Vahepeal olen looderdamisega tegelenud. Täna väike jooksutiir.
Eellugu: jooksu alustasin mitte kodust, vaid postkontori juurest. Taas. Sest jälle oli meie postkastis hoopis teise tänava samale majanumbrile adresseeritud kiri. Samalt saatjalt, mis eelnevatel kordadel muide. Asi hakkab juba naeruväärseks kiskuma. Aga see selleks.
Mis mul jooksu kohta öelda. Lühikokkuvõte võiks ilmselt kõlada: "Teine kilomeeter mind tappis...". Esimene kilomeeter oli üllatavalt tore (arvestades seda, et viitsimist ei olnud kopika eestki ning riidesse toppis enda üks jälle mitte-kevade-arvestusega). Oli lausa nii tore, et vaatasin meeliülendava rõõmuga tempo-pulsi suhet. Ja siis tuli see teine kilomeeter... Päike paistis sama säravalt edasi ja sulavesi vulises ka, aga ma jõudsin puhtakssulanud vesiselt (lombiselt) asfaldilt lumekattega kõnniteele. Umbes viis sentimeetrit pehmet lumelöga, mis jala all libises ja kuhu mõnudega sisse vajuda sai. Ma ei kannata pehmel pinnasel jooksmist, kuid tänane oli ikka tempo surm. Sain aru küll, et olin aeglane, aga et NIII aeglane... Njah. Ja kui pärast tagasi joostes samasse kohta jõudsin, siis ei suutnud ma isegi enam teeselda, et ma jooksen ja mõnus olla on. Ei olnud mõnus. Ning kindlamale pinnale tagasi jõudes olid jalad täiesti pehmed all. Mis kulmineerus mõnisada meetrit enne kojujõudmist pahkluuni lompi astumisega. Kes teeb see jõuab, eks ole. Mis ei kehti muidugi lõpukiirenduse kohta. Sest seda ma täna ei jõudnud. Mitte sammugi.Täna siis 7, 03 kilomeetrit ja aeg 45:56. http://connect.garmin.com/activity/28015120
No comments:
Post a Comment