Mis puutub eelmisesse nädalasse, siis iseloomustab see lause mind vist hästi. Tahaks öelda, et tavapäraselt ma selline ei ole... aga ilmselt oleks öelda, et tavapäraselt ei paista see lihtsalt nii väga välja (kuigi vahel on tunne, et ma olen pigem meheliku mõtlemise ja loogikaga).
Aga algusest - kolmapäeva õhtul peale põnnide voodisseminekut jooksma. Oi-kuidas-ei-oleks-viitsinud-minna. Aga ikkagi läksin. Ei tea, kas seetõttu, et sain uksest välja kümmekond minutit varem kui tavaliselt või sellepärast, et ilm oli ilus, kuid jooksjaid oli kohe märkimisväärselt rohkem, kui tavapäraselt õhtuti. Ja üldiselt on õhtuti sportijaid ikka üksjagu. Rohkem, kui hommikul igatahes. :) 45min ja 7km.
Reede. Umbes-täpselt sama stsenaarium. Kuna ma kartsin, et Veerenni ringini tagasi jõudes ma enam teist korda Siselinna kalmistu poole ei keeraks, läksin teistsugust rada. Uusehituse juurest läbi Espaki juurde, sealt Luitesse ja siis ringiga tagasi. Ausalt öeldes arvasin, et sain pikema ringiga hakkama, aga ikka sama 45min ja vanade jooksude pealt järge ajades ikka seesama umbes 7km. Ma ei pea ilmselt mainima, et mu kell on endiselt remondis... :S
Pühapäeval olin natuke Jüri triatloni juures abiks. Tekkis väike igatsus. Ujumise järgi. Ja suur igatsus. Inimeste järgi. Rattasõitu ma endiselt ei igatse. :P
Pärast käisime mehega koos ka jooksmas. Neli tiiru järve metsas. Umbes 9,5km ja tund ning viis minutit. Väike mõte oli ka viies ring teha, kuid mees sai kivi sussi sisse ning seejärel hakkas minul midagi hõõruma. Midagi permanentset, mida ei saanud välja raputada. Ja nii see läks. Enesetunne oli mõnus. Tempo aeglane (loe: olematu).
Ühest küljest ma loodan, et mu kell tehakse korda ja ma saan Ultral "sõbraga" koos joosta. Teisest küljest kardan, et kui ei õnnestu... siis polegi midagi teha... Raske saab olema, sest ma olen tõeliselt nirus vormis. Aga mul on tahe ja... vaatame, kuidas läheb. Plaane vaikselt peas liigub, kuid rääkida neist veel ei tahaks. :)
No comments:
Post a Comment