27.02 - Möödunud nädal

Olgu õhus, maapeal vees, kõikjal annab teha sporti
Spordimees on õige mees, mis siis muud kui asu starti. 

Eelmine nädal oli toimekas ja kurb. Asine ja... samas veid pettumust valmistav.    

Esmaspäeval alustasin BoxBox'ga. Olen endiselt veidi üllatunud, et see mulle sobib. Ja kohe päris hästi sobib. Ilmselt mängib oma osa see, et puuduvad keerulised sammud ja kõhulihaste harjutuste osakaal on suhteliselt väike. Minu kaks suurt "kirstunaela"...

Kolmapäeval samuti BoxBox ning kuna saabuva Vabariigi aaastapäeva puhul oli lühendatud tööpäev, siis oli mul klubisse minemise ajaks juba töö tehtud ning sain endale lubada ka väikese sibamise jooksulindil. Ega ma palju ei jaksa, kuid sörk ja kõnd vaheldumisi ja viis kilomeetrit sai läbitud. 

Neljapäeval käisin Ülemistel ujumas. Või noh... sulistamas natuke. Sest ujuda jaksan ma praegu veel vähem, kui joosta. Võhm saab otsa ja ongi kööga. Aga ikkagi on vahel tore basseinis mulistada. 

Reedel proovisin treeningsari Naine trenni. Oli raske. Oli tore. Sammude osa tekitas paar korda selliese "ühel kohal keksimise" hetke, kui lihtsalt ei saanud samas suunas liikuma, kui teised. Aga valdavalt sain siiski kaasa tehtud. Treener veel julgustas, et kaks kuud on üks ja sama kava, küll meelde jääma hakkab. :) Tundus küll trennina, mida võiks ka edaspidi väisata. Pärast veel kilomeetrike jooksulindil.

Ja täna käisin BodyPump trennis. Ning see oli totaalne pettumus. Arusaamatu. See on üks väga väheseid trenne, kus ma aastaid tagasi suhteliselt stabiilselt käisin. Täna aga osutus see esimeseks "vana mina" poolt katsetatud treeningstiiliks, millega ma hakkama ei saanud. Kang õlgadel ja kükid ning väljaastumised. Üks bodyPumpi lihtsamaid osi minu mälestuste järgi. Veidi vastupidamist lihtsalt tarvis. Aga... selgub et mu vasak käsi ei suuda seda asendit hoida. Tegin lõpuni kaasa, kuid teise loo ajal kangi enam õlgadele ei tõstnud. Tegin asteid/ kükke lihtsalt hantliga. Ja kui ma ennem arvasin, et lihtsalt aja küsimus, et millal leian sobiva kellaaja, et järgmine kord BodyPumpi minna, siis nüüd tagantjärgi ma sellele küll väga ei panustaks... Samas mine muidugi tea - äkki mõjus käe liikuvusele väga virgutavalt selline väike väänamine raskuse all?

Osaliselt on poliitiline olukord ilmselt põhjuseks, miks möödunud nädal nii aktiivne sai. Mõtted...

Kuid see-eest jõudsin ma Riiga. :D

20.02 - Keegi vist läks natuke segi

 

Täna väisasime Rävala MyFitnessi. Sibasin veidi jooksulindil ja seejärel mõnulesime spa-alal ja aurusaunas. Kuivõrd minnes tiirutasime ka vanalinnas ja käisime Virus pressifoto näitust vaatamas, olid jalad kokkuvõttes päris väsinud. 

Ja nüüd siis sellest "segi keeramisest"...
Olen üritanud mehele müüa mõtet, et ta võiks ka MyFitnessiga liituda. Kuivõrd nüüd ei pea aastast lepingut sõlmima, siis saaks ta selle mõne kuu, mis enne suveks Saaremaale toimetama minekut jäänud, ilusti ujumas käia ja ei teeks oma põlvedele liiga. Kuna ta on juba peaaegu nõus, siis läskin õhtul otsima oma sõbrakoodi, mille ta liitudes öelda võiks. Ning leidsin MyGoal väljakutse. Eks ma olin sellest ju varemgi teadlik. Aga kuna mina rühmatrennides teatavasti ju ei osale, siis polnud väga mõtet seda üldse uurima hakatagi. Nüüd aga selgus, et BoxBox on ilusti juba kaks "bingoruudukest" ära täitnud. ja teoorias võiks olla võimalus väljakutse ära teha... Igatahes ma mõtlen sellele. Homme lähen veel BoxBox'i, siis aga vaatan teiste võimalike trennide ajakavad üle - äkki midagi sobib. :)

Fasten your laces,
Toes behind the line, 
The sun is shining,
It's Sports Day time!

19.02 - Ja laugaste päält lendleb sookailune sudu...

Päev abikaasaga.

Kõigepealt käisime MyFitnessis, sest sõbrakuu puhul oli mul tasuta sõbrapilet mehe kaasavõtmiseks. Kuna temale meeldivad uued ja huvitavd asjad, siis astusime sisse Postimaja klubisse. Pisike ja suht kitsas, kuid aknast avaneva vaate poolest ilmselt üks parematest, kus ma olnud olen. Jooksulindil oli täitsa lõbus, kui sealsamas nina all Hobujaama ristmikul kogu aeg mingi sehkendamine käib. Päris aus olles oleksin ma küll eelistanud teleka vaatamist, kuid seal oli taas "vali kasutaja" pildike ees. Ja see on asi, millest ma edasi kunagi ei pääse. Vahet pole, kas silitad või toksid, lohistad paremale või vasakule. Pilt ei muutu ja midagi ei toimu. Ei ole ma suutnud leida veel ka sellist MyFitnessi töötajat, kes oskaks öelda, kuidas (või kas üldse) on võimalik sellises olukorras telekani pääseda... Ja nii ma siis vaatasingi aknast välja. Pool tundi, jooks ja kõnd vaheldumisi. Jaksu pole endiselt, kuid aasta algusega võrreldes on tiba parem ja kergem tunne. Või siis lihtsalt on mul hea fantaasia. :)

Ja kui sport tehtud, käisime mehe jõulukingitust kasutades kinos. Lutsu "Soo" oli huvitavalt tehtud, aga üsna depressiivne... Ja kui pärast ei olnud Prismast läbi põigates ka soodushinnaga suhkrut (tahtsin suviseks moositegemiseks varuda), siis oligi selline veidi nukker õhtupoolik. Soine. :D

18.02.2022 - Kuid pilkases pimeduses on virmatuluke ka juba valgus (E.M. Remarque)

Ma isegi ei mäleta enam, mitu korda olen hoogu võtnud ja arvanud, et "äkki ma nüüd hakkan uuesti natuke regulaarsemalt sibamas käima". Ega see väga oluline olnud ei olegi, sest ainult arvamiseks see kõik jäänud ongi.

Kui nüüd lühike tagasivaade teha viimasele viiele-poolele aastale, siis on koondnimetuseks "tervest minust sai haige inimene". Keemiaravi tundus suhteliselt normaalselt minevat. Kuid selle tagajärjena järgnes probleem kannakõõlusega ja ma sisuliselt lõpetasin jooksmise. Sest lihtsalt valus oli. Ja kanda säästa üritades ilmselt hoidsin jalga kuidagi teistmoodi ning tulemuseks läksid metsa põlved.

Mina, kellele arstid ei meeldi, läksin arsti juurde. Esimene ütles: "Te ilmselt ei jookse enam kunagi". Tol õhtul ma nutsin. Vähidiagnoos, keemiaravi, juuste kaotus, kiiritus... Need olid kõik olnud asjad, millega ma sain hakkama. Kuid tolle ühe lausega võeti minult ära midagi, mis oli "päris minu oma". Tulevik tundus ühtlaselt tume ja õnnetu. 
Teise - veidi mõistlikuma ning optimistlikumalt meelestatud - arsti arvamus oli, et vaatame seda asja. Kuid ei tundunud ka kõigist temapoolselt pakutud meetoditest ja ravimitest kasu olevat. Ja nii ma ei jooksnudki enam. 
Ühel hetkel peale pikka pausi avastasin pooleldi üllatunult, et põlv ei olegi enam valus. Kuid siis san puukborrelioosi ja siis veelkord ning vahepeal, nagu "kingituseks" "külmunud õla" diagnoos. No kes oleks üleüldse osanud arvata, et selline asi olemas on. :D

Aga nüüd otsustas see "haige inimene" end natu-natuke kätte võtta.
Osalen Marathon100 väljakutses Tallinn-Riia. Kes oleks osanud arvata, et kõige suuremaks väljakutseks on kellast andmete arvutisse kantimine. Ja no üleüldse kella töölepanek ka... Aga tänu sellele olen väljas liikumas käinud. Enamasti jalutamas. Mis ei ole mu parima arusaamise järgi endiselt sport, kuid... uskumatul moel see siiski toimib. :) Annab rõõmuhormoone, mõjutab kaalu. Ja tempokat kõndi tehes saab isegi pulsi suht kõrgele. Viimasel ajal väljas valitsev jäämaastik annab juurde veel oma nüansi: tempot pole ollagi, kuid pulss on kõrgel. Eriti peale ootamatuid libisemisi. 
Kuna tööandja võimaldab peaaegu olematute kuludega omada MyFitnessi hommikupaketti, siis kasutan ka seda. Ujumas käimine oli tiba loogilisem kontoris käies, kuid viimastel nädalate olen leidnud võimaluse lisaks nädalavahetustele ka tööpäeviti vahel sprotima lipata ja siis õhtul asjad ära lõpetada arvutis. Avastasin ujumisele lisaks BoxBoxi trenni ning mõtlen vaikselt, et äkki pole ka Bodybalande'i trenn liigselt ülejõu käiv?
 
Ja - ise ka ei usu, et seda ütlen - panin end kirja aprillis toimuvale Janeki maratonile. Küll lühikesele distantsile, kuid alustuseks asi seegi.

Igatahes ma olen rahul hetkel nii iseenda kui ka olukorraga. Ja mine tea - äkki saan võitu ka laiskusepisikust ja järgmine postitus tuleb veidi varem, kui kahe aasta pärast. :)

Riia-to-go - 10km.