25.oktoober

Väga regulaarselt mul siia midagi kirjutada lähiajal ilmselt veel ei ole, kuid pisikesed asjad on ju ka tähtsad. Nimelt olen ma täpselt nädal aega olnud taas Arctic Spordiklubi liige. Neil on oktoobri lõpuni pakkumine "periooditasu miinus vööümbermõõt" ja millal seda siis veel kasutada, kui mitte praegu, mil vööümbermõõduks auväärne 105cm. Võtsin siis hommikupaketi (lähtudes loogikast, et poja ärkas beebina keskmiselt kell kuus hommikul ning kui pisike hakkab sama tegema, siis jõuan trennist peaaegu tagasi enne kui poeg ärkab ). Tegelikult oli see küll pigem finantsiline otsus, kuid tundus sobiv.
Edaspidi on plaanis hakata poissi issiga koju jätma ja ise jooksulinti ning natuke ka jõusaali piirama, kuid praegusel hetkel on mu lemmikuks bassein. Siiani käidud siis kolm korda:
Esmaspäev: pojake ootusärevuses, endal ka tunne nagu läheks esimest korda kooli. Saime ilusti sisse, riided vahetatud... Siis tuli šokk. Kaks aastat oleme me kahekesi ujunud kodus vannis ja lastebasseinides, kus veetemperatuur 32-34 kraadi. 28kraadine basseinivesi tundus korraga jube külm. Poiss istus ääre peal, mina keksin tema ees ja proovisin veenda, et vee sees siputades on soe. Algul sain ta niikaugele, et hakkasime vastatikku vett pritsima ning lõpuks oli ta ka nõus päris vette tulema natukeseks. Kokku veetsime basseinis vist vaid paarkümmend minutit, kuid lisada juurde veel poisiga koos dušši all käimine ja ta pärastine mängutoast väljameelitamine, siis oli kokkuvõttes päris väsitav.
Kolmapäev: Mehed kahekesi fotograafi juures. Kasutasin juhust ja lippasin basseini. Ujumiseks on seda muidugi naeruväärne nimetada. Esiteks seetõttu, et ujuda ei ole ma kunagi osanud. Ma suplen midagi koera ja krooli vahepealset. Kuid ka see oskus on vahepealse harjutamise puudumisel tugeva tagasilöögi saanud. Seega läbisin neli basseini pikkust - igas otsas ähkides - ja seejärel libistasin end sujuvalt kõrval algavasse kergema taseme vesiaeroobika tundi. Mõnus oli vehkida. Kuigi põlvetõstejooksu ajal liikusid jalad küljele, sest ette ei mahtunud.
Reede: Taaskord pojaga koos. Kohale jõudes oli ta veendunud, et tahab mängutuppa minna, kuid muutus häbelikuks ja mõtles ümber. Seega olime ikkagi kahekesi basseinis. Algus umbes sarnane, kuid poisi sain vette meelitatud kiiremini ning koos mulistasime kauem. Kulminatsioon oli muidugi see, kui tema tahtis sügavasse otsa minna. Nii ma siis proovisin üheaegselt ennast vee peal hoida ja tema "korki" hoida ja edasi ka liikuda. Madalasse otsa tagasijõudmine oli paras õnnistus. See ei kuulu otse sportimise juurde, aga kui me olime end ilusti kuivatanud ja riidesse pannund, siis marssis semu loomulikult otse mängutuppa. Häbelikkusest enam mitte jälgegi. Pean vist teinekord õppust võtma targematelt (keda ka nägin), et kõigepealt väike suplus koos lapsega, siis laps riidesse ja mängutuppa ja saab ise veel veidi ujuda. Eks paistab, kuidas see praktikas välja nägema hakkab. Kui laiskus väga peale ei tule, siis võib olla lippan täna õhtul ka korra basseini. Aga see sõltub muidugi eelkõige sellest, mis ajal mees koju jõuab ja kui palju ma selleks ajaks söönud olen. Niisiis - pikk jutt väga pisikesest sportlikusest, aga ehk on see uueks alguseks veidi suurematele tegudele peale beebi sündi.