14.september - SEB Tallinna Maraton 2014

Meenutused. See oli see, mis selleaastast maratoni ilmselt kõige paremini iseloomustab. Meenutused.

Alustades algusest, siis mingit pabinat või suurt ootust ei olnud. Eile käisid põnnid Mesikäpa lastejooksudel ning õhtul sai kiirelt veel riided hunnikusse sätitud, mis hommikul selga panna. Olgu kiidetud FB - sealt Marguse pilti nähes tuli meelde, et kella võiks ju ka kaasa võtta. :) Vaatasime veel ilmateadet - hommikul 7 kraadi. Mina veel seletan mehele, et terve eelmise nädala on pool seitse ärgates ikkagi mingi 12-14 kraadi olnud. Ja lubatakse ju suht samasugust ilusat ilma...

Hommikul äratus. Akna taga on 7 kraadi... Pisike puder (oi ma ei ole varase hommiku hommikusöögi inimene ja tegelikult mitte siiski ka hommikupudru inimene, aga alla ma selle portsu surusin). Algul oli mehel mõte, et nad põnnidega tulevad mind saatma, aga kell tiksus kuidagi kiirelt ning ma siiski asusin üksi teele. Rahandusministeeriumist alates jälle oli lakkamatu siniste kottide vool kesklinna poole.

Viskan Jope kotti ja vihmakeebi jaheduse kaitseks selga. Veidi naljakas küll välja näeb, aga minusuguseid on veelgi. Ning siis juba treppide juurde venna ja õepojaga kokku saama. Vennaraasul esimene maraton. Süda veidi valutab ka - mina teda agiteerisin. Kui miskit nässu läheb, saan emmelt riielda. :P Plaan koos joosta. Õepojal märgatavalt suuremad (loe: kiiremad plaanid). Leiame oma koha. Selja taha sätib end Alvin. Tahaks uurida, et kuhu jäid koopaoravad? Aga hoian korraks siiski oma suure suu kinni.

Algus tavapärane. Esimesed paarkümmend sekundit on tempo mõistlik (sest kõik kõnnivad) ning siis hakkame me jooksma. Esimesed kilomeetrid veidi kiiremad, kuid enesetunne mõnus ja jõuga tagasi ei hoia. Seejärel juba sellises tempos, nagu plaanitud.

Pikalt midagi rääkida nagu polegi. Joon vett, nosin igas peatuses paar rosinat ja läheb hästi. Pirita teel hõiskavad-lehvitavad Mees ja lapsed. Starti jäid nad hiljaks, kuid sõitsid bussiga ette lehvitama. :)  Meriväljal teeb vennas boksipeatuse. Saan tema vöö pihku ja siban vaikselt edasi. Kaamerasse jäängi vööd sikutades. :D Ülteme nii, et vennas jõuab mulle järgi veidi hiljem, kui ma avasin. Kuid ikkagi tekib taas pabin, et äkki see sprint nii algul oli ikka liig... Kümne kilomeetri peal on enesetunne veel mõnus. Loomulikult olen veidi vässa, aga see on selline mõnus väsimus. Mingil hetkel laseme mööda Ivo, kes veab 4:45 gruppi. Me ei ole siin täna selleks, et nendega kaasa minna. Pole ju mõtet end tappa. Kuigi veidi kahju on. Smas muidugi - ma ei ole grupijooksjat sorti. Kogu aeg on tunne, et ma põrkun kellegagi või astun kellelegi kannale.

Neljateistkümnendal kilomeetril jagab keegi meie selja taga tarkus, et "näedsa, juba kolmandik joostud". Ei ole päris kindel, kas me kumbki selle info üle just rõõmsad olime. :P Promendaadil pakutakse võimalust süüa oma elu kõige maitsvam kilu. Kasutan võimalust (kuigi autor soovitab ennem kolm korda järele mõelda). Mmmmmm.... Väga mõnus. Kesklinn tervitab meid. Oleme kohal kiiremini, kui arvasime. Sillast saame üle. Võitja silkab meist mööda Shnelli pargis, kuid teise koha omanik meie skalpe ei võtagi.

Kaarli kiriku tõus on "järsk" nagu ikka, kuid rõõmu toob teadmine, et kohe-kohe oleme kohal ja saame teisele ringile. Poolmaratoni jooksjad ergutavad ja plaksutavad. Jällegi - tore ka ja... natuke nagu piinlik ka. Sest tempo on ju aeglane.

Mingil hetkel ütleb vennas, et ta kõnnib natuke. Ja siis kujuneb meil välja rütm - kui tema kõnnib, siis mina lasen sammu aeglasemaks ja siis ta jälle võtab mulle järgi. Minu arvates surmav kombo (tema esitluses), aga kui talle sobib... Mulle sobib ka. Russalka juures on väike-väike kiusatus ka kõndima jääda, aga mõtlen, et äkki suudan ikka Pirita sillani. Et kui sealt mööda saan, siis olen jooksnud maratoni sees pikima otsa enne kõndimist. Silla juures on aga jällegi juba palju parem. Poolmaratoni ülikiired on asendunud normaaltempos jooksjatega ning kui Meriväljalt tagasi keerame, on meie ümber jooksjad, kes on veel vaid veidi kiiremad kui meie. Ja ma ikka veel jooksen. Hakkab tekkima unistus, et... Äkki... äkki ma jaksan lõpuks joostes... Vennas ei jaga optimismi, aga minu arvates oleme me väga tublid olnud.

Jõe tänava ristile jõudes on taas kallikesed tee ääres. Tirts ja poja jooksevad minuga kaasa. Neljane plika suudab oma samme täpselt sinna sättida, kuhu plaanin järgmiseks astuda. :)

Shnelli pargis tahaks Sportlandi kingitust, aga kui sind on ikka kämbuks loodud, siis ei ole mõtet kahemeetristele riputatud üllatuskotikeste poole hüplema hakata. Minu suurim pettumus päevast - kus on Shnelli pargis olnud Snikersi jagajad? Tõesõna - tõsine-tõsine pettumus. Aga lõpuni on veel vaid umbes kilomeeter. Ja me sibame. Endiselt aeglaselt, kuid samas umbes pool minutit kilomeetri kohta kiiremini, kui eelmisel kilomeetril. Möödub kümne kilomeetri võitja. Ja veel kümmekond mööduvad. Aga rohkem mitte, sest siis oleme me kohal. Lõpusiregele keerates ütlen vennale, et kui tahad, siis mine. Ja ta läheb. :) Proovin ka ise sammu kiirendada. Veidike see ka õnnestub. Ning me oleme lõpus!

Terve jooksu aja meenutasin ma eelnevaid jookse:
mis oli aastal 2010, kui olin siin esmakordselt;
mis oli aastal 2011, kui olin parimas vormis;
mis ja kuidas toimus 2012, kui tegin oma elu raskeimat jooksu.

Ma ei olnud täna kiire.
Aga ma olen mega rahul.
Tõsi - suures plaanis vaadates ei sarnanenud see ilmselt väga jooksule, mida ma tegin. Aga minu mõistes tegin ma terve tee jooksusammu (välja arvatud joogipunktid teisel ringil). Ja ma olen esmakordselt läbinud maratoni kõndima hakkamata.
Ning kuigi kogu jooksu keskmine tempo on aeglane, ei ole ma kunagi varem läbinud maratoni üldiselt nii stabiilse tempoga.

Kella panin üllatavalt vara kinni. Vist ainult paariminutilise hilinemisega. Siis, kui oli selgunud, et soojenduskilesid loomulikult nii taha otsa enam ei jagunud. Kuid õnneks oli vennanaine hommikul alles hoidnud mu vihmakeebi ja see sobib suurepäraselt. Tirtsuke oli lilli korjanud ja surus mulle pihku ristikuõite-nutsu. Olen vist ainus, kes maratoni lõpusirgel lilli sai. :)

Ja mis kõige vahvam - mu pahkluu pidas vastu. Andis tunda ja oli õrn, aga ei hakanud hullusti valutama ega midagi.

Järgmine aasta jälle.

11.september - Polkovniku lese sündroom

Teisipäeval googeldasin veidi. Ja jõudsin järeldusele, et olemasolevate sümptomite alusel võiks eeldada. et mul on kannakõõluse põletik.
Otsustasin rohkem mitte googeldada. Mine tea, mis mul muidu veel kõik olla võib. :P

9.september - septembrikuus kõik-kõik on uus

Poja läks kooli, minust sai koolilapse emme. Ning tänu sellele oli esimesel septembril tööandjalt vaba päev. Viisin piiga hommikul lasteaeda ja jooksin koju tagasi. Väga mõnus oli üle ulmepika aja seda vana tuttavat rada sibada. Ja esmakordselt olin olukorras, et ei pidanud bussipiletit näppude vahel mudima ja mõtlema, et kas lidun kiirelt ja hüppan lauluväljaku juures bussile (sama piletiga sama buss, millega mindud sai) või mitte. Sest rohelise kaardiga võib ju ükskõik millisele bussile ronida. Midagigi kasu sest. Isegi niipalju, et kui võimalus olemas, siis nagu ei tahtnudki seda kasutada. Pidasin terve tee koduni vastu - ainult lõppu ei läinud maratonirada pidi vaid lõikasin kesklinnast võimalikult otse. Kuigi nagu lõpptulemus näitab, ei lühendanud see mu rada just märkimisväärselt.
1:01:43 ja 9,45km http://connect.garmin.com/activity/580045246

Neljapäeva õhtul jooksma. Ilm oli fantastiliselt soe. Ja joosta oli üllatavalt mõnus. Hoolimata sellest, et mu pahkluu köitub järjest halvemini. 54min ja 8,1km http://connect.garmin.com/activity/583300461 Helkur... Mnjah. Mida ei olnud, seda ei olnud.

Jala hoidmise mõttes ja tulenevalt töö juures toimuvast käimisvõislusest, olen ka õhtuti jalutamas käinud. ühest küljest mõnus ja tore, teisest küljest tundub suht mõttetu tegevus. Ja kuna meil on taas "kari hulle" võistlemas, siis ei ole mul nagunii võidu peale võimalik ponnistada ning miski muu selles võistluses ei loe. Seega - võtan edaspidi rahulikult.

Eile siiski käisin ka jooksmas. Kui välja astusin, oli tänav ja lähiümbrus täis autosid ning inimesi, kes suundusid kõik A.leCoq Arenale. Seal toimus miski mäng. Ilmselgelt. Lipud, sallid, särgid-värgid. Kohe kergendus oli, et mulle jalgpall üldse pinget ei paku. :)
Järvevana ääres tekkis müstiline hetk. Tavaliselt on raske leida hetke, kui emmas-kummas suunas mõni auto läheduses ei liigu ning pidevalt müriseb natuke. Kuid eile tekkis moment, kuid mõlemas suunas oli tee tühi ja sel hetkel kuulsin ma Arenalt kostuvat Eesti hümni. Mida kumedalt laulis kaasa üsna suur mass. See oli... Võimas.
1:05:42 ja 9,86km http://connect.garmin.com/activity/586796558

Täna looderdan.