30.jaanuar

Vanematekodus. Kõva tahe oli jooksma minna, kuid ilmselt jäi tahtest üksi väheks. Sest raske oli. Tempo oli kiire minu jaoks (pole detsembri keskpaigast saadik nii kiirelt enam sibanud) ja lõpus olid juba jonn, suur väsimus ja kojujõudmise soov üheskoos, mis ei lubanud tempot alla ka lasta ning loomulikult tõusis pulss kõrgele. Aga tulemus ei olegi nii hull, kui enesetunde järgi oleks võinud arvata.
Jooksin siis 6,04km ja aeg 35:47. http://connect.garmin.com/activity/3246647

27.jaanuar

Täna läksin ilma eriliste plaanideta sibama, aga mingil hetkel tuli mõte, et proovin hoida keskmist tempot alla 6:30 kiomeetri kohta ja samal ajal vaadata, et pulss püsiks võimalikult normaalne. Olen päris rahul. Jooks siis 6,59km ja aeg 42:29.http://connect.garmin.com/activity/3179582
Graafik on täiesti paigast ära, sest pesemamineku ajaks andsin kella pojale käe peale ja tema tekitas hulgi infot juurde.

26.jaanuar

Olen vahepealsetel päevadel kõvasti internetist teooriat "studeerinud" ning täna läksin jooksma, varustatuna teadmisega, et "Nii kummaline, kui see ka ei tundu, kuid selleks, et joosta kiiresti, tuleb väga palju aeglaselt joosta". Sai siis kellale sätitud peale märge, et kui pulss tõuseb üle 148, siis annab häiret. Tean küll, et tegelikult peaks aeroobne veel aeglasem olema, kuid alustame ikka tasa ja targu. Nii ma siis ümberkaudsetel tänavatel sibasin ja vaatasin, et mida ja kuidas mu pulss teeb. Esimene kilomeeter - vaikne tõus Lasnamäe servale. Pulss kippus kogu aeg ülekäte minema. Kell muudkui piiksus ja "hädaldas" randmel. Tempo olematu.
Teine kilomeeter - mööda Lasnamäe serva ning tagasi alla Piritale. Tempo veidi parem, kohati võis kõrvalvaatajatele isegi mulje jääda, et ma jooksen. Pulss piiri peal, kuid tõusis vaid hetkel, kui üle Narva mnt. kiirendasin.
Kolmas kilomeeter - kohe alguses jäin oma mõtetesse ja ilmselt tõstsin veidi tempot. Järgnes kohe karistus kella piiksumise näol.
Neljas ja viies kilomeeter läksid umbes samasse auku. Tempo niru, paaril hetkel tõusis pulss üle piiri, kuid enamasti oli ok. Lõpus tegin mõnedsajad meetrid kiirendust, et näha, mis kella häiresüsteem teeb, kui pulss pidevalt ja järsult tõuseb.Iseenesest avastasin jooksu lõpuosas, et hingamine oli väga kerge ja tõenäoliselt oleksin kellegagi koos joostes lobisema kippunud. Enesetunne oli hea. Aga pikka maad ei ole sellise tempoga küll mõtet jooksma minna, sest muidu läheb issanda päike enne looja, kui mina ükskord lõppu jõuan.
Täna siis 5,37km ja aeg 39:21. http://connect.garmin.com/activity/3154820

Selle tarkusetera leidsin ühest artiklist, milles rääkis jooksutreener Olavi Valner. Kehtib pigem pikemate maade treenimise kohta ja öeldi, et enamus treeningutest peaks toimuma aeroobses treeningutsoonis, mis peaks olema 60-70% maksimaalsest südamelöögisagedusest. Ja erinevatel inimestel see siis erinev, kid tõenäoliselt vahemikus 120-150 lööki minutis.Ise siin pean peenikest plaani oma maksimaalne südamelöögisagedus välja uurida. Aga üldiselt oli jube veider küll nii aeglases tempos kulgeda.

22.jaanuar

Täna leidsin end taas jooksurajalt. Aga ei olnud väga head minekut. Tagasipööramise koha peal isegi lõikasin mitusada meetrit - ei läinud ülekäigurajani vaid silkasin otse üle tee. Täiesti hämmastav, et päevane ideaalne ilm kelgutamiseks ja lumememme tegemiseks ei sobinud üldse õhtuseks jooksuks. Jalad libisesid pehme lume sees omatahtsi ja see oli üsna väsitav. Pirita künkakesed muutusid täna tõsisteks "mägedeks" minu jaoks. Aga pärast oli päris hea tunne.
Jooks 6,16km ja aeg 41,49. http://connect.garmin.com/activity/3412408

21.jaanuar

Praegu alles avastasin, et eelmise jooksu kokkuvõte on lisamata jäänud. Eks ta jube vaatepilt on, aga panen ikka üles: http://connect.garmin.com/activity/3302440

Täna pidasid minu kaks "mina" võitlust. Ühest küljest tahtsin jooksma minna, teisest küljest oli meeles, kui halb eelmine kord oli ja mitte jälle ei tahtnud minna. Mehe ergutusel sai parem mina siiski võitu ja läksin. Veidi libe oli, aga muidu täitsa ok. Pulss oli jälle masendavalt kõrge, hoolimata sellest, et võtsin eesmärgiks joosta kilomeeter mitte kiiremini kui 6:15. Aga vähemalt enesetunne oli täna hea. Olin väsinud, kuid tunne oli siiski mõnus ja "surm silme ette" ei tulnud. Jooksin siis 6,62 km ja aeg oli 42:15. http://connect.garmin.com/activity/3388024

18.jaanuar

Täna siis lõpuks natuke jooksma. Ilm oli ilus - tuult polnud, vaikne lumesadu, 3,5 kraadi külma. Mõnus. Aga joosta ei olnud hea. Nagu oleks uuesti tühjalt kohalt alustanud. Pulss kerkis taevasse ja juba esimese kilomeetri järel oli tunne, et no ma lihtsalt ei jaksa rohkem. Ringi tegin ikka lõpuni, aga hiljem kippus parem jalg veidi kangeks jääma. Ikka tõsiselt äpu tunne. Vähemasti on nüüd algus uuesti tehtud ja vaikselt saab jälle olukorda "parendama" hakata. Täna siis 3,29 km ja aeg 20:01 minutit.

15.jaanuar

Homme arstile ja ehk tunnistatakse lõpuks uuesti "kõbusaks", saaks vaikselt taas liigutama hakata.
Ükspäev sattusin juhuslikult mingi vana "Seks ja Linn" osa peale ning seal Miranda(?) hakkas maratoniks harjutama. Huvitav, kas see oli kunstiline liialdus, või tõepoolest NY's toimuvad parkides ettevalmistusgrupid maratonijooksuks. Miranda igatahes osales 10 minuti grupis (mis tähendab, et miil 10 minutiga ja minu arvates täiesti tõsine tempo ). Isegi kui see oli välja mõeldud, oli see nii armas mõte, et mul hakkas kohe kahju, et meil selliseid asju ei ole.

9.jaanuar

Täna sain siis röntgeni vastused. Kuidagi märkamatult on minu pea sisse osanud pugeda kahepoolne põskkoopa põletik ning arst määras antibiootikumid. Omaette veidi mõtlen, et ehk läheks ikka muidu ka üle, aga mees on mul arstirohtude-usku, nii et ilmselt pean ma neid ikka võtma hakkama.
Aga kui nad mõjuma hakkavad, siis jooksurajad hoidke alt.

6.jaanuar

Mul hakkab juba masendus peale tulema. Nohust sai midagi hullemat ja juba kolm päeva olen lõpetanud allaandmisega peavalu ees ja analgiini võtnud. Mulle ei meeldi arstid, kuid täna helistasin perearstile - sanitaartund , seega mu kõnele ei vastatud. Nüüd ei teagi, kas helistada veel või mitte. Millal ükskord selle aja saaks ja mis sellest kasu oleks... Aga nii tugev kui ma (enda arvates) olengi, peavalu ma kannatada ei suuda. Hommikuti on parem, siis mõtlen, et äkki täna õhtul väike jooks... Ja päeva peale see soov aina kahaneb ja kahaneb... Unista siis niimoodi maratonist... Oh kui hea oli "ära viriseda".

1.jaanuar 2009

Uue-aasta-jooks jääb tegemata. Üleeile õhtust saadik on mu nohu käitunud täiesti ettearvamatult ning kohati on pea püsti hoidminegi veidi raske. Jooksma minekust ei taha mõeldagi. Aga küllap tulevad ka paremad ajad ja siis jälle uue hooga.