Friday, September 18, 2015

SEB Tallinna Maraton 2015

Maraton.

Mis selle kohta siis öelda on. 2012 oli mul enne maratoni kahekuuline trennipaus, mille varjus oli siiski tugev põhi.
Sel aastal oli mul "keskmiselt korra 6km nädalas suremistempos (loe: 6:40-7:10 kilomeetrile)". Ei ole just unistuste ettevalmistus maratonile. Mistõttu olin ilmselt ka olukorras, et esimest korda ma natuke kartsin...

Laupäev oli meil tegus. Lapsed käisid Mõmmijooksul ja osalesid siin ning seal meistersamistel-joonistamistel ja millel iganes. MyFitnessi telgi juures osalesime sõudeergomeetri võistlusel. 200m. Naisi oli sel hetkel veel väga vähe osalenud ja ma sain auväärse teise koha hetkeseisuga (42sek). Aga õhtupoole mööda jalutades oli seal ikka ka päris sportlaseid tõmbamas ning järjekorras nii et tõenäoliselt tehti seal superaegu.

Eelneva kahe nädala jooksul oli mu tervis igast otsast murenenud: seljanärvi põletik, põiepõletik ja kõigele lisaks tugev külmetus. Kaks viimast ei olnud senini päris taandunud. Aga arvestsades mu täielikku vormitust - kui palju halvemaks see üldist olukorda ikka enam teha oleks saanud? Seega ei mingeid kõhkluseid.

Hommikul väike pudru ja natuke uimerdamist ning seadsin sammud kesklinna poole. Mees oli eelmisel peval küsinud, et miks mul on punane kott, aga paljudel teistel roheline. Siis püüdsin mingit teooriat välja mõelda. Hommikul nähes sisuliselt kõiki teisi rohelise kotiga, ei jäänud mul muud üle, kui arvata, et küllap oli juba ette teada, kui niru ma olen ja anti kohe piduritulele vääriline kott ka. :D

Vennas perega valmis, Õelapsed samuti. Üllatavalt soe hommik. Veidi lobisemist ja seadsime sammud stardikoridori.

Vennaga oli juba eelnevalt kokkulepe, et ta võib igal hetkel eest minna, kui jõudu jagub. Ning seda ta tegigi juba üsna kohe. Foorumi juures vist. Jätkasime kahekesi õetütrega. Esialgu lehvisid meie nina ees nii 4:45 kui ka 5:00 õhupallid. Mingil hetkel vajusime vaikselt viie tunni jooksjatest veidi ette (see minu oskamatus grupis joosta - mul on tunne, et astun kohe-kohe kellelegi peale). Tempo oli aeglaselt eeskujulik. Hoidsime mõlemad end vaos (ok, mina rohkem, sest lobisemine on mul veres) ning väga ei jutustanud. Esimestele, kes Pirital vastu tulid, natuke muidugi ikka karjusime ja huilgasime - seda kohe ei saa tegemata jätta. Tagasi tulles hakkas väike väsimus sisse pugema. Noored pakkusid "jahutust" jalgadele, kui loobusin - kartsin, et kui juba esimese ringi ajal seda lasen peale vurtsata jalgadele, siis läheb teine ring väga raskeks. Mingil hetkel Russalka lähedal õtles õetütar, et ta kõnnib veidi - selg valutab jubedalt. Ja minus ei olnud energiat, et temaga koos jääda, vaid liikusin edasi. Lihtsalt, et mitte seisma jääda, sest uuesti liikumahakkamine oleks võinud juba raske olla.

Eelmise aasta Deja Vu - liider möödus, kui olin just Šnelli tiigini jõudnud. Aga järgmiseid ei tulnudki. Sibasin juba mööda Pärnu maanteed Viru ringi suunas, kui Sergei finišisse jõudis. Ning siis olin ma fakti ees, et ma lihtsalt pean vetsu minema. Russalka juures seda tegingi. Ja väljudes nägin 100m eespool joogipunktis viie tunni gruppi. Ja sealt alates algas minu raske osa. Kilomeetri tempo kukkus. Sundisin end siiski jooksma ja üritasin üle olla sellest, et parema jala põlv hakkas veidi valutama. Pirital jõudis mulle järgi poolmaratoni liider. Ja siis kõik teised. Esiti ükshaaval, siis punditi. Siis kambakesti. Proovisin mitte ette jääda ja sibasin. Väga aeglaselt. Ning peale tagasipööret, metsa vahele jõudes, tegin esimese kõnnisammud vahele. Lõppkokkuvõttes ma kõndisin vist päris palju..., aga siiski suht lühikesi otsi, pean ma "enda kaitseks" ütlema.
Ega tegelikult ei olegi palju midagi kirjutada sellest tagasiminekust teisel ringil. Raske oli. Ma olin väsinud, põlv valutas ja pea käis veidi ringi. Aga ma liikusin lõpu suunas.
Kui vahepeal (suvel) olin täiesti kindel, et see jääb minu viimaseks maratoniks, sest kui ma ikka lihtsalt ei jõua jooksma, siis pole ju mõtet... Aga seal vaikselt sibades ja üritades rohkem jooksusammu moodi asja aretada... Liikusid peast läbi mõtted, et... ma peaksin ikka natuke rohkem treenima...

Ahtri tänaval möödus Karin. Kohe peale seda, kui olin mehe-lapsed finiši poole ette saatnud. Ja siis otsustasin, et vanalinna sisse ma tõusu kõnnin (joogipunktist alates) ja seejärel proovin lõpuni joosta. Ja see ka õnnestus. Aeglaselt.

Finišisse jõudsin täpselt kahe poolmaratoni "pundi" vahel, nii et lõpetasin uhkes üksinduses. Sain soojendava kilekese ümber ja medali kaela. Piigalt lilled, nurga tagant pähklid ja spordijoogi. Kiire põige maratonialalt läbi, hetk istumist ja makaronide söömist ja siis läksime juba perega Kaarli kiriku juurde 10km jooksjaid vaatama ja mu töökaaslastele kaasa elama. Ning seejärel tips-taps kodu poole.

https://connect.garmin.com/activity/898346716

Ja igatahes olid sel aastal joogipunktid täiesti suurepäraselt korraldatud. Kõike jagus, kõik oli ilusti väkja pandud ja mis peamine - vabatahtlikud särasid!

Esmaspäeval andis parem põlv veidi tunda. Just trepist käies. Ja peale pikka istumist olid jalad veidi kanged. Kuid kuna meil on töö juures sammuvõistlus hetkel ja tänu maratonile saavutasin ma üllatavalt hea postsiooni, siis käisin esmaspäeva õhtul veel pikal jalutuskäigul. Ning see mõjus väga-väga hästi! Teisipäeval magasin sisse. Tänu tütrekesele küll vaid kümme minutit, kuid ikkagi läks hommik kodus väga kiireks. Alles siis, kui olime autosse jõudnud ja hakkasime lasteaia poole veerema, tuli mulle pähe, et... trepist allatulekul ei olnud mingit muret. Ja nii see oligi - ei valutanud enam põlv, ei olnud mingit muud muret. Väga hea olemine!

Nii et ma tõenäoliselt ikkagi proovin jätkata ning panen end kirja maratonile 2016.

Ma ei luba, et siia regulaarselt kirjutama hakkan, aga praegu vähemalt on mõttepojuke, et proovin taas oma tegemisi veidi kajastada.