Nagu ikka, lapsed issile ja ise ujuma.
Ääre peal venitused, siis vette.
Soojenduseks 4*100m. 25m krooli jalad pluss parem käsi, 25m krooli jalad pluss vasak käsi ning 50m krooli.
Põhiülesandeks oli vastupidavusujumine. 3*300m. 50m hingates ainult paremale poole, 50m hingates ainult vasakule poole, 50m hingates üle kolme, 50m hingates üle viie ja 100m tavalist krooli (mis minu puhul tähendab siis samuti üle kolme hingamist üldreeglina). Otstes pausipidamine ei olnud lubatud. Ja kuigi soojendus oli päris väsitav, siis see põhiharjutus oli hästi mõnus ning aina mõnusamaks läks. Esimene 300m oli siis ilma abivahenditeta, teine 300m oli labadega ning viimane 300m oli punni ja labadega. Kui abivahenditeta ujudes oli üle viie hingamine teisel otsal juba päris väsitav ja raske (käed peavad ju tükk maad kiiremini "vehkima", et õhku jaguks :P), siis labadega oli see kuidagi palju kergem. Ning kolmandal korral tuli juba täitsa hästi välja.
Lõpuülesandeks oli 6*25m. Pool basseinipikkust käed ees krooli jalgu ja siis lõpuni krooli ja sama korrata. Kuna põhiharjutus oli meil õnnestunud kiiremini kui plaanitud ja ka see harjutus läks päris kiirelt, siis tegime kuue korra asemel hoopistükkis kaksteist. :)
Lõpetuseks sada meetrit suplust.
Ja tund läbi.
Monday, October 31, 2011
Saturday, October 29, 2011
29.oktoober - Treenime nagu Eesti Koondis
Täna toimus klubi ühisüritus. Alguses ühine treening (kõik grupid pluss tartukad pluss sakukad pluss kuulsused) ning hiljem siis koogisöömine ja jutustamine.
Ühistreening kandis nime "treenime nagu Eesti Koondis". Trenni viis läbi koondise peatreener isiklikult ning ülilihtsate vahenditega muudeti punt optimistlikke harrastajaid "pudrujalgadeks". :D
Mis me siis tegime? Ei midagi erilist - isegi mitte ühtegi jooksuharjutust ei olnud kavas. Me lihtsalt jooksime. Kõigepealt rahulikult kakskümmend minutit. Seejärel mäest üles ja alla viis minutit. Rahulikult veerand tundi. Ja viis minutit mäest üles ning alla. Rahulikult veerand tundi ja taas viis minutit liivasel künkal. Rahulikult kümme minutit ja viieminutiline mäejooks madalamal künkal suunitlusega allajooksul täistempo arendamisele. Veelkord kümme minutit rahulikku jooksu ja venitus. Kõik. Ja ma olin läbi nagu läti raha. :)
Üks mis kindel - koondisesse ma ei kandideeri. :D
Ühistreening kandis nime "treenime nagu Eesti Koondis". Trenni viis läbi koondise peatreener isiklikult ning ülilihtsate vahenditega muudeti punt optimistlikke harrastajaid "pudrujalgadeks". :D
Mis me siis tegime? Ei midagi erilist - isegi mitte ühtegi jooksuharjutust ei olnud kavas. Me lihtsalt jooksime. Kõigepealt rahulikult kakskümmend minutit. Seejärel mäest üles ja alla viis minutit. Rahulikult veerand tundi. Ja viis minutit mäest üles ning alla. Rahulikult veerand tundi ja taas viis minutit liivasel künkal. Rahulikult kümme minutit ja viieminutiline mäejooks madalamal künkal suunitlusega allajooksul täistempo arendamisele. Veelkord kümme minutit rahulikku jooksu ja venitus. Kõik. Ja ma olin läbi nagu läti raha. :)
Üks mis kindel - koondisesse ma ei kandideeri. :D
Thursday, October 27, 2011
27.oktoober - Sügis oma ilusaimas võtmes
Kuna mees õhtul ilmselt enne trenniaega koju ei jõua, jääb mul (jälle!) jooksutreening vahele. Et veidi süümepiinu leevendada, tegin hommikutoimetused kiirelt ära ja läksin väikesele jooksutiirule enne tirtsule järgiminekut.
Ilm on imeline. Just selline, mille pärast ma oktoobrit armastan. Kuiv, päikeseline, kuldne, jalgade all krõbisev... Esialgu oli veidi jahe ja tuulehood kippusid vingelt kimbutama, kuid umbes poole kilomeetriga sai see korda nagu ikka. Ning edasi oli puhas rõõm ja lust. Tempo oli aeglane. Pulsivöö unustasin küll panna, kuid vähemalt enamuse jooksuajast oli ka pulss enesetunde järgi madal - mis oligi eesmärk. Käskis ju spordiarst mul madalal pulsil trenne teha.
Nii ma siis sibasin, ühe silmaga kella piiludes ja vaikselt arvutades, et kas ja kuhu veel sammud seada, enne lasteaeda jõudmist. Üleliia vara polnud mõtet minna. Väga hiljaks jääda ka ei tohiks (vahe üleliia varase ja liiga hilja vahel on kusjuures vaid umbes veerand tundi :P).
Kokku siis 5,45km ja 34 minutit. http://connect.garmin.com/activity/124582367#
Ilm on imeline. Just selline, mille pärast ma oktoobrit armastan. Kuiv, päikeseline, kuldne, jalgade all krõbisev... Esialgu oli veidi jahe ja tuulehood kippusid vingelt kimbutama, kuid umbes poole kilomeetriga sai see korda nagu ikka. Ning edasi oli puhas rõõm ja lust. Tempo oli aeglane. Pulsivöö unustasin küll panna, kuid vähemalt enamuse jooksuajast oli ka pulss enesetunde järgi madal - mis oligi eesmärk. Käskis ju spordiarst mul madalal pulsil trenne teha.
Nii ma siis sibasin, ühe silmaga kella piiludes ja vaikselt arvutades, et kas ja kuhu veel sammud seada, enne lasteaeda jõudmist. Üleliia vara polnud mõtet minna. Väga hiljaks jääda ka ei tohiks (vahe üleliia varase ja liiga hilja vahel on kusjuures vaid umbes veerand tundi :P).
Kokku siis 5,45km ja 34 minutit. http://connect.garmin.com/activity/124582367#
Monday, October 24, 2011
23.oktoober - Ujumine
Täna siis ujumine taas.
Soojenduseks oli 4*100m. 50m rahulikku krooli, 25m krooli jalgu (abivahenditeta), 25m suplust. Üsna raske oli - krooli jalgadega mina edasi ei liigu kuidagi ja abivahenditeta on hingamine kah keeruline.
Põhiülesandeks 5*200m krooli. Pulssi ei tohtinud lasta välja vahemikust 21-23.
50m suplust.
4*50m. Alustuseks krooli jalgu vee all nii kaugele kui võimalik ja siis lõpuni ning tagasi rahulikku suplust. Tegijad läksid kolmveerandi basseini peale välja, minu "tipuks" jäi esimese valge jooneni jõudmine. No ei seisa ma vee all ning ei liigu ma edasi krooli jalgu tehes.
Lõpetuseks veel 50m suplust.
Soojenduseks oli 4*100m. 50m rahulikku krooli, 25m krooli jalgu (abivahenditeta), 25m suplust. Üsna raske oli - krooli jalgadega mina edasi ei liigu kuidagi ja abivahenditeta on hingamine kah keeruline.
Põhiülesandeks 5*200m krooli. Pulssi ei tohtinud lasta välja vahemikust 21-23.
50m suplust.
4*50m. Alustuseks krooli jalgu vee all nii kaugele kui võimalik ja siis lõpuni ning tagasi rahulikku suplust. Tegijad läksid kolmveerandi basseini peale välja, minu "tipuks" jäi esimese valge jooneni jõudmine. No ei seisa ma vee all ning ei liigu ma edasi krooli jalgu tehes.
Lõpetuseks veel 50m suplust.
Saturday, October 22, 2011
22.oktoober - Tehnika on oluline
Täna ujumine. Treeneriks Dea.
Ja täna lõpuks jõudis mulle kohale, miks on siiski kasulik ka algõpetusi kuulda (kuigi teoorias me ju teame enam vähem kõik, kuidas krooli ujutakse) ning tehnikaharjutusi teha. Sest kuigi mulle kevadel juba väikest viisi tundus, et ma oskan natuke ujuda, hakkasin ma alles täna lõpuks aru saama, kuidas käsi õigesti liigutatakse. Seni mängisin "tuuleveskit" - ehk siis hingamise ajal liikus teine käsi juba hooga kõhu alla, et järgmist tõmmet teha. Ja ma isegi ei saanud aru, et midagi valesti oleks. Aga kui nüüd lõpuks kohale jõudis liuglemisharjutuse mõte ja see, et ma peaksin iga tõmbe vahel (kaasaarvatud hingamise ajal) eesolevat kätt korraks paigal hoidma... Keeruline, seda küll, aga muutis mõnedki asjad loogilisemaks. Nii toimides muutub võimalikuks ka Liiliani räägitud tõmbetehnika - algul aeglaselt ja poolest tõmbest jõuga ja kiirelt lõpuni. Ennem vaatasin tuimalt ja mõtlesin, et jutuks hea küll, aga käsi liikus ikka terve tõmbe ühes taktis.
Ka jalgade töö hakkab mul vaikselt sujuma. Siin aitas mind ilmselt kõige rohkem Heinrichi suust pool-juhuslikult kuuldud lause "varbad veidi seespool". Pole aimugi, kas ma seda õigesti tõlgendan, kuid kui hoida varbaid veidi sisse ja jalgu põlvest allapoole veidi "O-asendis", siis ma enam põlves väga ei vänta. :) Pea õiget keeramist tuleb veel harjutada (eriti vasakule poole), kuid selle üle siiski praegu väga ei kurda. Ja ventileerimine... No sellega olen endiselt hädas. Kuid ehk ma ikka arenen-paranen selleski.
Tegelikult ei olnud mul üldse viitsimist täna trenni minna. Olemine oli niru, hommik hall ja udune... Aga õnneks tuli tramm kohe kui peatusesse jõudsin ning kui olin juba peale roninud, siis oli ainus võimalus trenni minna. :)
Soojenduseks umbes seitse minutit vabal valikul. Mina valisin vana tuttava rütmi: 75m krooli, 25m suplust.
Esimese harjutusena tegime lauaga jalgade tööd ning ventileerimist. 4*25m rütmiga 5 vettehingamist.
Seejärel saime punnid ning 10*50m samuti rütmiga 5 vettehingamist. Käsklus oli ühe 50m ajal jälgida korralikku hingamist ja teise viiekümne ajal keskenduda kätetööle.
Lõpetuseks oli 400m krooli. Dea soov oli 50m üle 5 hingamist ja 50m üle kolme hingamist, kuid sellises rütmis pidasin vastu ainult esimese sada meetrit. Siis jätkasin 25m kaupa. Üle kolme hingates taastus ilusti ära sellest, et üle viie hingates lõpp raskeks kippus minema.
Ning siis veel 50m rahulikku suplust ja oligi tund läbi.
Ja täna lõpuks jõudis mulle kohale, miks on siiski kasulik ka algõpetusi kuulda (kuigi teoorias me ju teame enam vähem kõik, kuidas krooli ujutakse) ning tehnikaharjutusi teha. Sest kuigi mulle kevadel juba väikest viisi tundus, et ma oskan natuke ujuda, hakkasin ma alles täna lõpuks aru saama, kuidas käsi õigesti liigutatakse. Seni mängisin "tuuleveskit" - ehk siis hingamise ajal liikus teine käsi juba hooga kõhu alla, et järgmist tõmmet teha. Ja ma isegi ei saanud aru, et midagi valesti oleks. Aga kui nüüd lõpuks kohale jõudis liuglemisharjutuse mõte ja see, et ma peaksin iga tõmbe vahel (kaasaarvatud hingamise ajal) eesolevat kätt korraks paigal hoidma... Keeruline, seda küll, aga muutis mõnedki asjad loogilisemaks. Nii toimides muutub võimalikuks ka Liiliani räägitud tõmbetehnika - algul aeglaselt ja poolest tõmbest jõuga ja kiirelt lõpuni. Ennem vaatasin tuimalt ja mõtlesin, et jutuks hea küll, aga käsi liikus ikka terve tõmbe ühes taktis.
Ka jalgade töö hakkab mul vaikselt sujuma. Siin aitas mind ilmselt kõige rohkem Heinrichi suust pool-juhuslikult kuuldud lause "varbad veidi seespool". Pole aimugi, kas ma seda õigesti tõlgendan, kuid kui hoida varbaid veidi sisse ja jalgu põlvest allapoole veidi "O-asendis", siis ma enam põlves väga ei vänta. :) Pea õiget keeramist tuleb veel harjutada (eriti vasakule poole), kuid selle üle siiski praegu väga ei kurda. Ja ventileerimine... No sellega olen endiselt hädas. Kuid ehk ma ikka arenen-paranen selleski.
Tegelikult ei olnud mul üldse viitsimist täna trenni minna. Olemine oli niru, hommik hall ja udune... Aga õnneks tuli tramm kohe kui peatusesse jõudsin ning kui olin juba peale roninud, siis oli ainus võimalus trenni minna. :)
Soojenduseks umbes seitse minutit vabal valikul. Mina valisin vana tuttava rütmi: 75m krooli, 25m suplust.
Esimese harjutusena tegime lauaga jalgade tööd ning ventileerimist. 4*25m rütmiga 5 vettehingamist.
Seejärel saime punnid ning 10*50m samuti rütmiga 5 vettehingamist. Käsklus oli ühe 50m ajal jälgida korralikku hingamist ja teise viiekümne ajal keskenduda kätetööle.
Lõpetuseks oli 400m krooli. Dea soov oli 50m üle 5 hingamist ja 50m üle kolme hingamist, kuid sellises rütmis pidasin vastu ainult esimese sada meetrit. Siis jätkasin 25m kaupa. Üle kolme hingates taastus ilusti ära sellest, et üle viie hingates lõpp raskeks kippus minema.
Ning siis veel 50m rahulikku suplust ja oligi tund läbi.
Wednesday, October 19, 2011
19.oktoober - Tervisekontroll
Kõigepealt likvideerime vanad võlad - esmaspäeval oli ujumine.
Oma treener lastega võistlustel, seega asendustreener. Ja taas veidi rohkem tehnikale pühendatud õhtu. Kõigepealt pikk soojendusvõimlemine. Mille järgselt saadeti meid dušši alla... Ma arvasin, et treener ajas meid eelneva grupiga segamini ja piiksatasin, et meie trenn alles algab... :) No tegime siis kompromissi ja kastsime end uuesti märjaks enne vettehüppamist.
Soojenduseks 300m - 25m suplust, 50m krooli, 25m seliti paaris käetõmmetega.
Ja edasi igas variandis krooli jalgu - lauaga, rinnuli, seliti, punniga (seda käes hoides)... Vahepeal suplus ja siis jälle uued harjutused. Käsu peale järjekorras minek, mis tähendab seda, et kokku sai läbitud vähe maad, kuid tempo oli kohati päris kiire, sest ei tahtnud ju kellelegi jalgu jääda ja teise otsa tuli jõuda ja hingamisharjutused valmis saada enne, kui jõudis kätte järjekord ujumaminekuks. :)
Kui peale trenni dušši all mulistades mõttes kokku lugesin, siis oli läbitud meetreid (vist) 1400. Minu jaoks kõige raskemaks osutus punni käes hoides üle kolme tõmbe hingamist teha. Mis on veider, sest ilma punnita on see ju suht lihtne. Aga kuidagi lisaaega võttis see käte sättimine ja punniga toimetamine...
Olemine peale trenni hea.
Täna siis koormustest.
Ei oskagi väga pikalt kirjeldada. Alguses mõõdeti ja kaaluti, arvutati rasvaprotsent ja muud tähtsad suhtarvud. Ma olin jälle igapidi "normi piires". Mis on meeldiv, arvestades seda, et tordist, mis mees esmaspäeval mulle tõi, sõin mina tubli kolmveerandi... :D
Siis nina klõpsuga kinni ja suhu jubin, mis meenutas hambaproteeside mudelit. Ja siis graafikujärgne hingamine: nii nagu ikka, sügavalt sisse-sügavalt välja, nii nagu ikka, sügavalt sisse-järsku välja-järsku sisse. Tundub lihtne, aga tegelikkuses oli veidi keerulisem. Teadsin küll, et nüüd millalgi tuleb sügavalt hingata, aga kui käsk tuli, siis oli see ikkagi veidi ootamatu. Tulemus siiski päris hea - kopsumaht on 5,28 liitrit ehk 153,94% eeldatavast (ehk siis 100% oleks sellel müstilisel statistilisel keskmisel naisel...). :)
Ning seejärel kleebiti mulle andurid külge, mask ja mütsike pähe ja jooksmiseks valmis.
Plaan oli lihtne: esimesed neli minutit on kiirus 4,5km/h ja tõusunurk oli nullis. Seejärel hakkas iga kolme minuti tagant kiirus tõusma 0,5km/h ja tõusunurk 2%. Tundub, et mis seal siis ikka ära pole - ma ju olen võimeline jooksma kiirusega 10km/h vähemalt pool tundi... Aga tõusunurk tegi ikka oma. Pidasin vastu 21 minutit ja mõned sekundid. Selleks hetkeks oli viimase kahe minuti jooksul kiirus olnud 7,5km/h ja tõusunurk oli 12%. Ilmselt oleksin tegelikult veel veidi pingutada suutnud - no näiteks selle viimase minuti järgmise kiiruse-nurga suurendamiseni.... Aga pea hakkas veidi ringi käima ja ma pole ju suur enesepiitsutaja. :)
Max pulsiks jäi 180 (kuigi ma ju tean, et see võib ka kõrgemale tõusta veidi). Aeroobse pulsi lävi on 137, anaeroobse pulsi lävi on 171. VO2max on 48 (2009 aasta alguses kontrollis käies oli see number 41,5). Hinnang - väga hea. Suurepärane oleks alates numbrist 51. Kuivõrd kopsumaht oli hea, siis selgus, et ma ei kasuta seda, mis mulle antud on, sihtotstarbepäraselt - max ventilatsioon oli 121,1. Mitte et see number mulle midagi ütleks, kuid väidetavalt võiks (peaks) minu kopsumahu juures see number olema pigem 140... Taastumine hea.
Soovituseks sain teha rohkem baasaeroobset treeningut põhivastupidavuse tsoonis (pulsiga 130-144l/min).
Aga hea teada, et olen terve ja oma vanuse kohta piisavalt kobe naisterahvas. :D
Oma treener lastega võistlustel, seega asendustreener. Ja taas veidi rohkem tehnikale pühendatud õhtu. Kõigepealt pikk soojendusvõimlemine. Mille järgselt saadeti meid dušši alla... Ma arvasin, et treener ajas meid eelneva grupiga segamini ja piiksatasin, et meie trenn alles algab... :) No tegime siis kompromissi ja kastsime end uuesti märjaks enne vettehüppamist.
Soojenduseks 300m - 25m suplust, 50m krooli, 25m seliti paaris käetõmmetega.
Ja edasi igas variandis krooli jalgu - lauaga, rinnuli, seliti, punniga (seda käes hoides)... Vahepeal suplus ja siis jälle uued harjutused. Käsu peale järjekorras minek, mis tähendab seda, et kokku sai läbitud vähe maad, kuid tempo oli kohati päris kiire, sest ei tahtnud ju kellelegi jalgu jääda ja teise otsa tuli jõuda ja hingamisharjutused valmis saada enne, kui jõudis kätte järjekord ujumaminekuks. :)
Kui peale trenni dušši all mulistades mõttes kokku lugesin, siis oli läbitud meetreid (vist) 1400. Minu jaoks kõige raskemaks osutus punni käes hoides üle kolme tõmbe hingamist teha. Mis on veider, sest ilma punnita on see ju suht lihtne. Aga kuidagi lisaaega võttis see käte sättimine ja punniga toimetamine...
Olemine peale trenni hea.
Täna siis koormustest.
Ei oskagi väga pikalt kirjeldada. Alguses mõõdeti ja kaaluti, arvutati rasvaprotsent ja muud tähtsad suhtarvud. Ma olin jälle igapidi "normi piires". Mis on meeldiv, arvestades seda, et tordist, mis mees esmaspäeval mulle tõi, sõin mina tubli kolmveerandi... :D
Siis nina klõpsuga kinni ja suhu jubin, mis meenutas hambaproteeside mudelit. Ja siis graafikujärgne hingamine: nii nagu ikka, sügavalt sisse-sügavalt välja, nii nagu ikka, sügavalt sisse-järsku välja-järsku sisse. Tundub lihtne, aga tegelikkuses oli veidi keerulisem. Teadsin küll, et nüüd millalgi tuleb sügavalt hingata, aga kui käsk tuli, siis oli see ikkagi veidi ootamatu. Tulemus siiski päris hea - kopsumaht on 5,28 liitrit ehk 153,94% eeldatavast (ehk siis 100% oleks sellel müstilisel statistilisel keskmisel naisel...). :)
Ning seejärel kleebiti mulle andurid külge, mask ja mütsike pähe ja jooksmiseks valmis.
Plaan oli lihtne: esimesed neli minutit on kiirus 4,5km/h ja tõusunurk oli nullis. Seejärel hakkas iga kolme minuti tagant kiirus tõusma 0,5km/h ja tõusunurk 2%. Tundub, et mis seal siis ikka ära pole - ma ju olen võimeline jooksma kiirusega 10km/h vähemalt pool tundi... Aga tõusunurk tegi ikka oma. Pidasin vastu 21 minutit ja mõned sekundid. Selleks hetkeks oli viimase kahe minuti jooksul kiirus olnud 7,5km/h ja tõusunurk oli 12%. Ilmselt oleksin tegelikult veel veidi pingutada suutnud - no näiteks selle viimase minuti järgmise kiiruse-nurga suurendamiseni.... Aga pea hakkas veidi ringi käima ja ma pole ju suur enesepiitsutaja. :)
Max pulsiks jäi 180 (kuigi ma ju tean, et see võib ka kõrgemale tõusta veidi). Aeroobse pulsi lävi on 137, anaeroobse pulsi lävi on 171. VO2max on 48 (2009 aasta alguses kontrollis käies oli see number 41,5). Hinnang - väga hea. Suurepärane oleks alates numbrist 51. Kuivõrd kopsumaht oli hea, siis selgus, et ma ei kasuta seda, mis mulle antud on, sihtotstarbepäraselt - max ventilatsioon oli 121,1. Mitte et see number mulle midagi ütleks, kuid väidetavalt võiks (peaks) minu kopsumahu juures see number olema pigem 140... Taastumine hea.
Soovituseks sain teha rohkem baasaeroobset treeningut põhivastupidavuse tsoonis (pulsiga 130-144l/min).
Aga hea teada, et olen terve ja oma vanuse kohta piisavalt kobe naisterahvas. :D
Sunday, October 16, 2011
16.oktoober - Saaremaa Kolme Päeva Jooks_päev kolm
Öö oli segane, kuid parem kui eile. Ilmselt olin ma ikka niipalju väsinum ka, et uinusin kergemini peale igat lohutamis-abistamisringi. Hommik tervitas päikesepaiste ja mõnusa tundega.
Kuressaare poole sain teele taas kümmekond minutit hiljem, kui mulle oleks meeldinud, kuid siiski sain õigeks ajaks kohale. Kindlustunnet lisas see, et esimesed üheksa lasti jooksma aegade järgi ning alles kümnenda mehega koos (kaheksa minutit peale esimest) siis anti start kogu summale. Kui alguses autost välja ronisin, siis loobusin mõttest joosta lühikese pluusiga. Linnas oli tuul ikka märkimisväärselt olemas ja külm kah. Ning kui olin juba peaaegu stardi juures, keerasin otsa ringi ja silkasin tagasi auto juurde - kindaid võtma. :) Vähemalt sai ilma igasuguse vaevata soojendusjooksu tehtud.
Ja siis lõpuks start.
Enesetunne oli üllatavalt hea. Vasak põlv andis vahel märku, et ta on olemas ja jalad olid veidi väsinud, kuid olemine üldiselt reibas ning naerune. Esialgu möödusid kilomeetrid päris kärmelt. Teise kilomeetri lõpus märkasin eespool juba tuttavat raudmehe selga. Hommikul kodus tutvustasin mehele plaani täna vaikselt joosta ning tema ütles, et viimasel päeval tuleb endast ikka kõik anda... Need sõnad kõrvus kumisemas seadsin sammud eesliikuva selja temposse. Kiirevõitu küll oli, aga kuna olemine oli hea, siis otsustasin, et saan seda endale veidi aega lubada. Väheke lobisemist kuulus ka asja juurde loomulikult...:P
Kellamäel metsa keerates selgus, et Saaremaal on veelgi mägesid, mille olemasolust mul aimugi polnud ning otseloomulikult viis rada sellest mäest üle. Ning siis jõudsime golfikeskusesse. Pool maad läbi. Kuna tempo kippus kilomeeter haaval ikka mõne sekundi kaupa kiiremaks minema, siis mõtlesin, et nüüd on paras aeg maha jääda ja aeglaselt sibama hakata. Lõppujõudmise nimel. Kuid õige pea leidsin raudmehe taas enda eest ning tekkis kiusatus ikka veel kaasa minna.
Paras väljakutse oli minu jaoks sillakesed golfikeskuse ja spaarajooni vahel. Kuivõrd mul on jalakäijatele mõeldud sildade vastu... Aga no mis sa hädaga ära teed - hoidsin silmi kinni ja silkasin üle. Lossist mööda jooksnud, nägime eespool minu esimese päeva tempomeistreid. Peagi jõudsime neile järgi ning üsna kiirelt liikusime ka mööda. Peast käis läbi mõte, et ma olen hull...
Kui lõpuni jäi veel kaks kilomeetrit, tundsin, et kilomeetriga saaks veel hakkama, aga kaks... Mehed lubasid mind finišisse lükata. (peast käis läbi autode multika küsimus: Kas viimasel ringil ikka tohib tõugata? ;)). Umbes poolteist kilomeetrit enne lõppu hakkasid nad vaikselt eest ära libisema. Tempo tõusis korraks numbriteni 5:14... Mu jalad ei suutnud seda enam kaasa teha. Kuid täpselt kilomeeter enne lõppu jooksime mööda Priit Ailtist. See pole üldse oluline, et tema oli juba lõpus käinud ning nüüd niisama seal sõrkis. Tunne oli ikka vägev. :D
Veel lossipark ning jäigi viimane sirge. Tuttavad seljad paistavad umbes kolmsada meetrit eespool. Ma ei lasknud enam kedagi endast mööda, kuid kiiremaks lõpuks ka jaksu ei olnud. Finišis siiski ajaga 1:32:30. Üle mõistuse! Ja ehki väsinud, oli olemine super! http://connect.garmin.com/activity/121988688
Ausalt, ma hakkan mõtlema, et äkki oleksin ma siiski võimeine jooksma maratoni ajaga alla 4:30? Või kui väga tahta ja harjutada, siis äkki poolmaraton ajaga 2:05? Uhke, uhke, uhke olen praegu. Ja südamest tänulik raudmehele abi ja suurepärase seltskonna eest. Ilma temata poleks ma eluski sellist jooksu teinud.
Kuressaare poole sain teele taas kümmekond minutit hiljem, kui mulle oleks meeldinud, kuid siiski sain õigeks ajaks kohale. Kindlustunnet lisas see, et esimesed üheksa lasti jooksma aegade järgi ning alles kümnenda mehega koos (kaheksa minutit peale esimest) siis anti start kogu summale. Kui alguses autost välja ronisin, siis loobusin mõttest joosta lühikese pluusiga. Linnas oli tuul ikka märkimisväärselt olemas ja külm kah. Ning kui olin juba peaaegu stardi juures, keerasin otsa ringi ja silkasin tagasi auto juurde - kindaid võtma. :) Vähemalt sai ilma igasuguse vaevata soojendusjooksu tehtud.
Ja siis lõpuks start.
Enesetunne oli üllatavalt hea. Vasak põlv andis vahel märku, et ta on olemas ja jalad olid veidi väsinud, kuid olemine üldiselt reibas ning naerune. Esialgu möödusid kilomeetrid päris kärmelt. Teise kilomeetri lõpus märkasin eespool juba tuttavat raudmehe selga. Hommikul kodus tutvustasin mehele plaani täna vaikselt joosta ning tema ütles, et viimasel päeval tuleb endast ikka kõik anda... Need sõnad kõrvus kumisemas seadsin sammud eesliikuva selja temposse. Kiirevõitu küll oli, aga kuna olemine oli hea, siis otsustasin, et saan seda endale veidi aega lubada. Väheke lobisemist kuulus ka asja juurde loomulikult...:P
Kellamäel metsa keerates selgus, et Saaremaal on veelgi mägesid, mille olemasolust mul aimugi polnud ning otseloomulikult viis rada sellest mäest üle. Ning siis jõudsime golfikeskusesse. Pool maad läbi. Kuna tempo kippus kilomeeter haaval ikka mõne sekundi kaupa kiiremaks minema, siis mõtlesin, et nüüd on paras aeg maha jääda ja aeglaselt sibama hakata. Lõppujõudmise nimel. Kuid õige pea leidsin raudmehe taas enda eest ning tekkis kiusatus ikka veel kaasa minna.
Paras väljakutse oli minu jaoks sillakesed golfikeskuse ja spaarajooni vahel. Kuivõrd mul on jalakäijatele mõeldud sildade vastu... Aga no mis sa hädaga ära teed - hoidsin silmi kinni ja silkasin üle. Lossist mööda jooksnud, nägime eespool minu esimese päeva tempomeistreid. Peagi jõudsime neile järgi ning üsna kiirelt liikusime ka mööda. Peast käis läbi mõte, et ma olen hull...
Kui lõpuni jäi veel kaks kilomeetrit, tundsin, et kilomeetriga saaks veel hakkama, aga kaks... Mehed lubasid mind finišisse lükata. (peast käis läbi autode multika küsimus: Kas viimasel ringil ikka tohib tõugata? ;)). Umbes poolteist kilomeetrit enne lõppu hakkasid nad vaikselt eest ära libisema. Tempo tõusis korraks numbriteni 5:14... Mu jalad ei suutnud seda enam kaasa teha. Kuid täpselt kilomeeter enne lõppu jooksime mööda Priit Ailtist. See pole üldse oluline, et tema oli juba lõpus käinud ning nüüd niisama seal sõrkis. Tunne oli ikka vägev. :D
Veel lossipark ning jäigi viimane sirge. Tuttavad seljad paistavad umbes kolmsada meetrit eespool. Ma ei lasknud enam kedagi endast mööda, kuid kiiremaks lõpuks ka jaksu ei olnud. Finišis siiski ajaga 1:32:30. Üle mõistuse! Ja ehki väsinud, oli olemine super! http://connect.garmin.com/activity/121988688
Ausalt, ma hakkan mõtlema, et äkki oleksin ma siiski võimeine jooksma maratoni ajaga alla 4:30? Või kui väga tahta ja harjutada, siis äkki poolmaraton ajaga 2:05? Uhke, uhke, uhke olen praegu. Ja südamest tänulik raudmehele abi ja suurepärase seltskonna eest. Ilma temata poleks ma eluski sellist jooksu teinud.
Saturday, October 15, 2011
15.oktoober - Saaremaa Kolme Päeva Jooks_päev kaks
Selleks, et kirjeldada tänast päeva, pean ma alustama eilsest õhtust ja ööst. Kuna olemine oli ju hää ja tegemist jagus, siis sain voodisse alles peale ühtteist. Ja magama jääda ei saanudki, sest poja vaiksest köhakesest paisus jõudsalt paukuv ja kole köha. Mis ajas üles ka pisitirtsu. Lisaks tekkisid pojal hingamisega probleemid - kähises ja hingeldas. Ja nii ma siis liiklesin terve öö ühe voodi äärelt teisele - silitasin, andsin juua, lohutasin ja kussutasin. Vahepeal pillasin paar pisarat ka, sest nii pagana abitu tunne oli... Aga vahepausidena ärkamiste vahel umbes kolm tundi und tuli enne hommikust äratust siiski kokku.
Hommikul oli umbes poole tunni jooksul tõsiselt kaalumisel variant, et jätan jooksu pooleli, pakime oma pisikese õnnetusehunniku autosse ja sõidame koju ära. Kuid siis läks palavik veidi alla ja olemine püstijalu paremaks ning paar minutit enne üheksat hakkasin dresse selga tõmbama, et Kuressaarde sõita.
Natuke patustamist teel, kuid jõudsin siiski enne poolt kohale, sain autole kergelt parkimiskoha ja lippasin bussi peale. Busse viis, viimases oli veel kohti. Pingipoolikuks sain endale kunagise koolivenna TTÜ päevilt. Mille järgi ta mind ära tunda suutis, mina aru ei saa. Aga näe... :)
Sõrve säärel, keset metsa pandi meid siis lõpuks maha. Minu lemmikuks kujunes stardipaigas olnud wc - suur silt keset metsarada, mis teatas, et siin on tualett, paremal meeste pool, vasakul naiste pool. :D
Sõrkisime veidi soojenduseks (oli vist esimene kord elus seda teha - tavaliselt lähtun eeldusest, et küll ma jooksu ajal soojeneda jõuan, miks end väsitada), sain esmaabiautost plaastrikese väikese höördunud koha peitmiseks ning tegin avastuse, et kell on... teadagi kus - kodus laadijas...
Uurisin siis eilsest tuttavatelt "selgadelt" välja, et nemad kavatsevad joosta samas tempos ning teadsin, et mina pean olema aeglasem. Kuna mul puudub igasugune kiirustunnetus, siis lihtsalt lootsin, et väga nihu ei lähe.
Stardijärgselt oli tõus. Täiesti arusaamatu - Saaremaa üks kolmest tõusust suudeti sokutada meie jooksurajale. :P Leidsin endale jooksukaaslaseks ühe toreda naisterahva, kelle tavapärane jooksutempo on minust märgatavalt kiirem, kuid asjaolu, et ta oli rase, muutis meid umbes võrdväärseteks. Ja nii me siis jooksime ja lobisesime-lobisesime-lobisesime. Esimesed kilomeetrid läksid kergelt ja kiirelt, ka esimene joogipunkt sai kergejalgselt läbitud. Kui aga kuus kilomeetrit enne lõppu mere äärde jõudsime, siis selgus, et ei olegi tuulevaikus nagu metsa vahel tundus. Oli isegi päris normaalne ja arvestatav tuul. Ja see väsitas üksjagu. Simmo tegi pilti ja julgustas, et lõpuni pole palju. Teises joogipunktis pidasime pausikese ja jõime korralikult. Õnneks jagus - esimese otsa mehed olevat joomata mööda tuhisenud. Peale joogipausi hakkasid jutupausid pikemaks venima. Ilmselge märk, et naised on väsinud. :D
Ja kolm viimast kilomeetrit olid rasked. Olin väsinud ja ainult sulaselge jonn takistas kõndimajäämist. Üldaeg oli siiski isegi parem, kui hommikul lootsin (arvasin nimelt, et kui 1:45 finišisse jõuan, siis olen rahul) - 1 tund ja 40 minutit. Ning kui arvestada seda, et viimsed kolm kilomeetrit olid tõesti aeglased, siis pidime esimeses otsas loba ajal tegelikult päris kiirelt jooksma.
Kohale jõudes pakuti suppi (heldus kui maitsev võib olla hernesupp tavalise musta leivaga), sai pesta (millest ma küll loobusin) ning riideid vahetada (seda võimalust küll kasutasin). Ning kui natukese aja pärast soojas bussis taas Kuressaare poole veeresime, vot siis jooksin ma veidi lühisesse vähese magamise peale. :D
Jalad on täna kehvemas seisus, kui peale maratoni, kuid mitte midagi ületamatult hullu (eeldusel, et mul on meeles villile hommikul plaaster peale panna). Ja Alma ütles, et teine päev pidi kõige raskem olema. Tavaliselt oleksin ma selle peale ilmselt mõnusalt muhelenud, kuid täna ma seda usun. Sest see tähendab, et homme on taas tore jooks. :)
16,195km, aeg 1:39:49.
Hommikul oli umbes poole tunni jooksul tõsiselt kaalumisel variant, et jätan jooksu pooleli, pakime oma pisikese õnnetusehunniku autosse ja sõidame koju ära. Kuid siis läks palavik veidi alla ja olemine püstijalu paremaks ning paar minutit enne üheksat hakkasin dresse selga tõmbama, et Kuressaarde sõita.
Natuke patustamist teel, kuid jõudsin siiski enne poolt kohale, sain autole kergelt parkimiskoha ja lippasin bussi peale. Busse viis, viimases oli veel kohti. Pingipoolikuks sain endale kunagise koolivenna TTÜ päevilt. Mille järgi ta mind ära tunda suutis, mina aru ei saa. Aga näe... :)
Sõrve säärel, keset metsa pandi meid siis lõpuks maha. Minu lemmikuks kujunes stardipaigas olnud wc - suur silt keset metsarada, mis teatas, et siin on tualett, paremal meeste pool, vasakul naiste pool. :D
Sõrkisime veidi soojenduseks (oli vist esimene kord elus seda teha - tavaliselt lähtun eeldusest, et küll ma jooksu ajal soojeneda jõuan, miks end väsitada), sain esmaabiautost plaastrikese väikese höördunud koha peitmiseks ning tegin avastuse, et kell on... teadagi kus - kodus laadijas...
Uurisin siis eilsest tuttavatelt "selgadelt" välja, et nemad kavatsevad joosta samas tempos ning teadsin, et mina pean olema aeglasem. Kuna mul puudub igasugune kiirustunnetus, siis lihtsalt lootsin, et väga nihu ei lähe.
Stardijärgselt oli tõus. Täiesti arusaamatu - Saaremaa üks kolmest tõusust suudeti sokutada meie jooksurajale. :P Leidsin endale jooksukaaslaseks ühe toreda naisterahva, kelle tavapärane jooksutempo on minust märgatavalt kiirem, kuid asjaolu, et ta oli rase, muutis meid umbes võrdväärseteks. Ja nii me siis jooksime ja lobisesime-lobisesime-lobisesime. Esimesed kilomeetrid läksid kergelt ja kiirelt, ka esimene joogipunkt sai kergejalgselt läbitud. Kui aga kuus kilomeetrit enne lõppu mere äärde jõudsime, siis selgus, et ei olegi tuulevaikus nagu metsa vahel tundus. Oli isegi päris normaalne ja arvestatav tuul. Ja see väsitas üksjagu. Simmo tegi pilti ja julgustas, et lõpuni pole palju. Teises joogipunktis pidasime pausikese ja jõime korralikult. Õnneks jagus - esimese otsa mehed olevat joomata mööda tuhisenud. Peale joogipausi hakkasid jutupausid pikemaks venima. Ilmselge märk, et naised on väsinud. :D
Ja kolm viimast kilomeetrit olid rasked. Olin väsinud ja ainult sulaselge jonn takistas kõndimajäämist. Üldaeg oli siiski isegi parem, kui hommikul lootsin (arvasin nimelt, et kui 1:45 finišisse jõuan, siis olen rahul) - 1 tund ja 40 minutit. Ning kui arvestada seda, et viimsed kolm kilomeetrit olid tõesti aeglased, siis pidime esimeses otsas loba ajal tegelikult päris kiirelt jooksma.
Kohale jõudes pakuti suppi (heldus kui maitsev võib olla hernesupp tavalise musta leivaga), sai pesta (millest ma küll loobusin) ning riideid vahetada (seda võimalust küll kasutasin). Ning kui natukese aja pärast soojas bussis taas Kuressaare poole veeresime, vot siis jooksin ma veidi lühisesse vähese magamise peale. :D
Jalad on täna kehvemas seisus, kui peale maratoni, kuid mitte midagi ületamatult hullu (eeldusel, et mul on meeles villile hommikul plaaster peale panna). Ja Alma ütles, et teine päev pidi kõige raskem olema. Tavaliselt oleksin ma selle peale ilmselt mõnusalt muhelenud, kuid täna ma seda usun. Sest see tähendab, et homme on taas tore jooks. :)
16,195km, aeg 1:39:49.
Friday, October 14, 2011
14.oktoober - Saaremaa Kolme Päeva Jooks_päev üks
Sel aastal toimub Saaremaa Kolme Päeva Jooks juba kolmekümne kaheksandat korda. Ja mina olin stardinimekirjas esmakordselt. Saarlaste värk - igale poole mujale on kergem jooksma jõuda, kui kodusaarele. No olgem ausad - mul oli siiras soov osalemiseks juba eelmisel aastal, kuid siis läks maratonijärgne liikumahakkamine ja treenimine nii vaevaliselt, et mõte sai maha kantud. Sel aastal aga registreerisin juba juuli lõpus end ära. Sest kui juba raha makstud, siis tagasiteed enam ei ole. :)
Nii ma täna mõned minutid enne kella nelja Spordihoones oma stardimaterjale küsimas olingi. Dokumenti muidugi kaasas ei olnud, kuid õnneks usaldati piisavalt. Isegi meest ei pidanud tuvastamiseks appi kutsuma. :P Nägin päris palju tuttavaid. Enamus küll kordades kiiremad jooksjad kui mina. Neiu, kellega lootsin koos joosta, siiski starti ei tulnud jalaprobleemide tõttu. Nii tegingi enne jooksu soojendust suslikuid taga ajades. Peale stardipauku veel kiire lehvitus ja läksime.
Ilm oli väga hea. Tuul küll tugev ja vinge, kuid kui enne jooksu põhjustas see külmavärinaid, siis jooksu ajal oli pigem mõnusaks jahutuseks.
Minek oli mõnus. Tempo liiga kiire (nagu ikka stardis), kuid olemine kerge. Üllatus. Sest kuna viimasest jooksukorrast on juba peaaegu kaks nädalat möödas, siis pelgasin veidi. Esimese kilomeetriposti juures lasin sabast lahti Anu-Mallel. Ikka kiired inimesed jooksku omas tempos ja mina jooksen omas. Kolmanda kilomeetri lõpupoole möödus üks Täispika triatloni raudmeestest. Jäi jooksma noormeeste selja taha, kelle tempo ma olin veidi varem just enda jaoks tiba kiireks tunnistanud. Vaikselt hakkasid nad eest nihkuma. Kuid hea tunde tegi sisse. Et ma suudan natuke-natuke aega ka niiii kõvade meestega ligilähedases tempos joosta.
Rada oli hästi tehtud. Mulle meeldivalt palju kõvakattega teed. Ning ka mõned madalamad-pehmemad kohad oli jooksmiseks hästi jala järgi. Ning palju oli vaadata tee ääres. Saarlane või mitte, kuid Kudjapel ei olnud mina varem käinud. :)
5,5km ja joogipunkt. Pakuti spordijooki, mida ma igaks juhuks ei tihanud võtta ja vett. Janu ei olnud, kuid mõned lonksud siiski kurgust alla kallasin (niivõrd kui seda saab kallamiseks nimetada - üksjagu ma juba ähkisin selleks hetkeks ning kuna ma ei tahtnud tempos väga palju kaotada, siis andis veelgi rohkem tunda see, et ma jooksu pealt topsist hästi juua ei oska). Selleks hetkeks hakkas mul tekkima tunne, et poole maaga on tekkinud piisav ajavaru tunniga lõppu jõudmiseks. Ja natuke tekkis kiusatus proovida lõpuni punnitada.
Kuivastu maanteele jõudes oli hea võimalus heita pilk eespool jooksjatele. Nii hea võimalus olnuks kaasa elada, aga mitte ühtki tuttavat nägu. Ok - Renna oli, talle sai huilata korraks. :D
Tagasipöörde koha juures selgus, et tuttavad seljad, kes eest ära kadusid, ei olegi üle mõistuse kaugele jõudnud. Võib-olla pool kilomeetrit. Selleks ajaks olin leidnud endale uued "seljad" - üks naistepaar, kes jooksis ülimõnusas tempos. Kusagil kaks kilomeetrit enne lõppu hakkas aga nende ees vaiksel selg ees lähenema veel paar neiut ning see oli stiimuliks tempomeistritest mööda sibada ja oma tempoga jätkata. Etteruttavalt pean ütlema, et olen oma tempoga väga rahul. Minu kohta ikka päris ühtlane. :) Sain kätte ka need neiud - teise neist täpselt "viissada meetrit finišini" sildi juures. Ja siis juba hakkasid vaikselt eestpoolt hääled kostma. Lõpp tuli kiiremini, kui arvasin. Aga viimasel kahesajal meetril tulid seljatagant ühed tümpsuvad sammud - kah kiiremini kui ma arvasin ja nii sai siis veel päri kõva lõpukiirendus tehtud. :)
Kella kinni ei pannund. Alles siis, kui esimene kruus teed ära "mõnuletud" ja tempomeistritele aitäh ütlema läksin, tuli meelde nuppu vajutada. Tegelik aeg oli mõned sekundid alla 55minuti. Minu parim aeg. Ja seda veel ülihea enesetundega lõpus. Eks paistab, kui palju ma selle tänase jooksu eest ülehomme lõivu maksma pean.
10km, 55min http://connect.garmin.com/activity/121486824
Homme tahaks proovida joosta keskmise kilomeetritempoga 6-6.10. Ehk siis jupike aeglasemalt kui täna, kuid mu treeningkiirusest siiski kiiremini. Eks paistab, kuidas õnnestub.
Nii ma täna mõned minutid enne kella nelja Spordihoones oma stardimaterjale küsimas olingi. Dokumenti muidugi kaasas ei olnud, kuid õnneks usaldati piisavalt. Isegi meest ei pidanud tuvastamiseks appi kutsuma. :P Nägin päris palju tuttavaid. Enamus küll kordades kiiremad jooksjad kui mina. Neiu, kellega lootsin koos joosta, siiski starti ei tulnud jalaprobleemide tõttu. Nii tegingi enne jooksu soojendust suslikuid taga ajades. Peale stardipauku veel kiire lehvitus ja läksime.
Ilm oli väga hea. Tuul küll tugev ja vinge, kuid kui enne jooksu põhjustas see külmavärinaid, siis jooksu ajal oli pigem mõnusaks jahutuseks.
Minek oli mõnus. Tempo liiga kiire (nagu ikka stardis), kuid olemine kerge. Üllatus. Sest kuna viimasest jooksukorrast on juba peaaegu kaks nädalat möödas, siis pelgasin veidi. Esimese kilomeetriposti juures lasin sabast lahti Anu-Mallel. Ikka kiired inimesed jooksku omas tempos ja mina jooksen omas. Kolmanda kilomeetri lõpupoole möödus üks Täispika triatloni raudmeestest. Jäi jooksma noormeeste selja taha, kelle tempo ma olin veidi varem just enda jaoks tiba kiireks tunnistanud. Vaikselt hakkasid nad eest nihkuma. Kuid hea tunde tegi sisse. Et ma suudan natuke-natuke aega ka niiii kõvade meestega ligilähedases tempos joosta.
Rada oli hästi tehtud. Mulle meeldivalt palju kõvakattega teed. Ning ka mõned madalamad-pehmemad kohad oli jooksmiseks hästi jala järgi. Ning palju oli vaadata tee ääres. Saarlane või mitte, kuid Kudjapel ei olnud mina varem käinud. :)
5,5km ja joogipunkt. Pakuti spordijooki, mida ma igaks juhuks ei tihanud võtta ja vett. Janu ei olnud, kuid mõned lonksud siiski kurgust alla kallasin (niivõrd kui seda saab kallamiseks nimetada - üksjagu ma juba ähkisin selleks hetkeks ning kuna ma ei tahtnud tempos väga palju kaotada, siis andis veelgi rohkem tunda see, et ma jooksu pealt topsist hästi juua ei oska). Selleks hetkeks hakkas mul tekkima tunne, et poole maaga on tekkinud piisav ajavaru tunniga lõppu jõudmiseks. Ja natuke tekkis kiusatus proovida lõpuni punnitada.
Kuivastu maanteele jõudes oli hea võimalus heita pilk eespool jooksjatele. Nii hea võimalus olnuks kaasa elada, aga mitte ühtki tuttavat nägu. Ok - Renna oli, talle sai huilata korraks. :D
Tagasipöörde koha juures selgus, et tuttavad seljad, kes eest ära kadusid, ei olegi üle mõistuse kaugele jõudnud. Võib-olla pool kilomeetrit. Selleks ajaks olin leidnud endale uued "seljad" - üks naistepaar, kes jooksis ülimõnusas tempos. Kusagil kaks kilomeetrit enne lõppu hakkas aga nende ees vaiksel selg ees lähenema veel paar neiut ning see oli stiimuliks tempomeistritest mööda sibada ja oma tempoga jätkata. Etteruttavalt pean ütlema, et olen oma tempoga väga rahul. Minu kohta ikka päris ühtlane. :) Sain kätte ka need neiud - teise neist täpselt "viissada meetrit finišini" sildi juures. Ja siis juba hakkasid vaikselt eestpoolt hääled kostma. Lõpp tuli kiiremini, kui arvasin. Aga viimasel kahesajal meetril tulid seljatagant ühed tümpsuvad sammud - kah kiiremini kui ma arvasin ja nii sai siis veel päri kõva lõpukiirendus tehtud. :)
Kella kinni ei pannund. Alles siis, kui esimene kruus teed ära "mõnuletud" ja tempomeistritele aitäh ütlema läksin, tuli meelde nuppu vajutada. Tegelik aeg oli mõned sekundid alla 55minuti. Minu parim aeg. Ja seda veel ülihea enesetundega lõpus. Eks paistab, kui palju ma selle tänase jooksu eest ülehomme lõivu maksma pean.
10km, 55min http://connect.garmin.com/activity/121486824
Homme tahaks proovida joosta keskmise kilomeetritempoga 6-6.10. Ehk siis jupike aeglasemalt kui täna, kuid mu treeningkiirusest siiski kiiremini. Eks paistab, kuidas õnnestub.
Monday, October 10, 2011
10.oktoober - Sulistamas
Ujumine.
Kõigepealt taas ääre peal korralik soojendus ning siis vette.
Soojenduseks oli 2*100m. Sellest 75m krooli ja 25m seliti krooli jalgu. Tunnistan ausalt - raske. Hingeldama ajas ja teist korda krooli lõpetades oli väga hea meel, kui servani jõudsin ja seliti keerata võis. Vähemasti sai sügavalt hingata ja kogu aeg tuli õhku. :)
Esimene ülesanne oli 4*100m. 25m vaid paremale poole hingamist, 25m vaid vasakule poole hingamist ning 50m üle kolme hingamist. Võimalikult järjest. Mina plaanisin iga 100m järel 3 vette-väljahingamist teha. Kuid kolmanda saja keskel pidas Liilian mind korraks kinni ja ütles, et ma ei tõsta küünarnukki piisavalt kõrgele (kui palju kordi ma seda juba varem kuulnud olen...) ja siis sealt lõpuni ujusin järjest. Hoolega küünarnukke kergitades. Seda ei tea, kas tuli paremini välja, aga noomida rohkem ei saanud. :)
Siis 6*100m krooli. Iga saja lõpus tuli pulssi kontrollida. Olin ilusti vahemikus. :) Ja mõnus oli. Viimase viiekümne meetri peal tundsin küll, et käed hakkavad väsima ja küünarnukk vajus jälle alla nagu alati.
50m suplust.
Ning siis punn jalgevahele ja "sculling". Sellel asjal ei pidavatki eestikeelset nime olema. 25m käed sirgelt üleval krooli asendis õrnalt "vehkida" (tegelikult ei tohtinud vehkida, aga ma ei oska seda siiski paremini nimetada), Siis 25m sama käed küünarnukist kõverdatult õlgade juures. 25m käed all ning 25m igahingamise vahepeal käed sujuvalt "ülevalt-alla".
Veel 50m suplust ja venitama.
Mõnusalt vässa. :)
Kõigepealt taas ääre peal korralik soojendus ning siis vette.
Soojenduseks oli 2*100m. Sellest 75m krooli ja 25m seliti krooli jalgu. Tunnistan ausalt - raske. Hingeldama ajas ja teist korda krooli lõpetades oli väga hea meel, kui servani jõudsin ja seliti keerata võis. Vähemasti sai sügavalt hingata ja kogu aeg tuli õhku. :)
Esimene ülesanne oli 4*100m. 25m vaid paremale poole hingamist, 25m vaid vasakule poole hingamist ning 50m üle kolme hingamist. Võimalikult järjest. Mina plaanisin iga 100m järel 3 vette-väljahingamist teha. Kuid kolmanda saja keskel pidas Liilian mind korraks kinni ja ütles, et ma ei tõsta küünarnukki piisavalt kõrgele (kui palju kordi ma seda juba varem kuulnud olen...) ja siis sealt lõpuni ujusin järjest. Hoolega küünarnukke kergitades. Seda ei tea, kas tuli paremini välja, aga noomida rohkem ei saanud. :)
Siis 6*100m krooli. Iga saja lõpus tuli pulssi kontrollida. Olin ilusti vahemikus. :) Ja mõnus oli. Viimase viiekümne meetri peal tundsin küll, et käed hakkavad väsima ja küünarnukk vajus jälle alla nagu alati.
50m suplust.
Ning siis punn jalgevahele ja "sculling". Sellel asjal ei pidavatki eestikeelset nime olema. 25m käed sirgelt üleval krooli asendis õrnalt "vehkida" (tegelikult ei tohtinud vehkida, aga ma ei oska seda siiski paremini nimetada), Siis 25m sama käed küünarnukist kõverdatult õlgade juures. 25m käed all ning 25m igahingamise vahepeal käed sujuvalt "ülevalt-alla".
Veel 50m suplust ja venitama.
Mõnusalt vässa. :)
Saturday, October 8, 2011
8.oktoober - Ujumise algõpe
Täna oli taas ujumine.
Jätkame algõppega. Õnneks oli tunnis ka Harles. Vähemalt keegigi, kes eelmisest aastast tuttav.
Alustuseks korralik soojendus, seejärel näitas Liilian, kuidas käed ja hingamine krooli ujudes käivad. Siis vette ja ühine korralik vette-väljahingamine. Liilianiga koos oli kõik kuidagi toredam ja lõbusam. :)
Nagu juba eelmine kord mainitud, olen seekord ülendatud teisele rajale. Olen küll aeglane, kuid antud hetkel oskan veidi rohkem, kui mõned päris algajad. Ja siis juba ujumise juurde - lauaga krooli jalgu rinnuli ja seliti (kuus ringi ehk 300m). Siis krooli käsi kordamööda (mõlema käega 125m, kokku 250m). Ja siis minu lemmik - punn jalgevahele ja 300m krooli käsi. Poole peal ütles Liilian, et ma ei pane kätt õigesti vette. Proovisin siis paremini. Mis tähendas seda, et kogu keskendumine läks kätele ja hingamise unustasin ära. :P Ikka raske niimoodi, eksole. :)
Lõpetuseks veel 100m suplust (taaskord range meeldetuletus, et suplus on kõike muud, aga mitte krooli). Sulberdasin siis minekud oma "konnakäed-koerajald" stiilis ja tagasitulekud seliti.
Mõnus oli. Hea tunne tekkis ja jäi ning pea täna valutama ei hakanud. Rahulolu.
Jätkame algõppega. Õnneks oli tunnis ka Harles. Vähemalt keegigi, kes eelmisest aastast tuttav.
Alustuseks korralik soojendus, seejärel näitas Liilian, kuidas käed ja hingamine krooli ujudes käivad. Siis vette ja ühine korralik vette-väljahingamine. Liilianiga koos oli kõik kuidagi toredam ja lõbusam. :)
Nagu juba eelmine kord mainitud, olen seekord ülendatud teisele rajale. Olen küll aeglane, kuid antud hetkel oskan veidi rohkem, kui mõned päris algajad. Ja siis juba ujumise juurde - lauaga krooli jalgu rinnuli ja seliti (kuus ringi ehk 300m). Siis krooli käsi kordamööda (mõlema käega 125m, kokku 250m). Ja siis minu lemmik - punn jalgevahele ja 300m krooli käsi. Poole peal ütles Liilian, et ma ei pane kätt õigesti vette. Proovisin siis paremini. Mis tähendas seda, et kogu keskendumine läks kätele ja hingamise unustasin ära. :P Ikka raske niimoodi, eksole. :)
Lõpetuseks veel 100m suplust (taaskord range meeldetuletus, et suplus on kõike muud, aga mitte krooli). Sulberdasin siis minekud oma "konnakäed-koerajald" stiilis ja tagasitulekud seliti.
Mõnus oli. Hea tunne tekkis ja jäi ning pea täna valutama ei hakanud. Rahulolu.
Tuesday, October 4, 2011
4.oktoober - Uue hooga talvesse
Eile oli sportlik päev. Niivõrd kuivõrd.
Hommikupoolikul tegin väikese jooksuringi. Vihma sadas mõnudega. Aga hästi soe oli, üldse ei pidanud kahetsema, et oma dressipluusi üles ei leidnud. Ainus, mille suhtes ei oska midagi ette võtta - jooksu käigus hakkan higistama ja siis toob vihm kõik selle soola silma. Ning ajab silmad kipitama. Äkki müts oleks aidanud... Kuid selle unustasin ma otseloomulikult kaasa võtta (sest kui mütsi kandmine jooksu ajal ei meeldi, siis on see unustamine ju imelihtne).
Läbi paksu vihmahalli pilvemassi oli kellal veidi aeganõudvam satelliite leida. Hakkasin jooksma ennem, kui ta valmis sai. Ja kuna jooksurada viis kohe kastaniallee alla, siis oli kellal veelgi raskem :P Olin umbes 600m sibanud, kui lõpuks pilt ette tuli ja lisaks ajale ka marsruuti arvutama hakkas. Aga esimese kilomeetri ajaks tänu sellele müstiline üheksa-pool minutit (müstiline isegi minu kohta :D). Ülejäänud jooksuga olen rahul. Tunne oli mõnus, jaksu oli, tempo kujunes täpselt õigeks... Jooksin ümber A.LeCoq Arena. Koondnimetus: slaalom ümber porilompide. Ja vahepeal ühtlane veekiht. Nii ettenägelik ehitajatest teha pooleteistmeetrine katuseserv, kus all saab kuivalt olla vihma ajal. Ja siis paaris kohas servaalune kõnnitee niiiiiii vale kaldega teha, et vesi koguneb nagu suurde basseini. Ma muidugi avastasin selle veidi liiga hilja ka esimesel ringil. Ja nii seal siis plärtsutatud sai. Kui jalad juba täiesti märjad olid, siis oli isegi täitsa lahe. :)
Kokku siis jooksu veidi umbes kuus kilomeetrit (veidi vähem) ja aeg 35:20 http://connect.garmin.com/activity/118819856
Õhtul esimene ujumistrenn sel hooajal.
Mis ma oskan öelda. Õhtusöögist oli veidi liiga vähe aega möödas. Sarnaselt kevadise alustamisega sain poole tunni pealt kohutava peavalu. Vähemasti tean, et see peaks paari-kolme nädalaga mööda minema (sest on tingitud valest ventileerimisest ja ajaga ma harjun taas olukorraga). Olen päris algajate grupis ning seekord saan rohkem algõpet, kui kevadel. No vähemasti eile sain, sest oli asendustreener, kes ka alles alustab. Kui Liilian tagasi tuleb ja ise meid juhendama hakkab, siis eeldatavasti teeb ta veidi erinevad harjutused-koormused päris algajatele ja rohkem oskajatele. Subjektiivse hinnangu järgi tundub, et olen grupis umbes keskmine. Kiirust on vähe, tahtmist on parasjagu... :)
Mõnus oli tunnetada, et ma siiski mäletan veel, kuidas asi käib ja 25m järel ei olnud "suremise" või "lämbumise" tunnet. Oli hoopis minu suureks heameeleks mõnus vaba olemine.
Kui palju me ujusime, seda ei oska öelda - eelkõige tegime harjutusi jalgadele (rinnuli, selili, käed kõrval, käed üle pea, üks käsi ees jne.jne). Igas otsas 10 vette-väljahingamist. Nii palju pole ma vist veel kordagi vette mulistanud kui eile. :)
Hommikupoolikul tegin väikese jooksuringi. Vihma sadas mõnudega. Aga hästi soe oli, üldse ei pidanud kahetsema, et oma dressipluusi üles ei leidnud. Ainus, mille suhtes ei oska midagi ette võtta - jooksu käigus hakkan higistama ja siis toob vihm kõik selle soola silma. Ning ajab silmad kipitama. Äkki müts oleks aidanud... Kuid selle unustasin ma otseloomulikult kaasa võtta (sest kui mütsi kandmine jooksu ajal ei meeldi, siis on see unustamine ju imelihtne).
Läbi paksu vihmahalli pilvemassi oli kellal veidi aeganõudvam satelliite leida. Hakkasin jooksma ennem, kui ta valmis sai. Ja kuna jooksurada viis kohe kastaniallee alla, siis oli kellal veelgi raskem :P Olin umbes 600m sibanud, kui lõpuks pilt ette tuli ja lisaks ajale ka marsruuti arvutama hakkas. Aga esimese kilomeetri ajaks tänu sellele müstiline üheksa-pool minutit (müstiline isegi minu kohta :D). Ülejäänud jooksuga olen rahul. Tunne oli mõnus, jaksu oli, tempo kujunes täpselt õigeks... Jooksin ümber A.LeCoq Arena. Koondnimetus: slaalom ümber porilompide. Ja vahepeal ühtlane veekiht. Nii ettenägelik ehitajatest teha pooleteistmeetrine katuseserv, kus all saab kuivalt olla vihma ajal. Ja siis paaris kohas servaalune kõnnitee niiiiiii vale kaldega teha, et vesi koguneb nagu suurde basseini. Ma muidugi avastasin selle veidi liiga hilja ka esimesel ringil. Ja nii seal siis plärtsutatud sai. Kui jalad juba täiesti märjad olid, siis oli isegi täitsa lahe. :)
Kokku siis jooksu veidi umbes kuus kilomeetrit (veidi vähem) ja aeg 35:20 http://connect.garmin.com/activity/118819856
Õhtul esimene ujumistrenn sel hooajal.
Mis ma oskan öelda. Õhtusöögist oli veidi liiga vähe aega möödas. Sarnaselt kevadise alustamisega sain poole tunni pealt kohutava peavalu. Vähemasti tean, et see peaks paari-kolme nädalaga mööda minema (sest on tingitud valest ventileerimisest ja ajaga ma harjun taas olukorraga). Olen päris algajate grupis ning seekord saan rohkem algõpet, kui kevadel. No vähemasti eile sain, sest oli asendustreener, kes ka alles alustab. Kui Liilian tagasi tuleb ja ise meid juhendama hakkab, siis eeldatavasti teeb ta veidi erinevad harjutused-koormused päris algajatele ja rohkem oskajatele. Subjektiivse hinnangu järgi tundub, et olen grupis umbes keskmine. Kiirust on vähe, tahtmist on parasjagu... :)
Mõnus oli tunnetada, et ma siiski mäletan veel, kuidas asi käib ja 25m järel ei olnud "suremise" või "lämbumise" tunnet. Oli hoopis minu suureks heameeleks mõnus vaba olemine.
Kui palju me ujusime, seda ei oska öelda - eelkõige tegime harjutusi jalgadele (rinnuli, selili, käed kõrval, käed üle pea, üks käsi ees jne.jne). Igas otsas 10 vette-väljahingamist. Nii palju pole ma vist veel kordagi vette mulistanud kui eile. :)
Subscribe to:
Posts (Atom)