17.august - Inimene mõtleb, Jumal juhib...

Plaan oli mul ju hea. Et läheb veidi lahedamaks olemine ja siis ma saan natuke rohkem trenni teha...

No kaheksandal augustil ma veidike jooksingi. Viisin poja hommikul bussiga lasteaeda ja siis jooksuljalu tagasi. Seda teadsin juba minnes, et ega ma tervet teed ei jookse. Kuna neiu jäi oma kesklinna lasteaeda veel, siis pidin nagunii pileti ostma. Ja kuna mul oli paberpilet, siis kasutasin seda. Paberpileti erinevus mobiilipiletist? Viimane kehtib tund aega ükskõik millises bussis, paberpilet aga ainult selles bussis, kus ma talle augud sisse "klõpsutasin". Sest no niipalju kindel olen ma küll, et bussijuht lõpp-peatuses komposterit ümber ei seadista. :)
Nii ma siis jalad selga võtsin ja lasteaiast startisin. Teadmisega, et pean jooksma päris korralikus tempos, et Lauluväljaku peatusesse jõuda. Aga no ei jaksa ju kiirelt... Mere äärde jõudes oli veel vastutuul ka. Lisasin aga sammu, et jõuda. Ja siis ühel hetkel - vast mingi pool kilti enne peatust - hüppas pähe mõte, et silkan siin enda jaoks kaugelt liiga kiires tempos nii et keel vestil... Aga et kui buss äkki sõidab veidi kiiremini? Ja ma jään maha? Mis ma siis teen? Oi ei olnud motiveeriv. :D:D:D
Aga kohale ma jõudsin ja umbes pool minutit ka ähkida sain, enne bussi saabumist. Esimene plaan (enne jooksu algust) oli olnud, et väljun Pronksi peatuses ja teen kesklinnas ka pika otsa. Bussi ronides oli kiusatus koju välja sõita. Siis mõtlesin, et ok, sõidan Kosmosesse ja lähen sealt. Lõpptulemusel ronisin siis Vabaduse väljakul maha ja jooksin koju üle Tõnismäe. Ei olnud just eeskujulik jooks. Olin väsinud  ja jaksu ka väga polnud, aga ma vähemalt jooksin. :) Natuke. http://connect.garmin.com/activity/211498230

Saaremaale tassisin isegi jooksuriided kaasa, aga sibama siiski ei jõudnud.

Esmaspäeval kasutasin ka veel juhust, et mees kodus, piiga kesklinnas lasteaias ning viisin poisi bussiga aeda. Igasuguste kiusatuste vältimiseks libistasin pileti kohe bussist väljudes prügikasti. :P Jooks oli... vastuoluline. Olin väsinud ja ei jaksanud. Aga samas oli olemine ergas. Ei olnud mõnus, aga oli mõnus.
Kuna kella unustasin koju, siis täpsemalt ei oska öelda, kuid jooks oli selline parajalt aeglane, samas mitte üliaeglane (mobiilikella usaldades). Kesklinna jõudes läksin kõige otsemat teed koju, kuid olen uhke, et terve tee ära jooksin.

Täna siis jõudis pärale, et mul on viimane "vaba elu" päev. Lapsed lasteaias, aga ise veel tööl ei ole... Seega tegin hommikused kodused toimetused ära ning käisin seejärel Stroomi rannas veidi jooksmas. Endiselt on raske ja tempo on aeglane. Aga täna oli mõnus. Ja lõpupoole oli isegi parem. Kui esimesel kilomeetril olid jalad väsinud ja valusad ning teisel kilomeetril kippus jalalaba "surema", siis selleks ajaks, kui Vabaõhumuuseumi juures tagasi keerasin, oli enesetunne juba täitsa kobe. Viimased kaks kilomeetrit läksid kohe eriti kiirelt. Sest minuga tuli juttu ajama üks rattaga noormees. Üldreeglina ma eiran selliseid olukordi. Kuid kuna Eduard rääkis vene keelt, siis tekkis mul mõte, et teisipäeval tööd alustades peaksin ma hakkama päris palju jälle vene keelt rääkima. Ja nii ma siis läksin jutuga kaasa. Rääkisime armastusest, abielust, lastest, suudlemisest, minu iseloomust, monogaamiast, kahetsemisest ja politseist. Sellest ka, kui "vastupandamatult tore" ma olen. Lõpuks siiski lahkusime rahumeelselt. Ja ma olin kohe üllatunud kodus vaadates, kuidas see mu tempole mõjus. :D Pulsile muidugi ka.
Natuke üle 8km ja 50min. http://connect.garmin.com/activity/211515387

Mõnes mõttes on maratoni ees ikka veel väike hirm - eriti arvestades mu tempot ja seda, et sellise tempoga sibades võiks väsimus mind umbes 25km paiku kimbutama hakata, mitte viiendal kilomeetril (nagu täna :P). Aga samas on rahu ja kindlustunne. Olen veendunud, et jõuan lõppu. Ning tean, et olen rahul. :) Optimist?

7.august - 34 päeva...

...täpselt nii kaua on möödas sellest, kui viimast korda sibamas käisin. Elu keerdkäigud võtsid oma ning muutus võimatuks sportida. Ok, võimatuks on liiga tugev sõna. Poisi lasteaeda viimise järgselt paar korda üritasin tagasiteel sammu kiirendada, kuid selleks hetkeks olin juba nii nadis seisus, et vastutuules piiga vankrit lükata ja joosta ma lihtsalt ei jaksanud...

Igatahes on see 34 päeva olnud kaugelt liiga palju, muutmaks minu pisikest oma tasemel vormisolekut täielikuks vormituseks.
TriStarist loobumine oli raske. Mõtlesin üht ja teistpidi. Ja siis jälle, et "äkki nii...". Aga kui ei ole võimalik, siis ei ole võimalik. Ning kui see otsus lõpuks sündis ja vastu võetud sai... siis ei olnudki enam kahju. Sest see oli ainuõige otsus asjaoludest tingitult.

Aga täna siis, täna käisin jooksmas. Ütlen ausalt - kui lõpuks võimalus tekkis, siis tahtmist enam palju ei olnud, kuid läksin siiski. Ei hakanud stressama kella ja pulsivööga (seda enam, et neid polnud ka viimasest korrast saadik laetud) ning lihtsalt läksin. Tempo oli kõikuv (nagu mul ikka) ja ilmselt pigem aeglane, kuid pulss oli enamuse ajast mõnus ja enesetunne normaalne. Lõpus kilomeeter-poolteist läks raskeks. Oleksin tahtnud juba kodus olla... :) Aga vähemasti on algus uuesti tehtud.
Homme, kui hästi läheb, saan ka hommikul joosta. Nädalavahetusel Saaremaal loodetavasti ka. Ja järgmisel nädalal tahan ka kaks kuni kolm jooksuvõimalust tekitada. See peaks võimalik olema, sest suvepuhkused on läbi ja lapsed hakkavad lasteaeda harjutama.
Mis saab ülejärgmisest nädalast alates, seda jälle ei tea, sest minu elus tuleb uus lehekülg ja üle "peaaegu kuue aasta" saab mu'st jälle tööinimene. Kas leian aega jooksmiseks? Kas jätkub energiat jooksmiseks? Ei tea. Aga loota ju võib. :)