Ma sain oma sõbra tagasi!
Loomulikult ma kohe pidin ta kaasa võtma ja õhtul jooksma minema. Ja saime kahekesi ilusti hakkama. Loodetavasti läks seekord paremini. Igatahes eilese jooksu pidas mu kellake väga hästi vastu. Pilt oli ees, reageeris ilusti, näitas täpselt. Õhtu oli soe. Tegin taas Luite ringi, vaatasin maanduvaid lennukeid (mis sealtkaudu üle majade ja minu läksid) ja nautisin olemist.
Mõnus-mõnus-mõnus. 8,4km ja 54min. http://connect.garmin.com/activity/319950062
Thursday, May 30, 2013
Monday, May 27, 2013
27.mai - Tänasida toimetusi ära viska homse varna...
Tegelikult ei plaaninud ma üldse täna jooksma minna.
Eile alles sai käidud.
Aga siis tuli meelde, et pojale on homseks sünnipäevakutse. Ning hommikul oleks endiselt niru minna... Ja tööl on ka suht tihe nädal... Pealegi on õues imeilus õhtu ja nii ma uksest välja astusingi, jooksuriided seljas.
Täna oli kohe mõnus joosta. Mõtted uitasid oma radu, klappidest kõlasid mõnusad laulud. Ja vaikselt oli hea sibada. Natuke naeruväärne oli küll avastada, et 2011 juulis olen jooksnud umbes-täpselt samasugust ringi kui täna (siis küll paarsada meetrit pikemalt). Siis kulus selleks 56min. Täna siis 9km ja tund ning kaks minutit (umbes)... Aga olemine oli mõnus ja tuju hea.
Eile alles sai käidud.
Aga siis tuli meelde, et pojale on homseks sünnipäevakutse. Ning hommikul oleks endiselt niru minna... Ja tööl on ka suht tihe nädal... Pealegi on õues imeilus õhtu ja nii ma uksest välja astusingi, jooksuriided seljas.
Täna oli kohe mõnus joosta. Mõtted uitasid oma radu, klappidest kõlasid mõnusad laulud. Ja vaikselt oli hea sibada. Natuke naeruväärne oli küll avastada, et 2011 juulis olen jooksnud umbes-täpselt samasugust ringi kui täna (siis küll paarsada meetrit pikemalt). Siis kulus selleks 56min. Täna siis 9km ja tund ning kaks minutit (umbes)... Aga olemine oli mõnus ja tuju hea.
26.mai - Vihmas, tuules ja päikeses
Mis puutub eelmisesse nädalasse, siis iseloomustab see lause mind vist hästi. Tahaks öelda, et tavapäraselt ma selline ei ole... aga ilmselt oleks öelda, et tavapäraselt ei paista see lihtsalt nii väga välja (kuigi vahel on tunne, et ma olen pigem meheliku mõtlemise ja loogikaga).
Aga algusest - kolmapäeva õhtul peale põnnide voodisseminekut jooksma. Oi-kuidas-ei-oleks-viitsinud-minna. Aga ikkagi läksin. Ei tea, kas seetõttu, et sain uksest välja kümmekond minutit varem kui tavaliselt või sellepärast, et ilm oli ilus, kuid jooksjaid oli kohe märkimisväärselt rohkem, kui tavapäraselt õhtuti. Ja üldiselt on õhtuti sportijaid ikka üksjagu. Rohkem, kui hommikul igatahes. :) 45min ja 7km.
Reede. Umbes-täpselt sama stsenaarium. Kuna ma kartsin, et Veerenni ringini tagasi jõudes ma enam teist korda Siselinna kalmistu poole ei keeraks, läksin teistsugust rada. Uusehituse juurest läbi Espaki juurde, sealt Luitesse ja siis ringiga tagasi. Ausalt öeldes arvasin, et sain pikema ringiga hakkama, aga ikka sama 45min ja vanade jooksude pealt järge ajades ikka seesama umbes 7km. Ma ei pea ilmselt mainima, et mu kell on endiselt remondis... :S
Pühapäeval olin natuke Jüri triatloni juures abiks. Tekkis väike igatsus. Ujumise järgi. Ja suur igatsus. Inimeste järgi. Rattasõitu ma endiselt ei igatse. :P
Pärast käisime mehega koos ka jooksmas. Neli tiiru järve metsas. Umbes 9,5km ja tund ning viis minutit. Väike mõte oli ka viies ring teha, kuid mees sai kivi sussi sisse ning seejärel hakkas minul midagi hõõruma. Midagi permanentset, mida ei saanud välja raputada. Ja nii see läks. Enesetunne oli mõnus. Tempo aeglane (loe: olematu).
Ühest küljest ma loodan, et mu kell tehakse korda ja ma saan Ultral "sõbraga" koos joosta. Teisest küljest kardan, et kui ei õnnestu... siis polegi midagi teha... Raske saab olema, sest ma olen tõeliselt nirus vormis. Aga mul on tahe ja... vaatame, kuidas läheb. Plaane vaikselt peas liigub, kuid rääkida neist veel ei tahaks. :)
Monday, May 20, 2013
20.mai - Õhtune sibamine
Lapsed voodisse ja dressid selga. Natuke komplitseeritud see õhtune jooksmine on - kui peale töölt tulemist hakata süüa tegema ja see lõpuks valmis saab, siis tahaks ju ise ka nosida. Lõunast üksjagu aega möödas. Aga kui seda teha, siis on poolteist-kaks tundi hiljem jooksma minnes raskevõitu. Proovisin siis täna mõistlik olla ja natu-natukene ainult süüa. Peaaegu õnnestus. :D
Ilm oli taas mõnus. Vahepeal oli isegi päris tugev tuuleke puhumas. Ja jooksjaid oli palju. Ning jalgrattureid. Ja muidu jalutajaid.
Tegin täna ühe ringikese lisaks. Loojanguni oli veel veidi aega ja kui kogu aeg 6,3 teha, siis võib mingil hetkel pikem distants juba jamaks minna.
Nii et umbes 8km ja umbes-täpselt 52min.
Ilm oli taas mõnus. Vahepeal oli isegi päris tugev tuuleke puhumas. Ja jooksjaid oli palju. Ning jalgrattureid. Ja muidu jalutajaid.
Tegin täna ühe ringikese lisaks. Loojanguni oli veel veidi aega ja kui kogu aeg 6,3 teha, siis võib mingil hetkel pikem distants juba jamaks minna.
Nii et umbes 8km ja umbes-täpselt 52min.
Sunday, May 19, 2013
18.mai - Melanhooliahoog
Eile oli täpselt selline päev...
Alustama peaksin sellest, et viimane kord jooksma minnes ei saanud kella tööle. Pärast kodus proovides tuli pilt ette ja tekkis tunne, et "ise loll".
Eile hommikupoolikul siis jooksma. Dress selga, kell käe peale, autos lülitasin tööle, et otsib juba satelliidid üles ja läheb pärast kiiremini. Stroomi kohale jõudes tahtsin oma tavapärase ekraanipildi peale vahetada ja... Kellal läks pilt eest ära. Et misasja nagu? Lülitan sisse (kohe ei õnnestunud, aga siiski), kõik ok, hakkan ekraanipilti vahetama... pilt eest ära. Kolmas katse, sama nigel tulemus. Viskasin kella autosse ja läksin ilma. Ise tige nagu herilane. Ja järjest tigedamaks iga sammuga läksin. Lõpptulemusena läks jooksutuju ka (padi oli paha ja tekk torkis ja...). Igatahes keerasin otsa ringi ja sönkisin auto juurde tagasi. "Skooriks" laias laastus neli kilomeetrit ja ülipahur meeleolu.
Jõuan koju. Mees vajutab kella - läheb tööle. Vahetab ekraanipilti - kõik liigub nagu kellavärk. No audalt - ise loll. Ja see tegi veel tigedamaks! Läksin akna alla, otsisin satelliidid üles, hakkasin ekraanipilti vahetama - pilt eest ära... Ajuvaba. Aga vähemalt mees nägi, et nagu ikka on midagi viga...
Päeval oli tunne, et mille pagana pärast ma ennast sinna Ultrale üldse kirja panin. Tuju ikka tõsiselt sant. Kuid õhtuks veidi laabus. Selgus, et kell oli terve päeva laua peal sisselülitatud asendis olnud ning pilt ikka veel ees. Mõtlesin siis, et proovin, kas ekraanipilti vahetamata saan tööle lülitada ja kas toimib. Kui põnnid voodis, toppisin dressid selga ja läksin uuele katsele. Õue jõudes... oli kellal pilt eest läinud. Ja sisselülitamine ei õnnetunud... Läksin siis niisama. Iga veidi aja tagant proovisin uuesti sisse lülitamist, kuid mis ei toimi, see ei toimi.
Õhtu iseenesest oli fantastiline. Vihm oli kõik puhtaks ja kargeks muutnud. Paari päevaga on kõik õitsema hakanud. Jumalikud lõhnad! Ja jooksmiseks paras temperatuur. Esimesel kilomeetril jälle jalad pahkluust kanged ja jube väsinud, kuid edaspidi läks paremaks.
Tavapärane 6,3km lõpukiirendusega (vahepeal mõeldes kümnetele tigudele ja tuhandetele vihmaussidele, kes olid kergliiklusteele roninud).
Koju jõudes proovisin kella sisse lülitada... Õnnestus. Aga viskas pildi ikka üsna kohe tasku jälle, nii et ma ülemäära "hulluks" ei jõudnud veel minna. :D
Nüüd ei teagi, mida teha.
Mulle meeldib mu kell. Jah, on suur. Jah, on raske. Aga on nii hea ja lollikindel. Selle mudeli tootmine on lõpetatud. E-bay'st oleks veel võimalik osta... aga hind on kallim, kui uuematel mudelitel. See ei ole ju loogiline ja mõistlik...
Alustama peaksin sellest, et viimane kord jooksma minnes ei saanud kella tööle. Pärast kodus proovides tuli pilt ette ja tekkis tunne, et "ise loll".
Eile hommikupoolikul siis jooksma. Dress selga, kell käe peale, autos lülitasin tööle, et otsib juba satelliidid üles ja läheb pärast kiiremini. Stroomi kohale jõudes tahtsin oma tavapärase ekraanipildi peale vahetada ja... Kellal läks pilt eest ära. Et misasja nagu? Lülitan sisse (kohe ei õnnestunud, aga siiski), kõik ok, hakkan ekraanipilti vahetama... pilt eest ära. Kolmas katse, sama nigel tulemus. Viskasin kella autosse ja läksin ilma. Ise tige nagu herilane. Ja järjest tigedamaks iga sammuga läksin. Lõpptulemusena läks jooksutuju ka (padi oli paha ja tekk torkis ja...). Igatahes keerasin otsa ringi ja sönkisin auto juurde tagasi. "Skooriks" laias laastus neli kilomeetrit ja ülipahur meeleolu.
Jõuan koju. Mees vajutab kella - läheb tööle. Vahetab ekraanipilti - kõik liigub nagu kellavärk. No audalt - ise loll. Ja see tegi veel tigedamaks! Läksin akna alla, otsisin satelliidid üles, hakkasin ekraanipilti vahetama - pilt eest ära... Ajuvaba. Aga vähemalt mees nägi, et nagu ikka on midagi viga...
Päeval oli tunne, et mille pagana pärast ma ennast sinna Ultrale üldse kirja panin. Tuju ikka tõsiselt sant. Kuid õhtuks veidi laabus. Selgus, et kell oli terve päeva laua peal sisselülitatud asendis olnud ning pilt ikka veel ees. Mõtlesin siis, et proovin, kas ekraanipilti vahetamata saan tööle lülitada ja kas toimib. Kui põnnid voodis, toppisin dressid selga ja läksin uuele katsele. Õue jõudes... oli kellal pilt eest läinud. Ja sisselülitamine ei õnnetunud... Läksin siis niisama. Iga veidi aja tagant proovisin uuesti sisse lülitamist, kuid mis ei toimi, see ei toimi.
Õhtu iseenesest oli fantastiline. Vihm oli kõik puhtaks ja kargeks muutnud. Paari päevaga on kõik õitsema hakanud. Jumalikud lõhnad! Ja jooksmiseks paras temperatuur. Esimesel kilomeetril jälle jalad pahkluust kanged ja jube väsinud, kuid edaspidi läks paremaks.
Tavapärane 6,3km lõpukiirendusega (vahepeal mõeldes kümnetele tigudele ja tuhandetele vihmaussidele, kes olid kergliiklusteele roninud).
Koju jõudes proovisin kella sisse lülitada... Õnnestus. Aga viskas pildi ikka üsna kohe tasku jälle, nii et ma ülemäära "hulluks" ei jõudnud veel minna. :D
Nüüd ei teagi, mida teha.
Mulle meeldib mu kell. Jah, on suur. Jah, on raske. Aga on nii hea ja lollikindel. Selle mudeli tootmine on lõpetatud. E-bay'st oleks veel võimalik osta... aga hind on kallim, kui uuematel mudelitel. See ei ole ju loogiline ja mõistlik...
Wednesday, May 15, 2013
15.mai - Õhtune jooksuring
Kuna täna hommikul oli uni mõnus ja magus, siis ei viitsinud homme varast ärkamist panna. Suslikud voodisse, dressid selga ja sibama. Millegipärast ei õnnestunud kella tööle saada. Mossitasin natuke ja läksin ilma (pärast jooksu läks tööle nagu "niksti").
Õhtu oli mõnus, tuul oli vaibunud, hea rahulik. Ikka tavapärane ring, umbes 6,3km ja umbes 42min. Jooksjaid oli palju. Ikka kohe väga palju. Hommikuti olen nii üksi-nii üksi, seepärast tundus veidi harjumatu. Esimesel kilomeetril oli väike väsinud/tüdinud tunne sees, kuid mida samm edasi, seda mõnusamaks olemine muutus. Hea jooks oli.
Ja täna registreerisin end siis ka Ultrale ära. Aastataguse ajaga võrreldes olen ma küll päris vormitus olukorras, kuid tahet on ja usku ka natuke. Ning kui ma hea tuju ka veel kaasa võtan, siis ongi juba põhipakett olemas. :)
Õhtu oli mõnus, tuul oli vaibunud, hea rahulik. Ikka tavapärane ring, umbes 6,3km ja umbes 42min. Jooksjaid oli palju. Ikka kohe väga palju. Hommikuti olen nii üksi-nii üksi, seepärast tundus veidi harjumatu. Esimesel kilomeetril oli väike väsinud/tüdinud tunne sees, kuid mida samm edasi, seda mõnusamaks olemine muutus. Hea jooks oli.
Ja täna registreerisin end siis ka Ultrale ära. Aastataguse ajaga võrreldes olen ma küll päris vormitus olukorras, kuid tahet on ja usku ka natuke. Ning kui ma hea tuju ka veel kaasa võtan, siis ongi juba põhipakett olemas. :)
Tuesday, May 14, 2013
14.mai - On ja pole ka
Magasin ühe jutiga selle hetkeni, kui telefon piiksuma hakkas. Iseenesest oleks hea meelega veel natuke põõnanud, aga kui juba siis juba. Ja tegelikult oli õue jõudes ilm imeline. Jooks iseenesest oli mõnus, kuid tempo aeglane ja veidi oli selline väsinud tunne sees. Ja ma tõesti ei salli seda tunnet varahommikul, et kahe-kolme kildi sibamise järel oleks vetsu tarvis. Kohe tigedaks hakkab ajama. Ja rikub hommikuse jooksu mõnu. Aga lahendust ka leida ei oska. :S
Täna siis 5,4km ja 37min 43sek. http://connect.garmin.com/activity/312795695
Täna siis 5,4km ja 37min 43sek. http://connect.garmin.com/activity/312795695
Sunday, May 12, 2013
12.mai - Peaaegu Tartu Rocca-Al-Mares
Tänane jooks oleks peaaegu et ära jäänud. Tuju ei olnud ja siis hakkas tahtmine ka ära minema... Aga õnneks siiski lõpetasin dressides, kell käe peal ja pulsivöö ümber ukse ees seistes.
Plaani ei olnud. Oli ainult väike mõttepojake, et võiks veidi pikema jooksu teha. Soojade ilmadega hakkab taaskord dilemma, et mida kaasa võtta, mida maha jätta. Jopet ei ole, taskuid ei ole. Ainult pisi-pisike tasku jooksupükste küljes. Ja no tegelikult ei ole väga mugav joosta, kui võtmekimp tagumikku torgib. :P
Alustasin täna siis koduukse eest. Korra mõtlesin, et läheks sellele Järvelt algavale kergliiklusteele, kuid kaarti uurides olen ikka veidi skeptiline selle väikese jupi osas, kus tee vahepeal katkeb. Ja siis tuleks orienteeruda mööda tänavat ja läbi Glehni pargi. Ja ennast tundes - ma läheksin kindlasti valet teed. Seega otsustasin vana tuntud tee kasuks ja keerasin tossuninad Stroomi suunas. Esimesed kaks kilomeetrit olid jälle takistusjooksu moodi: kiiresti üle tänava, stopp foori taga, slaalom bussipeatuses... Siis sain Stroomi alale ja läks rahulikumaks ning stabiilsemaks. Ilm oli mõnus ja pilvealune. Alguses oli jahe, hiljem oli mõnus. Jalgrattaid oli palju. Jooksjad olid ilmselt enamus Tartus. :)
Kui Kakumäe sildi juurest vasakule keerasin, hakkas minu jaoks suht tundmatu ala. Jah, olin seal ju kunagi jooksnud (2005 oli Tallinna Sügisjooks seal), kuid mingit mälupilti või tuttavat tunnet küll ei olnud. Aga loogiline mõtlemine ütles, et kui hoian kogu aeg otse ja veidi vasakule, siis pean mingi hetk jõudma Rannamõisa teeni (mis oleks juba tuttav kant). Vana-Rannamõisa tee tuligi, kuid esialgu ei olnud üldse tuttav. Ühtlane tõus ainult ülesmäge. :P Siis aga hakkas Selver paistma ja ma teadsin, kus olen. Veidi-veidi enne Haabersti ringile jõudmist, hakkas väsimuse tunne tekkima. Ning janu oli. Tegin siis kiire vahepeatuse Statoilis ning siis sibasin edasi mööda Paldiski mnt. serva. Tuul oli otse vastu ja päris vastik külm tuul oli. Ning energia kadus ebameeldivalt kiiresti. Igatahes otsustasin, et mere äärde tagasi enam ei keera - lähen kõige lühemat teed kodu poole. Mustamäe tee ristile lähenedes oli vahepeal isegi kiusatus kõndima jääda, kuid jonn ei lasknud. Mõtlesin, et kas ma nii nänn siis olengi. Hea Ultra-unistaja, eksole. Lõpupoole oli jälle veidi mõnusam olemine, kuid jalad kippusid veidi kangeks minema. Annab siiani tunda, et vahepeale pikk paus jäi. Aga küll see ka üle läheb. Koju jõudes tegin veel väikese "edasi-tagasi" otsakese järgmise ristmikuni, et poolmaraton täis saada. Päris Tartu jäi tegemata, kuid "close enough".
Kokku siis täna 21,15km ja aeg 2h 19min. http://connect.garmin.com/activity/311473806 Olen rahul sellega, et vahepeal oli tempo suhteliselt ühtlane. Mugavustsooni tempo võiks loomulikult veidi parem olla, kuid kui võrrelda kuu aja taguse olukorraga, on praegu igatahes palju parem.
Plaani ei olnud. Oli ainult väike mõttepojake, et võiks veidi pikema jooksu teha. Soojade ilmadega hakkab taaskord dilemma, et mida kaasa võtta, mida maha jätta. Jopet ei ole, taskuid ei ole. Ainult pisi-pisike tasku jooksupükste küljes. Ja no tegelikult ei ole väga mugav joosta, kui võtmekimp tagumikku torgib. :P
Alustasin täna siis koduukse eest. Korra mõtlesin, et läheks sellele Järvelt algavale kergliiklusteele, kuid kaarti uurides olen ikka veidi skeptiline selle väikese jupi osas, kus tee vahepeal katkeb. Ja siis tuleks orienteeruda mööda tänavat ja läbi Glehni pargi. Ja ennast tundes - ma läheksin kindlasti valet teed. Seega otsustasin vana tuntud tee kasuks ja keerasin tossuninad Stroomi suunas. Esimesed kaks kilomeetrit olid jälle takistusjooksu moodi: kiiresti üle tänava, stopp foori taga, slaalom bussipeatuses... Siis sain Stroomi alale ja läks rahulikumaks ning stabiilsemaks. Ilm oli mõnus ja pilvealune. Alguses oli jahe, hiljem oli mõnus. Jalgrattaid oli palju. Jooksjad olid ilmselt enamus Tartus. :)
Kui Kakumäe sildi juurest vasakule keerasin, hakkas minu jaoks suht tundmatu ala. Jah, olin seal ju kunagi jooksnud (2005 oli Tallinna Sügisjooks seal), kuid mingit mälupilti või tuttavat tunnet küll ei olnud. Aga loogiline mõtlemine ütles, et kui hoian kogu aeg otse ja veidi vasakule, siis pean mingi hetk jõudma Rannamõisa teeni (mis oleks juba tuttav kant). Vana-Rannamõisa tee tuligi, kuid esialgu ei olnud üldse tuttav. Ühtlane tõus ainult ülesmäge. :P Siis aga hakkas Selver paistma ja ma teadsin, kus olen. Veidi-veidi enne Haabersti ringile jõudmist, hakkas väsimuse tunne tekkima. Ning janu oli. Tegin siis kiire vahepeatuse Statoilis ning siis sibasin edasi mööda Paldiski mnt. serva. Tuul oli otse vastu ja päris vastik külm tuul oli. Ning energia kadus ebameeldivalt kiiresti. Igatahes otsustasin, et mere äärde tagasi enam ei keera - lähen kõige lühemat teed kodu poole. Mustamäe tee ristile lähenedes oli vahepeal isegi kiusatus kõndima jääda, kuid jonn ei lasknud. Mõtlesin, et kas ma nii nänn siis olengi. Hea Ultra-unistaja, eksole. Lõpupoole oli jälle veidi mõnusam olemine, kuid jalad kippusid veidi kangeks minema. Annab siiani tunda, et vahepeale pikk paus jäi. Aga küll see ka üle läheb. Koju jõudes tegin veel väikese "edasi-tagasi" otsakese järgmise ristmikuni, et poolmaraton täis saada. Päris Tartu jäi tegemata, kuid "close enough".
Kokku siis täna 21,15km ja aeg 2h 19min. http://connect.garmin.com/activity/311473806 Olen rahul sellega, et vahepeal oli tempo suhteliselt ühtlane. Mugavustsooni tempo võiks loomulikult veidi parem olla, kuid kui võrrelda kuu aja taguse olukorraga, on praegu igatahes palju parem.
Friday, May 10, 2013
10.mai - Hurraa, reede!
Olen ma öelnud, et mulle numbrid meeldivad? Kuigi ma jooksu ajal neid oma elu segama ja kontrollima ei taha, sest ma nagunii ei jaksaks väärikalt esineda...
Aga igatahes praegu tänasest hommikust kribama tulles märkasin, et minu spordijutte on aegade hämarusest alates vaatamas käidud täpselt 11000 korda. No ok, ilmselt vähemalt kolmandik nendest on mu enda nimel, aga ikkagi. Vau ma ütleks. :)
Aga hommikusse tagasi. Kui ma viis minutit peale viite silmad lahti tegin, siis väsimust enam ei olnud. Aga tõusta nagu ka veel ei viitsinud. Minutid tiksusid vaikselt. Ja kui 5:20 mobiil piiksuma hakkas, siis vist olin isegi korraks veel suigatanud. Aga kuna kraadiklaas näitas akna taga 12,7 kraadi, siis oleks lausa patt olnud minemata jätta. Jope jätsin koju ja see oli ainuõige otsus. Lühikeses pluusis ei hakanud ühelgi hetkel isegi mitte jahe.
Uksest astusin ma välja umbes kolm minutit hiljem kui tavaliselt hommikul sõrkima minnes. Aga kui palju see kolm minutit jooksu mõjutas... Igatahes ei tihanud ma teist ringi lõpuni välja joosta, sest kuna lasteaiateel tuli veel bensiini võtma minna, siis tuli ka kodust veidi varem lahkuda ja... No aga suurest hirmust, et ma ei jõua, jooksin ilmselt veidi kiiremini ja olin juba peaaegu kodu juures tagasi, kui StarFM kõrvaklappides rõõmsalt teatas, et kell on 6:06. Tegin siis ümberkaudsetel tänavatel veel veidi ringe ja kokkuvõttes sai ilmselt umbes sama tavapärane 6 ja natuke kilomeetrit joostud.
Ilm, muuseas, oli fantastiline. Päike paistis. Ja ei paistnud ka. See tähendab, et üle vanglamüüri piilus pilvede vahelt päike. Selgelt nähtav kollakas-orandžikas kera pilvede vahel. Ja ma võisin seda kera otse vaadata, sest päikesekiiri ja erksust temas ei olnud. Ning maapinnal ei olnud mitte ainsatki varju moodi asja. Sest päikesekuma kui niisugust ei olnud. Aga jah - päike oli. Ja tagasiteel vaatasin paksu udu, mis linna peale kerkis... Saate aru, et mul on hommikuti palju niisama-mõtlemise-aega joostes, eks. :) Lisaks see, et ma tegelen vangla hommikumenüü äraarvamisega (lõhna järgi otsustades). Kuigi tundub ebareaalne, et nad sageli hommikuti suppi söövad... Aga täna igatahes oli puhas kalamarja lõhn. :)
Ja vist juba täna - juba täna! - saan ma lõpuks oma pisikese kellakese tagasi! Olen ta'st nii puudust tundnud. Jookse nagu pime - et tea, kui kiiresti, ei tea, kui kaua. Ei tea (tagantjärgi) isegi seda, kus... :) Nüüd saab kõik jälle korda. Hurraa!
Aga igatahes praegu tänasest hommikust kribama tulles märkasin, et minu spordijutte on aegade hämarusest alates vaatamas käidud täpselt 11000 korda. No ok, ilmselt vähemalt kolmandik nendest on mu enda nimel, aga ikkagi. Vau ma ütleks. :)
Aga hommikusse tagasi. Kui ma viis minutit peale viite silmad lahti tegin, siis väsimust enam ei olnud. Aga tõusta nagu ka veel ei viitsinud. Minutid tiksusid vaikselt. Ja kui 5:20 mobiil piiksuma hakkas, siis vist olin isegi korraks veel suigatanud. Aga kuna kraadiklaas näitas akna taga 12,7 kraadi, siis oleks lausa patt olnud minemata jätta. Jope jätsin koju ja see oli ainuõige otsus. Lühikeses pluusis ei hakanud ühelgi hetkel isegi mitte jahe.
Uksest astusin ma välja umbes kolm minutit hiljem kui tavaliselt hommikul sõrkima minnes. Aga kui palju see kolm minutit jooksu mõjutas... Igatahes ei tihanud ma teist ringi lõpuni välja joosta, sest kuna lasteaiateel tuli veel bensiini võtma minna, siis tuli ka kodust veidi varem lahkuda ja... No aga suurest hirmust, et ma ei jõua, jooksin ilmselt veidi kiiremini ja olin juba peaaegu kodu juures tagasi, kui StarFM kõrvaklappides rõõmsalt teatas, et kell on 6:06. Tegin siis ümberkaudsetel tänavatel veel veidi ringe ja kokkuvõttes sai ilmselt umbes sama tavapärane 6 ja natuke kilomeetrit joostud.
Ilm, muuseas, oli fantastiline. Päike paistis. Ja ei paistnud ka. See tähendab, et üle vanglamüüri piilus pilvede vahelt päike. Selgelt nähtav kollakas-orandžikas kera pilvede vahel. Ja ma võisin seda kera otse vaadata, sest päikesekiiri ja erksust temas ei olnud. Ning maapinnal ei olnud mitte ainsatki varju moodi asja. Sest päikesekuma kui niisugust ei olnud. Aga jah - päike oli. Ja tagasiteel vaatasin paksu udu, mis linna peale kerkis... Saate aru, et mul on hommikuti palju niisama-mõtlemise-aega joostes, eks. :) Lisaks see, et ma tegelen vangla hommikumenüü äraarvamisega (lõhna järgi otsustades). Kuigi tundub ebareaalne, et nad sageli hommikuti suppi söövad... Aga täna igatahes oli puhas kalamarja lõhn. :)
Ja vist juba täna - juba täna! - saan ma lõpuks oma pisikese kellakese tagasi! Olen ta'st nii puudust tundnud. Jookse nagu pime - et tea, kui kiiresti, ei tea, kui kaua. Ei tea (tagantjärgi) isegi seda, kus... :) Nüüd saab kõik jälle korda. Hurraa!
Wednesday, May 8, 2013
8.mai - Kevad
Hiljuti alles oli tunne, et iga hommikuga läks aina pimedamaks ja pimedamaks, kuid nüüd on selge, et kevad on ikka täitsa kohal.
Esmaspäeva hommikul sibades paistis päike otse Filtri tee otsa peal, kuid piilus veel õrnalt läbi puuvõrede. Täna oli ta sealsamas, kuid juba ulatus üle võrede piiluma. Ning täna igatahes oli jope liiast juba esimeste meetrite järgselt.
Esmaspäeval tavapärane hommikuring 6,3km. Täna ilmselt umbes 6,2, sest lõpus lõikasin üle laste mänguväljaku, kuna kiireks läks. No tõesõna - jooksuraja äärde tuleks tualett rajada. :P
Esmaspäeva hommikul sibades paistis päike otse Filtri tee otsa peal, kuid piilus veel õrnalt läbi puuvõrede. Täna oli ta sealsamas, kuid juba ulatus üle võrede piiluma. Ning täna igatahes oli jope liiast juba esimeste meetrite järgselt.
Esmaspäeval tavapärane hommikuring 6,3km. Täna ilmselt umbes 6,2, sest lõpus lõikasin üle laste mänguväljaku, kuna kiireks läks. No tõesõna - jooksuraja äärde tuleks tualett rajada. :P
Saturday, May 4, 2013
4.mai - Kuressaare linnajooks
Algusest alustades peab mainima, et puhkusegraafiku järgi oli mul eelmisel nädalal puhkus. Kuid tekkisid asjatoimetused ning seetõttu jäi puhkamine ära. Võtsin siis sel nädalal neljapäeva ja reede puhkepäevad ning saime juba teisepäeval peale tööd Saaremaa poole teele.
Kolmapäeval tegin õetütrega pisikese sõrkjooksu. Ta joosta väga ei jaksanud, aga on kiire kõndija ning nii me siis sibasime - tema jooksis ja siis jälle kõndis ja mina tegin kõrval vaikset sõrki, lobisesin ja hoidsin tuju üleval. :) Vanade kogemuste põhjal sai kokku veidi üle viie kilomeetri.
Neljapäeva õhtul väike jooks mehega koos. Kuus kilomeetrit ilusat ilma ja mõnusat äraolemist kalliga koos. :)
Ja täna siis "ümber linna jooks". Viimati osalesin aastal 1993. Siis oli distants (ilmselt) kolm kilomeetrit (või viis? Üleüldse ei mäleta). Ja see oli niiiiii pikk. :)
Hommikul numbrite järgi. Sain ilusa ümmarguse nubri: 55.
Täna siis kõigepealt lastejooks. Issi tegi suslikutest stardijoonel pilti ja suundus siis finišisse meid ootama. Oli kokkulepe, et poeg sibab nii kiirelt, kui jõuab ning meie läheme plikaga taga järgi. Poiss oli tubli ja rahul. Ning ka piiga sibas vapralt. Ühel hetkel suutis ta küll sirgelt kõhuli prantsatada, kuid nutt vaibus kiirelt ning sibasime edasi. Auhinnajäätis finišis oli tõeline hitt. Ning eriti veel see, et emme lubas selle õues päikese käes ära süüa... :P
Ja siis varsti oligi minu kord stardipaika suunduda. Vanameistri sõnu meenutades trotsisn kohati ülimalt vuhisevaid tuulehooge ning jätsin jope mehe kätte. Õe lapsed arvasid, et jooksevad minuga koos, kuid kui ma poisile oma praegust temposuutlikust tutvustasin, siis ta otsustas ikkagi oma jooksu teha. Piiga jäi siiski minu kõrvale - ta on küll kärme, kuid puudus varasemast nii pika distantsi läbimise kogemus. Jooksjaid palju, kuid enamik lühikesele distantsile. Kesklinnast läbi, Kaevu tänavat pidi Marientali jalgrattateele ning varsti olimegi punktis, kus lühikese distantsi jooksjad keerasid paremale ja meie vasakule. Eespool paistis üllatavalt üksjagu minejaid. Kuid paraku selgus üsna varsti, et enamik neist, kes meie läheduses, olid valesti keeranud lühikese distantsi jooksjad.
Veidi enne esimesse joogipunkti jõudmist möödusime ühest neiust. Mõtlesin optimistlikult, et "njah, potentsiaale viimase koha auhind lännu...". :P Sibasime, jutustasime. Mees ja lapsed sõitsid linna ringi pidi autoga kaasa ning tegid vahepeatuseid meie ergutamiseks. Poja harjutas pildistamist. Vedas tal - emme ju enamasti pigem keelab, sest kaamera on kallis ja raske. :P Veidi peale Kihelkonna ringi jõudsime järgi isale, kes jooksis koos oma... umbes kümneaastase?... pojaga. Kaugemal eespool paistsid veel paar inimest. Üheksandal kilomeetril joogipunkti jõudma hakates ütlesin pisisugulasele, et kui ta tunneb jõudu-jaksu samas tempos jätkata, siis mingu rahulikult. Mina enam nii kärmelt ei jaksa ja tulen talle vaikselt järgi. Ja nii ta sammhaaval minema hakkas. Aga kui tema jõudis ükshaaval eesminejatele järgi ning sildike näitas, et juba 10km joostud, siis ei tahtnud ka enam tempot palju alla lasta. Pulss oli küll ilmselt juba kõrgel selleks hetkeks, kuid nii vähe oli lõpuni ja tundus, et lõpuks ometi on potentsiaali jooksuks, mille teine pool on enam-vähem sama kiire kui esimene ning minust keegi mööda ei lähe. Esimesena üks noormees, kellel oli vist probleeme jalakrampidega, siis jõudsime golfi väljakult välja ning Tori abaja silla peal sain järgi teisele noormehele. Teoreetilises kauguses paistis veel üks neiu helesinises (kes oli umbes neljandast kilomeetrist alates meil pilguulatuses olnud). GO Spast möödudes tegelesin tõsiselt mõttega, et kui ma talle järgi võtan (oli aru saada, et ta on ka väsinud), siis on võimalus, et lõpuspurdiks jõudu ei jagu ning ta läheb uuesti ette. Aga siis mõtlesin, et kelle see asi... Ajasime paar sõna juttu ja jooksime mõnedsajad meetrid kõrvuti, kuid Lossiparki mineku pisike tõus jättis vahe ja siis teadsin ma juba kindlalt, et ma lähen eest ära. Ja tundub, et talle oli see samuti täitsa ükskõik, sest ta lasi tempo järsult alla ja vahe suurenes megakiirelt. Lõpu pool kilomeetrit oli omamoodi lahe tunne - mina ihuüksi Kuressare peatänaval sibamas! Mees-lapsed-õelapsed olid kõik ilusti finišis ootamas, pojaga sai enne päris lõppu jõudmist veel patsu tehtud ja siis ma olingi kohal. Sain veepudeli, kallistused/musid suslikutelt ja mehelt ja siis istusin liiklusmärgi kivil päikese käes ja mõnulesin. Tuli meelde ka kella vaadata: 13:21. Mis tähendab seda, et isegi kui start oleks minu mobiili järgi täpselt kell 12 antud (aga läks minut-kaks hiljem) oleks tegu olnud jube kiire jooksuga.
Spekuleerida pole mõtet, samas ei tea, kas aega üldse keegi võttis. Nii et laias laastus võib öelda, et 13,7km ja tund kakskümmend ajaks. Ilm fantastiline (nina ja põsed päikeseroosad), tuju hää, olemine oli mõnus. Mida veel tahta!
Ja lootustpidi saan järgmise nädala lõpus oma kella tagasi. Ma niiiiii igatsen teda.
Kolmapäeval tegin õetütrega pisikese sõrkjooksu. Ta joosta väga ei jaksanud, aga on kiire kõndija ning nii me siis sibasime - tema jooksis ja siis jälle kõndis ja mina tegin kõrval vaikset sõrki, lobisesin ja hoidsin tuju üleval. :) Vanade kogemuste põhjal sai kokku veidi üle viie kilomeetri.
Neljapäeva õhtul väike jooks mehega koos. Kuus kilomeetrit ilusat ilma ja mõnusat äraolemist kalliga koos. :)
Ja täna siis "ümber linna jooks". Viimati osalesin aastal 1993. Siis oli distants (ilmselt) kolm kilomeetrit (või viis? Üleüldse ei mäleta). Ja see oli niiiiii pikk. :)
Hommikul numbrite järgi. Sain ilusa ümmarguse nubri: 55.
Täna siis kõigepealt lastejooks. Issi tegi suslikutest stardijoonel pilti ja suundus siis finišisse meid ootama. Oli kokkulepe, et poeg sibab nii kiirelt, kui jõuab ning meie läheme plikaga taga järgi. Poiss oli tubli ja rahul. Ning ka piiga sibas vapralt. Ühel hetkel suutis ta küll sirgelt kõhuli prantsatada, kuid nutt vaibus kiirelt ning sibasime edasi. Auhinnajäätis finišis oli tõeline hitt. Ning eriti veel see, et emme lubas selle õues päikese käes ära süüa... :P
Ja siis varsti oligi minu kord stardipaika suunduda. Vanameistri sõnu meenutades trotsisn kohati ülimalt vuhisevaid tuulehooge ning jätsin jope mehe kätte. Õe lapsed arvasid, et jooksevad minuga koos, kuid kui ma poisile oma praegust temposuutlikust tutvustasin, siis ta otsustas ikkagi oma jooksu teha. Piiga jäi siiski minu kõrvale - ta on küll kärme, kuid puudus varasemast nii pika distantsi läbimise kogemus. Jooksjaid palju, kuid enamik lühikesele distantsile. Kesklinnast läbi, Kaevu tänavat pidi Marientali jalgrattateele ning varsti olimegi punktis, kus lühikese distantsi jooksjad keerasid paremale ja meie vasakule. Eespool paistis üllatavalt üksjagu minejaid. Kuid paraku selgus üsna varsti, et enamik neist, kes meie läheduses, olid valesti keeranud lühikese distantsi jooksjad.
Veidi enne esimesse joogipunkti jõudmist möödusime ühest neiust. Mõtlesin optimistlikult, et "njah, potentsiaale viimase koha auhind lännu...". :P Sibasime, jutustasime. Mees ja lapsed sõitsid linna ringi pidi autoga kaasa ning tegid vahepeatuseid meie ergutamiseks. Poja harjutas pildistamist. Vedas tal - emme ju enamasti pigem keelab, sest kaamera on kallis ja raske. :P Veidi peale Kihelkonna ringi jõudsime järgi isale, kes jooksis koos oma... umbes kümneaastase?... pojaga. Kaugemal eespool paistsid veel paar inimest. Üheksandal kilomeetril joogipunkti jõudma hakates ütlesin pisisugulasele, et kui ta tunneb jõudu-jaksu samas tempos jätkata, siis mingu rahulikult. Mina enam nii kärmelt ei jaksa ja tulen talle vaikselt järgi. Ja nii ta sammhaaval minema hakkas. Aga kui tema jõudis ükshaaval eesminejatele järgi ning sildike näitas, et juba 10km joostud, siis ei tahtnud ka enam tempot palju alla lasta. Pulss oli küll ilmselt juba kõrgel selleks hetkeks, kuid nii vähe oli lõpuni ja tundus, et lõpuks ometi on potentsiaali jooksuks, mille teine pool on enam-vähem sama kiire kui esimene ning minust keegi mööda ei lähe. Esimesena üks noormees, kellel oli vist probleeme jalakrampidega, siis jõudsime golfi väljakult välja ning Tori abaja silla peal sain järgi teisele noormehele. Teoreetilises kauguses paistis veel üks neiu helesinises (kes oli umbes neljandast kilomeetrist alates meil pilguulatuses olnud). GO Spast möödudes tegelesin tõsiselt mõttega, et kui ma talle järgi võtan (oli aru saada, et ta on ka väsinud), siis on võimalus, et lõpuspurdiks jõudu ei jagu ning ta läheb uuesti ette. Aga siis mõtlesin, et kelle see asi... Ajasime paar sõna juttu ja jooksime mõnedsajad meetrid kõrvuti, kuid Lossiparki mineku pisike tõus jättis vahe ja siis teadsin ma juba kindlalt, et ma lähen eest ära. Ja tundub, et talle oli see samuti täitsa ükskõik, sest ta lasi tempo järsult alla ja vahe suurenes megakiirelt. Lõpu pool kilomeetrit oli omamoodi lahe tunne - mina ihuüksi Kuressare peatänaval sibamas! Mees-lapsed-õelapsed olid kõik ilusti finišis ootamas, pojaga sai enne päris lõppu jõudmist veel patsu tehtud ja siis ma olingi kohal. Sain veepudeli, kallistused/musid suslikutelt ja mehelt ja siis istusin liiklusmärgi kivil päikese käes ja mõnulesin. Tuli meelde ka kella vaadata: 13:21. Mis tähendab seda, et isegi kui start oleks minu mobiili järgi täpselt kell 12 antud (aga läks minut-kaks hiljem) oleks tegu olnud jube kiire jooksuga.
Spekuleerida pole mõtet, samas ei tea, kas aega üldse keegi võttis. Nii et laias laastus võib öelda, et 13,7km ja tund kakskümmend ajaks. Ilm fantastiline (nina ja põsed päikeseroosad), tuju hää, olemine oli mõnus. Mida veel tahta!
Ja lootustpidi saan järgmise nädala lõpus oma kella tagasi. Ma niiiiii igatsen teda.
Subscribe to:
Posts (Atom)