Esmaspäeval (päeval siis) oli tunne, et võiks jooksma minna. Tahe oli kohe.
Lasteaiaringil lahmas paduvihma ja tunne hakkas kaduma. Kui poole kümneks lõpuks lapsed voodisse õnnestus saada, ei olnud enam üldse tunnet, et mingist jooksust võiks rääkida. Nii hea oli voodis lösutada ja lastega koos mängitavas telefonimängus parendusi teha.
Teisipäev. Isegi päeval ei olnud mingit tunnet. Või mingit tahet. Ainult üks paduvihm. Kui õhtul vihm lakkas, siis tunnet ei tekkinud. Kuid sundisin end välja. Mõtlesin, et kui ei lähe, siis ei tee ma sellega ka kellelegi head. Tuju on moss nagunii olnud viimasel ajal. Panin siis dressi selga ja õue. Esimese hooga oli jahe. Ja pime. Pidin tõdema, et sügis on vist saabunud/saabumas. Sots-kohustus järgmine kord endale helkur külge riputada (kui see jälle ära ei unu, eksole). Mõtlesin ka pikkade varrukatega särgi vajalikkusele, kuid kui kilomeeter sibatud sai, ei tundunud see enam nii oluline ning jooksu lõpus tuli meelde, et jopet on vaja, kui soojakraade hakkab kümne ligi jääma.
Jooks ei olnud väga kerge. Jälle vaatasin olematut tempot ja üritasin kujutleda, mismoodi kiiremini liigutakse... Aga samas ei ole mul ju kiiremini tarviski. Pikalt ja pidevalt oleks tarvis. :) Mõne kildi järel sai pahkluu ka jälle "lahti ragistatud" ja siis oli päris mõnus sibada. 10,1km ja aeg 1 tund ja 5min http://connect.garmin.com/activity/575755484
No comments:
Post a Comment