mehele ka ja (pisarad kurgus) ütlesin, et: "Ma ei taha täna õhtegi abi ja õpetust. Ma tahan täna lihtsalt öelda, kui väga ma ratast vihkan." No loomulikult sain ma õpetussõnu ka ikkagi, aga eks ma aimasin seda ette...

Reede (30 september) õhtul tuli ka üks mõnus pikk jalutuskäik. Võtsin jalad selga ja sibasin Mustamäele poodi. 

Laupäeval käisime Ülemistel basseinis. Enne veel natuke sain häid nõuandeid ratta kohta. Ja väntasin tibake. Mitte et need nõuanded midagi lihtsamaks või paremaks teeksid praegu, aga ehk jäävad kuhugi ajju ja hakavad pikas perspektiivis aitama?

Esmaspäeval oli töö juures kuuvahetus, kvartalivahetus... Pingeline ja kiire päev. Õhtul käisin MyFitAbs trennis. Pagana raske oli, aga mõnus ka. 

Teisipäev - BodyCombat. No puhas "surm". Nii kui treeningus on koreograafia/ liikumise all kasvõi üks punktike (nagu BodyCombatil on) on mul jalad kohe sõlmes. Väsinud sellest hoolimata, kuid ei oska ettegi kujutada, kui oleks suutnud veel sammud ka kõik kaasa teha...

Kolmapäev - BoxBox Järvel. Katrena teeb hoopis teistmoodi kui Kauri või Kadi. Ja mulle meeldib see trenn ikka ikatepidi. :)

Neljapäeval käisin ujulas. Kell küll ajab jama (ta ei ole hea ujumise distantsi lugemises) kuid ma olen veendunud, et ujusin kilomeetri. Aeglaselt küll (sest kiiremini liikudes ma ju ei jaksaks ujuda), aga olemine oli mõnus-mõnus. 

Laupäeval alustasin jõusaalist. Mees näitas ühte harjutust, mida oleks hea teha ning pärast seda sibasin veidi jooksulindil. Lõpetuseks ujuma. Väga palju ei jaksanud, kuid natuke ikka. 

Pühapäeval käisin üle hulga aja lõpuks õues jooksmas. Raske oli. Aeglane olin. Aga tore oli. 

Kogu selle lõbutsemisega väsitasin ma end aga kokkuvõttes päris ära ning see nädal oli üks looderdamine. Teisipäeval õnnestus selle taha varjuda, et käisin NKK kokkusaamisel. Vaid kolmapäeval natuke jõusaalis sehkendamas ja pärast mullivannis. Ning laupäeval ujulas. Kilomeeter umbes minut kiiremini kui eelmine kord. Mis on ikka veel haledalt aeglane. Aga mul on veel aega harjutada. :)

Täna toimus 96.Rabajooks. Ilm oli tegelikult mõnus, kuigi veidi tuulene. Tütar oli nõus minuga kaasa tulema, seestap panin end veidi soojemini riidesse kui ainult ise minnes oleks mõistlik olnud. Ja peale jooksu tasus see kuhjaga ära, sest lõpus oli päris jahe piigat rajalt oodates. 
Aga jooksust - rada on lühemaks jäänud. Jõudsime seitsmendasse starti. Jaksasin lõpuni joosta. Rada oli üllatavalt hea (kartsin palju hullemaid lompe ja muda). Olin aeglane, olin väsinud. Pulss päris kõrge. Aru ma tegelikult ei saa. Kas tõesti on asi selles, et olen viimasel ajal vähem jooksnud?  Aga noh, emotsioon on oluline ja see oli hea. Vimplit ei jagunud, šokolaadi anti. :) 
Homsest algab uus nädal, eks näis, kuidas läheb. 

26.09 - Sügis tuleb kukesammul

 Peale maratoni möödus nädal suhteliselt looderdades. 

Esmaspäevast reedeni vaid kaks pikemat kõnniringi (ühendatuna kasulikuga). Teisipäeval käisime Mustamäel Lidlis ja neljapäeval käisin pojaga Laagris Saue riigigümnaasiumi lahtiste uste päevadel. Maja on alles valminud ja võimaldati tutvumist. Sega võimalust ei saanud ju kasutamata jätta. Reedel lihtsalt niisama kõndimas.

Laupäeval pojaga Ülemistele basseini. Sulistasin natuke niisama ja siis kolm korda 300m ujumist. Vaata seda kella kuidas tahad - sellise tempoga ma kontrollaega ei jõua. Mehel palju häid nõuandeid, aga mina olen teadagi pika vinnaga. Hakkan ühe parendusettepaneku peale mõtlema ujumise ajal ning ajan kaks erinevat asja paigast ära selle käigus...

Pühapäeval käisime tüdrukutega söömas ja peale seda tegin ka tillukese tiiru basseinis. Lihtsalt, et organism harjuks mulistamisega.

Algas uus nädal ja lõpuks ometi jõudsin esmaspäeval ka trenni lõpuks. Päevane BoxBox oli täitsa mõnus vaheldus. Ja üllatavalt tühi. Ainult mina ja kaks noormeest lisaks treenerile. 

Teisipäeval ajasin oma ratta rõdult välja ja käisin natuke väntamas. See oli... hale. Ma ei jaksa. Isegi, kui tempo on olematu. Ja tempo oli olematu...

Kolmapäeva hommikul BodyBalance Virus. Bussid klappisid väga hästi, seega jõudsin tööle tagasi päris kärmelt. Uus kava on tiba võõras, aga ehk millalgi saab tuttavamaks ka. Tasakaalulugu on küll selline, et ma tunnen end viimase "karuna". Õhtul väike jooksutiir. Esimene peale maratoni. Joosta oli mõnus, kuid jaksu ei olnud.

Laupäeval käisime mehega taas Ülemistel ujumas. 

Ning pühapäeval tiba pikema jalutuskäiguga (kooku 17km) Rocca al Maresse basseini ning mullivanni. Olin päris mõnusalt vässa, kuid käisin siiski ka basseinist läbi. Esimese 50m peal oli tunne, et lõpetan ära. Lihtsalt ei jaksa... Aga surusin hambad risti ja vaikselt läks paremaks. Tempo ikka aeglane, kuid oma 600m sulistasin ära. Tehnika oli ka muidugi täitsa metsapoole. 

Ja täna - käisin NATO testi tegemas. :D 
Ise ka ei saanud päris täpselt aru, kust mul selline mõte. Aga MyFitness pakkus võimalust ja tundus, et... Miks ka mitte... Kaks minutit kätekõverdusi (mitte et jaksu niikauaks jätkunud oleks), kaks minutit kõhulihaseid ja 3,2km jooksu. Jooksu tulemus (punktiliselt) kõige parem, kuid samas olen selles kõige rohkem pettunud. Ajaline eesmärk maksimumpunktide saamiseks ei olnud minu vanusele üldse võimatu. Kuid... jooks oli skillmillil. Oleks olnud kasvõi tavalisel jooksulindil, siis ma oleksin ära teinud, kuid seda masinat ma natuke isegi kardan. Ja see oli issand kui raske! Kolme ala kokkuvõttes 198 punkti. Sõber google ütleb, et "Testi edukaks läbimiseks tuleb igas harjutuses saada vähemalt 60 punkti ja kokku vähemalt 190 punkti". Mis tähendab, et ma tegelikult testi ei läbinud. Sest kõhulihastes sain 51 punkti. Aga nüüd ma vähemalt tean, kuhu siit edasi püüelda on. Nii et kui ma NKK avalduse ära teen, siis järgmisel korral (aastal?) juba eesmärk kõigil aladel vähemalt 60 punkti saada. :)

11.09 - Kui eesmärgiks on Tallinna Maraton...

Viimased kaks nädalat möödusid kiirelt ja pigem laisapoolselt. 

Trenni mõistes tegin kaks pisikest jooksu (mõlemad eelmisel nädalal, esmaspäeval Tallinnas 7+ kilomeetrit ja pühapäeva hommikul Saaremaal 5,5km). Lisaks mõlemal nädalal teisipäeval BodyBalance ning sel reedel üle väga pika aja BoxBox (mis oli tibatilluke viga, sest eile õhtuks olid kaela ja käelihased veidi õrnad :D). Aga ei midagi ületamatult hullu.
Lisaks oli pikemaid ja lühemaid kõndimisi ning kavajärgselt neljapäeval ja reedel peale tööd ning plaanijärgselt laupäeval hommikul üheksast päeval viieni olin abiks Tallinna Maratoni seretariaadis. Mulle on tõesti see melu meeldima hakanud. Need inimesed, emotsioonid. Ja kui laupäeval enne noortejooksu liikuva infopunkti ülesandeid täitsin, siis täiega nautisin ilma ning oma imelist sinist õhupalli. Parim küsimus: "Millal vihma sadama hakkab". Kuna ma lubasin, et "millalgi järgmisel nädalal", siis tuleb nüüd ilmateadet jälgida. Lisaks olid põnnid mõlemad noortejooksul osalemas ning tundub, et lõppkokkuvõttes olid ka nemad rahul. 

Aga jõuame siis tänasesse hommikusse. 
Kui eile poja poolmaratoni joogipunkti aitasin (ta pole kunagi Kopli kandis käinud, seega sõitsime koos sinna. Õnneks oli see trammiga suht lihtne) hakkasin oma jooksuriiete valiku plaanis kahtlema. Sest mul hakkas konkreetselt käes külm. 
Kuid täna hommikul toimis plaan siiski imeliselt. Starti läksin dressikaga ning kilomeetri pärast oli mees rajal ja andsin pluusi ära. Ja siis oli lühikeses dressis juba väga hea, sest keha oli juba jooksmisest piisavalt soojenenud. Abikaasa võttis kodust kaasa suure orandži vihmavarju. Olin täiega skeptiline (ma kohe oskan seda alati olla tema lennukate ideede peale), kuid nii tobe kui see ka ei tundunud - raja ääres toimis sajaga. Lahtine päikeseline vihmavari tõmbas pilku ja mul oli meest kõigis kokkulepitud kohtades väga lihtne märgata. 
Korraks starti tagasi. Sättisime end vennaga kohe päris tahapoole. Algus oli väga mõnus - teadagi, värskete jalgadega mäest alla sibada aeglasest tempos (sest massid liikusd ees ka veel aeglaselt) on ju täitsa mõnus. Siis läks suur mass kiiremaks, kuid meie säilitasime väga mõistlikku tempot. Ok - kolmas kilomeeter läks tiba lappama, kuid ka see 6:13 tempo ei olnud midagi liiga hullu. Stardis nägin "TipustTopini" tiimikaaslast Hellet, kes alles oli tagasi jõudnud pikalt matk-rännakult ja oli ikkagi ülieneregiline. Esimese kilomeetri lõpupoole kohtusime (või õigemini tema kohtus meiega) Tigu Kadrit. :)
Eks selliseid rohkemal või vähemal määral tuttavaid oli teisigi üksjagu. Üsna kohevarsti leidsime ka Maichli. Esimesed kümme kilomeetrit olid lihtsad, mõnusad ja toredad. Viieteistkümnendal kilomeetril tegi parem põlv "töksti" ja jalg läks pehmeks. Järgnes poolteist kilomeetrit, mis olid suhteliselt ebameeldivad, aga mitte õnneks veel väga hullud. Laenasin vennalt valuvaigisti (sest minu enda oma oli kodus ilusti kapinurga peal). Jalg ei läinud heaks, aga piisavalt normaalseks, et uuesti julgemalt ettepoole vaatama hakata. 
Rada oli üldiselt huvitav ja vahva. Õismäele olid põnnid ka tee äärde emmet ergutama tulnud bussiga ja minu piirituks üllatuseks olid nad seal ka siis, kui me tund ja nelikümmend minutit hiljem sinna tagasi jõudsime. Piiga lippas siis uuesti koju, kuid poiss sai abikaasaga kokku ning elasid meile kaasa veel ka Stromkal ning ootasid meid finišis. 
Mõnes mõttes see tagumine 19-27km ring oli kõige nürim. Ma isegi ei tea täpselt mispärast. Võib olla kuna väsimus kippus juba peale, kuna lõppu oli ikka veel palju, kuna rajad olid "pikad ja sirged" ning päris pikalt liikusime kergliiklusteedel, mis on mulle tuttavad ja olen palju olnud. Ühel hetkel ütlesin vennale, et "nüüd ma pean küll kõndima natuke". Ja talle sobis. Natuke kõndi, rohkem jooksu. Lõpule lähenedes natuke rohkem kõndi ja vähem jooksu. Kuid ühel hetkel sundisime end uuesti jooksma. Kilomeeter oli küll aeglane, kuid sai läbitud jooksusammul. Siis jälle jupp kõndi ja veidi pikem jooks. Ning Balti jaama juurest lõpuni pidasime ka jooksusammul vastu. Kuigi pean tunnistama, et Meritoni hotell pole kunagi varem niiii pikk olnud. :) Aga lõppu me jõudsime ja aeg 5:17 mu nime taha kirja läks. 
Millalgi mõned nädalad tagasi vaatasin oma unistused, võimed ja plaanid üle ning ütlesin, et kui jõuan lõppu ajaga 5:30, siis olen üüber-häpi. Ja kui jõuan aeglasemalt, siis olen ka häpi. Ja ausalt - saan aru, et enamike jooksutreenerite hinnangul ei olnud see isegi mitte jooks, mida ma tegin - aga ma olen tõesti väga rahulolev ja õnnelik. 

Joogipunktid olid toimekad ja vahvad. Nägin nii mõndagi kaas-vabatahtlikku sekretariaadist ning ka täiesti võõrad vabatahtlikud elasid rõõmsalt kaasa. Mõnus oli leida banaane ja šokolaadi või küpsiseid. Mina, kes ma küpsiseid väga ei armasta, krabasin iga kord ühe näppu ning näksisin vaikkselt järgneva kilommetri jooksul. Loodetavasti ei olnud seal kusagil fotograafe, sest mu naeratus oli ilmselt vägagi küpsisepurune. 
Maratoniala oli suht ülerahvastatud, kuid saime koha, toit oli hea, päike paitas mõnusalt. 

Ning siis läksime abikaasaga Rävala MyFitnessi Spa-alale mõnnatama. Tema idee, mis alguses (kui ta sellest rääkis) tundus nagu ajaraisk, kuid lõppkokkuvõttes olid need mullivann ja aurusaun täiega seda väärt. 

Nüüd juba tükk aega kodus. Olemine on hea. Uni on. :) 
Homme jälle tööpäev. 
Aga nädalavahetus oli äge. 
Me happy!

28.august - Kui nädal möödub liiga kiirelt

 Mida teha, kui nädal möödub nii kiirelt, et trennitegemisega kuidagi järgi ei jõua? :D

Aga täiesti ludri ma ikkagi ei olnud.

Esmaspäev - käisime mehega meie "lombi" (hellitava nimega "pässameri") vett katsumas. Jahe, aga mitte liiga külm. Kastsin end korraks ka vette ja sulistasin pea vee peal natuke edasi tagasi.
Teisipäev - kuna raudtee-ehitusega seoses on minu mõlema suuna perfektse ajastusega rongid ajutiselt liinilt maas, siis korra juba mõtlesin, et jätan trenni minemata. Kuid mees ergutas-julgustas ja viis mind autoga õigeks ajaks kohale ja toimetas pärast koju tagasi ka. Nii et üle kahe kuu uuesti BodyBalance Balti Jaamas. Mis mul öelda... Kõhulihaste harjutused ei tekitanud üldse sellist tunnet, et ma Saares olles enda arvates päris usinalt harjutusi tegin. Ja kuigi lihased valusaks ei jäänud, siis natuke ma järgmisel päeval ikkagi oma jalgu tundsin. Tõsiselt teistmoodi venitused/ painutused ikka, kui need, mida ise kodus või töö käigus teen. Õhtul käisin ka jooksmas. Taaskord ei leidnud ma Sisaski ja Särje tänavat nii üles nagu plaan oli. Kuid seekord ma vähemalt otsisin juba õigest kandist ning tagasi tulin seda teed mööda, mis plaanitud. Nende tänavate asukoht on minu jaoks sama "hiina keel" kui jalgratta käigud - arvad, et tundub loogiline, kuid järgmisel korral on jälle kõik peast pühitud ja nulltulu... Jooksmast tagasi jõudes võtsin kodust mehe kaasa ja käisime veel korra lombi juurest läbi. Seekord olid mul ka prillid ja panin ka pea vette ning proovisin päris ujumise moodi liigutusi. 
Kolmapäeval olime me sünnipäevale kutsutud ning ma nautisin kunsti (kõigepealt film, seejärel "tuleetendus") ning vajalikust tiba rohkem söödavat kraami. Kuid kõik oli lihtsalt niiii maitsev. Mulle meeldib, kui on palju värsket ja soolast. 
Neljapäeva õhtul peale tööd liikusime mehega koos Piritale. Tahtsime Metsakalmistult läbi käia ning ühildasime selle väääga pisikese jooksutrenniga - kolm korda Lükati silla juurest üles joostes. Rohkem polnudki tarvis, et jalgadest keedumakaronid saaksid. Mina ja mäed, teada lugu ju.... Edasine jalutuskäik oli naudisklev kõnd.
Reede õhtul pakkisime asjad kokku, lugesime lastele sõnad peale (et arvutid elektriarvet täisvõimsusel ei ründaks ning lemmikloomad ellu jääksid) ning asusime mehega reisile itta. Ööbima jäime Väinjärvele. Imeilus koht. Saabusime just päikeseloojangu järgselt, nautisime värve ning katsusin varbaga vett ja ütlesin, et "polegi nii hirmus". Hommikul poole seitsme ajal ärgates oli väljas paks udu ja õhusooja mobiilimasti andmetel 13, auto sensorite andmetel 10 kraadi. Kuid kogu selle loo juures tundus järve vesi veel isegi tiba soojem, kui eelmisel õhtul. Hingasin sügavalt sisse ning kastsin end märjaks. Ja ujusin mõned korrad 25m järvebasseinis edasi-tagasi. Päev möödus Kallastel pisitalgutel ja süües (mille käigus suutsin ma kas a) süüa midagi, mis mulle üldse ei sobinud või b) hingata enesele arusaamatul moel sisse liiga palju Hammerite'i aurusid. Igatahes oli päeva teine pool väike võitlus selle nimel, et normaalne välja näha ja end enam-vähem tunda). Õhtul keerasime autonina Vasknarva poole, kuid lõpetasime Alajõel, sest lihtsalt liiga pimedaks läks ja leidsime täiesti normaalse koha ööbimiseks. Mis omakorda võimaldas hommikuvalguses leida imelise (ja sel hetkel ka privaatse) väikese rannakese Alajõe kordoni taga. Kahjuks olid kohal ka sinivetikad, seega ma põlvedest kõrgemale vette ei liikunud. Sõitsime edasi Vasknarva. Jalutsime mööda jõe äärt, nautisime. Vahepeal käisin partidele tere ütlemas. Kuid kuna mul vooluveega kogemus puudub ja piirijõgi ei ole kindlasti hea koht selle kogemuse saamiseks, siis ma keerasin tagasi kohast, kus veetaimed lõppesid ja põhi suhteliselt järsu nurga all kaduma hakkas. Ehk siis pepu sai märjaks, kuid ujumiseni taas ei jõudnud. Aga kompenseerisime selle veidi hiljem jõe deltas, kuhu oli ehitatud paadisadam/ rand. Kuna kohalikud põngerjad tühjadelt ujuvkaidelt vettehüppeid harjutasid, siis tundus, et tegu ei saa olla väga kriminaalse toiminguga. Ja seega ronisin ka mina ühelt kailt vette, mulistasin paar korda ja siis suplesin (kuna prille polnud ma autost kaasa võtnud jalutama minnes)  teise kai juurde, kus sai välja ronitud. Igatahes oli täitsa lahe kogemus. Ja veidi hirmus muidugi ka - ma pean veel kõvasti harjutama, et kaoks ära see hingamist krampi kiskuv hirmutunne teadmatu sügavuse ja veetaimede haarde ees. 

Maratonini on kaks nädalat. Seekord on tiba hirm (et ikka pikk maa kuidagi ja mu võhm on viimasel ajal kuidagi väga nadiks jäänud). Kuid samas on ka usk ja teadmine, et ma ei lähe tulemust püüdma, ma lähen nautima ja lõppu jõudma. Iseendale tõestama, et ma olen suuteline selle taas ära tegema ja rõõmu tundma. 

21.august - Suvesaarlased taas linna

Taas on kuu möödunud.

Olin vahelduva eduga natuke tubli. 
Juuli lõpp läks tavapärase tempoga - sibasin ümberkaudsetel teedel ja radadel ning harjutasin endale sisse kombe peale jooksutiiru Bensukas lõpetada ja kõhulihaste harjutusi teha. 

Teise augusti õhtul, peale tööpäeva, sõitsime lastega Tallinna. 
Ning siis järgnes nädal spordivabalt, kuid tugeva pingutuse tähe all, sest mul oli töö juurest kolm puhkusepäeva ning olin IronMan Tallinna vabatahtlikuks. See oli lahe igas mõttes, kuid kuna mul on põhimõte, et istuda jõuab kodus ka, siis veetsingi päevad sisuliselt hommikul üheksast õhtul kümneni jalgel. Maratoni jooksu mõttes see ilmselt kasuks ei tulnud, kuid loodetavasti võhma mõttes kahju ka ei teinud. 

Esmaspäev peale IronMani - poeg laagrisse saadetud, tööpäev tehtud ja õhtul piigaga koos taas Saaremaa poole teele. Seal uuesti ka veidi spordiradadele. Vaheldusrikkamalt, kui varem. Sest kellelgi tuli hullumeelne idee. Et IronMani emotsioonid on ikka ülivägevad...

Ühesõnaga ma sibasin veidi joosta, kuid lisaks palusin mehel välja otsida aastaid tagasi mulle väga soodsalt muretsetud maanteeratta, millega ma kunagi sõitma ei hakanud, sest ratas ei ole lihtsalt minu rida ning nii peenikeste kummidega masina peal ei ole võimalik ju tasakaalugi hoida. :D No ja paar korda jõudsin ma sõitu ka proovida. Küll ainult mõned kilomeetrid, kuid kui esimesel katsel hoidsin kramplikult liiga kitsast lenksust ning nina sügelemine oli mitte väljakutse vaid lausa probleem, siis teisel korral sai nina juba sügatud. Mine tea, kui ratta Tallinna saame tuua septembris ja ma edasi harjutan, siis äkki õpin kunagi sõitma ka. 
Lisaks käisime Tõrise karjääris ujumas mõned korrad. Pigem küll suplemas, sest kuigi ma ammu-ammu ujuma õppides 21cc treeningute raames isegi piisavalt julgeks sain, et karjääris ujuda, siis aastate jooksul on see julgus taas kuhugi haihtunud ning karjääri läbipaistmatu vesi ja teadmata sügavusega põhi tekitas paraja paanikahetke ajus. On, millega tegeleda, kuid lootust on ka. Sest ma mäletan, et olen seda ju kunagi juba teinud. :)

Igatahes oleme abikaasaga mõlemad elevil ja ma vähemalt üritan. Eks siis paistab, mis tegelikult saab. :)

17.07 - Vahepeal nagu on suvi, siis jälle nagu ei ole....

 Ligi kuu aega on möödunud viimasest kirjutamisest. See ei ole olnud sportlikus mõttes just väga tegus kuu, kuid üleüldiselt olen ma siiski pigem rahul.

Ilmselt on abikaasal õigus, kui ta ütleb, et võhma saan ma ka tegutsemisest-toimetamisest. Ja seda on jätkunud. Mõni päev rohkem, teinepäev vähem. On ka päevi, mil olen täielik looder, kuid koguvaates on koormust olnud piisavalt parasjagu, et kord-paar nädalas jooksma jõudes end hästi tunda. 

Kui nüüd lühistatistika teha, siis:

27.juuni sibasin 6km. Tempo oli aeglane ja olin Lõuna-Eesti radadest vist ikka veel tiba väsinud. 
1.juuli - 9,7km, keskmine tempo minu lemmik (6:34), keskmine pulss 150 (mis tekitab rahulolu)
7.juuli - 8,1km. Keskmine tempo veel veidi kiirem.(6:29), keskmine pulss 148.
9.juuli - sellel päeval peatun veidi pikemalt. Mitu päeva oli juba olnud äikesevihmasid ja tormi. Meil mehega oli aga plaan, et oleks hea aeg teha enne maratoni pikem jooks. Laupäeva hommik äratas meid veidi niiskelt ja pilviselt, kuid kohati isegi päikesepaistega. Seega dressid selga ja autoga sõi Eikla poole. Algul oli mõte, et alustan Eiklast ja kooksen veidi "siia või sinnapoole" enne kui kodu poole tagasi liikuma hakkan. Kuid siis keerasime Tõrise poole ja see oli tore otsus. Sest muidu ei oleks ma kunagi teada saanud, et Törisel on karjääridest tekkinud järvekesed ja ujumiskohad. Sel hetkel paistis veel ka päike ja oli imeilus. Siis hakkasin ma vaikselt kodu poole sibama ja mees sõitis mulle järgi, tegi palju pilte ning pakkus ergutus- ning joogipause. Pause oli tiba rohkem, kui esialgne kava ette nägi, kuid "all-in-all" oli see ilmselt hea otsus. Lõpus olin ma küll väsinud, kuid lõpmata uhke enda üle. Pulsi suutsin peaaegu terve jooksu normaalse hoida, tempo pidas ka vastu ning lõpupoole väga ära ei kukkunudki. Ehk siis kokkuvõtteks 22km minu unistuste maratonitempos (6:29), keskmise pulsiga 151 ning maksimumpulsiga 167. Eriti head meelt teeb see, et maksimumpulss tõusis üle 160 üldse ainult neljal kilomeetril. Ja paaril hetkel ma leidsin veel ka aega mehele poseerimiseks (näiteks leidis ta Luulupes kraavist viinamäe teo ning siis tegime pildi, kus me teoga mõlemad "tormasime" ühes suunas. :) Tore jooks kokkuvõttes. Ühtegi kurja koera ei kohanud, autojuhid olid viisakad. Enesetunne mõnus ja pärastlõunal oli isegi tegus tunne taas. 
14. juuli - 6,7km, keskmine tempo 6:24, keskmine pulss 149.
17.juuli - 5km. Jooksma läksin tegelikult ainult sellepärast, et vennas jooksis eile maratoni. Ja kui ma meie sugukondlikul Garmini kellakasutajate jooksuvõistlusel veel reedel end oma juuli 47 jooksukilomeetriga teisel kohal suht kindlalt tundsin, siis olin tänaseks äkki kolmas. Ja see kohe nõudis sibama minekut. :) Keskmisest tempost ja pulsist pole väga mõtet rääkida, kuna sibasin kaks kilomeetrit soojendust ja seejärel jooksin lõike. Ühest postist teiseni nii kiirelt kui jõudsin ja siis natuke kõndi, tiba sörki ja jälle nii kiirelt kui jõudsin. Mis jäi muidugi iga korraga üha aeglasemaks... Aga oli mulle ilmselt kasulik. Kasvõi selleks, et aru saada, KUI kergesti ma väsida oskan ikka veel. :D Ning hoolimata väsimusest tegin ma pärast veel kõhulihaste harjutusi. Abikaasa tegi mulle spetsiaalse konstruktsiooni palkidest ja lihvis kõik ilusti ära ka - seda tuleb nüüd kasutada ju. Päeval, kui muuseumis võib külastajaid olla, seda hästi teha ei saa (tagasihoidlikkus, mitte ruumipuudus), aga õhtul oli väga mõnus. 

Ja vennas lubas ka Tallinna maratonile tulla. Nii et on, kuhu püüelda (kiirelt lõppu, et kõiki häid asju maratoonarite alas veel ära söödud ei oleks). 

25.06 - Ootamatult Tipust Topini

 Peaaegu kaks nädalat läks linnulennul. 

Esmaspäeval algas mu teine puhkusenädal. Saatsin lapsed kooli projektireisidele (üks Tartu, teine Narva) ning ise sibasin Postimajja oma viimasesse personaaltreeningusse. Väike jooks jooksulindil ning siis kere keskosale kõeldud masinad jõusaalis ja harjutused, mida saaksin suvel Saaremaal teha. Mu kõhulihased on ikka endiselt täiesti olematud. See on juba nii lootusetu, et on naljakaks muutunud.
Õhtul aga käisin Telliskivis Vaba Laval muusikaliteatri etendusel "Uksed". Tegu oli eeletendusega, kuhu olid kutsutud Hooandja toetajad. Meeldiv oli kuulda, kuidas lapsed hästi laulda oskavad. 
Aga päeva mõnes mõttes suurim sündmus oli see, et olin vaevalt Postimajja kohale jõudnud, kui vennas helistas ja ütles, et üks tiim, kellest ta mulle kolm nädalat tagasi rääkis, et jooksja puudu Tipust Topini jooksuks, on ikka hädas. Sest jooksja endiselt puudu. Et ma ikka tõesti ei ole huvitatud? Mõistus ütles: "See ei ole sinu teema". Käsi valis mehe numbri ja küsisin: "Mis sa arvad, kui...". Ja enne kui mõistus jõudis domineerima hakata, ütlesin Valdole, et olen poolteist tundi nüüd kinni ja telefonist eemal, kuid kui väga aeglase sibaja vastu huvi siis veel olemas, siis ma olen käpik ja võtan telefoni vastu. Ning poolteist tundi hiljem mu telefon helises. Rääkisime Kadriga asjad selgeks ning niimoodi ootamatult sai minust TipustTopini jooksu TipTopTeod2 tiimi liige. 

Teisipäev - minu viimane selle hooaja BoduBalance Balti jaamas. 

Ülejäänud nädal möödus täiesti laiskvorsti kombel. Pakkisin, sehkendasin, olesklesin.

Reedel saatsin poja Saaremaa bussile, tegin viimased asjatoimetused, lugesin koju jäävale piigale sõnad peale ning asusin bussiga teele Võru suunas. Ning õhtul üheksa paiku tutvusin ka teiste "tigudega".

Laupäeva hommikuäratus oli päris varakult, ning peale söömist keerasime autoninad Munamäe suunas. Jõudsime isegi ühispildistamise ajaks kohale. Nägin ka Jaani, kes oli oma tiimi esijooksjana starti ootamas. Ning üsna varsti oligi start ja teise lainesse võttis koha sisse ka meie esimene jooksja. Ma ei hakka kirjeldama kogu seda kaasasõitmist, ootamist, laulmist, huilgamist ja tantsimist, melu, tundeid ja meeleolusid. Need olid megad, aga neid lihtsalt ei saa edasi anda (või siis mina ei oska). Ja lähen edasi sellest kohast, kui esimese auto viimase jooksjana oli minu kord starti asuda. Kooraste Suurjärvest Otepääle, 16,2km. Vahetusalas kohtusin Magnusega, kes ootas oma tiimi jooksjat. Esimene kilomeeter oli kiire (5:45). Edasi veidi aeglasem, kuid minu kohta ikkagi väle. Niiiii palju tõuse. Ausalt - ülesmäge rada oli kordades rohkem, kui allamäge. :) Proovisin pulssi ka veidi piiluda, kuid see oli suht lootusetu üritus. Keskmine pulss oli kõrge. Kuid kuniks enesetunne hea ning tempo rahuldav, ei lasknud ma end sellest väga häirida. Kiriku juurest tuli Anu minuga kaasa. Ja siis oli seal järsk ja kõrge tõus. Ning kuigi ma olin kogu distantsi sibanud, siis sealt ma lõbus enam üles joosta ei suutnud. Loomulikult tuli just siis ürituse ametlik videograaf ja tegi filmi. Miks ei oleks võinud seda filmida, kui ma sibasin. :D Igatahes näitas see viimane tõus, et mu maksimumpulss on ka peale keemiaravi muutunud. Kui vanasti oli see 182 (väidetavalt), siis see tõus tõstis mu pulsi hetkeks 185 löögini. Aga kohale ma jõudsin ning meie teise auto esimene jooksja Sergio läks teele. 
Meil paus. Käisime pesus, sõime veidi. Vennas Palytechi esimese autoga saabus just siis, kui meie lahkumas olime. 
Esimene auto (meie) võttis vahetuse üle taas Tartus. Ja me olime väga uhked, et meie jooksja jõudis kohale napp paar minutit peale seda, kui vahetusala avati ja suur mass (kes oli, kiiremate tiimide näol, juba ligi tunnikese oodanud) oli just teele läinud. Vaikselt hakkas hämarduma. Kohati ikka jälle väikesed vihmasabinad. Minu järgmine jooksukord jõudis kätte tiba peale südaööd. Änkkülast Jõgevale, 11km. Helkurvest, vilkuritega traksid, helkurpaelad küksisäärtel, pealamp. Olin ehitud nagu jõulupuu. Vahetusalas nägin Ragnarit, kes oma tiimi ootas ja siis oligi aeg sibama hakata. Esimene kilomeeter taas alla kuue minuti ja siis vaikselt edasi. Olin üksi, oli pime, liiklust oli palju vähem, kui päeval suure magistraali ääres, oli jahedam. ilmselt kõik need faktorid mõjutasid seda, et kuigi pulss oli kõrge, oli see madalam, kui päeval. Samas kui tempo väga palju ei kannatanud. Minu suurim hirm oli vasakpööre põlluteele - kuid õnneks oli seal lisaks meie tiimi autole ka teisi ootamas ja kaasa elamas, nii et sain ilusti pööratud ja edasi sibada. Jõgeva linnas sees oli ka elu nagu välja surnud. Välja arvatud siis see raudteeülesõidu äärne plats, kus jooksjate vahetusala oli. Andsime vahetuse taas üle teisele autole (kes oli vahepeal Tartus natuke puhanud) ning suundusime ise Tamsalu spordihoonesse. Saime pesta ning peaaegu kaks tunnikest jõusaali põrandal lõsutada. Kui teised tiimiliikmed ütlesid mitmed, et nad ei saanud üldse magada, siis mul oli küll tunne, et ma pidevalt kuulsin mingeid hääli ja sehkendamist, kuid samaaegselt olin ma mingis unemaailmas. Nii et puhata sain küll. Siis taas asjad kokku ja Väike-Maarja poole, et meie auto saaks jooksu üle võtta ning teise auto jooksjad Kõrvemaale magama lasta. Kui esimesel jooksjal oli normaalne hommik, siis teine etapp oli vaheldumisi vihma ja päikesekiirte ning äikesehoiatusega. Ja tõusis meeletult tugev tuul (mis jäi suht lõpuni välja). Kuid selleks ajaks, kui mina alustasin oma viimast vahetust Jänedalt Kõrvemaale, 11,4km, olid pilved kadunud ja päike säras rõõmsalt. Vahetusala läbis meie tiim viimasena. Väga vähe meie ees oli Samsungi tiim, kuid sel hetkel olid nad ikkagi ees. Samas teadsime me kõik, et nende jooksja on vigastatud ning kõnnib (ja sedagi üsna raskelt). Umbes kilomeetri pärast sain ma ta kätte ja läksin mööda. Aegviidu jaamas suutsin rajaga eksida. Kuna vaid nädal tagasi me sealsamas matkasime, siis olin kuidagi väga kindel, et pean raudtee ületama jalakäijate ala kaudu. Õnneks võtsid tüdrukud mu rajalt maha ning suunasid autoülesõidule tagasi. Lisamaa oli nap mõnisada meetrit. Kuid niipalju ajas see mind natuke närvi küll, et järgmises kohas, mis kahtlane tundus, jäin ma seisma ning otsisin moobiilist välja jooksu reaalaja faili ning vaatasin, kust rada läheb. Ajakulu umbes 40 sekundit, kuid meelerahu terve tunni eest. Järgmises punktis sain tüdrukutelt lisaks veele ka ühe oliivi. Oi mul oli seda tarvis. :) Ja siis märkasin ma silmanurgast, et tagumine jooksja läheneb. Mõtlesin, et "oi, jalg terveks saanud", kuid kui ta vastalt enne autodeni jõudmist (ehk joogipunkti) mulle järgi jõudis, selgus, et nende tiim oli teinud kohtunike loal vahetuse ning vigastatud noormehe asemel oli minuga koos rajal ilus ja väga kärme neiu. Ütlesin meie autole "Sorry, aga ma ei suuda tempot hoida". Kuid see meeldiv neiu ei jooksnud eest ära. Ta julgustas, rääkis, aitas, innustas. Ta oli kpgu aeg olemas ning tulemuseks olid ilmselt kaks peaaegu kiireimat kilomeetrit nende päevade jooksul, mis kulmineerusid umbes kolmesaja meetrise päris korraliku lõpuspurdiga. Andsin vahetuse üle ning siis oli mul vastas Valdo jäätisega. Issand see oli niiiiiiii hea. Seejärel pakkis Playtech tiimi autosse ja suundus Tallinna lõpetama. Meie aga läksime pessu ja pidasime poolteist tundi "joogalaagrit" päikese käes. 
Maardus elasime kaasa teise auto viimasele vahetuspunktile (ennem tegime veel ka paar joogipunkti) ning Tallinna poole sõitmise ajaks oli meil ka mitu ilusat rukkilillepärga. Ei kulunudki üldse liiga palju aega, kui saabus kõigepealt Sportland marketingi tiim ja maksimaalselt viis minutit hiljem kõrvuti TipTopTeod2 ning Tiim Samsungi esindajad. Nii me ka lõpetasime. Meie GPS-seadme kandjad kõrvuti ees ning kaks viimast tiimi üheskoos ja läbisegi nende järel. Kõlaritest "We are the champions" ja mul (nagu ikka) heldimuspisar silmas. 
See oli täiesti võrratute emotsioonidega üritus.

Esmaspäevast algas taas tööaeg. Õhtul pakkisime asjad autosse ja sõitsime piigaga Saaremaale meesperele järgi. Töiste toimetamistega oli nii tihe, et jooskma jõudsin taas alles neljapäeval. 8km ja 52min. 

Aga mitme inimese peas hakkas jaanipäeval küpsema mõte, et vigastusteks ruumi ei oleks, kuid me saaksime peaaegu pere/ suguvõsa tiimi välja panna üritusele. Ja mitmelegi see mõte meeldib... :) Nii et eks paistab, mis tulevik toob. 

08.06 - Puhkus. Nagu... täiega

Mul on puhkus. Ja kui ma päris ausalt ütlen, siis sellist puhkust... ma ei mäletagi, et mul oleks olnud.
Kool kestab nimelt kauem, kui ma aasta alguses eeldasin. Ja nüüd oligi olukord, et mees on juba Saaremaal muuseumiettevalmistusi tegemas, lapsed läksid kooli ja minul olid päevad ainult iseendale. 

Esmaspäeval käisin Ülemistel. Kõigepealt ujumas. Hingamisega on ikka raske. Aga natukehaaval sehkendades sai 50-50-100-50-100-150-50 supeldud. Seejärel tüdrukutega lõunal a liikusin kesklinna, kus mul oli teine personaaltreening. Seekord keskendusime siis jõusaalile ja harjutustele. Ma olen ikka nõrguke... Või siis Kendra arvas mu'st lihtsalt liiga hästi. :D Igatahes olin ma lõpus läbi nagu Läti raha.

Teisipäev. Tavapärane trennipäev Balti jaamas. Selle vahega, et kui BodyBalance läbi sai, jäi ka järgnevasse MyFitBody trenni. Lihtsalt et näha, kuidas see mulle meeldib. Ja meeldis päris hästi. :)

Kolmapäev. Olin laisk. Kuna päeval oli kohtumine toituminõustamise teemadel, siis pärast enam jooksma minna ei viitsinud. Kuid võtsin kepikõnni kepid kaasa ja tegin mõnusa jalutuskäigu Kadrioru pargis ning Jaapani aias. Ilus nagu ikka, kuid peaaegu ainsad õitsevad asjad Jaapani aias olid rododendronid ja need ei ole mu lemmiklillede listis. Aga nauding kõndimisest oli ikka. 7,7km: https://connect.garmin.com/modern/activity/8977352461

Neljapäev. Kuna Ülemistel oli kohtumine kokku lepitud, siis ühendasin taas meeldiva kasulikuga ing käisin ujumas. 50-50-100. Ja siis mõtlesin, et proovin, ehk jaksan kakssada ka... Ja siis kauplesin igal pöördel iseendaga edasi... Ja - nii nagu vanastigi - kõige raskem oligi kusagil kahesaja ja kolmesaja meetri vahel uuele ringile minna, kuid siis juba läks paremaks taas. Lõppkokkuvõttes ujusin järjest 550m. Oleksin veelgi jaksanud, kuid esialgu tühja basseini tuli järjest ujujaid/ suplejaid juurde ja ma ei tahtnud head emotsiooni trügimisega rikkuda. Pärast kokkusaamist kõndisin Pae parki. Tegin seal tiiru ning suundusin üle Kadrioru bussi peale. 8km: https://connect.garmin.com/modern/activity/8982739715

Reedel käisin Virus MyFitBody trennis ja seejärel liikusin Rävalasse, kus enne pesemist oli mõnus Spa-alal mõnnatada. 

Laupäev. Kui ma üldse tahan jooksma jõuda sel nädalal, siis pidi see olema laupäev. Ja kuna ma tahtsin joosta vähemalt 14km, siis suundusin taas Harku metsa. Läksin jälle "valesti", aga vähemalt sain seekord aru, mis nässusti läks. Ning lõpptulemusena jõudsin Harku mõisaparki välja nagu eesmärk oli. Kui peas oli kava, et sealt tulen mööda suurt teed Laagrisse ja sealtkaudu koju, siis mõisapargis kujunes plaan ümber ja hakkasin lihtsalt ringiga tagasi minema. Sest olgu asfalt nii mõnus jooksmiseks kui tahes, sellise päikesega oli parem olla vähemalt natukenegi puude varjus. Seda enam, et juua mul ju ei olnud. Liikusin aeglaselt. Aga üldiselt see oligi mu eesmärk. Kahju on, et stabiilsust tempos ma ikkagi hoida ei suuda. Nii kui mõtted vabaks lasin, nii tuli kiirem hetk vahele. Ja pikas perspektiivis see kasuks ei tulnud. Ühel hetkel sain aru, et kui ma nüüd siit koju liigun, siis ei tule 14km täis. Seega läksin teisele ringile ja keerasin Veskimõldresse. Ja liikusin sealtkaudu kodu poole. Viimane kilomeeter oli liiga kiire ja Selveri juures lõpetades olin ma väsinud. Mis tegi kurvaks. Sest see oli ju ainult kolmandik maratoni. Esimene, ja kindlasti kõige kergem kolmandik... 
https://connect.garmin.com/modern/activity/8994076239

Pühapäev. Kalendris oli kirjas IM vabatahtlike matk Aegviidus. Seega sibasin hommikul rongi peale ja sõit läks lahti. Kuna kaasas oli ka üksjagu palju lapsi, siis oli tempo selline "pigem uina-muina". Aga värske õhk ning liikumine olid mõnusad. Loodus ilus ja lõhnad võrratud. Julgemad käisid Nelijärves ujumas ka, aga mina ei hakanud sellele üldse mõtlemagi. Läksime hoopis õhtul peale kojujõudmist mehega koos Rävala Spa-alale ja mõnulesime seal. 

05.06 - Nagu Ameerika mägedes

 Mitte et ma kunagi Ameerika mägedes käinud oleksin. Aga minu ettekujutus neist on "üles-alla-üles-alla-nurga taha-alla-üles"...

Kui eelmisel nädalal tundus, et kõik läheb ilusti ülesmäge, siis see nädal tuli sirgel alla tagasi. Ja natuke rohkem ka.

Esmaspäeval oli mul esimene personaaltreening. Lahe. Ja raske. Käisime Kendraga läbi BodyBalnce'i põhiharjutused ja teemad. Nagu mul kahtlus oligi, teen ma päris mitmeid neist valesti. Aga no pagan - kui isegi allavaatava koera asend muutub õigesti tehes väljakutseks... :D Igatahes olin ma tunni lõppedes täiega väsinud.

Teisipäeval BocyBalance. Eelmisest päevast tiba väsinud (ja mõned lihasedki veidi valusad), uus kava... Peale kolmandat-neljandat lugu olin ma täiega higine ja väsinud. Uus kava on harjutuste suhtes täitsa ok (kuigi raske), kuid muusika ei ole nii hea, kui eelmisel. Sest AJ Mitchell feat. Ava Max "Slow dance" on lihtsalt liiga hea. Ja ma igatsen seda veidi... https://www.youtube.com/watch?v=VAmXEe92RSI

Kolmapäeval oli kuu esimene tööpäev ja ma pidin veel lapse kooliteemadega tegelema. Kui õhtul lõpuks lõpetasin, olin juhe nii koos, et ma ei teinud peale kõige lähemast poest läbiastumise mitte midagi. 

Neljapäeval olin tublim - mul oli tarvis käia Järve keskuses. Sibasin siis rongi peale, rongiga Hiiule ja sealt mööda kergliiklusteed Järvele. Tagasiteel Rahumäe jaama. Aga kuna rongini oli veel kakskümmend minutit aega ja sirge lõpus paistis juba Nõmme, siis vudisin sinna edasi. Jõudsin enne rongile minekut lastele isegi sõõrikuid osta. 

Reede - jälle nullipäev. Sest kuna mul hakkas puhkus, pidin ma võimalikult palju jõudma ära teha. Liikumist oli niipalju, et hommikul läksin bussi peale, et erandkorras kontoris käia. 

Laupäeval võtsin end õnneks niipalju kätte, et jooksma minna. Teadsin, et pühapäeval on mul türdukutega sõit ja söömine ees. Seega tahtsin midagigigi teha. Ja olen päris rahul lõpptulemusena. Jätame mainimata selle, et ma jälle ära eksisin... Plaan oli minna Harku metsast Harku mõisaparki ja sealkaudu Laagrisse. Aga piisas ühest valest pöördest Harku metsas, et ma jõudsin hoopis teise kohta. Püüdsin siis lihtsalt enam-vähem õiget suunda hoida. Olin isegi täitsa edukas (eriti oma olematuid orienteerumisvõimeid arvestades). Ainus tagasilöök oli siis, kui ma sain aru, et planeeritav "üle kümnekilomeetrine" jooks ei olegi valestimineku tõttu üldse nii lihtne. Äkki olin ma Laagri keskuse serva peal ja kell piiksus alles üheksandat kilomeetrit. Tegin siis kaks tiiru Jõekääru pargis ja siis veel lõiguke Aiandi poole. Aga olles seal, kuhu tahtsid jõuda, muutus jooks kuidagi palju väsitavamaks. Ja nii ma paningi kella kinni, kui kümme kilomeetrit piiksus. Olen uhke, et kõndima ei jäänud. Kuuenda kilomeetri paiku olin ma selleks peaaegu juba valmis, kuid siis otsustasin, et "liigun kasvõi üliaeglaselt, aga teen jooksusammu". Ja sain sellega hakkama. 

Loodetavasti järgmisel nädalal olen edumeelsem ja raudtee teeb taas jõnksu ülespoole. Puhkus ja puha ju ikkagi. :)

29.05 - Käesolev hetk on kõik, mis sul eales on

Möödunud nädal oli sporti ja oli ka spordi "mängimist". .

Esmaspäeval käisin BoxBox'i trennis. Vaheharjutused olid muutunud. Rasked. Kuid kindlasti tõhusad. Olin päris väsinud, kui lõpetasime. 

Teisipäeval ikka minu tavapärane BodyBalnce Balti jaamas. Mõne harjutusega on tunne, et olen hakanud õigemini end liigutama. Mõne harjutusega on ikka liiga lebo tunne. Ehk siis järelikult teen midagi valesti.

Neljapäeva õhtul lugesin põnnidele sõnad peale, et mingu ilusti voodisse, kui kell kukub ja läksin jooksma. Et oleks ikka natuke joostud ka. Õhtul kõik lõhnab nii mõnusalt. Ja kuna ma järjekordselt "eksisin" (eksimine a'la Sirle - ma tean, kus ma olen. Ja ma tean, kuidas koju saab. Aga mul ei ole aimu ka, kuhu minna, et jõuda sinna, kus ma olla tahaksin). Ehk siis - kuna ma ei tahtnud Laagri poole minna ja Harku mets ka ei meelitanud, siis oli udune plaan minna Hiiu kergliiklusteele. Aga selleks oleks pidanud Sisaski ja/või Särje tänava üles leidma. Tagasiteel leidsin ka. :) Aga siis lihtsalt tiirutasin niisama ümberkaudsetel tänavatel. 7,7km ja 52min.

Reedel käisin kõndimas. Võib-olla ei ole see parim treening, kuid vastupidavusele annab loodetavasti juurde ikka. Eriti see, kui toidupoest tulles mitu kilomeetrit koorem seljakotiga seljas on. :)

Laupäeval käisime mehega Rocca klubis. Kõigepealt tegime jalutuskäigu ja nautisime loodust. Siis natuke spordisaalis (jõudsin kilomeetri isegi jooksulindil sibada, enne kui mees kohale jõudis) ja lõpetasime basseinis. Pojalt laenatud prillid kippusid küll uduseks minema kangesti, kuid vett sisse ei lasknud ning pead valutama ei ajanud. Ja nii ma siis mulistasin ja ähkisin vaheldumisi päris mitu otsa. Kokkuvõttes rahul.

Pühapäeval läks tirts ujumiklubi hooaja lõpuvõistlusele. Kuna ta ei olnud kunagi varem Sõle ujulas käinud, siis läksime koos. Tema läks ujuma, mina võtsin jalad selga ja jooksin vaikselt kodu poole. Hiiul kohtusin rongiga. Tagantjärele tark olles oleksin ma tegelikult vist isegi veel jaksanud. Aga mul tekkis tunne, et ma ei naudiks seda enam. Lisaks oli mul joogivaruks ainult tibatilluke 150ml pudelike jopetaskus ning see oli end ammendanud. Seega tundus mõistlikum otsad kokku tõmmata. 11 ja pool kilomeetrit ja tund-veerand. Tempo üllatavalt normaalne (üritasin pidevalt aeglasemini, kuid õnnestus see ainult ühel kilomeetril, ja siis liiga aeglaselt), pulss üllatavalt mõistlik ja viimane täiskilomeeter kõige kiirem. Mul oli põhjust endaga rahul olla.