Lõpuks ometi riietusin veidigi ilmale vastavamalt. Varsti võib hakata jope asemel juba ainult dressika väel jooksmas käima. Kuigi siis pole muidugi taskuid, kuhu asju toppida...
Ilm oli... soodne. Vihma peaaegu ei sadanud, päikest ei paistnud, tuult ei olnud... Eileõhtune suur vihmasadu oli "pudru" kogust jooksurajal kõvasti vähendanud, mis oli positiivne. Samas muidugi olid pudruvabad kohad muutunud klaasjaks ning kaetud paraja veekihiga.
Eelmisest korrast jalad veel veidi väsinud. Mis esialgu ei olnud probleem, kuid viienda kilomeetri lõpupoole tuli sein ette. Sirgelt. Hoiatuseta. Ja paks. Ühtäkki oli pulss jube kõrgel ning ükskõik, kuidas ma tempot alla ei võtnud, pulss normaalsemaks ei muutunud. Kohutav kiusatus oli käima jääda. Aga kangekaelsus ei lasknud. Pealegi oli jooksusammu immiteerides veidikegi kiirem võimalus koju jõudmiseks. Täna siis 7,1 kilomeetrit ning aeg 47:24 connect.garmin.com/activity/28121975
Ning viimasel ajal olen tegelenud ühe mõttega... Enne poja sündi jooksin ma võistlusoludes pikka maad (kümme kilomeetrit ja rohkem) keskmiselt veidi kiiremini kui 6 minutit kilomeetrile. Sinna sisse siis ka joogipausid ja jalutamised (Viljandi järve jooksul see killer tõus kaheksandal kilomeetril näiteks). Ja ma ei pidanud üliväga pingutama sellise tulemuse saamiseks. Asi jäi mõistlikkuse piiridesse.Vahepealse tempo kohta palju statistikat ei teinud, kui nüüd tagantjärgi vaadates ja vaadates seda, mis praegu toimub... Ma pean kõvasti rohkem pingutama, et suuta joosta keskmise tempoga alla 6:30 kilomeetrile. Palju rohkem, kui varem kuue jaoks. Et - huvitav, kas on võimalik, et sünnitustega on midagi mu organismis natuke muutunud, nii et ma ei ole enam võimeline nii kiirelt jooksma kui varem (mitte et see mingi hirmus kiirus oleks varem olnud )? Keha mul ju muutus laste saamisega ühtlaselt kogukamaks ning mõnest kohast ka märgatavalt laiemaks ning ükski dieet ega pingutus ei muuda seda enam tagasi. Kas võisid samalaadsed muutused toimuda ka kusagil mujal organismis?
No comments:
Post a Comment