16.10 - Lõppakord Rabajooks

 Vahel on tõesti tunne, et sportimine/ liigutamine on märkimisväärselt lihtsam, kui selle kirjapanek. Kui oled terve tööpäeva arvutis istunud, siis lähevad õhtud omasoodu ja no kuidagi "ei tule vaimu pääle". Proovin täna siis jälle kahenädalase perioodi kahe sõnaga kokku võtta.

Septemberi lõppu mahtus veel vaid üks pisike rattasõit. Pisike seetõttu, et tagumine rehv oli tõhjavõitu ning ma orenteerusin Hiiule, et seal iseteeninduspunktis rehv täis pumbata. Mis ei õnnestunud, sest pump oli täiega katki. Ja mina selle rehviga enam sõita ei julenud. Kõigepealt võtsin suuna raudteejaama (kuna rong oli kohe tulemas), kuid siis suhtlesin veidi Elroni klienditeenindusega (ja no see neiu oli ikka tõeliselt "terav pliiats". Ajas mind nii närvi, et ma astusin tipa-tapa ratas käekõrval koju tagasi. Tuju oli s***, tempo oli ainult natuke aeglasem, kui enne sõites. :D Sest paraku - rattasõit on katastroof. Helistasin kõndimise käigus mehele ka ja (pisarad kurgus) ütlesin, et: "Ma ei taha täna õhtegi abi ja õpetust. Ma tahan täna lihtsalt öelda, kui väga ma ratast vihkan." No loomulikult sain ma õpetussõnu ka ikkagi, aga eks ma aimasin seda ette...

Reede (30 september) õhtul tuli ka üks mõnus pikk jalutuskäik. Võtsin jalad selga ja sibasin Mustamäele poodi. 

Laupäeval käisime Ülemistel basseinis. Enne veel natuke sain häid nõuandeid ratta kohta. Ja väntasin tibake. Mitte et need nõuanded midagi lihtsamaks või paremaks teeksid praegu, aga ehk jäävad kuhugi ajju ja hakavad pikas perspektiivis aitama?

Esmaspäeval oli töö juures kuuvahetus, kvartalivahetus... Pingeline ja kiire päev. Õhtul käisin MyFitAbs trennis. Pagana raske oli, aga mõnus ka. 

Teisipäev - BodyCombat. No puhas "surm". Nii kui treeningus on koreograafia/ liikumise all kasvõi üks punktike (nagu BodyCombatil on) on mul jalad kohe sõlmes. Väsinud sellest hoolimata, kuid ei oska ettegi kujutada, kui oleks suutnud veel sammud ka kõik kaasa teha...

Kolmapäev - BoxBox Järvel. Katrena teeb hoopis teistmoodi kui Kauri või Kadi. Ja mulle meeldib see trenn ikka ikatepidi. :)

Neljapäeval käisin ujulas. Kell küll ajab jama (ta ei ole hea ujumise distantsi lugemises) kuid ma olen veendunud, et ujusin kilomeetri. Aeglaselt küll (sest kiiremini liikudes ma ju ei jaksaks ujuda), aga olemine oli mõnus-mõnus. 

Laupäeval alustasin jõusaalist. Mees näitas ühte harjutust, mida oleks hea teha ning pärast seda sibasin veidi jooksulindil. Lõpetuseks ujuma. Väga palju ei jaksanud, kuid natuke ikka. 

Pühapäeval käisin üle hulga aja lõpuks õues jooksmas. Raske oli. Aeglane olin. Aga tore oli. 

Kogu selle lõbutsemisega väsitasin ma end aga kokkuvõttes päris ära ning see nädal oli üks looderdamine. Teisipäeval õnnestus selle taha varjuda, et käisin NKK kokkusaamisel. Vaid kolmapäeval natuke jõusaalis sehkendamas ja pärast mullivannis. Ning laupäeval ujulas. Kilomeeter umbes minut kiiremini kui eelmine kord. Mis on ikka veel haledalt aeglane. Aga mul on veel aega harjutada. :)

Täna toimus 96.Rabajooks. Ilm oli tegelikult mõnus, kuigi veidi tuulene. Tütar oli nõus minuga kaasa tulema, seestap panin end veidi soojemini riidesse kui ainult ise minnes oleks mõistlik olnud. Ja peale jooksu tasus see kuhjaga ära, sest lõpus oli päris jahe piigat rajalt oodates. 
Aga jooksust - rada on lühemaks jäänud. Jõudsime seitsmendasse starti. Jaksasin lõpuni joosta. Rada oli üllatavalt hea (kartsin palju hullemaid lompe ja muda). Olin aeglane, olin väsinud. Pulss päris kõrge. Aru ma tegelikult ei saa. Kas tõesti on asi selles, et olen viimasel ajal vähem jooksnud?  Aga noh, emotsioon on oluline ja see oli hea. Vimplit ei jagunud, šokolaadi anti. :) 
Homsest algab uus nädal, eks näis, kuidas läheb. 

26.09 - Sügis tuleb kukesammul

 Peale maratoni möödus nädal suhteliselt looderdades. 

Esmaspäevast reedeni vaid kaks pikemat kõnniringi (ühendatuna kasulikuga). Teisipäeval käisime Mustamäel Lidlis ja neljapäeval käisin pojaga Laagris Saue riigigümnaasiumi lahtiste uste päevadel. Maja on alles valminud ja võimaldati tutvumist. Sega võimalust ei saanud ju kasutamata jätta. Reedel lihtsalt niisama kõndimas.

Laupäeval pojaga Ülemistele basseini. Sulistasin natuke niisama ja siis kolm korda 300m ujumist. Vaata seda kella kuidas tahad - sellise tempoga ma kontrollaega ei jõua. Mehel palju häid nõuandeid, aga mina olen teadagi pika vinnaga. Hakkan ühe parendusettepaneku peale mõtlema ujumise ajal ning ajan kaks erinevat asja paigast ära selle käigus...

Pühapäeval käisime tüdrukutega söömas ja peale seda tegin ka tillukese tiiru basseinis. Lihtsalt, et organism harjuks mulistamisega.

Algas uus nädal ja lõpuks ometi jõudsin esmaspäeval ka trenni lõpuks. Päevane BoxBox oli täitsa mõnus vaheldus. Ja üllatavalt tühi. Ainult mina ja kaks noormeest lisaks treenerile. 

Teisipäeval ajasin oma ratta rõdult välja ja käisin natuke väntamas. See oli... hale. Ma ei jaksa. Isegi, kui tempo on olematu. Ja tempo oli olematu...

Kolmapäeva hommikul BodyBalance Virus. Bussid klappisid väga hästi, seega jõudsin tööle tagasi päris kärmelt. Uus kava on tiba võõras, aga ehk millalgi saab tuttavamaks ka. Tasakaalulugu on küll selline, et ma tunnen end viimase "karuna". Õhtul väike jooksutiir. Esimene peale maratoni. Joosta oli mõnus, kuid jaksu ei olnud.

Laupäeval käisime mehega taas Ülemistel ujumas. 

Ning pühapäeval tiba pikema jalutuskäiguga (kooku 17km) Rocca al Maresse basseini ning mullivanni. Olin päris mõnusalt vässa, kuid käisin siiski ka basseinist läbi. Esimese 50m peal oli tunne, et lõpetan ära. Lihtsalt ei jaksa... Aga surusin hambad risti ja vaikselt läks paremaks. Tempo ikka aeglane, kuid oma 600m sulistasin ära. Tehnika oli ka muidugi täitsa metsapoole. 

Ja täna - käisin NATO testi tegemas. :D 
Ise ka ei saanud päris täpselt aru, kust mul selline mõte. Aga MyFitness pakkus võimalust ja tundus, et... Miks ka mitte... Kaks minutit kätekõverdusi (mitte et jaksu niikauaks jätkunud oleks), kaks minutit kõhulihaseid ja 3,2km jooksu. Jooksu tulemus (punktiliselt) kõige parem, kuid samas olen selles kõige rohkem pettunud. Ajaline eesmärk maksimumpunktide saamiseks ei olnud minu vanusele üldse võimatu. Kuid... jooks oli skillmillil. Oleks olnud kasvõi tavalisel jooksulindil, siis ma oleksin ära teinud, kuid seda masinat ma natuke isegi kardan. Ja see oli issand kui raske! Kolme ala kokkuvõttes 198 punkti. Sõber google ütleb, et "Testi edukaks läbimiseks tuleb igas harjutuses saada vähemalt 60 punkti ja kokku vähemalt 190 punkti". Mis tähendab, et ma tegelikult testi ei läbinud. Sest kõhulihastes sain 51 punkti. Aga nüüd ma vähemalt tean, kuhu siit edasi püüelda on. Nii et kui ma NKK avalduse ära teen, siis järgmisel korral (aastal?) juba eesmärk kõigil aladel vähemalt 60 punkti saada. :)

11.09 - Kui eesmärgiks on Tallinna Maraton...

Viimased kaks nädalat möödusid kiirelt ja pigem laisapoolselt. 

Trenni mõistes tegin kaks pisikest jooksu (mõlemad eelmisel nädalal, esmaspäeval Tallinnas 7+ kilomeetrit ja pühapäeva hommikul Saaremaal 5,5km). Lisaks mõlemal nädalal teisipäeval BodyBalance ning sel reedel üle väga pika aja BoxBox (mis oli tibatilluke viga, sest eile õhtuks olid kaela ja käelihased veidi õrnad :D). Aga ei midagi ületamatult hullu.
Lisaks oli pikemaid ja lühemaid kõndimisi ning kavajärgselt neljapäeval ja reedel peale tööd ning plaanijärgselt laupäeval hommikul üheksast päeval viieni olin abiks Tallinna Maratoni seretariaadis. Mulle on tõesti see melu meeldima hakanud. Need inimesed, emotsioonid. Ja kui laupäeval enne noortejooksu liikuva infopunkti ülesandeid täitsin, siis täiega nautisin ilma ning oma imelist sinist õhupalli. Parim küsimus: "Millal vihma sadama hakkab". Kuna ma lubasin, et "millalgi järgmisel nädalal", siis tuleb nüüd ilmateadet jälgida. Lisaks olid põnnid mõlemad noortejooksul osalemas ning tundub, et lõppkokkuvõttes olid ka nemad rahul. 

Aga jõuame siis tänasesse hommikusse. 
Kui eile poja poolmaratoni joogipunkti aitasin (ta pole kunagi Kopli kandis käinud, seega sõitsime koos sinna. Õnneks oli see trammiga suht lihtne) hakkasin oma jooksuriiete valiku plaanis kahtlema. Sest mul hakkas konkreetselt käes külm. 
Kuid täna hommikul toimis plaan siiski imeliselt. Starti läksin dressikaga ning kilomeetri pärast oli mees rajal ja andsin pluusi ära. Ja siis oli lühikeses dressis juba väga hea, sest keha oli juba jooksmisest piisavalt soojenenud. Abikaasa võttis kodust kaasa suure orandži vihmavarju. Olin täiega skeptiline (ma kohe oskan seda alati olla tema lennukate ideede peale), kuid nii tobe kui see ka ei tundunud - raja ääres toimis sajaga. Lahtine päikeseline vihmavari tõmbas pilku ja mul oli meest kõigis kokkulepitud kohtades väga lihtne märgata. 
Korraks starti tagasi. Sättisime end vennaga kohe päris tahapoole. Algus oli väga mõnus - teadagi, värskete jalgadega mäest alla sibada aeglasest tempos (sest massid liikusd ees ka veel aeglaselt) on ju täitsa mõnus. Siis läks suur mass kiiremaks, kuid meie säilitasime väga mõistlikku tempot. Ok - kolmas kilomeeter läks tiba lappama, kuid ka see 6:13 tempo ei olnud midagi liiga hullu. Stardis nägin "TipustTopini" tiimikaaslast Hellet, kes alles oli tagasi jõudnud pikalt matk-rännakult ja oli ikkagi ülieneregiline. Esimese kilomeetri lõpupoole kohtusime (või õigemini tema kohtus meiega) Tigu Kadrit. :)
Eks selliseid rohkemal või vähemal määral tuttavaid oli teisigi üksjagu. Üsna kohevarsti leidsime ka Maichli. Esimesed kümme kilomeetrit olid lihtsad, mõnusad ja toredad. Viieteistkümnendal kilomeetril tegi parem põlv "töksti" ja jalg läks pehmeks. Järgnes poolteist kilomeetrit, mis olid suhteliselt ebameeldivad, aga mitte õnneks veel väga hullud. Laenasin vennalt valuvaigisti (sest minu enda oma oli kodus ilusti kapinurga peal). Jalg ei läinud heaks, aga piisavalt normaalseks, et uuesti julgemalt ettepoole vaatama hakata. 
Rada oli üldiselt huvitav ja vahva. Õismäele olid põnnid ka tee äärde emmet ergutama tulnud bussiga ja minu piirituks üllatuseks olid nad seal ka siis, kui me tund ja nelikümmend minutit hiljem sinna tagasi jõudsime. Piiga lippas siis uuesti koju, kuid poiss sai abikaasaga kokku ning elasid meile kaasa veel ka Stromkal ning ootasid meid finišis. 
Mõnes mõttes see tagumine 19-27km ring oli kõige nürim. Ma isegi ei tea täpselt mispärast. Võib olla kuna väsimus kippus juba peale, kuna lõppu oli ikka veel palju, kuna rajad olid "pikad ja sirged" ning päris pikalt liikusime kergliiklusteedel, mis on mulle tuttavad ja olen palju olnud. Ühel hetkel ütlesin vennale, et "nüüd ma pean küll kõndima natuke". Ja talle sobis. Natuke kõndi, rohkem jooksu. Lõpule lähenedes natuke rohkem kõndi ja vähem jooksu. Kuid ühel hetkel sundisime end uuesti jooksma. Kilomeeter oli küll aeglane, kuid sai läbitud jooksusammul. Siis jälle jupp kõndi ja veidi pikem jooks. Ning Balti jaama juurest lõpuni pidasime ka jooksusammul vastu. Kuigi pean tunnistama, et Meritoni hotell pole kunagi varem niiii pikk olnud. :) Aga lõppu me jõudsime ja aeg 5:17 mu nime taha kirja läks. 
Millalgi mõned nädalad tagasi vaatasin oma unistused, võimed ja plaanid üle ning ütlesin, et kui jõuan lõppu ajaga 5:30, siis olen üüber-häpi. Ja kui jõuan aeglasemalt, siis olen ka häpi. Ja ausalt - saan aru, et enamike jooksutreenerite hinnangul ei olnud see isegi mitte jooks, mida ma tegin - aga ma olen tõesti väga rahulolev ja õnnelik. 

Joogipunktid olid toimekad ja vahvad. Nägin nii mõndagi kaas-vabatahtlikku sekretariaadist ning ka täiesti võõrad vabatahtlikud elasid rõõmsalt kaasa. Mõnus oli leida banaane ja šokolaadi või küpsiseid. Mina, kes ma küpsiseid väga ei armasta, krabasin iga kord ühe näppu ning näksisin vaikkselt järgneva kilommetri jooksul. Loodetavasti ei olnud seal kusagil fotograafe, sest mu naeratus oli ilmselt vägagi küpsisepurune. 
Maratoniala oli suht ülerahvastatud, kuid saime koha, toit oli hea, päike paitas mõnusalt. 

Ning siis läksime abikaasaga Rävala MyFitnessi Spa-alale mõnnatama. Tema idee, mis alguses (kui ta sellest rääkis) tundus nagu ajaraisk, kuid lõppkokkuvõttes olid need mullivann ja aurusaun täiega seda väärt. 

Nüüd juba tükk aega kodus. Olemine on hea. Uni on. :) 
Homme jälle tööpäev. 
Aga nädalavahetus oli äge. 
Me happy!

28.august - Kui nädal möödub liiga kiirelt

 Mida teha, kui nädal möödub nii kiirelt, et trennitegemisega kuidagi järgi ei jõua? :D

Aga täiesti ludri ma ikkagi ei olnud.

Esmaspäev - käisime mehega meie "lombi" (hellitava nimega "pässameri") vett katsumas. Jahe, aga mitte liiga külm. Kastsin end korraks ka vette ja sulistasin pea vee peal natuke edasi tagasi.
Teisipäev - kuna raudtee-ehitusega seoses on minu mõlema suuna perfektse ajastusega rongid ajutiselt liinilt maas, siis korra juba mõtlesin, et jätan trenni minemata. Kuid mees ergutas-julgustas ja viis mind autoga õigeks ajaks kohale ja toimetas pärast koju tagasi ka. Nii et üle kahe kuu uuesti BodyBalance Balti Jaamas. Mis mul öelda... Kõhulihaste harjutused ei tekitanud üldse sellist tunnet, et ma Saares olles enda arvates päris usinalt harjutusi tegin. Ja kuigi lihased valusaks ei jäänud, siis natuke ma järgmisel päeval ikkagi oma jalgu tundsin. Tõsiselt teistmoodi venitused/ painutused ikka, kui need, mida ise kodus või töö käigus teen. Õhtul käisin ka jooksmas. Taaskord ei leidnud ma Sisaski ja Särje tänavat nii üles nagu plaan oli. Kuid seekord ma vähemalt otsisin juba õigest kandist ning tagasi tulin seda teed mööda, mis plaanitud. Nende tänavate asukoht on minu jaoks sama "hiina keel" kui jalgratta käigud - arvad, et tundub loogiline, kuid järgmisel korral on jälle kõik peast pühitud ja nulltulu... Jooksmast tagasi jõudes võtsin kodust mehe kaasa ja käisime veel korra lombi juurest läbi. Seekord olid mul ka prillid ja panin ka pea vette ning proovisin päris ujumise moodi liigutusi. 
Kolmapäeval olime me sünnipäevale kutsutud ning ma nautisin kunsti (kõigepealt film, seejärel "tuleetendus") ning vajalikust tiba rohkem söödavat kraami. Kuid kõik oli lihtsalt niiii maitsev. Mulle meeldib, kui on palju värsket ja soolast. 
Neljapäeva õhtul peale tööd liikusime mehega koos Piritale. Tahtsime Metsakalmistult läbi käia ning ühildasime selle väääga pisikese jooksutrenniga - kolm korda Lükati silla juurest üles joostes. Rohkem polnudki tarvis, et jalgadest keedumakaronid saaksid. Mina ja mäed, teada lugu ju.... Edasine jalutuskäik oli naudisklev kõnd.
Reede õhtul pakkisime asjad kokku, lugesime lastele sõnad peale (et arvutid elektriarvet täisvõimsusel ei ründaks ning lemmikloomad ellu jääksid) ning asusime mehega reisile itta. Ööbima jäime Väinjärvele. Imeilus koht. Saabusime just päikeseloojangu järgselt, nautisime värve ning katsusin varbaga vett ja ütlesin, et "polegi nii hirmus". Hommikul poole seitsme ajal ärgates oli väljas paks udu ja õhusooja mobiilimasti andmetel 13, auto sensorite andmetel 10 kraadi. Kuid kogu selle loo juures tundus järve vesi veel isegi tiba soojem, kui eelmisel õhtul. Hingasin sügavalt sisse ning kastsin end märjaks. Ja ujusin mõned korrad 25m järvebasseinis edasi-tagasi. Päev möödus Kallastel pisitalgutel ja süües (mille käigus suutsin ma kas a) süüa midagi, mis mulle üldse ei sobinud või b) hingata enesele arusaamatul moel sisse liiga palju Hammerite'i aurusid. Igatahes oli päeva teine pool väike võitlus selle nimel, et normaalne välja näha ja end enam-vähem tunda). Õhtul keerasime autonina Vasknarva poole, kuid lõpetasime Alajõel, sest lihtsalt liiga pimedaks läks ja leidsime täiesti normaalse koha ööbimiseks. Mis omakorda võimaldas hommikuvalguses leida imelise (ja sel hetkel ka privaatse) väikese rannakese Alajõe kordoni taga. Kahjuks olid kohal ka sinivetikad, seega ma põlvedest kõrgemale vette ei liikunud. Sõitsime edasi Vasknarva. Jalutsime mööda jõe äärt, nautisime. Vahepeal käisin partidele tere ütlemas. Kuid kuna mul vooluveega kogemus puudub ja piirijõgi ei ole kindlasti hea koht selle kogemuse saamiseks, siis ma keerasin tagasi kohast, kus veetaimed lõppesid ja põhi suhteliselt järsu nurga all kaduma hakkas. Ehk siis pepu sai märjaks, kuid ujumiseni taas ei jõudnud. Aga kompenseerisime selle veidi hiljem jõe deltas, kuhu oli ehitatud paadisadam/ rand. Kuna kohalikud põngerjad tühjadelt ujuvkaidelt vettehüppeid harjutasid, siis tundus, et tegu ei saa olla väga kriminaalse toiminguga. Ja seega ronisin ka mina ühelt kailt vette, mulistasin paar korda ja siis suplesin (kuna prille polnud ma autost kaasa võtnud jalutama minnes)  teise kai juurde, kus sai välja ronitud. Igatahes oli täitsa lahe kogemus. Ja veidi hirmus muidugi ka - ma pean veel kõvasti harjutama, et kaoks ära see hingamist krampi kiskuv hirmutunne teadmatu sügavuse ja veetaimede haarde ees. 

Maratonini on kaks nädalat. Seekord on tiba hirm (et ikka pikk maa kuidagi ja mu võhm on viimasel ajal kuidagi väga nadiks jäänud). Kuid samas on ka usk ja teadmine, et ma ei lähe tulemust püüdma, ma lähen nautima ja lõppu jõudma. Iseendale tõestama, et ma olen suuteline selle taas ära tegema ja rõõmu tundma. 

21.august - Suvesaarlased taas linna

Taas on kuu möödunud.

Olin vahelduva eduga natuke tubli. 
Juuli lõpp läks tavapärase tempoga - sibasin ümberkaudsetel teedel ja radadel ning harjutasin endale sisse kombe peale jooksutiiru Bensukas lõpetada ja kõhulihaste harjutusi teha. 

Teise augusti õhtul, peale tööpäeva, sõitsime lastega Tallinna. 
Ning siis järgnes nädal spordivabalt, kuid tugeva pingutuse tähe all, sest mul oli töö juurest kolm puhkusepäeva ning olin IronMan Tallinna vabatahtlikuks. See oli lahe igas mõttes, kuid kuna mul on põhimõte, et istuda jõuab kodus ka, siis veetsingi päevad sisuliselt hommikul üheksast õhtul kümneni jalgel. Maratoni jooksu mõttes see ilmselt kasuks ei tulnud, kuid loodetavasti võhma mõttes kahju ka ei teinud. 

Esmaspäev peale IronMani - poeg laagrisse saadetud, tööpäev tehtud ja õhtul piigaga koos taas Saaremaa poole teele. Seal uuesti ka veidi spordiradadele. Vaheldusrikkamalt, kui varem. Sest kellelgi tuli hullumeelne idee. Et IronMani emotsioonid on ikka ülivägevad...

Ühesõnaga ma sibasin veidi joosta, kuid lisaks palusin mehel välja otsida aastaid tagasi mulle väga soodsalt muretsetud maanteeratta, millega ma kunagi sõitma ei hakanud, sest ratas ei ole lihtsalt minu rida ning nii peenikeste kummidega masina peal ei ole võimalik ju tasakaalugi hoida. :D No ja paar korda jõudsin ma sõitu ka proovida. Küll ainult mõned kilomeetrid, kuid kui esimesel katsel hoidsin kramplikult liiga kitsast lenksust ning nina sügelemine oli mitte väljakutse vaid lausa probleem, siis teisel korral sai nina juba sügatud. Mine tea, kui ratta Tallinna saame tuua septembris ja ma edasi harjutan, siis äkki õpin kunagi sõitma ka. 
Lisaks käisime Tõrise karjääris ujumas mõned korrad. Pigem küll suplemas, sest kuigi ma ammu-ammu ujuma õppides 21cc treeningute raames isegi piisavalt julgeks sain, et karjääris ujuda, siis aastate jooksul on see julgus taas kuhugi haihtunud ning karjääri läbipaistmatu vesi ja teadmata sügavusega põhi tekitas paraja paanikahetke ajus. On, millega tegeleda, kuid lootust on ka. Sest ma mäletan, et olen seda ju kunagi juba teinud. :)

Igatahes oleme abikaasaga mõlemad elevil ja ma vähemalt üritan. Eks siis paistab, mis tegelikult saab. :)

17.07 - Vahepeal nagu on suvi, siis jälle nagu ei ole....

 Ligi kuu aega on möödunud viimasest kirjutamisest. See ei ole olnud sportlikus mõttes just väga tegus kuu, kuid üleüldiselt olen ma siiski pigem rahul.

Ilmselt on abikaasal õigus, kui ta ütleb, et võhma saan ma ka tegutsemisest-toimetamisest. Ja seda on jätkunud. Mõni päev rohkem, teinepäev vähem. On ka päevi, mil olen täielik looder, kuid koguvaates on koormust olnud piisavalt parasjagu, et kord-paar nädalas jooksma jõudes end hästi tunda. 

Kui nüüd lühistatistika teha, siis:

27.juuni sibasin 6km. Tempo oli aeglane ja olin Lõuna-Eesti radadest vist ikka veel tiba väsinud. 
1.juuli - 9,7km, keskmine tempo minu lemmik (6:34), keskmine pulss 150 (mis tekitab rahulolu)
7.juuli - 8,1km. Keskmine tempo veel veidi kiirem.(6:29), keskmine pulss 148.
9.juuli - sellel päeval peatun veidi pikemalt. Mitu päeva oli juba olnud äikesevihmasid ja tormi. Meil mehega oli aga plaan, et oleks hea aeg teha enne maratoni pikem jooks. Laupäeva hommik äratas meid veidi niiskelt ja pilviselt, kuid kohati isegi päikesepaistega. Seega dressid selga ja autoga sõi Eikla poole. Algul oli mõte, et alustan Eiklast ja kooksen veidi "siia või sinnapoole" enne kui kodu poole tagasi liikuma hakkan. Kuid siis keerasime Tõrise poole ja see oli tore otsus. Sest muidu ei oleks ma kunagi teada saanud, et Törisel on karjääridest tekkinud järvekesed ja ujumiskohad. Sel hetkel paistis veel ka päike ja oli imeilus. Siis hakkasin ma vaikselt kodu poole sibama ja mees sõitis mulle järgi, tegi palju pilte ning pakkus ergutus- ning joogipause. Pause oli tiba rohkem, kui esialgne kava ette nägi, kuid "all-in-all" oli see ilmselt hea otsus. Lõpus olin ma küll väsinud, kuid lõpmata uhke enda üle. Pulsi suutsin peaaegu terve jooksu normaalse hoida, tempo pidas ka vastu ning lõpupoole väga ära ei kukkunudki. Ehk siis kokkuvõtteks 22km minu unistuste maratonitempos (6:29), keskmise pulsiga 151 ning maksimumpulsiga 167. Eriti head meelt teeb see, et maksimumpulss tõusis üle 160 üldse ainult neljal kilomeetril. Ja paaril hetkel ma leidsin veel ka aega mehele poseerimiseks (näiteks leidis ta Luulupes kraavist viinamäe teo ning siis tegime pildi, kus me teoga mõlemad "tormasime" ühes suunas. :) Tore jooks kokkuvõttes. Ühtegi kurja koera ei kohanud, autojuhid olid viisakad. Enesetunne mõnus ja pärastlõunal oli isegi tegus tunne taas. 
14. juuli - 6,7km, keskmine tempo 6:24, keskmine pulss 149.
17.juuli - 5km. Jooksma läksin tegelikult ainult sellepärast, et vennas jooksis eile maratoni. Ja kui ma meie sugukondlikul Garmini kellakasutajate jooksuvõistlusel veel reedel end oma juuli 47 jooksukilomeetriga teisel kohal suht kindlalt tundsin, siis olin tänaseks äkki kolmas. Ja see kohe nõudis sibama minekut. :) Keskmisest tempost ja pulsist pole väga mõtet rääkida, kuna sibasin kaks kilomeetrit soojendust ja seejärel jooksin lõike. Ühest postist teiseni nii kiirelt kui jõudsin ja siis natuke kõndi, tiba sörki ja jälle nii kiirelt kui jõudsin. Mis jäi muidugi iga korraga üha aeglasemaks... Aga oli mulle ilmselt kasulik. Kasvõi selleks, et aru saada, KUI kergesti ma väsida oskan ikka veel. :D Ning hoolimata väsimusest tegin ma pärast veel kõhulihaste harjutusi. Abikaasa tegi mulle spetsiaalse konstruktsiooni palkidest ja lihvis kõik ilusti ära ka - seda tuleb nüüd kasutada ju. Päeval, kui muuseumis võib külastajaid olla, seda hästi teha ei saa (tagasihoidlikkus, mitte ruumipuudus), aga õhtul oli väga mõnus. 

Ja vennas lubas ka Tallinna maratonile tulla. Nii et on, kuhu püüelda (kiirelt lõppu, et kõiki häid asju maratoonarite alas veel ära söödud ei oleks). 

25.06 - Ootamatult Tipust Topini

 Peaaegu kaks nädalat läks linnulennul. 

Esmaspäeval algas mu teine puhkusenädal. Saatsin lapsed kooli projektireisidele (üks Tartu, teine Narva) ning ise sibasin Postimajja oma viimasesse personaaltreeningusse. Väike jooks jooksulindil ning siis kere keskosale kõeldud masinad jõusaalis ja harjutused, mida saaksin suvel Saaremaal teha. Mu kõhulihased on ikka endiselt täiesti olematud. See on juba nii lootusetu, et on naljakaks muutunud.
Õhtul aga käisin Telliskivis Vaba Laval muusikaliteatri etendusel "Uksed". Tegu oli eeletendusega, kuhu olid kutsutud Hooandja toetajad. Meeldiv oli kuulda, kuidas lapsed hästi laulda oskavad. 
Aga päeva mõnes mõttes suurim sündmus oli see, et olin vaevalt Postimajja kohale jõudnud, kui vennas helistas ja ütles, et üks tiim, kellest ta mulle kolm nädalat tagasi rääkis, et jooksja puudu Tipust Topini jooksuks, on ikka hädas. Sest jooksja endiselt puudu. Et ma ikka tõesti ei ole huvitatud? Mõistus ütles: "See ei ole sinu teema". Käsi valis mehe numbri ja küsisin: "Mis sa arvad, kui...". Ja enne kui mõistus jõudis domineerima hakata, ütlesin Valdole, et olen poolteist tundi nüüd kinni ja telefonist eemal, kuid kui väga aeglase sibaja vastu huvi siis veel olemas, siis ma olen käpik ja võtan telefoni vastu. Ning poolteist tundi hiljem mu telefon helises. Rääkisime Kadriga asjad selgeks ning niimoodi ootamatult sai minust TipustTopini jooksu TipTopTeod2 tiimi liige. 

Teisipäev - minu viimane selle hooaja BoduBalance Balti jaamas. 

Ülejäänud nädal möödus täiesti laiskvorsti kombel. Pakkisin, sehkendasin, olesklesin.

Reedel saatsin poja Saaremaa bussile, tegin viimased asjatoimetused, lugesin koju jäävale piigale sõnad peale ning asusin bussiga teele Võru suunas. Ning õhtul üheksa paiku tutvusin ka teiste "tigudega".

Laupäeva hommikuäratus oli päris varakult, ning peale söömist keerasime autoninad Munamäe suunas. Jõudsime isegi ühispildistamise ajaks kohale. Nägin ka Jaani, kes oli oma tiimi esijooksjana starti ootamas. Ning üsna varsti oligi start ja teise lainesse võttis koha sisse ka meie esimene jooksja. Ma ei hakka kirjeldama kogu seda kaasasõitmist, ootamist, laulmist, huilgamist ja tantsimist, melu, tundeid ja meeleolusid. Need olid megad, aga neid lihtsalt ei saa edasi anda (või siis mina ei oska). Ja lähen edasi sellest kohast, kui esimese auto viimase jooksjana oli minu kord starti asuda. Kooraste Suurjärvest Otepääle, 16,2km. Vahetusalas kohtusin Magnusega, kes ootas oma tiimi jooksjat. Esimene kilomeeter oli kiire (5:45). Edasi veidi aeglasem, kuid minu kohta ikkagi väle. Niiiii palju tõuse. Ausalt - ülesmäge rada oli kordades rohkem, kui allamäge. :) Proovisin pulssi ka veidi piiluda, kuid see oli suht lootusetu üritus. Keskmine pulss oli kõrge. Kuid kuniks enesetunne hea ning tempo rahuldav, ei lasknud ma end sellest väga häirida. Kiriku juurest tuli Anu minuga kaasa. Ja siis oli seal järsk ja kõrge tõus. Ning kuigi ma olin kogu distantsi sibanud, siis sealt ma lõbus enam üles joosta ei suutnud. Loomulikult tuli just siis ürituse ametlik videograaf ja tegi filmi. Miks ei oleks võinud seda filmida, kui ma sibasin. :D Igatahes näitas see viimane tõus, et mu maksimumpulss on ka peale keemiaravi muutunud. Kui vanasti oli see 182 (väidetavalt), siis see tõus tõstis mu pulsi hetkeks 185 löögini. Aga kohale ma jõudsin ning meie teise auto esimene jooksja Sergio läks teele. 
Meil paus. Käisime pesus, sõime veidi. Vennas Palytechi esimese autoga saabus just siis, kui meie lahkumas olime. 
Esimene auto (meie) võttis vahetuse üle taas Tartus. Ja me olime väga uhked, et meie jooksja jõudis kohale napp paar minutit peale seda, kui vahetusala avati ja suur mass (kes oli, kiiremate tiimide näol, juba ligi tunnikese oodanud) oli just teele läinud. Vaikselt hakkas hämarduma. Kohati ikka jälle väikesed vihmasabinad. Minu järgmine jooksukord jõudis kätte tiba peale südaööd. Änkkülast Jõgevale, 11km. Helkurvest, vilkuritega traksid, helkurpaelad küksisäärtel, pealamp. Olin ehitud nagu jõulupuu. Vahetusalas nägin Ragnarit, kes oma tiimi ootas ja siis oligi aeg sibama hakata. Esimene kilomeeter taas alla kuue minuti ja siis vaikselt edasi. Olin üksi, oli pime, liiklust oli palju vähem, kui päeval suure magistraali ääres, oli jahedam. ilmselt kõik need faktorid mõjutasid seda, et kuigi pulss oli kõrge, oli see madalam, kui päeval. Samas kui tempo väga palju ei kannatanud. Minu suurim hirm oli vasakpööre põlluteele - kuid õnneks oli seal lisaks meie tiimi autole ka teisi ootamas ja kaasa elamas, nii et sain ilusti pööratud ja edasi sibada. Jõgeva linnas sees oli ka elu nagu välja surnud. Välja arvatud siis see raudteeülesõidu äärne plats, kus jooksjate vahetusala oli. Andsime vahetuse taas üle teisele autole (kes oli vahepeal Tartus natuke puhanud) ning suundusime ise Tamsalu spordihoonesse. Saime pesta ning peaaegu kaks tunnikest jõusaali põrandal lõsutada. Kui teised tiimiliikmed ütlesid mitmed, et nad ei saanud üldse magada, siis mul oli küll tunne, et ma pidevalt kuulsin mingeid hääli ja sehkendamist, kuid samaaegselt olin ma mingis unemaailmas. Nii et puhata sain küll. Siis taas asjad kokku ja Väike-Maarja poole, et meie auto saaks jooksu üle võtta ning teise auto jooksjad Kõrvemaale magama lasta. Kui esimesel jooksjal oli normaalne hommik, siis teine etapp oli vaheldumisi vihma ja päikesekiirte ning äikesehoiatusega. Ja tõusis meeletult tugev tuul (mis jäi suht lõpuni välja). Kuid selleks ajaks, kui mina alustasin oma viimast vahetust Jänedalt Kõrvemaale, 11,4km, olid pilved kadunud ja päike säras rõõmsalt. Vahetusala läbis meie tiim viimasena. Väga vähe meie ees oli Samsungi tiim, kuid sel hetkel olid nad ikkagi ees. Samas teadsime me kõik, et nende jooksja on vigastatud ning kõnnib (ja sedagi üsna raskelt). Umbes kilomeetri pärast sain ma ta kätte ja läksin mööda. Aegviidu jaamas suutsin rajaga eksida. Kuna vaid nädal tagasi me sealsamas matkasime, siis olin kuidagi väga kindel, et pean raudtee ületama jalakäijate ala kaudu. Õnneks võtsid tüdrukud mu rajalt maha ning suunasid autoülesõidule tagasi. Lisamaa oli nap mõnisada meetrit. Kuid niipalju ajas see mind natuke närvi küll, et järgmises kohas, mis kahtlane tundus, jäin ma seisma ning otsisin moobiilist välja jooksu reaalaja faili ning vaatasin, kust rada läheb. Ajakulu umbes 40 sekundit, kuid meelerahu terve tunni eest. Järgmises punktis sain tüdrukutelt lisaks veele ka ühe oliivi. Oi mul oli seda tarvis. :) Ja siis märkasin ma silmanurgast, et tagumine jooksja läheneb. Mõtlesin, et "oi, jalg terveks saanud", kuid kui ta vastalt enne autodeni jõudmist (ehk joogipunkti) mulle järgi jõudis, selgus, et nende tiim oli teinud kohtunike loal vahetuse ning vigastatud noormehe asemel oli minuga koos rajal ilus ja väga kärme neiu. Ütlesin meie autole "Sorry, aga ma ei suuda tempot hoida". Kuid see meeldiv neiu ei jooksnud eest ära. Ta julgustas, rääkis, aitas, innustas. Ta oli kpgu aeg olemas ning tulemuseks olid ilmselt kaks peaaegu kiireimat kilomeetrit nende päevade jooksul, mis kulmineerusid umbes kolmesaja meetrise päris korraliku lõpuspurdiga. Andsin vahetuse üle ning siis oli mul vastas Valdo jäätisega. Issand see oli niiiiiiii hea. Seejärel pakkis Playtech tiimi autosse ja suundus Tallinna lõpetama. Meie aga läksime pessu ja pidasime poolteist tundi "joogalaagrit" päikese käes. 
Maardus elasime kaasa teise auto viimasele vahetuspunktile (ennem tegime veel ka paar joogipunkti) ning Tallinna poole sõitmise ajaks oli meil ka mitu ilusat rukkilillepärga. Ei kulunudki üldse liiga palju aega, kui saabus kõigepealt Sportland marketingi tiim ja maksimaalselt viis minutit hiljem kõrvuti TipTopTeod2 ning Tiim Samsungi esindajad. Nii me ka lõpetasime. Meie GPS-seadme kandjad kõrvuti ees ning kaks viimast tiimi üheskoos ja läbisegi nende järel. Kõlaritest "We are the champions" ja mul (nagu ikka) heldimuspisar silmas. 
See oli täiesti võrratute emotsioonidega üritus.

Esmaspäevast algas taas tööaeg. Õhtul pakkisime asjad autosse ja sõitsime piigaga Saaremaale meesperele järgi. Töiste toimetamistega oli nii tihe, et jooskma jõudsin taas alles neljapäeval. 8km ja 52min. 

Aga mitme inimese peas hakkas jaanipäeval küpsema mõte, et vigastusteks ruumi ei oleks, kuid me saaksime peaaegu pere/ suguvõsa tiimi välja panna üritusele. Ja mitmelegi see mõte meeldib... :) Nii et eks paistab, mis tulevik toob. 

08.06 - Puhkus. Nagu... täiega

Mul on puhkus. Ja kui ma päris ausalt ütlen, siis sellist puhkust... ma ei mäletagi, et mul oleks olnud.
Kool kestab nimelt kauem, kui ma aasta alguses eeldasin. Ja nüüd oligi olukord, et mees on juba Saaremaal muuseumiettevalmistusi tegemas, lapsed läksid kooli ja minul olid päevad ainult iseendale. 

Esmaspäeval käisin Ülemistel. Kõigepealt ujumas. Hingamisega on ikka raske. Aga natukehaaval sehkendades sai 50-50-100-50-100-150-50 supeldud. Seejärel tüdrukutega lõunal a liikusin kesklinna, kus mul oli teine personaaltreening. Seekord keskendusime siis jõusaalile ja harjutustele. Ma olen ikka nõrguke... Või siis Kendra arvas mu'st lihtsalt liiga hästi. :D Igatahes olin ma lõpus läbi nagu Läti raha.

Teisipäev. Tavapärane trennipäev Balti jaamas. Selle vahega, et kui BodyBalance läbi sai, jäi ka järgnevasse MyFitBody trenni. Lihtsalt et näha, kuidas see mulle meeldib. Ja meeldis päris hästi. :)

Kolmapäev. Olin laisk. Kuna päeval oli kohtumine toituminõustamise teemadel, siis pärast enam jooksma minna ei viitsinud. Kuid võtsin kepikõnni kepid kaasa ja tegin mõnusa jalutuskäigu Kadrioru pargis ning Jaapani aias. Ilus nagu ikka, kuid peaaegu ainsad õitsevad asjad Jaapani aias olid rododendronid ja need ei ole mu lemmiklillede listis. Aga nauding kõndimisest oli ikka. 7,7km: https://connect.garmin.com/modern/activity/8977352461

Neljapäev. Kuna Ülemistel oli kohtumine kokku lepitud, siis ühendasin taas meeldiva kasulikuga ing käisin ujumas. 50-50-100. Ja siis mõtlesin, et proovin, ehk jaksan kakssada ka... Ja siis kauplesin igal pöördel iseendaga edasi... Ja - nii nagu vanastigi - kõige raskem oligi kusagil kahesaja ja kolmesaja meetri vahel uuele ringile minna, kuid siis juba läks paremaks taas. Lõppkokkuvõttes ujusin järjest 550m. Oleksin veelgi jaksanud, kuid esialgu tühja basseini tuli järjest ujujaid/ suplejaid juurde ja ma ei tahtnud head emotsiooni trügimisega rikkuda. Pärast kokkusaamist kõndisin Pae parki. Tegin seal tiiru ning suundusin üle Kadrioru bussi peale. 8km: https://connect.garmin.com/modern/activity/8982739715

Reedel käisin Virus MyFitBody trennis ja seejärel liikusin Rävalasse, kus enne pesemist oli mõnus Spa-alal mõnnatada. 

Laupäev. Kui ma üldse tahan jooksma jõuda sel nädalal, siis pidi see olema laupäev. Ja kuna ma tahtsin joosta vähemalt 14km, siis suundusin taas Harku metsa. Läksin jälle "valesti", aga vähemalt sain seekord aru, mis nässusti läks. Ning lõpptulemusena jõudsin Harku mõisaparki välja nagu eesmärk oli. Kui peas oli kava, et sealt tulen mööda suurt teed Laagrisse ja sealtkaudu koju, siis mõisapargis kujunes plaan ümber ja hakkasin lihtsalt ringiga tagasi minema. Sest olgu asfalt nii mõnus jooksmiseks kui tahes, sellise päikesega oli parem olla vähemalt natukenegi puude varjus. Seda enam, et juua mul ju ei olnud. Liikusin aeglaselt. Aga üldiselt see oligi mu eesmärk. Kahju on, et stabiilsust tempos ma ikkagi hoida ei suuda. Nii kui mõtted vabaks lasin, nii tuli kiirem hetk vahele. Ja pikas perspektiivis see kasuks ei tulnud. Ühel hetkel sain aru, et kui ma nüüd siit koju liigun, siis ei tule 14km täis. Seega läksin teisele ringile ja keerasin Veskimõldresse. Ja liikusin sealtkaudu kodu poole. Viimane kilomeeter oli liiga kiire ja Selveri juures lõpetades olin ma väsinud. Mis tegi kurvaks. Sest see oli ju ainult kolmandik maratoni. Esimene, ja kindlasti kõige kergem kolmandik... 
https://connect.garmin.com/modern/activity/8994076239

Pühapäev. Kalendris oli kirjas IM vabatahtlike matk Aegviidus. Seega sibasin hommikul rongi peale ja sõit läks lahti. Kuna kaasas oli ka üksjagu palju lapsi, siis oli tempo selline "pigem uina-muina". Aga värske õhk ning liikumine olid mõnusad. Loodus ilus ja lõhnad võrratud. Julgemad käisid Nelijärves ujumas ka, aga mina ei hakanud sellele üldse mõtlemagi. Läksime hoopis õhtul peale kojujõudmist mehega koos Rävala Spa-alale ja mõnulesime seal. 

05.06 - Nagu Ameerika mägedes

 Mitte et ma kunagi Ameerika mägedes käinud oleksin. Aga minu ettekujutus neist on "üles-alla-üles-alla-nurga taha-alla-üles"...

Kui eelmisel nädalal tundus, et kõik läheb ilusti ülesmäge, siis see nädal tuli sirgel alla tagasi. Ja natuke rohkem ka.

Esmaspäeval oli mul esimene personaaltreening. Lahe. Ja raske. Käisime Kendraga läbi BodyBalnce'i põhiharjutused ja teemad. Nagu mul kahtlus oligi, teen ma päris mitmeid neist valesti. Aga no pagan - kui isegi allavaatava koera asend muutub õigesti tehes väljakutseks... :D Igatahes olin ma tunni lõppedes täiega väsinud.

Teisipäeval BocyBalance. Eelmisest päevast tiba väsinud (ja mõned lihasedki veidi valusad), uus kava... Peale kolmandat-neljandat lugu olin ma täiega higine ja väsinud. Uus kava on harjutuste suhtes täitsa ok (kuigi raske), kuid muusika ei ole nii hea, kui eelmisel. Sest AJ Mitchell feat. Ava Max "Slow dance" on lihtsalt liiga hea. Ja ma igatsen seda veidi... https://www.youtube.com/watch?v=VAmXEe92RSI

Kolmapäeval oli kuu esimene tööpäev ja ma pidin veel lapse kooliteemadega tegelema. Kui õhtul lõpuks lõpetasin, olin juhe nii koos, et ma ei teinud peale kõige lähemast poest läbiastumise mitte midagi. 

Neljapäeval olin tublim - mul oli tarvis käia Järve keskuses. Sibasin siis rongi peale, rongiga Hiiule ja sealt mööda kergliiklusteed Järvele. Tagasiteel Rahumäe jaama. Aga kuna rongini oli veel kakskümmend minutit aega ja sirge lõpus paistis juba Nõmme, siis vudisin sinna edasi. Jõudsin enne rongile minekut lastele isegi sõõrikuid osta. 

Reede - jälle nullipäev. Sest kuna mul hakkas puhkus, pidin ma võimalikult palju jõudma ära teha. Liikumist oli niipalju, et hommikul läksin bussi peale, et erandkorras kontoris käia. 

Laupäeval võtsin end õnneks niipalju kätte, et jooksma minna. Teadsin, et pühapäeval on mul türdukutega sõit ja söömine ees. Seega tahtsin midagigigi teha. Ja olen päris rahul lõpptulemusena. Jätame mainimata selle, et ma jälle ära eksisin... Plaan oli minna Harku metsast Harku mõisaparki ja sealkaudu Laagrisse. Aga piisas ühest valest pöördest Harku metsas, et ma jõudsin hoopis teise kohta. Püüdsin siis lihtsalt enam-vähem õiget suunda hoida. Olin isegi täitsa edukas (eriti oma olematuid orienteerumisvõimeid arvestades). Ainus tagasilöök oli siis, kui ma sain aru, et planeeritav "üle kümnekilomeetrine" jooks ei olegi valestimineku tõttu üldse nii lihtne. Äkki olin ma Laagri keskuse serva peal ja kell piiksus alles üheksandat kilomeetrit. Tegin siis kaks tiiru Jõekääru pargis ja siis veel lõiguke Aiandi poole. Aga olles seal, kuhu tahtsid jõuda, muutus jooks kuidagi palju väsitavamaks. Ja nii ma paningi kella kinni, kui kümme kilomeetrit piiksus. Olen uhke, et kõndima ei jäänud. Kuuenda kilomeetri paiku olin ma selleks peaaegu juba valmis, kuid siis otsustasin, et "liigun kasvõi üliaeglaselt, aga teen jooksusammu". Ja sain sellega hakkama. 

Loodetavasti järgmisel nädalal olen edumeelsem ja raudtee teeb taas jõnksu ülespoole. Puhkus ja puha ju ikkagi. :)

29.05 - Käesolev hetk on kõik, mis sul eales on

Möödunud nädal oli sporti ja oli ka spordi "mängimist". .

Esmaspäeval käisin BoxBox'i trennis. Vaheharjutused olid muutunud. Rasked. Kuid kindlasti tõhusad. Olin päris väsinud, kui lõpetasime. 

Teisipäeval ikka minu tavapärane BodyBalnce Balti jaamas. Mõne harjutusega on tunne, et olen hakanud õigemini end liigutama. Mõne harjutusega on ikka liiga lebo tunne. Ehk siis järelikult teen midagi valesti.

Neljapäeva õhtul lugesin põnnidele sõnad peale, et mingu ilusti voodisse, kui kell kukub ja läksin jooksma. Et oleks ikka natuke joostud ka. Õhtul kõik lõhnab nii mõnusalt. Ja kuna ma järjekordselt "eksisin" (eksimine a'la Sirle - ma tean, kus ma olen. Ja ma tean, kuidas koju saab. Aga mul ei ole aimu ka, kuhu minna, et jõuda sinna, kus ma olla tahaksin). Ehk siis - kuna ma ei tahtnud Laagri poole minna ja Harku mets ka ei meelitanud, siis oli udune plaan minna Hiiu kergliiklusteele. Aga selleks oleks pidanud Sisaski ja/või Särje tänava üles leidma. Tagasiteel leidsin ka. :) Aga siis lihtsalt tiirutasin niisama ümberkaudsetel tänavatel. 7,7km ja 52min.

Reedel käisin kõndimas. Võib-olla ei ole see parim treening, kuid vastupidavusele annab loodetavasti juurde ikka. Eriti see, kui toidupoest tulles mitu kilomeetrit koorem seljakotiga seljas on. :)

Laupäeval käisime mehega Rocca klubis. Kõigepealt tegime jalutuskäigu ja nautisime loodust. Siis natuke spordisaalis (jõudsin kilomeetri isegi jooksulindil sibada, enne kui mees kohale jõudis) ja lõpetasime basseinis. Pojalt laenatud prillid kippusid küll uduseks minema kangesti, kuid vett sisse ei lasknud ning pead valutama ei ajanud. Ja nii ma siis mulistasin ja ähkisin vaheldumisi päris mitu otsa. Kokkuvõttes rahul.

Pühapäeval läks tirts ujumiklubi hooaja lõpuvõistlusele. Kuna ta ei olnud kunagi varem Sõle ujulas käinud, siis läksime koos. Tema läks ujuma, mina võtsin jalad selga ja jooksin vaikselt kodu poole. Hiiul kohtusin rongiga. Tagantjärele tark olles oleksin ma tegelikult vist isegi veel jaksanud. Aga mul tekkis tunne, et ma ei naudiks seda enam. Lisaks oli mul joogivaruks ainult tibatilluke 150ml pudelike jopetaskus ning see oli end ammendanud. Seega tundus mõistlikum otsad kokku tõmmata. 11 ja pool kilomeetrit ja tund-veerand. Tempo üllatavalt normaalne (üritasin pidevalt aeglasemini, kuid õnnestus see ainult ühel kilomeetril, ja siis liiga aeglaselt), pulss üllatavalt mõistlik ja viimane täiskilomeeter kõige kiirem. Mul oli põhjust endaga rahul olla. 

22.05 - Õievahumull

 Sellele nädalale läksin vastu teadmisega, et tuleb väga "spordiga kokkupuutuv" nädal, kuid mitte liiga sportlik. Mida see siis tähendas?

Esmaspäeva õhtul sättisin sammud kella kuueks lauluväljakule, kus toimus NRC trenn. Kuna infos oli kirjas, et tuleb jooksugrupp tempoga 6:30 kilomeetrile, siis olin mõttes vaimu valmis pannund, et see saabki minu grupp olema. Et pool tundi pean ma vastu küll. Kuid kohapeal selgus, et grupid "ühendati", mis tähendas jooksuruppi tempoga 6-6:30 kilomeetrile. Ja realistlikult tähendas see seda, et ma liikusin jooks-kõnnigruppi. Pool tundi sõrki, seejärel jooksuharjutused igasugused. Oli täitsa vahva ning parajalt väsitav. Ning kui enne trenni oli vinge tuule käes külm, siis trenni ajal ja pärast bussi peale minnes oli väga hea ja mõnus olla. 

Teisipäeval Balti jaama tavapärasesse trenni. Minek küll tavapärane ei olnud. Sest raudtee ehituse/ remondiga seoses minu tavapärast rongi ei olnud. Aga avastasin ma selle muidugi alles raudteejaama jõudes. Sibasin siis kodu poole tagasi ja palusin abikaasal end autoga ära viia. Ise veel ütlesin, et ta võib koju tagasi sõita, tagasi saan ma ilusti rongiga. Õnneks ta mind ei kuulanud, käis vahepeal oma asjatoimetustel ning sõidutas mind pärast koju tagasi. Õnneks - sest minu tavapärast tagasimineku rongi ka liinil ei olnud...

Kolmapäevast reedeni oli üks lihtne valem. Varakult tööle, ilma pausideta päev ja kolmest bussi peale ning nii kiirelt kui võimalik lauluväljakule. Sest olin Maijooksu vabatahtlikuks. Pakkisime auhinnakotte, panime asju valmis, väljastasime numbreid... Mulle meeldib see melu ning tegutsemine. 

Laupäeva hommikul sõitsin bussiga Saarde. plaan oli õhtul jooksma minna, aga kui olime kotitäie nurmenukke talviseks kuivatamiseks korjanud, riisunud ja oksi ning lehti koku tassinud ning päeva lõppedes need ka korralikult ära põletanud, siis ma enam jooksma minna ei jaksanud. 

Küll aga panin jooksuriided selga pühapäeva hommikul ning läksin rajale enne hommikusööki. Oli mõnus. Mulle meeldivad paljud asjad ning ma ei oska peaaegu kunagi valida "oma lemmikut". Sest meeldivaid asju on ju palju. Kuid praegune kevadõite aeg on vaieldamatult üks minu suurtest lemmikutest. Veel ülaseid, jagub tulpe ja kirsse, õitseb toomingas, juba avanevad õunapuuõied. Lihtsalt ilmeline. Seadsin sammud lasteaiaringile, ning kus võimalik, jooksin teeäärsetest toomingatest "nina lehtedes" mööda. Jumalik aroom. Vaevalt silla poole keeranud, läksid mu ees üle tee kaks kitse. Ei, nad ei tormanud. Kas kujutate ette, kuidas liigub soliidne seelikus ja kübaras korvikesega daam, kes liigub bussipeatuse suunas ja siis näeb bussi lähenemas? Ta tahab bussile jõuda, aga ta ei saa ju omaeti joosta, sest see poleks väärikas... No vot täpselt samamoodi liikusid need kitsed. Üliväärikalt kiirustades. :) Paarsada meetrit hiljem kihutas üks tigu vastassuunas. Ja ma olen peaaegu kindel, et see mustakirju lind, kes põllul varese peale kisendas, oli kiivitaja. Kuus ja pool kilomeetrit läks päris mõnusalt. 

15.05 - Kui kaalukausid on paigast ära

 Juba Sammalhabe ütles, et looduses peab valitsema tasakaal. Mitte et ma seda ei teaks, aga möödunud nädal oli ikka väga "kiiva". 

Esmaspäeval natuke kõndimas. 

Teisipäeval traditsiooniline trenn Balti Jaama klubis. 

Kolmapäeval proovisin natukenegi tubli olla ja käisin jooksmas. Kuna mu enesetunne on terve see nädal vahelduva eduga tiba vilets olnud (ühtki tõsist kaebust evimata), siis polnud see jookski erand. Peale kolmanda kilomeetri täitumist hakkasin lõike jooksma - nii kiirelt kui jaksasin ja kõnd. Pikkused varieerusid, olles kõige suuremalt sõltuvuses ristmikest, sest üle ristmiku tahtsin ma kõndida. Seega tuli kas kiire lõik vastalt enne ristmikku lõpetada või siis kohe pärast ristmikku alustada. Nii möödus kaks kilomeetrit ja viis veel natuke koduni. Kokku nats üle kuue kilomeetri. 

Reede ja laupäev läksid söömise tähe all. Reedel tiimiüritus, kogu liikumine oli restorani sibamine ja pärast veidi kruiisiterminali juures jalutamist. Laupäeval mehe ema-isaga väljas. Sellevõrra edumeelsem, et tänu abikaasa pealehakkamisele olid meil asjad kaasas ning käisime Ülemistel ujumas. Alguses oli vesi "nii külm-nii külm" ja ütlesin, et ma ei taha sinna basseini üldse minna. Seega alustasime massaži-mullivannis. Oli väga mõnus ja lõõgastav. Seejärel aurusaun. Ja miskipärast ütlesin mehele, et ok, proovime siis siit minnes korra basseinist ka läbi käia. Lisasin veel, et ma kindlasti kahetsen seda 20sek. pärast. Ma küll ei tea, miks ma nii arvasin. Et kahetsemiseni kakskümmend sekundit aega läheb... Tegelikkuses kahetsesin ma seda juba siis, kui duššini jõudsin... Aga basseini me läksime ja lõppkokkuvõttes ei olnud sealgi üldse halb. Väike vaidlus jälle teemal, et ma võiksin mehe prillid võtta. Aga ma ju tean, et sellel pole mõtet. Ma olen neid kasutanud, kuid ilma on parem kui nendega. Head prillid, kuid ei sobi mu sügavate silmakoobastega üldse. Selleks, et vett sisse ei tuleks, tuleb need niimoodi suruda, et juba loetud minutitega hakkab mul pea valutama. Ja ma tegelikult tean, et peaksin uued ja korralikud prillid endale muretsema, sest ilma saab ujuda küll, aga kõige mõnusam see ei ole. Aga no see on ju niii keeruline. Õigete ja heade valimine ma mõtlen.

Ja siis tänane päev. Laisk nädal sai ägeda punkti ja tadakaal pani täiega kiiva. :)
Sest täna toimus Salomon jooks-matk Viimsi etapp. Hooaja viimane. Minu jaoks esimene. Teisest etapist alates olen sellest üritusest teadlik, kuid iga kord on midagi õigel pühapäeval ees olnud. Täna lõpuks jõudsin starti. Olles oma võimetest teadlik, olin viimases pika distantsi grupis - viis minutit jooksu (tempo 7min/km) ja siis viis minutit kiirkõndi. Ja nii 23km. Ümber terve Viimsi poolsaare. 
Üleüldine emotsioon - jube rahul. Korraldatud hästi, joogipunktid toimisid, jooksult kõnnile ja vastupidi üleminekud väga korrektsed, tempo hoidmine suurepärane. Üllatama pani see, et raske ei hakanud. Et jooksu "viisminutid" möödusid kiirelt ja kergelt. Vahepeal oli naljaga pooleks tunne, et "me vist jooksime kiiremini, sest kuidas muidu see aeg nii kiirelt läks". Minu jaoks oli muidugi lisaboonus see, et sain harjutada grupis jooksmist. Mida ma ei oska. ja mida ma ei salli. Tahaks öelda, et peale tänast on kõik teistmoodi, aga... no ei ole. :D Viisteist kilomeetrit pidasin vastu grupi keskel. Vähemalt poole sellest ajast sibasid minu ees ühed ülimalt kirjud retuusid. (sellised, et kui keegi mulle poes taoliseid näitaks ja pakuks, siis ilmselt enne, kui mu aju mõtlema jõuaks hakata, küsiks mu suu juba ära, et "kes taeva pärast üldse selliseid ostaks". No igatahes täna ma nägin, kes ostaks. :P) Täna oli mu probleemiks pigem see, et jalad nendes kirjudes retuusides tegid selliseid sujuvaid ja vähem sujuvamaid "vajumisi" ühele ja teisele poole. Enamasti just sinna, kuhu ma olin proovinud ennast sättida, et mittel talle kanna peale astuda. Igatahes tiba enne teist joogipunkti sattusin ma kuidagi grupi etteotsa ja... Issand see oli nii hea, kui keegi ees ei tuterda. Jah, tugev tuul oli veidi teistsugune kui oleks olnud grupi keskel, kuid see oli ikka täiega seda väärt. Ja kui lõppu jõudsime, siis oli kirsiks tordil Põhjakonna trepp. Sest finiš oli üleval. Oh heldus. Vot see oli raske. See oli raskem, kui kogu eelnev jooks-matk kokku. :D Aga ülesse ma jõudsin. Ja sealt sõitsime abikaasaga koos otse Viimsi MyFitnessiga tutvuma. Meie üllatuseks on seal ka Spa. Mis täna õnneks torustikurikke tõttu ei toiminud. Õnneks - sest mul ei olnud ujumisasju kaasas. Sehkendasime veidi jõusaalis, mina tõmbasin lõpetuseks veel 500m sõudeergomeetril ja siis mõnus saun ja pesu. Ja seejärel oli nii hea kodu poole liikuma hakata (põikega poodi loomulikult, sest ilma ju kuidagi ei saa :) ). 

Järgmiseks nädalaks on mul vastupidi - plaanid esmaspäevaks ja teisipäevaks ning kolmapäevast reedeni tuleb ilmselt nulliring, sest olen Maijooksu vabatahtlikuna toimetamas. 

08.05 - Konn on kodus, hurra, hurra!*

 Kuu algus. Mis tähendab, et töö poolest pigem kiired ja pigem pikad päevad. 

Natuke äramärkimist väärib teisipäev, kui käisin hommikul oma tavapärases BodyBalance'i trennis ning õhtul toppisin dressid selga ning käisin sibamas. Ei olnud nii raske, kui pelgasin. :)

Kolmapäeval käisin lihtsalt jalutamas. Jalutasin enda kohta pigem kiiremapoolselt, ma lihtsalt ei suudagi väga kiirelt kõndida. Aga kuuekilomeetrine ring sai tehtud. 

Aga tuleme siis selle juurde, mille üle ma sellest nädalast tiba uhke olen: abikaasa oli Saares toimetamas ja suviseks hooajaks automuuseumi asju sättimas ning reedel lugesin lastele sõnad peale, et nad loomi söödaksid, ise õpiksid ja õues käiksid ning ellu jääksid ja sõitsin ka Saarde. Ja laupäeva hommikul keerasin autonina Kuressaare poole. Sest mai alguses on Kuressaarel sünnipäev ning selle auks joostakse juba üle neljakümne aasta Kuressaare linnajooksu. Kooliajal sai sellest mõned korrad ka osa võetud. Mitte et mulle jooksmine meeldinud oleks, aga ebasportlikul minul oli kasulik mõni plusspunkt teenida selle osalemisega. :) Ja no ühine bussisõit koolist linna ja pärast tagasi oli teismelisena väga lõbus.
Aga tagasi laupäeva. Start on Kuressaare spordibaasi juurest. Enam-vähem tean kus see on, kuid üksi seal varem käinud ei ole. Kuna pelgasin, et rahvast on palju, jätsin auto kesklinna ja sibasin õiges suunas. Viimased viissada meetrit olid kõige keerulisemad. Kõik kohad on täis numbritega inimesi - seega saad aru, et oled õigel teel. Aga kuhu täpselt minna, seda ei tea... Küsisin vist kolm korda igaks juhuks, et "kas ikka sinnapoole"? :D Aga kohale ma jõudsin ja numbri kätte sain. 
Ilm oli üsna tuuline, kuid piisavalt talutav, et otsustasin dressika juba enne starti vööle siduda. Ja oli hea otsus. Enne võimlemist oli küll tiba jahe, kuid jooksu ajal enam probleemi ei olnud.
Ja täpselt kell üks oli siis start. Esimese kilomeetri piiksudes oli ainus mõte - tempo on liiga kiire, aga ma ei tunne ennast "nii surnuna" kui Angla jooksul. Seega otsustasin jätkata sarnasel joonel kuniks jaksu. Teisel kilomeetril kohtume fotograafiga. Kuna ma jooksu ajal poseerida endiselt ei oska, teen kiire sammu vasakule ja jään täpselt ühe meeldivalt gabariitse härra taha. Pilte lapates oli nii hea teada, et "seal olen mina" :) Kolmas kilomeeter. Tempo on kiire, olemine ikka veel üllatavalt normaalne. Kuid vaikselt hakkab raskemaks minema. Kontrollimaks, et ma liiga-liiga halba endale ei tee, tänan vabatahtlike rajajulgestajaid. Kuniks "aitäh" ilma ähkimata ja arusaadavalt suust välja tuleb, on olukord kontrolli all. Hakkab tekkima tunne, et äkki suudan ma viie kilomeetri lõpuni tempot pidada. Ja suudangi. Möödume Aurigast, algab kuues kilomeeter ning langeb kümme piiska. Sadama siiski ei hakka ning kuuenda kilomeetri lõpul olevasse joogipunkti jõudes pole isegi mälestust piiskadest enam. See on ka ainus hetk, kui ma kõnnin - umbes kümmekond meetrit enne lauda, et mitte trügida ja teist samapalju pärast, et juua. Minu ümber on juba päris natuke aega olnud ühed ja samad "seljad". Nad ju jooksevad minu ees, seega nägusid ei näe. Küll aga lähevad lahku kohalik paarike ja nendega koos jooksnud Lõuna-Aafrika neiu, kes jääb kauemaks joogipunkti. Samas sibab ta Aia tänavale jõudes taas mu'st mööda. Kakskümmend viis aastat tagasi kolmekilomeetrise linnajooksu viimase kilomeetrina oli Aia tänav pikk, sirge, ülesmäge, vastutuult ja nüri. Nüüd, kümnekilomeetrise ringi kaheksanda kilomeetrina on Aia tänav täpselt samasugune - pikk, sirge, ülesmäge, vastutuult ja tiba nüri. Üks asi on veerand sajandit hiljem siiski muutunud - mina ise olen jonnakam ja ei lase endal kõndima hakata. Natuke häiriv on ka tihe liiklus sellel tänavajupil, kuid haigla ristist möödudes rahuneb ka liiklus taas.  Uuesti hakkab tibama. Väga-väga vähe, kuid oma "kümme piiska" jagub iga saja meetri peale. Enam ei ole tunnet, et ma sain valesti aru, või et linnuke lendas mööda. Viimased kilomeetrid olen teinud peastarvutusi - kuna esimesed viis kilomeetrit olid kõik tempoga alla kuue minuti, siis nüüd on mul igal kilomeetril veidi "kukkumisruumi". Liidan ja lahutan ja isegi kaheksanda (kõige aeglasema) kilomeetri tempo ei ole suutnud seda kõike veel nullida. Kuid siiski proovin jalgu enam-vähem samas tepos liikuma sundida ning mitte aeglasemaks jääda. Pulss on punases, kuid üllatavalt stabiilne - keskmise ja maksimumi vahe on päris olematu. Läbi saab üheksas kilomeeter ning ma saan aru, et olen peas kaarti valesti lugenud: ma ei peagi ju lossi eest läbi minema, vaid rada läheb Spa-alalt mööda, keerab randa ning ma olengi peaaegu kohal. Nüüd ma tean, et ma teen selle ära. Sest mul on minna vähem kui kilomeeter ja sellega saan ma hakkama. Jõuan staadionile, siban finišijoone suunas ja äkki kuulen tagant tulevaid kilkeid. Ainus mõte on - kolme viimase kilomeetri jooksul pole mu'st keegi mööda läinud, kas ma tõesti viimasel sirgel siis lasen... Ja lisan tempot. Nii palju, kui torust tuleb. Pärast selgub, et kilkajad olid viiekilomeetrise distantsi neiud. Oleks enne teadnud, poleks silganud. :D Aga võib-olla ongi parem, et ei teadnud. 
Ametlik finišiprotokoll ütleb mu ajaks 59:16. 
Kas ma arvasin, et olen selleks suuteline? - Hell no.
Kas see jooks oli minu praegust vormi arvestades mõistlik? - Ilmselt mitte. :)
Kas ma olen uhke ja rahulolev? - Ooo-jaaa. 

Päevale punkti paneb see, et kui ma oma medali ja veepudeliga auto poole tagasi orienteerun, siis mõtlen "lõigata" ja keeran Uus-Roomassaare tänaval valele poole. Viga on küll lõppkokkuvõttes võib-olla vaid 300m, aga ühest küljest ajab naerma ja külm hakkab. 
Kui olen tagasiteel Haeskasse jõudnud, saab kümnest piisast autoaknal sadu. Mitte liiga tihe, aga piisav, et kõik märjaks teha ning natuke isegi kasta. Ja et tuua välja kõik kevadlõhnad. 
Palju õnne Kuressaare!

*Konn on kodus, hurra-hurra. Konn on kodus, hurraa. - Lastelaul, mis mul kaheksanda kilomeetri tõusuosal peas hüppab... Minu jaoks jääb Saaremaa alati natuke koduks. Ja mina jään alati osaks Saaremaast. 

01.05 - Puhkus ja nostalgialaks

 Nagu öedud, oli mul puhkusenädal. Või noh - peaaegu puhkusenädal. Reede oli tööpäev, kuna kuu viimane tööpäev ja kolm esimest on "big no-no" puhkuseplaanide poole pealt. 

Esmaspäeva alustasin mõnusalt. Käisin Solarises BodyBalance'i trennis ja peale seda jalutasime abikaasaga veidi ringi ja nautisime mõnusat ilma. Lõpetasime Lidl'i poes, kust tahtsin Saaremaale minekuks Straciatella jogurtit kaasa osta, aga... mida polnud, seda polnud. Ehk siis iga korraga, mis ma sellele kauplusele proovin võimalust anda, masendab mind veidi enam. Sest jah - seal on mõningaid suhteliselt soodsa hinnaga asju (mille suhtes tuleb ettevaatlik olla, sest maitse võib olla kas a) suhteliselt tuim või siis b) suhteliselt lääge), kuid sinna poodi ei saa minna kindlat asja ostma, sest seda kindlat asja lihtsalt ei ole. Võib-olla kahe nädala pärast jälle on, aga no see mind väga ei lohuta. Aga veidi närvi ajab küll enamsti. :) Õhtul sõitsime Saarde. 

Teisipäev. Kõik mu suured spordiplaanid lõppesid õhtuse nentimisega, et ma lihtsalt ei suuda ja taha ja viitsi täna jooksma minna. Kuid see-eest oli mul füüsilise poole pealt vägagi tubli päev. Riisusime ja tassisime oksi ja lehti kokku ning pole ümbrus sai peaaegu kenaks.

Kolmapäev. Ennelõuna mõõdus linnas. Pärastlõunal natuke toimetasime. Õhtupoolikul panin tahtejõu pealt dressid selga ja läksin sibama. Paha siga-sada viga. Tuul oli vastu ja jaksu ei olnud. Kui olin umbes kilomeetri ära sõrkinud ja kohe kuidagi paremaks ei läinud, mõtlesin, et olgu siis vähemalt lõbusam. Seega hakkasin jooksma "isetekkelisi" lõike. Ikka "sellest liiklusmärgist sinna puuni" ja siis "tollest puust sinna varjuni". Pisike maa (kõige lühem oli umbes 50m, kõige pikem vist ligi 300m) nii kiiresti kui vähegi jaksasin (mis oli ajas muutuv suurus) ja siis jälle aeglaselt löntsides kuni pulss rahunes. Enesetunne paremaks ei läinud, kuid veidi meeleolukamalt möödus see viis koma natuke kilomeetrit küll.

Neljapäev. Taas töine. Külm oli. kaevasin maad ja sikutasin puu- ning põõsajuuri välja. Kui vaarikapeenraga lõpetasime, lasin lapsed vabaks ja jätkasime mehega põõsasegadikus. Üks koht, mida ilmselt paarkümmend aastat keegi puudutanud ei olnud. Lõikasime põõsaid tagasi, riisusime lehe- ja oksasodi ning tassisime maja taha, et kunagi tuulevaikse ilmaga lõket teha. Sportima? Lihtsalt ei jaksanud.

Reedel oli siis tööpäev. Vähemalt kehtib endiselt see, et kui varakult alustada, siis saab ka varakult lõpetada. Elik siis enne nelja juba olin õues toimetamas. Mitte et ma peale eelmise päeva juuresikutamist väga palju jaksanud oleks. Keskendusin rohkem klaasikildudele. Neid saan ma vist viimsepäeva-laupäevani sealt korjata. Kahekümne aasta jooksul sisselöödud aknaklaasid erinevate huumuskihtide vahel... Vaatad, et hakkab looma ja siis tulevad uued killud välja. Ja neid on lihtsalt lõputult palju. Vhapeal võtsin julguse kokku ja ronisin katusele ka, et meest veidi gaasipõleti süütamisega aidata. 

Laupäeval toimus minu jaoks nostalgia-üritus. Angla tuuliku jooks. Väiksena sai seda alati värava taga vaadatud, kui mööda joosti. Veidi vanemana sai ka ise mõned korrad kaasa löödud. Meelitasin lapsed ka kaasa. Nemad 4,4km ringile, mina 10km sibama. Plaan oli, et "aeglaselt". Tegelikkus oli tiba kiirem. Aga alustame algusest. Suhteliselt viimasel hetkel otsustasin, et võtan jope ikkagi seljast ja seon vööle. Hea otsus. Stardipauk antud, kell ka kuidagi tööle ja minek. Poeg mõned sammud eespool, tütar umbes samapalju seljataga. Kartulilao eest läbi ja maanteele ja... No armas taevas - ma olen juba väsinud!. Sel hetkel otsustasin, et ma ei hakka kella üldse jälgima, lähen puhtalt enesetunde pealt. Seda enam, et päike küll soojendas, kuid tuul keerutas üsna usinalt igast suunast (enamasti vastu). Vanematekodu juurest vasakpööre. Jõuan kõrvale orandžis dressipluusis neiule. Tal on hea samm ja mõnda aega jooksen tema kõrval. Vahetame ka paar sõna (mina siis räägin) ja tunnen, et kui mul on energiat piisavalt, et lobiseda ja isegi hingeldama ei pane, siis võiksin võib-olla tibake kiiremini liikuda. Niisis hakkan vaikselt edasi nihkuma ja umbes suurele teele jõudes olen saanud peaaegu kannule neiule roosas dressikas, kes ka pika distantsi rajale keerab. Temast nihkun vaikselt ette veidi enne kirikut. Ma tean, et tempo on päris kiire minu kohta. Aga mul on tõesti mõnus olla ja seega jätkan. Linnaka küla läbimegi kolmekesi hanereas, vahed sadakond meetrit või veidi enam. Põlluteele keerates aga tundub mulle, et vahe hakkab meie vahel veidi pikemaks venima. Mätja külla keerates ma veel näen mõlemat neiut, kuid juba paarisaja meetri kauguselt. Ja kuna kruusatee asendub taas asfaldtiga ning tegu on ühe väga mõnusa ja hoolitsetud külaga, siis on kohe lust joosta ja ringi vahtida. Üks, mida teen - lõikan kõik kurvid nii sirgeks, kui võimalik. See annab veidi ajugümnastikat lisaks ja ma olen isegi veidi üllatunud, kui hästi mul läheb. Olengi Viirakülas. Siit hakks aju tegelema enda motiveerimisega - ainult vasakpööre, siis suurele teele, siis ainult üle jõe, Ratturite majast mööda ja Anglamäest üles. Oh-jah - Anglamäest üles... Iga jumala kord mind üllatab joostes, et isegi kui see nii ei paista, on Saaremaa mõistes ikkagi jooksujalale täitsa "tõus". Korra mõtlen, et äkki viimased 200 meetrit suure teeni kõnniks, aga see idee kaob enne, kui õieti sündidagi jõuab. Sest tegelikult ei taha ma kõndida. Üle tee, mäest uuesti alla ja külavahele. Ja kui siis kollaste lippude vahelt viimase pöörde teen ning hakkan külatanumat pidi tagasi tuulikute poole liikuma, et päris finišisse jõuda, siis olen ma korraga väsinud. :D Aga pean vastu ja kõndima ei jää. Lõpp on ju tõesti veel vaid kiviviske kaugusel. Ning siis ma olengi kohal. Leian lapsed. Alguses arvasid nad, et lähevad kohe peale jooksu minema, aga nüüd teatavad elevil hääled, et "kuna nad olid oma vanuseklassi ainukesed, siis said nad auhinna". Ja ei saanud ju ära minna enne, kui mulle rõõmusõnum teatatud. :) Kui naiste autasustamine algab, selgub, et mina olen seenioritest kolmas. Eino sellist nalja just sageli juhtuda ei saa. Aga omamoodi ikka nagu lõbus ka. 
Ja ikka veel üllatav, et kahe päeva jooksud saavad nii erinevad olla. Kolmapäeval ma "surin" olematus tempos, laupäeval 10km tund ja kaks-pool minutit ei ole küll tea-mis-kiire, kuid minu kohta ikka väga arvestatav tempo. Ning enesetunne oli mega hea. Igatahes olin ma väga rahul nii kogu ürituse kui ka enda osaga selles. 
Pärastlõunal sõitsime tagasi Tallinna ning õhtul tegime mehega veel kiire treti Ülemistele ning nautisime basseini ja mullivanni.

Pühapäev. Mehega Spa's. Kuna kinkekaart hakkas lõppema, siis kasutasime selle "töörahva püha" puhul ära. Inimesi oli isegi pigem vähem, kui ma kartsin. Saime ujuda ja niisama sulistada-mulistada. Ja kui lõpetasime, sõitsin Virusse ja lõpetasin nädala sportlikus mõttes samaga, millega esmaspäeval alustasin - BodyBalance. 

Mõnus nädal. 

24.04 - Mida nädal

Oli veidi uimane nädal. 

Esmaspäeval pidas Euroopa lihavõttepühade teist püha. Mis tähendas seda, et ka lapsed olid kodus. Minul aga oli tööpäev. Tegin siiski niipalju päeval pausi, et käisime mehega "Palume segada" projekti raames Radisson'i hotelliga tutvumas. Neil on ikka veel remont pooleli ja avamine maikuus. Mis tähendas seda, et me nägime kohati selliseid alasid, kuhu külastajana edaspidi kindlasti ei pääse. Mis oli omamoodi lahe. Siis liikus mees Saaremaale ja mina lihtsalt ei viitsinud õhtul mitte midagi sportlikku teha. Seega jäi ainukeseks lisaliigutamiseks poodi kõndimine. Kõndisin siis vähemalt Laagrisse. Tagasiteel sain põrsale mõned värsked võilillelehed ja kõrrekesed. Lisaks põrsale ka kass rõõmus.

Teisipäev. Hommikul tavapärane BodyBalance'i trenn Balti jaamas. Õhtul olin endiselt laisk, kuid panin siiski dressid selga ja läksin veidike jooksma. Jube raske ja vässa oli. Kuus kilomeetrit sai sibatud, kuid ei olnud ühtegi sellist momenti, mil oleksin rahuldustundega tunnetanud, et "niimoodi võiks veel natuke aega tiksuda". 

Kolmapäeval taas vaid poodi ja koju. Valisin Maksimarketi ja sibasin teise korra teisel pool teed. Põrsas sai kokkuvõttes päris paraja peotäie rohelist. Ja juba paari päevaga on loomadel talv ununenud ning kõik ootused sellel, et küll ma kusagilt ikka rohupeotäie leian. Põrsas tõmbab kisa lahti, kui kuuleb, et ma koridoriuksest sisse astun. Ning seepeale on kass mul uksel vastas ja omi kõrsi lunimas enne, kui ma uksest korralikult sissegi saan. 

Neljapäev. Käisin peale tööpäeva natuke sibamas. Olemuselt palju parem jooks, kui teisipäeval, kuigi parimatele päevadele jäi kõvasti alla. 

Reedest algas looderdamine. Peale tööpäeva sõitsime tüdrukutega Vihulasse Spaasse. Kohale jõudes mõnulesime mõned tunnid basseinis/ saunas/ mullivannis.
Laupäeval käisime ümberkaudsetel matkaradadael luusimas ja lõbutsemas. Tagasi jõudes läksid tüdrukud Spasse, mina tegin pisikese jooksu külateel (ristmikul olid hobused, käisin neid vaatamas). Tuul oli nii tugev, et tagasiteel lagedal olev kilomeetrine sirge vastutuules tundus täiesti lootusetult pikk. Nagu kajakas tormis - vehid ja vehid, aga edasi ei liigu. Lõpuks siiski kjõudsin tagasi ja oi-kui-hea oli mullivannis naudiskleda. Õhtusöö oli märkimisväärselt toitvam, kui organism vajanuks. :D
Pühapäeva alustasime veel viimase väikese Spaa-tuuriga. Ja käisime möödaminnes ka Palmse mõisa aeda uudistamas. Õhtul kodus käisime mehega veel ka väikesel jalutuskäigul. 

Järgmine nädal Saares, siis (ehk) veidi rohkem jooksulainel. :)

17.04 Munad ja šokolaadikook

 Möödunud nädal oli toimekas.

Esmaspäeval oli imeilus ilm. Ning lõuna ajal helistas poeg ja ütles, et allkirjastatud pabereid on järgmiseks päevaks tarvis. Meie printer on Saaremaal. Meie raamatukogu on kinni. Aga treeningplaani ideešabloon ütles "rahulik jooks umbes 40min". Seega panin dressid selga ja sibasin väikese ringiga ümber DSV Saue vallaraamatukokku Laagris. Minutikese võrra jäi jooks lühemaks, sest tagasi tahtsin ma minna bussiga (et prinditud pabereid mitte kortsutada) ning bussiaeg hakkas kiirelt lähenema.

Teisipäev. Tavapärane BodyBalance Balti Jaama klubis. Jooksma ei olnud mul üldse plaanis minna. Ja ega plaan seda ka ette ei näinud. Kuid... ilm oli ilus. Ja kolmapäevaks lubati palju halvemat ilma. Ja poodi oli ka tarvis minna. Seega läksin juba eelmisest päevast tuttavale ringile. Selle erinevusega, et vahepeal tegin ilusti juhendijärgselt jooksuharjutusi. Ühest laternapostist teiseni ja siis vaikselt tagasi. Kaksteist korda. Ütleme nii, et paberil seda teooriat vaadata oli kuidagi palju kergem. :D Aga tehtud sain ja siis vaikselt sibades Laagrisse poodi. 

Kolmapäeval läksin ainult jalutama. Poole peal sain mehega kokku ning tegime pisikese tiirukese ümber kvartali ka kahekesi.

Neljapäev. Pühadenädala viimane tööpäev. Ja väga sobival ajal algas Rävalas StuudioX trenn RunX. Ma ei ole kunagi varem StuudioX treeningutes käinud. Seekord mõtlesin, et "no joosta ma ju nagu oskan", et vaataks üle... Oi kuidas ma eksisin. :D Emotsioonid on siiani kahetised. Ühest küljest oli see lõpmata lahe trenn. Teisest küljest oli see nii meeletult raske. Mu jalad võdisesid all nagu keedumakaronid. Ja ma ei jaksanud kõike isegi korralikult kaasa teha. Aga kasulik oli see mulle kindlasti. Ja ma ei välista, et külastan seda trenni veel. Aga - nagu sünnitusegagi - järgmine kord minnes ma ilmselt veidi pelgan. :D

Reedel oli söömise päev. Värvisime lastega mune ja olesklesime lihtsalt. Õhtupoolikul käisime mehega Rävalas spa-ala nautimas. 

Laupäeval toimus Janeki maraton. Tirts oli vabatahtlikuna üles antud. Läksime temaga hommikul kohale. Tiba peale kaheksat olime kohal. Aitasime asju sättida ning siis läkski lahti. Varane start. Seejärel põhistart. Kohale jõudsid mees pojaga ning mu õde. Ja siis me läksimegi hilisesse starti. Eesmärk oli nautida ja rõõmu tunda ja see õnnestus täiuslikult. Õde aitas mind esimesel ringil mõistlikult aeglane olla (ma tean-ma tean - jooksutreener ütleks, et see tempo pole isegi jooksmine), aga meie jaoks oli see tore. Sibasime ja lobisesime. Teisele ringile läksin üksi, kuid kui esialgu arvasin, et ma seal valdavalt kõnnin, siis tegelikkuses olid joogipunktid nii häsi asetatud, et ma ei pidanud endaga isegi mitte väga palju kauplema, et jooksusammu teha. Endiselt aeglaselt, kuid mõnu tundes. Kolmandale ringile minemist ei hakanud ma isegi kaaluma. Ma ei oleks sellest enam mõnu tundnud ning arvestades seda, kui vähene mu treeningtaust hetkel on, ei oleks see mõistlik olnud. Kella kinnipanemine tuli taaskord alles mõne aja pärast meelde. Aga ametlik statistika ütleb, et neljas ring (kuna ajamõõdu jaoks toimus üks ring kahest pisikesest ringist) sai lõpetatud ajaga tund ja 34 minutit. Tehes veel veidi statistikat - teise ringi esimesed viis kilomeetrit läbisin ma umbes minuti võrra kiiremini, kui esimesel ringil. Ning 1,9km Järve metsa ringi teisel korral 25 sekundit aeglasemalt, kui esimesel ringil. :) Igatahes olin ma elu ja oluga väga rahul. :)

Täna käisin aga toitumisalasel nõustamisel. Vaatame, milleni see viib. Mõtlemisainet sain palju.

10.04 - Anname au!

 Möödunud nädalal tuli talv tagasi. 

Esmaspäev oli küll veel enam-vähem ilmaga, kuid siis oli mul tööasju väga-väga palju toimetada ja õhtul veel hambaarst, nii et liigutamise mõttes oli null-päev.

Teisipäeval oli hommikul tavapärane sõit Balti jaama klubisse BodyBalance'i trenni. Õnneks oli mul piisavalt nutti, et pestud ja suvekorterisse pandud talvejope uuesti välja võtta. Minnes ei saanud väga arugi, kuid tagasi tulles peksis juba tuisutuul vastu nägu. Õhtul tegime ka koos abikaasaga veel ühe "tuisutrotsimise jalutustiiru"". Kui soojad riided seljas, siis oli tegelikult täitsa lahe selles maruilmas kõndida. 

Kolmapäev. Peale tööpäeva veidi kiiremal kõnnil tehtud jalutuskäik kuus kilomeetrit. Ühildasin asjaajamistega.

Neljapäeval peale tööd sibasin Spartasse, kus kohtusin Toomas Tarm'ga. Sain veid nõuandeid ja soovitusi, mida jooksutrennide käigus teha ja millele tähelepanu pöörata. Õhtul mehega koos veidi uitamas ja kõndimas.

Reedel jõudsin taas trenni. Treeningsari Naine. Ei teagi, kas ma olen hakanud harjutusi korralikumalt tegema või mis teema on, kuid nagu raskemaks läheb. :D

Laupäeval spordiklubis. Kõigepealt natuke jooksulindil sibamist (mis oli peale jookse õues taas harjumatu). Lisaks on Postimaja klubis mingid vanemat sorti masinad vist. Mis tähendab, et kiirust saab reguleerida ainult ekraanilt. Aga kui teha kiiremat lõiku (ja 10,5km/h on minu jaoks ikka kiirem lõik), siis on selle lõppedes päris keeruline ekraanil õigele kohale pihta saada lidudes, et kiirus uuesti alla lasta. Seejärel aitas mees mul natuke jõusaali masinatest aru saada. See kuidagi ei ole minu teema väga. Raskustest ei oska aru saada (mis oleks mõistlik) ja kohati ka mitte sellest, kuidas mõnda masinat kasutatakse või millele see mõjuma peaks. Pildid on küll peal, aga vahel ei ütle ka need võhikule midagi. Ja lõpuks natuke sõudeergomeetril. Alustasin aeglasemalt ja viimane viissada niipalju natuke kiiremini, et üheksa minutiga poolteist kilomeetrit täis saada. 

Pühapäev. Sinilillejooksupäev. Mees taas tugitiimiks. Sain numbri kätte ning Naiskodukaitse lubas lahkelt nende matkatoole kasutada. Vahetasin siis saapad tossude vastu ning talvejope asemel jooksujope selga. Kõigepealt MyFitnessi piigade vahva soojendusvõimlemine ning seejärel juba start. Minu võimeid (võimetust) arvestades oli plaan, et ma ikka võistlen, aga proovin stabiilselt. Mismoodi see tegelikult õnnestus, ma ei teagi, sest Kadrioru pargi puude all täis- ja teravnurkesid pöördeid tehes läks mu kellakese pea segi ja ta luges nii mõnestki kohast mineku "otseks" ja kogudistantsi 400m lühemaks. Aga ametlike andmete järgi oli mu aeg stardist 19:01 minutit, mis andis üldnimekirjas 189 koha (60 naine) ning vanuseklassis lausa 36 koht. Keskmine tempo minu jaoks ülikõva 5:57 kilomeetrile. Ja nagu hiljem selgus, siis proua peaminister lõpetas minut peale mind. Seda ilmselgelt küll mitte sellepärast, et ta mu'st aeglasem jooksja oleks. :D 
Peale jooksu käisime veel Rävala klubist läbi ning nautisime spamõnusid, mullivanni ja aurusauna. 

03.04 - Sunday, runday - või siis ka mitte...

You are what you do.
Not what you say you do.

Möödunud nädal oli ainult poolpiduselt sportlik.

Aga alustagem hea uudisega: möödunud pühapäeval kuulutas Tallina maratoni korraldustiim oma instagrammi lehel välja "SundayRunday" väljakutse. Ülesanne lihtne - tuleks storisse panna pilt/ video, mis näitab, et sa liikusid õues. Ja siis tägida #tallinnmarathon. Jooksmine oli jah lihtne, aga see, et pilt üles panna, tuli mulle meelde alles peale blogipostitust. Ja kuna ma olen instagarammis ikka suht-koht koba, läks parasjagu jupp aega, et see üleüldse õnnestuks. Ilmselt olingi viimane osaleja. Aga kuna osalejaid oli üleüldse vist ainult viis, siis naeratas mulle õnn. Ja esmaspäeval sain kirjakese, mis ütles, et olen oodatud osalema Tallinna maratonil enda valitud distantsil. No ja see oligi kõige sportlikum asi esmaspäeval. :D

Teisipäev. Mulle väga sobib Balti jaama BodyBalnce'i trenniaeg. Kiirelt rongile, kärmelt kohal, tund naudingut, kiirelt rongile ja jälle kodus. Kogu asi kokku napp kaks tundi. Tööpäev ei venigi üle mõistuse pikaks. 

Kolmapäev. Kehaanalüüs MyFitnessis ja peale seda ka BodyBalnce'i trenn. Oleks ju olnud kahju raisku lasta seda, et olen juba õigel ajal klubis. :) Kehaanalüüs ise andis umbes sellise tulemuse, mida oodata oskasin. Võib-olla isegi meeldivalt positiivse üllatusena, et halba rasva, mis elundite ümber kogunenud, on vähem, kui ma arvasin. 

Neljapäev ja reede läksid liigutamise mõttes täiesti aia taha. Tööasjadega läks pikalt. Kuuvahetus, kvartalivahetus... Tegemist jagus küll ja veel. Saaremaale sõitma saime ligi poolteist tundi hiljem, kui esialgne prognoos loota lubas. Aga kohale me jõudsime.

Laupäev. Ajus teadmine, et ma pean midagi tegema. Tuul oli täiesti kohutavalt külm ja vinge. Seega sündis otsus, et lähen Kuulandi sooringile ja vasturingi tavapärase jooksmisega võrreldes. Oli megaraske, kuid ka hästi mõnus. Esimestel kilomeetritel siis tuul vastu. Metsa vahele jõudes oli paks lume-jääkiht teel. Mida on näha ka viienda kilomeetri tempost, mis oli ligi minuti aeglasem. Seejärel jäi tuul selja taha ning tekkisid uued probleemid. Kõigepealt hakkas palva - võtsin jope seljast ja sidusin vööle. Siis väsisin ära. Kauplesin iseendaga, et jooksen kuuenda kilomeetri lõpuni (ja vähemalt alajaama juurde). Sinna jõudes mõtlesin, et proovin veidi veel, muidu hakkab ju jälle külm uuesti, kui kõndima jääda. Seitsmes kilomeeter läks kuidagi tiba kergemini ja kaheksandal siis taas läbirääkimised: et ristmikuni pean ikka vastu... Ja siis juba mõtlesin, et kilomeetri lõpuni  jaksan ka. Algas üheksas kilomeeter ja ma olin täpselt Angla ristmiku esimese "anna teed" märgi juures. Seega lubasin endale kakssada meetrit kõndi ja ristmikule jõudes hakkasin taas vaikselt sibama. 
Kokku tuli täpselt tund ja 9,3km. https://connect.garmin.com/modern/activity/8567375880

Täna oli poja sünnipäev ja ma looderdasin täiega. Õhtul jõudsime Tallinna tagasi ning lapsed jäid koju ja meie mehega läksime Ülemistele veidi sulistama. Mullivanni. Ja nautisime ka aurusauna. Rahvast oli murdu. Tegelikult ka - ma vist ei ole kunagi Ülemistel nii palju inimesi näinud. Järgmine kord teen ilmselt ettepaneku Rävalasse minna - hullem ikka olla ei saa. :D

27.03 - Küünal on kustunud...

 ...ööle uut päeva ei järgne...

Oli raske ja vastuoluline nädal. Igas mõttes.

Alustame sellest, et kui eelmisel nädalal oli kevadiselt soe ja mõnus, siis sel nädalal võis küll vahelduva eduga päike paista, kuid ilm oli külm ja niru. Kui juurde lisada see, et poeg oli haigusega kodus, siis oli närv parajalt püsti.

Esmaspäeval pidin õppima ühte uut tööülesannet. Seega jätsin trennimineku ära. Ja käisin hoopis peale tööpäeva veidi sibamas. 5km "ümber Laagri". Teises pooles tegin valiku kergliiklustee asemel väikeste tänavate kasuks ja see ei olnud väga tark valik. Vaheldumisi pori ja jää. Aga püsti ma jäin ja kõndima ei hakanud: https://connect.garmin.com/modern/activity/8497854230

Teisipäev. Kuna esmaspäeval lükkus uue asja õppimine edasi, siis leppisin töökaaslasega kokku, et käin Balti jaama klubis trennis ja pärast seda oleme tegusad ning asjalikud. Väheke sättimist ja tormamist oli, aga panin kodus trenniriided juba selga ja seega oli rongilt minnes kümme minutit aega enam kui piisav. Peale trenni lõppu kaksteis minutit rongini tekitas palju suuremat ärevust, et kas ikka jõuan, aga kõik laabus ja sain veel paar minutit oodatagi. Ajastus suurepärane. Olemine samuti. Ainult et... seda tööülesannet ei saanudki õppida, sest keegi jättis Lõuna-Aafrikas oma asja tegemata... Varustatud teadmisega, et järelikult pean ma seda kolmapäeval üksi tegema (kuna töökaaslane, kes mind õpetama pidi, läks puhkusele) panin peale tööpäeva lõppu dressid selga ja jooksin poodi. https://connect.garmin.com/modern/activity/8504123118

Kolmapäev. Läksin päevale vastu teadmisega, et hakkan üksi seda ülesannet tegema. Ilmateade lubas, et hakkab sadama vihma ja lörtsi. Ning õhtul pidi olema KÜ koosolek. Kas ma sain selle ülesande tehtud? Kus sa sellega. Lõuna-Aafrika andis teada, et "neil läheb aega". Mingil hetkel ilmus fuajeesse silt, et koosolek lükkub ka kuu aega edasi. Ning kui tööpäeva lõpus polnud vihmast udu-aimugi, vaid päike siras taevas, siis panin dressid selga ja läksin sibama. Tegelikult oli plaan teha jooksuharjutusi. Sest kuna hommikul tuli uudis (mida ma oskasin oodata ja aimata), et ma ei osutunud valituks "Eesmärgiks Tallinna maraton" projekti lõppvalimisse, siis mõtlesin, et pean proovima ise tubli olla. Soojenduseks tiba üle kolme kilomeetri, et jõuda väikese Laagri kooli juurde. Olin lootnud, et seal staadionil saan "keksida". Aga tegelikkuses oli staadionil mitu seltskonda kas trenni tegemas või kehalise tundi pidamas. Ning maja ees olid rodus autod, kes ilmselt järeltulevaid põlvi ootasid. Seega siis läksin jõe äärde kergliilklusteele ja proovisin seal natuke harjutusi teha. Põlvetõste, sääretõste, kannal- ja päkalkõnd, külg ees, ristsamm, väljaastesamm ja hüpped.... Võhm sai otsa ja juhe jooksis kokku. Otsustasin koju tagasi sibada. https://connect.garmin.com/modern/activity/8509924700 ja  https://connect.garmin.com/modern/activity/8510075708

Neljapäev ja reede. Füüsilise aktiivsuse mõistes nullipäevad. Töö juures oli palju tegemist ja paras närvipinge peal. Ja ma lihtsalt ei jaksanud midagi teha enam õhtul. 

Laupäeval mehega matustele. 
Meil olid küll kotid asjadega autos, et pärast spordisaalist väbi astuda, kuid emotsionaalselt lõi ikkagi nii parajalt segi, et kokkuvõttes me kuhugi ei läinud. Õhtul ainult koos väike kõnniring, et pakiautomaadi juures käia. 

Täna olin tubli (abikaasa mahitusel). Sõitsime koos Liivale. Tema liikus minu kott enda asjadega koos seljas edasi, mina hüppasin bussist välja ja sibasin spordiklubi poole. Lõpp läks tiba raskeks, kuid üldüldises plaanis oli meeldiv jooks. Ning spordiklubis oli nii hea korraks basseini hüpata ning seejärel mullivannis ja saunas mõnuleda.  https://connect.garmin.com/modern/activity/8535309035

20.03 - MyGoal

 Once I had a little dream,
all shiny, bright and new.
And for many years its seemed
that little dream just grew.

Neljapäeval oli ilus ennelõuna trenni minemiseks. Yoga Balti jaama klubis. Nii veider kui see ka pole - mulle väga ei meeldinud... Aastatetagusest ajast mäletasin ainult positiivseid emotsioone, kuid nüüd nagu ei tekkinud sellist tunnet. Aga tehtud ta sai ja sellega sain kriipsu alla tõmmatud ka MyFitnessi väljakutsele "MyGoal". 15 ettenähtud treeningstiili trenni said läbi tehtud. Ja ma olen väga tänulik sellele väljakutsele, sest ilmselt ei oleks ma muidu erinevaid treeningstiile üldse avastama hakanud ja oleksin väga paljust ilma jäänud. 
Ma tõesti hindan seda, et praegusel hetkel ja täiesti armastan BodyBalnce'i treeningut, mulle väga meeldib BoxBox ja väga hea mulje jättis ka MyFit Body. Ning minu sees on uudishimu, mis ütleb, et millalgi ma ilmselt osalen veelgi mõnes uues treeningstiili trennis - lihtsalt et saada teada, mida need endast kujutavad ja äkki leida veel mõni positiivne elamus. :)

Laupäeval läksime mehega "avastusretkele". Sõitsime Pirita klubiga tutvuma. Mina osalesin rühmatrennis, mees tegutses jõusaalis. Kuna jõudsime veidi varem, siis sibasin jooksulindil enne algust kilomeetrikese. Kiirenevas tempos. Ja täitsa jaksasin. :) Pärast veel jalutasime veidi rannametsas, kuid ilm oli suht hall ja kõle.

Tänaseks panin trenniaja õhtuks. Viru klubis BodyBalande mu hetke lemmiktreener Kendraga. Imelise naeratuse ja häälega ilus neiu. Aga et lapsi veidi "kiusata" tegime hommikul perekondliku jalutuskäigu. Mitte väga pikalt, kokku võib-olla mingi seitse kilomeetrit, aga kui suslikutel lõpuks tusatuju ema-isaga koos jalutamise pärast üle läks, oli meil täitsa lõbus ja vahva. Poolel teel, enne tagasipöördumist, mängisime sillal "Puhhi oksamängu" ja loopisime jääkamakaid jõkke. :)

Veel kaks ja pool tundi kestab hääletamine ja järgmise nädala algusepoole peaks tulema siis konsiiliumi otsus "Eesmärgiks Tallina maraton projekti osalejate kohta. Üks osa minust on tiba närvis. :D

16.03 - Slava Ukraini!

Miski ei kao ega teki,
vaid muudab kuju ja olekut.
Ka kurjus ei kao ega teki
ega kuuluta enda taastulekut.
Äkki ta lihtsalt on kohal
nii relva kui sõnaga – kõigega.
Laiutab maailma kohal
ja õiendab arveid õigega. (L. Tungal)

Esmaspäeval ärgates olin tiba rohkem väsinud ja "loppis" kui oleks arvata osanud. Seega teatasin mehele, et "ma täna trenni ei lähe". Aga kell vaikselt tiksus ja töörindel oli olukord kuu kesosale omaselt suht roosiline, seega leidsin end lõpuks ikkagi bussist ja sõitsin Solarise poole. Vahemärge: endiselt kehtib reegel, et kui sul on tarvis kuhugi kindlaks ajaks jõuda, siis ei ole ühistransport kõige usaldusväärsem sõiduvahend... Kesklinna jõudsime ligi viis minutit hiljem. Lidusin küll nii kiirelt kui jõudsin, kuid mu trennibroneering oli siiski juba tühistatud. Samas ka jälle hea kogemus - meeldiv neiu teiselpool letti tegi "tsiki-briki" ja sain loa siiski liituda. Käbelt kott ja jope kappi ning saapad jalast ja mul oli veel ligi minutike aega hinge tõmmata saalis, enne kui trenn pihta algas. :) Taaskord väga head emotsioonid. BodyBalance Kendraga annab päevale ja kogu nädalale nii positiivse alguse, et seda oleks lausa patt vahele jätta. 
Kuna ilmad on meil siin hetkel imeliselt kevadised, siis tahtsin teisipäeval jooksma minna. Aga... Balti Jaama klubis oli vahva trenn sobival ajal ja nii ma sõitsin hoopis sinna. Seekord siis rongiga. Raske, kuid mõnus MyFit Body. Ma tunnen ja näen, kuidas kõik need trennid mu käe liikuvuse taastumisele kaasa aitavad. 
Täna teine katse. Seekord olin edukam. Lõunapausi ajal dressid selga ja õue. Mul oli ju veel "Ukraina heaks" heategevusjooks tegemata. Mõtlesin küll, et võin ju kasutada ka laupäevast spordisaali sibamist, aga... See polnud nagu see... 
Plaan tekkis iseenesest - jooksen kaks kilomeetrit ja siis otsustan, mis edasi saab. Kui see distants täis saama hakkas, olin suht väsinud ja vägagi valmis kõndimiseks, kuid siis otsustasin, et proovin veel natuke vastu pidada, ning kuna ma ei viitsinud kella vaadata, sai sellest proovimisest päris tükk maad ja kell piiksus kolme kilomeetri piiri. Keerasin otsa ringi ja hakkasin kodu poole tagasi sibama. Ning kuna päike jäi nüüd selja taha, samuti tuul (mida peaaegu polnudki, kuid vastu puhudes oli tunda ikkagi), siis tundus olemine korraga palju värskem ja kergem ning otsustasin veel tiba joosta. Kui järgmine kilomeeter lõppema hakkas, olin vägagi valmis lõpuks ometi kõndima. Ja siis jäin mõtlema... Ma jooksen Ukraina heaks. Neil on seal sõda. Inimesed võitlevad oma elu ja kodumaa eest. Ja mina ei jaksa siin nagu pisikest jooksutiiru ilma kõndimata lõpuni teha? Veidi piinlik hakkas iseenda ees. Ja nii ma jätkasingi sibades. Ja ma sain hakkama! "Lõpuspurt" Pääsküla kivisillalt Selveri ette oli küll kõike muud kui spurt, aga tulemuseks siiski kiireim lõpukilomeeter. 
Olen üldse tagantjärgi andmeid vaadates päris uhke, et suheliselt stabiilselt enda kohta vastu pidasin:
Et siis 5km ja aeg 32:30: https://connect.garmin.com/modern/activity/8467005931

Lisaks algas täna "Eesmärgiks Tallinna maraton" veebihääletus, mis kestab pühapäeva keskööni. 
Ma olen täiesti suurepärases ja aukartust äratavas seltskonnas.
Ja ärevuses. :) Nagu väike tita. Kuigi tegelikkuses mõjutan ma osalejate keskmist vanust ainult positiivselt. :)

13.03 - Kui kolmeteistkümnes ei ole reede

 The sunshine gleams so bright and warm,
The sky is blue and clear.
I run outdoor without a coat,
And spring is almost here.

Oli suhteliselt tegus nädal, kuigi nädala algusepoolel tundus küll, et tööasjad lihtsalt kuhjuvad niimoodi kokku, et millekski muuks aega ei jää.

Esmaspäeva hommikupoolikul käisin BodyBalance'i trennis. Uskumatu, et üks asi, mis sulle üldse loomuomane ei ole (mina ja tasakaal? Mina ja paindumine? :D) võib niimoodi meeldima hakata. 
Kui seejärael järgmise trennivõimaluse alles reede pärastlõunasse leidsin ja treeningsari "Naine" trenni lippasin, siis tunduski, et nädal on väga kehvasti läinud sportliku poole pealt.

Aga siis tuli nädalavahetus. Kevadine ja päikesepaisteline. 
Laupäeval käisin hommikul MyFit Absi trennis. Ainult pool tundi. Aga millised pool tundi! Ausalt öelda arvasin, et sinna trenni ma vist rohkem ei lähe... Pärast natuke jooksulindil sibamas. Nagu ikka. Isegi aeglases tempos ei jaksa ma praegu üldse eriti. Kaks kilti sibamist, siis mõnisada meeterit kõndi. Siis neljanda kilomeetri lõpuni sibamist (lõpupoole keerasin tempot veidi juurde, et natuke kiiremini neljanda kilomeetri lõpp tuleks :P) ja siis jälle veidi kõndi. Ning siis taas sibamist. Kuna Viru MyFitnessis on osad jooksumasinad hommikupäikese poole (ja mina tahtsin loomulikult aknast välja vaadata sibades), siis hakkas mul ikka tõeliselt palav kogu selle ürituse ajal. Ei mäletagi, millal ma viimati väljaspool sauna nii palju higistanud olen. :D  Õhtupoolikul mehega kahekesi veel Rävalasse korraks. Mõnulesime Spa alal ja mullivannis.
Pühapäeva hommik algas karge udu ja sellest tekkiva härmatisega. Otsustasime mehega Hiiule sõita ning kergliiklusteel veidi jalutada ning nautida. Kuid kui pannkoogid söödud said ja rong Hiiule jõudis, oli päike oma töö teinud ning härmatisest polnud enam mingit mälestust. Aga see-eest oli linnulaul. Ja lõhnad. Ja kevadine tunne. Ja siis me jalutasime. Ja jalutasime veel veidi. Ja veel natuke. Ja kui me lõpuks Harku ja Laagri kaudu koju jõudsime, oli peaaegu 14km jalutuskäik tehtud. Täielik kvaliteetaeg. Sel hetkel tundus, et sellesse trenni, kuhu plaanisin, nagunii enam ei jõua ja et las jääb... Aga kuidagi läks nii, et õhtul leidsin ennast Balti jaama klubist. Ja nii uskumatu kui see ka pole - MyFit Absi trennist. Ei olnud mitte üks raas kergem, kui laupäeval. :D Aga emotsioonid on tagantjärgi toredamad.
Eks paistab, mis järgmine nädal toob. 

06.03 - Mees, anna mulle võimalus ja osta vähemalt üks lotopilet...

Milline see nädal siis oli.

Esmaspäeval tuli suhteliselt järsku otsus, et lähen BodyBalnce'i trenni. Algus oli kell kümme. Kuid kuna kuu viimasel päeval on kasulik pigem õhtupoole tööl olla, et saaks platsi pigem puhtamaks kuuvahetuseks, siis sobis see suurepäraselt. Püüdsin trenni minna avatud meelelaadiga, kuid ikkagi olin üllatunud, et tegu oli hoopis millegi muuga, kui ma oleksin arvanud. Ja see muu meeldis mulle. Meeldis väga. Ma küll paindun vähe ja ka tasakaaluga on kehvasti, kuid siiski olid emotsioonid väga head. Ja treener Kenda oli samuti suurepärane. 

Teisipäeval peale tööpäeva sõitsime Saarde. Minul optimistlikult dressid kaasa pakitud. Aga alles neljapäeval jõudsin niikaugele, et dressid ka selga panna ja uksest välja astuda. Oli päikeseline, olin mõnus. Riietusin loomulikult taaskord veid üle, kuid kuna ära võtta on sut lihtne, siis polnud sellestki hullu. Igatahes nautisin ma täiega. Mehele ütlesin, et lähen lasteaia ringile. Ristmikule jõudmise hetkeks olin otsustanud, et lähen ikkagi Tutku suunas. Ja siis mingil hetkel tekkis mõte, et keeran sooteele. Kuna ma üldiselt jooksen aga ringi ikkagi teistpidi, siis tuli sootee hiljem, kui ma oodata oskasin ja ma olin juba päris väsinud. Anneli jalutas koeraga ja hõikas optimistlikult, et "täna küll esikoht paistab". Aga ta ju ei teadnud, et ma olin plaaninud tegelikult juba paarsada meetrit varem, kolmanda kilomeetri täis tiksudes, kõndima jääda. Ning otsustasin ainult selle pärast veidi veel edasi sibada, et nemad vastu tulid. :D Neljas ja viies kilomeeter olidki kõige raskemad. Neljas porine ja mina vässa. Viiendaks enesetunne küll paranes, kuid pori asendus metsa vahele jõudes kiilasjääga. Kui tuli järgmine otsustamise koht, keerasin hetkegi kõhklemata paremale - päikese poole. Pori tundus palju parem variant kui jää. Ja siis olin juba mõisa vahel ning sibasin vaikselt lõpu poole. Üle väga pika aja oli see esimene jooks õues, kuid päikesepatareid ja rõõmuhormoonid said sellest nii tugevasti täiendust, et loodetavasti tuleb varsti lisa.

Ja nüüd siis tänane pärastlõuna. 

Lasnamäe spordihallis toimus "Eesmärgiks Tallinna Maraton" treeningvoor. Olin elevil nagu väike plika, kuigi olin ilmselgelt kõige vanem. Kõigepealt tegi Kaupo meile väikese soojenduse. Seejärel tegime Toomase (?) juhendamisel jooksuharjutusi. Sel hetkel oli juba ka see selge, et ma pole mitte ainult kõige vanem, vaid ka kõige aeglasem. :) Lõpus toimusid vestlused. Kolmekaupa. Kolmikud kujunesid juhuslikult, kuid nii lahe oli jälgida, kuidas pärast toimus kolmikutesiseselt väike vennastumine. Igatahes minuga koos olnud neiud olid mõlemad väga lahedad ja mõnusad. 
Järgmisena tuleb edasipääsejatele "sotsiaalmeedia trikoovoor". Ehk siis tuleb ennast ja üritust sotsiaalmeedias promoda ja hääli koguda. See saab olema paras väljakutse (eeldusel, et ma järgmisesse vooru üldse jõuan muidugi). Aga isegi kui ma edasi ei pääse, oli tänane pärastlõuna väga lahe ja andis parasjagu kinnitust teadmistele, mis olid ununema hakanud vahepealsete aastate jooksul. 

Nii et siin ma siis nüüd olen - lotopilet näpus ja loen palvet "armas taevaisa, tee nii, et ma võidaksin lotoga". 

Ja ma sain kätte ka oma medali!

27.02 - Möödunud nädal

Olgu õhus, maapeal vees, kõikjal annab teha sporti
Spordimees on õige mees, mis siis muud kui asu starti. 

Eelmine nädal oli toimekas ja kurb. Asine ja... samas veid pettumust valmistav.    

Esmaspäeval alustasin BoxBox'ga. Olen endiselt veidi üllatunud, et see mulle sobib. Ja kohe päris hästi sobib. Ilmselt mängib oma osa see, et puuduvad keerulised sammud ja kõhulihaste harjutuste osakaal on suhteliselt väike. Minu kaks suurt "kirstunaela"...

Kolmapäeval samuti BoxBox ning kuna saabuva Vabariigi aaastapäeva puhul oli lühendatud tööpäev, siis oli mul klubisse minemise ajaks juba töö tehtud ning sain endale lubada ka väikese sibamise jooksulindil. Ega ma palju ei jaksa, kuid sörk ja kõnd vaheldumisi ja viis kilomeetrit sai läbitud. 

Neljapäeval käisin Ülemistel ujumas. Või noh... sulistamas natuke. Sest ujuda jaksan ma praegu veel vähem, kui joosta. Võhm saab otsa ja ongi kööga. Aga ikkagi on vahel tore basseinis mulistada. 

Reedel proovisin treeningsari Naine trenni. Oli raske. Oli tore. Sammude osa tekitas paar korda selliese "ühel kohal keksimise" hetke, kui lihtsalt ei saanud samas suunas liikuma, kui teised. Aga valdavalt sain siiski kaasa tehtud. Treener veel julgustas, et kaks kuud on üks ja sama kava, küll meelde jääma hakkab. :) Tundus küll trennina, mida võiks ka edaspidi väisata. Pärast veel kilomeetrike jooksulindil.

Ja täna käisin BodyPump trennis. Ning see oli totaalne pettumus. Arusaamatu. See on üks väga väheseid trenne, kus ma aastaid tagasi suhteliselt stabiilselt käisin. Täna aga osutus see esimeseks "vana mina" poolt katsetatud treeningstiiliks, millega ma hakkama ei saanud. Kang õlgadel ja kükid ning väljaastumised. Üks bodyPumpi lihtsamaid osi minu mälestuste järgi. Veidi vastupidamist lihtsalt tarvis. Aga... selgub et mu vasak käsi ei suuda seda asendit hoida. Tegin lõpuni kaasa, kuid teise loo ajal kangi enam õlgadele ei tõstnud. Tegin asteid/ kükke lihtsalt hantliga. Ja kui ma ennem arvasin, et lihtsalt aja küsimus, et millal leian sobiva kellaaja, et järgmine kord BodyPumpi minna, siis nüüd tagantjärgi ma sellele küll väga ei panustaks... Samas mine muidugi tea - äkki mõjus käe liikuvusele väga virgutavalt selline väike väänamine raskuse all?

Osaliselt on poliitiline olukord ilmselt põhjuseks, miks möödunud nädal nii aktiivne sai. Mõtted...

Kuid see-eest jõudsin ma Riiga. :D

20.02 - Keegi vist läks natuke segi

 

Täna väisasime Rävala MyFitnessi. Sibasin veidi jooksulindil ja seejärel mõnulesime spa-alal ja aurusaunas. Kuivõrd minnes tiirutasime ka vanalinnas ja käisime Virus pressifoto näitust vaatamas, olid jalad kokkuvõttes päris väsinud. 

Ja nüüd siis sellest "segi keeramisest"...
Olen üritanud mehele müüa mõtet, et ta võiks ka MyFitnessiga liituda. Kuivõrd nüüd ei pea aastast lepingut sõlmima, siis saaks ta selle mõne kuu, mis enne suveks Saaremaale toimetama minekut jäänud, ilusti ujumas käia ja ei teeks oma põlvedele liiga. Kuna ta on juba peaaegu nõus, siis läskin õhtul otsima oma sõbrakoodi, mille ta liitudes öelda võiks. Ning leidsin MyGoal väljakutse. Eks ma olin sellest ju varemgi teadlik. Aga kuna mina rühmatrennides teatavasti ju ei osale, siis polnud väga mõtet seda üldse uurima hakatagi. Nüüd aga selgus, et BoxBox on ilusti juba kaks "bingoruudukest" ära täitnud. ja teoorias võiks olla võimalus väljakutse ära teha... Igatahes ma mõtlen sellele. Homme lähen veel BoxBox'i, siis aga vaatan teiste võimalike trennide ajakavad üle - äkki midagi sobib. :)

Fasten your laces,
Toes behind the line, 
The sun is shining,
It's Sports Day time!

19.02 - Ja laugaste päält lendleb sookailune sudu...

Päev abikaasaga.

Kõigepealt käisime MyFitnessis, sest sõbrakuu puhul oli mul tasuta sõbrapilet mehe kaasavõtmiseks. Kuna temale meeldivad uued ja huvitavd asjad, siis astusime sisse Postimaja klubisse. Pisike ja suht kitsas, kuid aknast avaneva vaate poolest ilmselt üks parematest, kus ma olnud olen. Jooksulindil oli täitsa lõbus, kui sealsamas nina all Hobujaama ristmikul kogu aeg mingi sehkendamine käib. Päris aus olles oleksin ma küll eelistanud teleka vaatamist, kuid seal oli taas "vali kasutaja" pildike ees. Ja see on asi, millest ma edasi kunagi ei pääse. Vahet pole, kas silitad või toksid, lohistad paremale või vasakule. Pilt ei muutu ja midagi ei toimu. Ei ole ma suutnud leida veel ka sellist MyFitnessi töötajat, kes oskaks öelda, kuidas (või kas üldse) on võimalik sellises olukorras telekani pääseda... Ja nii ma siis vaatasingi aknast välja. Pool tundi, jooks ja kõnd vaheldumisi. Jaksu pole endiselt, kuid aasta algusega võrreldes on tiba parem ja kergem tunne. Või siis lihtsalt on mul hea fantaasia. :)

Ja kui sport tehtud, käisime mehe jõulukingitust kasutades kinos. Lutsu "Soo" oli huvitavalt tehtud, aga üsna depressiivne... Ja kui pärast ei olnud Prismast läbi põigates ka soodushinnaga suhkrut (tahtsin suviseks moositegemiseks varuda), siis oligi selline veidi nukker õhtupoolik. Soine. :D

18.02.2022 - Kuid pilkases pimeduses on virmatuluke ka juba valgus (E.M. Remarque)

Ma isegi ei mäleta enam, mitu korda olen hoogu võtnud ja arvanud, et "äkki ma nüüd hakkan uuesti natuke regulaarsemalt sibamas käima". Ega see väga oluline olnud ei olegi, sest ainult arvamiseks see kõik jäänud ongi.

Kui nüüd lühike tagasivaade teha viimasele viiele-poolele aastale, siis on koondnimetuseks "tervest minust sai haige inimene". Keemiaravi tundus suhteliselt normaalselt minevat. Kuid selle tagajärjena järgnes probleem kannakõõlusega ja ma sisuliselt lõpetasin jooksmise. Sest lihtsalt valus oli. Ja kanda säästa üritades ilmselt hoidsin jalga kuidagi teistmoodi ning tulemuseks läksid metsa põlved.

Mina, kellele arstid ei meeldi, läksin arsti juurde. Esimene ütles: "Te ilmselt ei jookse enam kunagi". Tol õhtul ma nutsin. Vähidiagnoos, keemiaravi, juuste kaotus, kiiritus... Need olid kõik olnud asjad, millega ma sain hakkama. Kuid tolle ühe lausega võeti minult ära midagi, mis oli "päris minu oma". Tulevik tundus ühtlaselt tume ja õnnetu. 
Teise - veidi mõistlikuma ning optimistlikumalt meelestatud - arsti arvamus oli, et vaatame seda asja. Kuid ei tundunud ka kõigist temapoolselt pakutud meetoditest ja ravimitest kasu olevat. Ja nii ma ei jooksnudki enam. 
Ühel hetkel peale pikka pausi avastasin pooleldi üllatunult, et põlv ei olegi enam valus. Kuid siis san puukborrelioosi ja siis veelkord ning vahepeal, nagu "kingituseks" "külmunud õla" diagnoos. No kes oleks üleüldse osanud arvata, et selline asi olemas on. :D

Aga nüüd otsustas see "haige inimene" end natu-natuke kätte võtta.
Osalen Marathon100 väljakutses Tallinn-Riia. Kes oleks osanud arvata, et kõige suuremaks väljakutseks on kellast andmete arvutisse kantimine. Ja no üleüldse kella töölepanek ka... Aga tänu sellele olen väljas liikumas käinud. Enamasti jalutamas. Mis ei ole mu parima arusaamise järgi endiselt sport, kuid... uskumatul moel see siiski toimib. :) Annab rõõmuhormoone, mõjutab kaalu. Ja tempokat kõndi tehes saab isegi pulsi suht kõrgele. Viimasel ajal väljas valitsev jäämaastik annab juurde veel oma nüansi: tempot pole ollagi, kuid pulss on kõrgel. Eriti peale ootamatuid libisemisi. 
Kuna tööandja võimaldab peaaegu olematute kuludega omada MyFitnessi hommikupaketti, siis kasutan ka seda. Ujumas käimine oli tiba loogilisem kontoris käies, kuid viimastel nädalate olen leidnud võimaluse lisaks nädalavahetustele ka tööpäeviti vahel sprotima lipata ja siis õhtul asjad ära lõpetada arvutis. Avastasin ujumisele lisaks BoxBoxi trenni ning mõtlen vaikselt, et äkki pole ka Bodybalande'i trenn liigselt ülejõu käiv?
 
Ja - ise ka ei usu, et seda ütlen - panin end kirja aprillis toimuvale Janeki maratonile. Küll lühikesele distantsile, kuid alustuseks asi seegi.

Igatahes ma olen rahul hetkel nii iseenda kui ka olukorraga. Ja mine tea - äkki saan võitu ka laiskusepisikust ja järgmine postitus tuleb veidi varem, kui kahe aasta pärast. :)

Riia-to-go - 10km.