29.05 - Käesolev hetk on kõik, mis sul eales on

Möödunud nädal oli sporti ja oli ka spordi "mängimist". .

Esmaspäeval käisin BoxBox'i trennis. Vaheharjutused olid muutunud. Rasked. Kuid kindlasti tõhusad. Olin päris väsinud, kui lõpetasime. 

Teisipäeval ikka minu tavapärane BodyBalnce Balti jaamas. Mõne harjutusega on tunne, et olen hakanud õigemini end liigutama. Mõne harjutusega on ikka liiga lebo tunne. Ehk siis järelikult teen midagi valesti.

Neljapäeva õhtul lugesin põnnidele sõnad peale, et mingu ilusti voodisse, kui kell kukub ja läksin jooksma. Et oleks ikka natuke joostud ka. Õhtul kõik lõhnab nii mõnusalt. Ja kuna ma järjekordselt "eksisin" (eksimine a'la Sirle - ma tean, kus ma olen. Ja ma tean, kuidas koju saab. Aga mul ei ole aimu ka, kuhu minna, et jõuda sinna, kus ma olla tahaksin). Ehk siis - kuna ma ei tahtnud Laagri poole minna ja Harku mets ka ei meelitanud, siis oli udune plaan minna Hiiu kergliiklusteele. Aga selleks oleks pidanud Sisaski ja/või Särje tänava üles leidma. Tagasiteel leidsin ka. :) Aga siis lihtsalt tiirutasin niisama ümberkaudsetel tänavatel. 7,7km ja 52min.

Reedel käisin kõndimas. Võib-olla ei ole see parim treening, kuid vastupidavusele annab loodetavasti juurde ikka. Eriti see, kui toidupoest tulles mitu kilomeetrit koorem seljakotiga seljas on. :)

Laupäeval käisime mehega Rocca klubis. Kõigepealt tegime jalutuskäigu ja nautisime loodust. Siis natuke spordisaalis (jõudsin kilomeetri isegi jooksulindil sibada, enne kui mees kohale jõudis) ja lõpetasime basseinis. Pojalt laenatud prillid kippusid küll uduseks minema kangesti, kuid vett sisse ei lasknud ning pead valutama ei ajanud. Ja nii ma siis mulistasin ja ähkisin vaheldumisi päris mitu otsa. Kokkuvõttes rahul.

Pühapäeval läks tirts ujumiklubi hooaja lõpuvõistlusele. Kuna ta ei olnud kunagi varem Sõle ujulas käinud, siis läksime koos. Tema läks ujuma, mina võtsin jalad selga ja jooksin vaikselt kodu poole. Hiiul kohtusin rongiga. Tagantjärele tark olles oleksin ma tegelikult vist isegi veel jaksanud. Aga mul tekkis tunne, et ma ei naudiks seda enam. Lisaks oli mul joogivaruks ainult tibatilluke 150ml pudelike jopetaskus ning see oli end ammendanud. Seega tundus mõistlikum otsad kokku tõmmata. 11 ja pool kilomeetrit ja tund-veerand. Tempo üllatavalt normaalne (üritasin pidevalt aeglasemini, kuid õnnestus see ainult ühel kilomeetril, ja siis liiga aeglaselt), pulss üllatavalt mõistlik ja viimane täiskilomeeter kõige kiirem. Mul oli põhjust endaga rahul olla. 

22.05 - Õievahumull

 Sellele nädalale läksin vastu teadmisega, et tuleb väga "spordiga kokkupuutuv" nädal, kuid mitte liiga sportlik. Mida see siis tähendas?

Esmaspäeva õhtul sättisin sammud kella kuueks lauluväljakule, kus toimus NRC trenn. Kuna infos oli kirjas, et tuleb jooksugrupp tempoga 6:30 kilomeetrile, siis olin mõttes vaimu valmis pannund, et see saabki minu grupp olema. Et pool tundi pean ma vastu küll. Kuid kohapeal selgus, et grupid "ühendati", mis tähendas jooksuruppi tempoga 6-6:30 kilomeetrile. Ja realistlikult tähendas see seda, et ma liikusin jooks-kõnnigruppi. Pool tundi sõrki, seejärel jooksuharjutused igasugused. Oli täitsa vahva ning parajalt väsitav. Ning kui enne trenni oli vinge tuule käes külm, siis trenni ajal ja pärast bussi peale minnes oli väga hea ja mõnus olla. 

Teisipäeval Balti jaama tavapärasesse trenni. Minek küll tavapärane ei olnud. Sest raudtee ehituse/ remondiga seoses minu tavapärast rongi ei olnud. Aga avastasin ma selle muidugi alles raudteejaama jõudes. Sibasin siis kodu poole tagasi ja palusin abikaasal end autoga ära viia. Ise veel ütlesin, et ta võib koju tagasi sõita, tagasi saan ma ilusti rongiga. Õnneks ta mind ei kuulanud, käis vahepeal oma asjatoimetustel ning sõidutas mind pärast koju tagasi. Õnneks - sest minu tavapärast tagasimineku rongi ka liinil ei olnud...

Kolmapäevast reedeni oli üks lihtne valem. Varakult tööle, ilma pausideta päev ja kolmest bussi peale ning nii kiirelt kui võimalik lauluväljakule. Sest olin Maijooksu vabatahtlikuks. Pakkisime auhinnakotte, panime asju valmis, väljastasime numbreid... Mulle meeldib see melu ning tegutsemine. 

Laupäeva hommikul sõitsin bussiga Saarde. plaan oli õhtul jooksma minna, aga kui olime kotitäie nurmenukke talviseks kuivatamiseks korjanud, riisunud ja oksi ning lehti koku tassinud ning päeva lõppedes need ka korralikult ära põletanud, siis ma enam jooksma minna ei jaksanud. 

Küll aga panin jooksuriided selga pühapäeva hommikul ning läksin rajale enne hommikusööki. Oli mõnus. Mulle meeldivad paljud asjad ning ma ei oska peaaegu kunagi valida "oma lemmikut". Sest meeldivaid asju on ju palju. Kuid praegune kevadõite aeg on vaieldamatult üks minu suurtest lemmikutest. Veel ülaseid, jagub tulpe ja kirsse, õitseb toomingas, juba avanevad õunapuuõied. Lihtsalt ilmeline. Seadsin sammud lasteaiaringile, ning kus võimalik, jooksin teeäärsetest toomingatest "nina lehtedes" mööda. Jumalik aroom. Vaevalt silla poole keeranud, läksid mu ees üle tee kaks kitse. Ei, nad ei tormanud. Kas kujutate ette, kuidas liigub soliidne seelikus ja kübaras korvikesega daam, kes liigub bussipeatuse suunas ja siis näeb bussi lähenemas? Ta tahab bussile jõuda, aga ta ei saa ju omaeti joosta, sest see poleks väärikas... No vot täpselt samamoodi liikusid need kitsed. Üliväärikalt kiirustades. :) Paarsada meetrit hiljem kihutas üks tigu vastassuunas. Ja ma olen peaaegu kindel, et see mustakirju lind, kes põllul varese peale kisendas, oli kiivitaja. Kuus ja pool kilomeetrit läks päris mõnusalt. 

15.05 - Kui kaalukausid on paigast ära

 Juba Sammalhabe ütles, et looduses peab valitsema tasakaal. Mitte et ma seda ei teaks, aga möödunud nädal oli ikka väga "kiiva". 

Esmaspäeval natuke kõndimas. 

Teisipäeval traditsiooniline trenn Balti Jaama klubis. 

Kolmapäeval proovisin natukenegi tubli olla ja käisin jooksmas. Kuna mu enesetunne on terve see nädal vahelduva eduga tiba vilets olnud (ühtki tõsist kaebust evimata), siis polnud see jookski erand. Peale kolmanda kilomeetri täitumist hakkasin lõike jooksma - nii kiirelt kui jaksasin ja kõnd. Pikkused varieerusid, olles kõige suuremalt sõltuvuses ristmikest, sest üle ristmiku tahtsin ma kõndida. Seega tuli kas kiire lõik vastalt enne ristmikku lõpetada või siis kohe pärast ristmikku alustada. Nii möödus kaks kilomeetrit ja viis veel natuke koduni. Kokku nats üle kuue kilomeetri. 

Reede ja laupäev läksid söömise tähe all. Reedel tiimiüritus, kogu liikumine oli restorani sibamine ja pärast veidi kruiisiterminali juures jalutamist. Laupäeval mehe ema-isaga väljas. Sellevõrra edumeelsem, et tänu abikaasa pealehakkamisele olid meil asjad kaasas ning käisime Ülemistel ujumas. Alguses oli vesi "nii külm-nii külm" ja ütlesin, et ma ei taha sinna basseini üldse minna. Seega alustasime massaži-mullivannis. Oli väga mõnus ja lõõgastav. Seejärel aurusaun. Ja miskipärast ütlesin mehele, et ok, proovime siis siit minnes korra basseinist ka läbi käia. Lisasin veel, et ma kindlasti kahetsen seda 20sek. pärast. Ma küll ei tea, miks ma nii arvasin. Et kahetsemiseni kakskümmend sekundit aega läheb... Tegelikkuses kahetsesin ma seda juba siis, kui duššini jõudsin... Aga basseini me läksime ja lõppkokkuvõttes ei olnud sealgi üldse halb. Väike vaidlus jälle teemal, et ma võiksin mehe prillid võtta. Aga ma ju tean, et sellel pole mõtet. Ma olen neid kasutanud, kuid ilma on parem kui nendega. Head prillid, kuid ei sobi mu sügavate silmakoobastega üldse. Selleks, et vett sisse ei tuleks, tuleb need niimoodi suruda, et juba loetud minutitega hakkab mul pea valutama. Ja ma tegelikult tean, et peaksin uued ja korralikud prillid endale muretsema, sest ilma saab ujuda küll, aga kõige mõnusam see ei ole. Aga no see on ju niii keeruline. Õigete ja heade valimine ma mõtlen.

Ja siis tänane päev. Laisk nädal sai ägeda punkti ja tadakaal pani täiega kiiva. :)
Sest täna toimus Salomon jooks-matk Viimsi etapp. Hooaja viimane. Minu jaoks esimene. Teisest etapist alates olen sellest üritusest teadlik, kuid iga kord on midagi õigel pühapäeval ees olnud. Täna lõpuks jõudsin starti. Olles oma võimetest teadlik, olin viimases pika distantsi grupis - viis minutit jooksu (tempo 7min/km) ja siis viis minutit kiirkõndi. Ja nii 23km. Ümber terve Viimsi poolsaare. 
Üleüldine emotsioon - jube rahul. Korraldatud hästi, joogipunktid toimisid, jooksult kõnnile ja vastupidi üleminekud väga korrektsed, tempo hoidmine suurepärane. Üllatama pani see, et raske ei hakanud. Et jooksu "viisminutid" möödusid kiirelt ja kergelt. Vahepeal oli naljaga pooleks tunne, et "me vist jooksime kiiremini, sest kuidas muidu see aeg nii kiirelt läks". Minu jaoks oli muidugi lisaboonus see, et sain harjutada grupis jooksmist. Mida ma ei oska. ja mida ma ei salli. Tahaks öelda, et peale tänast on kõik teistmoodi, aga... no ei ole. :D Viisteist kilomeetrit pidasin vastu grupi keskel. Vähemalt poole sellest ajast sibasid minu ees ühed ülimalt kirjud retuusid. (sellised, et kui keegi mulle poes taoliseid näitaks ja pakuks, siis ilmselt enne, kui mu aju mõtlema jõuaks hakata, küsiks mu suu juba ära, et "kes taeva pärast üldse selliseid ostaks". No igatahes täna ma nägin, kes ostaks. :P) Täna oli mu probleemiks pigem see, et jalad nendes kirjudes retuusides tegid selliseid sujuvaid ja vähem sujuvamaid "vajumisi" ühele ja teisele poole. Enamasti just sinna, kuhu ma olin proovinud ennast sättida, et mittel talle kanna peale astuda. Igatahes tiba enne teist joogipunkti sattusin ma kuidagi grupi etteotsa ja... Issand see oli nii hea, kui keegi ees ei tuterda. Jah, tugev tuul oli veidi teistsugune kui oleks olnud grupi keskel, kuid see oli ikka täiega seda väärt. Ja kui lõppu jõudsime, siis oli kirsiks tordil Põhjakonna trepp. Sest finiš oli üleval. Oh heldus. Vot see oli raske. See oli raskem, kui kogu eelnev jooks-matk kokku. :D Aga ülesse ma jõudsin. Ja sealt sõitsime abikaasaga koos otse Viimsi MyFitnessiga tutvuma. Meie üllatuseks on seal ka Spa. Mis täna õnneks torustikurikke tõttu ei toiminud. Õnneks - sest mul ei olnud ujumisasju kaasas. Sehkendasime veidi jõusaalis, mina tõmbasin lõpetuseks veel 500m sõudeergomeetril ja siis mõnus saun ja pesu. Ja seejärel oli nii hea kodu poole liikuma hakata (põikega poodi loomulikult, sest ilma ju kuidagi ei saa :) ). 

Järgmiseks nädalaks on mul vastupidi - plaanid esmaspäevaks ja teisipäevaks ning kolmapäevast reedeni tuleb ilmselt nulliring, sest olen Maijooksu vabatahtlikuna toimetamas. 

08.05 - Konn on kodus, hurra, hurra!*

 Kuu algus. Mis tähendab, et töö poolest pigem kiired ja pigem pikad päevad. 

Natuke äramärkimist väärib teisipäev, kui käisin hommikul oma tavapärases BodyBalance'i trennis ning õhtul toppisin dressid selga ning käisin sibamas. Ei olnud nii raske, kui pelgasin. :)

Kolmapäeval käisin lihtsalt jalutamas. Jalutasin enda kohta pigem kiiremapoolselt, ma lihtsalt ei suudagi väga kiirelt kõndida. Aga kuuekilomeetrine ring sai tehtud. 

Aga tuleme siis selle juurde, mille üle ma sellest nädalast tiba uhke olen: abikaasa oli Saares toimetamas ja suviseks hooajaks automuuseumi asju sättimas ning reedel lugesin lastele sõnad peale, et nad loomi söödaksid, ise õpiksid ja õues käiksid ning ellu jääksid ja sõitsin ka Saarde. Ja laupäeva hommikul keerasin autonina Kuressaare poole. Sest mai alguses on Kuressaarel sünnipäev ning selle auks joostakse juba üle neljakümne aasta Kuressaare linnajooksu. Kooliajal sai sellest mõned korrad ka osa võetud. Mitte et mulle jooksmine meeldinud oleks, aga ebasportlikul minul oli kasulik mõni plusspunkt teenida selle osalemisega. :) Ja no ühine bussisõit koolist linna ja pärast tagasi oli teismelisena väga lõbus.
Aga tagasi laupäeva. Start on Kuressaare spordibaasi juurest. Enam-vähem tean kus see on, kuid üksi seal varem käinud ei ole. Kuna pelgasin, et rahvast on palju, jätsin auto kesklinna ja sibasin õiges suunas. Viimased viissada meetrit olid kõige keerulisemad. Kõik kohad on täis numbritega inimesi - seega saad aru, et oled õigel teel. Aga kuhu täpselt minna, seda ei tea... Küsisin vist kolm korda igaks juhuks, et "kas ikka sinnapoole"? :D Aga kohale ma jõudsin ja numbri kätte sain. 
Ilm oli üsna tuuline, kuid piisavalt talutav, et otsustasin dressika juba enne starti vööle siduda. Ja oli hea otsus. Enne võimlemist oli küll tiba jahe, kuid jooksu ajal enam probleemi ei olnud.
Ja täpselt kell üks oli siis start. Esimese kilomeetri piiksudes oli ainus mõte - tempo on liiga kiire, aga ma ei tunne ennast "nii surnuna" kui Angla jooksul. Seega otsustasin jätkata sarnasel joonel kuniks jaksu. Teisel kilomeetril kohtume fotograafiga. Kuna ma jooksu ajal poseerida endiselt ei oska, teen kiire sammu vasakule ja jään täpselt ühe meeldivalt gabariitse härra taha. Pilte lapates oli nii hea teada, et "seal olen mina" :) Kolmas kilomeeter. Tempo on kiire, olemine ikka veel üllatavalt normaalne. Kuid vaikselt hakkab raskemaks minema. Kontrollimaks, et ma liiga-liiga halba endale ei tee, tänan vabatahtlike rajajulgestajaid. Kuniks "aitäh" ilma ähkimata ja arusaadavalt suust välja tuleb, on olukord kontrolli all. Hakkab tekkima tunne, et äkki suudan ma viie kilomeetri lõpuni tempot pidada. Ja suudangi. Möödume Aurigast, algab kuues kilomeeter ning langeb kümme piiska. Sadama siiski ei hakka ning kuuenda kilomeetri lõpul olevasse joogipunkti jõudes pole isegi mälestust piiskadest enam. See on ka ainus hetk, kui ma kõnnin - umbes kümmekond meetrit enne lauda, et mitte trügida ja teist samapalju pärast, et juua. Minu ümber on juba päris natuke aega olnud ühed ja samad "seljad". Nad ju jooksevad minu ees, seega nägusid ei näe. Küll aga lähevad lahku kohalik paarike ja nendega koos jooksnud Lõuna-Aafrika neiu, kes jääb kauemaks joogipunkti. Samas sibab ta Aia tänavale jõudes taas mu'st mööda. Kakskümmend viis aastat tagasi kolmekilomeetrise linnajooksu viimase kilomeetrina oli Aia tänav pikk, sirge, ülesmäge, vastutuult ja nüri. Nüüd, kümnekilomeetrise ringi kaheksanda kilomeetrina on Aia tänav täpselt samasugune - pikk, sirge, ülesmäge, vastutuult ja tiba nüri. Üks asi on veerand sajandit hiljem siiski muutunud - mina ise olen jonnakam ja ei lase endal kõndima hakata. Natuke häiriv on ka tihe liiklus sellel tänavajupil, kuid haigla ristist möödudes rahuneb ka liiklus taas.  Uuesti hakkab tibama. Väga-väga vähe, kuid oma "kümme piiska" jagub iga saja meetri peale. Enam ei ole tunnet, et ma sain valesti aru, või et linnuke lendas mööda. Viimased kilomeetrid olen teinud peastarvutusi - kuna esimesed viis kilomeetrit olid kõik tempoga alla kuue minuti, siis nüüd on mul igal kilomeetril veidi "kukkumisruumi". Liidan ja lahutan ja isegi kaheksanda (kõige aeglasema) kilomeetri tempo ei ole suutnud seda kõike veel nullida. Kuid siiski proovin jalgu enam-vähem samas tepos liikuma sundida ning mitte aeglasemaks jääda. Pulss on punases, kuid üllatavalt stabiilne - keskmise ja maksimumi vahe on päris olematu. Läbi saab üheksas kilomeeter ning ma saan aru, et olen peas kaarti valesti lugenud: ma ei peagi ju lossi eest läbi minema, vaid rada läheb Spa-alalt mööda, keerab randa ning ma olengi peaaegu kohal. Nüüd ma tean, et ma teen selle ära. Sest mul on minna vähem kui kilomeeter ja sellega saan ma hakkama. Jõuan staadionile, siban finišijoone suunas ja äkki kuulen tagant tulevaid kilkeid. Ainus mõte on - kolme viimase kilomeetri jooksul pole mu'st keegi mööda läinud, kas ma tõesti viimasel sirgel siis lasen... Ja lisan tempot. Nii palju, kui torust tuleb. Pärast selgub, et kilkajad olid viiekilomeetrise distantsi neiud. Oleks enne teadnud, poleks silganud. :D Aga võib-olla ongi parem, et ei teadnud. 
Ametlik finišiprotokoll ütleb mu ajaks 59:16. 
Kas ma arvasin, et olen selleks suuteline? - Hell no.
Kas see jooks oli minu praegust vormi arvestades mõistlik? - Ilmselt mitte. :)
Kas ma olen uhke ja rahulolev? - Ooo-jaaa. 

Päevale punkti paneb see, et kui ma oma medali ja veepudeliga auto poole tagasi orienteerun, siis mõtlen "lõigata" ja keeran Uus-Roomassaare tänaval valele poole. Viga on küll lõppkokkuvõttes võib-olla vaid 300m, aga ühest küljest ajab naerma ja külm hakkab. 
Kui olen tagasiteel Haeskasse jõudnud, saab kümnest piisast autoaknal sadu. Mitte liiga tihe, aga piisav, et kõik märjaks teha ning natuke isegi kasta. Ja et tuua välja kõik kevadlõhnad. 
Palju õnne Kuressaare!

*Konn on kodus, hurra-hurra. Konn on kodus, hurraa. - Lastelaul, mis mul kaheksanda kilomeetri tõusuosal peas hüppab... Minu jaoks jääb Saaremaa alati natuke koduks. Ja mina jään alati osaks Saaremaast. 

01.05 - Puhkus ja nostalgialaks

 Nagu öedud, oli mul puhkusenädal. Või noh - peaaegu puhkusenädal. Reede oli tööpäev, kuna kuu viimane tööpäev ja kolm esimest on "big no-no" puhkuseplaanide poole pealt. 

Esmaspäeva alustasin mõnusalt. Käisin Solarises BodyBalance'i trennis ja peale seda jalutasime abikaasaga veidi ringi ja nautisime mõnusat ilma. Lõpetasime Lidl'i poes, kust tahtsin Saaremaale minekuks Straciatella jogurtit kaasa osta, aga... mida polnud, seda polnud. Ehk siis iga korraga, mis ma sellele kauplusele proovin võimalust anda, masendab mind veidi enam. Sest jah - seal on mõningaid suhteliselt soodsa hinnaga asju (mille suhtes tuleb ettevaatlik olla, sest maitse võib olla kas a) suhteliselt tuim või siis b) suhteliselt lääge), kuid sinna poodi ei saa minna kindlat asja ostma, sest seda kindlat asja lihtsalt ei ole. Võib-olla kahe nädala pärast jälle on, aga no see mind väga ei lohuta. Aga veidi närvi ajab küll enamsti. :) Õhtul sõitsime Saarde. 

Teisipäev. Kõik mu suured spordiplaanid lõppesid õhtuse nentimisega, et ma lihtsalt ei suuda ja taha ja viitsi täna jooksma minna. Kuid see-eest oli mul füüsilise poole pealt vägagi tubli päev. Riisusime ja tassisime oksi ja lehti kokku ning pole ümbrus sai peaaegu kenaks.

Kolmapäev. Ennelõuna mõõdus linnas. Pärastlõunal natuke toimetasime. Õhtupoolikul panin tahtejõu pealt dressid selga ja läksin sibama. Paha siga-sada viga. Tuul oli vastu ja jaksu ei olnud. Kui olin umbes kilomeetri ära sõrkinud ja kohe kuidagi paremaks ei läinud, mõtlesin, et olgu siis vähemalt lõbusam. Seega hakkasin jooksma "isetekkelisi" lõike. Ikka "sellest liiklusmärgist sinna puuni" ja siis "tollest puust sinna varjuni". Pisike maa (kõige lühem oli umbes 50m, kõige pikem vist ligi 300m) nii kiiresti kui vähegi jaksasin (mis oli ajas muutuv suurus) ja siis jälle aeglaselt löntsides kuni pulss rahunes. Enesetunne paremaks ei läinud, kuid veidi meeleolukamalt möödus see viis koma natuke kilomeetrit küll.

Neljapäev. Taas töine. Külm oli. kaevasin maad ja sikutasin puu- ning põõsajuuri välja. Kui vaarikapeenraga lõpetasime, lasin lapsed vabaks ja jätkasime mehega põõsasegadikus. Üks koht, mida ilmselt paarkümmend aastat keegi puudutanud ei olnud. Lõikasime põõsaid tagasi, riisusime lehe- ja oksasodi ning tassisime maja taha, et kunagi tuulevaikse ilmaga lõket teha. Sportima? Lihtsalt ei jaksanud.

Reedel oli siis tööpäev. Vähemalt kehtib endiselt see, et kui varakult alustada, siis saab ka varakult lõpetada. Elik siis enne nelja juba olin õues toimetamas. Mitte et ma peale eelmise päeva juuresikutamist väga palju jaksanud oleks. Keskendusin rohkem klaasikildudele. Neid saan ma vist viimsepäeva-laupäevani sealt korjata. Kahekümne aasta jooksul sisselöödud aknaklaasid erinevate huumuskihtide vahel... Vaatad, et hakkab looma ja siis tulevad uued killud välja. Ja neid on lihtsalt lõputult palju. Vhapeal võtsin julguse kokku ja ronisin katusele ka, et meest veidi gaasipõleti süütamisega aidata. 

Laupäeval toimus minu jaoks nostalgia-üritus. Angla tuuliku jooks. Väiksena sai seda alati värava taga vaadatud, kui mööda joosti. Veidi vanemana sai ka ise mõned korrad kaasa löödud. Meelitasin lapsed ka kaasa. Nemad 4,4km ringile, mina 10km sibama. Plaan oli, et "aeglaselt". Tegelikkus oli tiba kiirem. Aga alustame algusest. Suhteliselt viimasel hetkel otsustasin, et võtan jope ikkagi seljast ja seon vööle. Hea otsus. Stardipauk antud, kell ka kuidagi tööle ja minek. Poeg mõned sammud eespool, tütar umbes samapalju seljataga. Kartulilao eest läbi ja maanteele ja... No armas taevas - ma olen juba väsinud!. Sel hetkel otsustasin, et ma ei hakka kella üldse jälgima, lähen puhtalt enesetunde pealt. Seda enam, et päike küll soojendas, kuid tuul keerutas üsna usinalt igast suunast (enamasti vastu). Vanematekodu juurest vasakpööre. Jõuan kõrvale orandžis dressipluusis neiule. Tal on hea samm ja mõnda aega jooksen tema kõrval. Vahetame ka paar sõna (mina siis räägin) ja tunnen, et kui mul on energiat piisavalt, et lobiseda ja isegi hingeldama ei pane, siis võiksin võib-olla tibake kiiremini liikuda. Niisis hakkan vaikselt edasi nihkuma ja umbes suurele teele jõudes olen saanud peaaegu kannule neiule roosas dressikas, kes ka pika distantsi rajale keerab. Temast nihkun vaikselt ette veidi enne kirikut. Ma tean, et tempo on päris kiire minu kohta. Aga mul on tõesti mõnus olla ja seega jätkan. Linnaka küla läbimegi kolmekesi hanereas, vahed sadakond meetrit või veidi enam. Põlluteele keerates aga tundub mulle, et vahe hakkab meie vahel veidi pikemaks venima. Mätja külla keerates ma veel näen mõlemat neiut, kuid juba paarisaja meetri kauguselt. Ja kuna kruusatee asendub taas asfaldtiga ning tegu on ühe väga mõnusa ja hoolitsetud külaga, siis on kohe lust joosta ja ringi vahtida. Üks, mida teen - lõikan kõik kurvid nii sirgeks, kui võimalik. See annab veidi ajugümnastikat lisaks ja ma olen isegi veidi üllatunud, kui hästi mul läheb. Olengi Viirakülas. Siit hakks aju tegelema enda motiveerimisega - ainult vasakpööre, siis suurele teele, siis ainult üle jõe, Ratturite majast mööda ja Anglamäest üles. Oh-jah - Anglamäest üles... Iga jumala kord mind üllatab joostes, et isegi kui see nii ei paista, on Saaremaa mõistes ikkagi jooksujalale täitsa "tõus". Korra mõtlen, et äkki viimased 200 meetrit suure teeni kõnniks, aga see idee kaob enne, kui õieti sündidagi jõuab. Sest tegelikult ei taha ma kõndida. Üle tee, mäest uuesti alla ja külavahele. Ja kui siis kollaste lippude vahelt viimase pöörde teen ning hakkan külatanumat pidi tagasi tuulikute poole liikuma, et päris finišisse jõuda, siis olen ma korraga väsinud. :D Aga pean vastu ja kõndima ei jää. Lõpp on ju tõesti veel vaid kiviviske kaugusel. Ning siis ma olengi kohal. Leian lapsed. Alguses arvasid nad, et lähevad kohe peale jooksu minema, aga nüüd teatavad elevil hääled, et "kuna nad olid oma vanuseklassi ainukesed, siis said nad auhinna". Ja ei saanud ju ära minna enne, kui mulle rõõmusõnum teatatud. :) Kui naiste autasustamine algab, selgub, et mina olen seenioritest kolmas. Eino sellist nalja just sageli juhtuda ei saa. Aga omamoodi ikka nagu lõbus ka. 
Ja ikka veel üllatav, et kahe päeva jooksud saavad nii erinevad olla. Kolmapäeval ma "surin" olematus tempos, laupäeval 10km tund ja kaks-pool minutit ei ole küll tea-mis-kiire, kuid minu kohta ikka väga arvestatav tempo. Ning enesetunne oli mega hea. Igatahes olin ma väga rahul nii kogu ürituse kui ka enda osaga selles. 
Pärastlõunal sõitsime tagasi Tallinna ning õhtul tegime mehega veel kiire treti Ülemistele ning nautisime basseini ja mullivanni.

Pühapäev. Mehega Spa's. Kuna kinkekaart hakkas lõppema, siis kasutasime selle "töörahva püha" puhul ära. Inimesi oli isegi pigem vähem, kui ma kartsin. Saime ujuda ja niisama sulistada-mulistada. Ja kui lõpetasime, sõitsin Virusse ja lõpetasin nädala sportlikus mõttes samaga, millega esmaspäeval alustasin - BodyBalance. 

Mõnus nädal.