27.03 - Küünal on kustunud...

 ...ööle uut päeva ei järgne...

Oli raske ja vastuoluline nädal. Igas mõttes.

Alustame sellest, et kui eelmisel nädalal oli kevadiselt soe ja mõnus, siis sel nädalal võis küll vahelduva eduga päike paista, kuid ilm oli külm ja niru. Kui juurde lisada see, et poeg oli haigusega kodus, siis oli närv parajalt püsti.

Esmaspäeval pidin õppima ühte uut tööülesannet. Seega jätsin trennimineku ära. Ja käisin hoopis peale tööpäeva veidi sibamas. 5km "ümber Laagri". Teises pooles tegin valiku kergliiklustee asemel väikeste tänavate kasuks ja see ei olnud väga tark valik. Vaheldumisi pori ja jää. Aga püsti ma jäin ja kõndima ei hakanud: https://connect.garmin.com/modern/activity/8497854230

Teisipäev. Kuna esmaspäeval lükkus uue asja õppimine edasi, siis leppisin töökaaslasega kokku, et käin Balti jaama klubis trennis ja pärast seda oleme tegusad ning asjalikud. Väheke sättimist ja tormamist oli, aga panin kodus trenniriided juba selga ja seega oli rongilt minnes kümme minutit aega enam kui piisav. Peale trenni lõppu kaksteis minutit rongini tekitas palju suuremat ärevust, et kas ikka jõuan, aga kõik laabus ja sain veel paar minutit oodatagi. Ajastus suurepärane. Olemine samuti. Ainult et... seda tööülesannet ei saanudki õppida, sest keegi jättis Lõuna-Aafrikas oma asja tegemata... Varustatud teadmisega, et järelikult pean ma seda kolmapäeval üksi tegema (kuna töökaaslane, kes mind õpetama pidi, läks puhkusele) panin peale tööpäeva lõppu dressid selga ja jooksin poodi. https://connect.garmin.com/modern/activity/8504123118

Kolmapäev. Läksin päevale vastu teadmisega, et hakkan üksi seda ülesannet tegema. Ilmateade lubas, et hakkab sadama vihma ja lörtsi. Ning õhtul pidi olema KÜ koosolek. Kas ma sain selle ülesande tehtud? Kus sa sellega. Lõuna-Aafrika andis teada, et "neil läheb aega". Mingil hetkel ilmus fuajeesse silt, et koosolek lükkub ka kuu aega edasi. Ning kui tööpäeva lõpus polnud vihmast udu-aimugi, vaid päike siras taevas, siis panin dressid selga ja läksin sibama. Tegelikult oli plaan teha jooksuharjutusi. Sest kuna hommikul tuli uudis (mida ma oskasin oodata ja aimata), et ma ei osutunud valituks "Eesmärgiks Tallinna maraton" projekti lõppvalimisse, siis mõtlesin, et pean proovima ise tubli olla. Soojenduseks tiba üle kolme kilomeetri, et jõuda väikese Laagri kooli juurde. Olin lootnud, et seal staadionil saan "keksida". Aga tegelikkuses oli staadionil mitu seltskonda kas trenni tegemas või kehalise tundi pidamas. Ning maja ees olid rodus autod, kes ilmselt järeltulevaid põlvi ootasid. Seega siis läksin jõe äärde kergliilklusteele ja proovisin seal natuke harjutusi teha. Põlvetõste, sääretõste, kannal- ja päkalkõnd, külg ees, ristsamm, väljaastesamm ja hüpped.... Võhm sai otsa ja juhe jooksis kokku. Otsustasin koju tagasi sibada. https://connect.garmin.com/modern/activity/8509924700 ja  https://connect.garmin.com/modern/activity/8510075708

Neljapäev ja reede. Füüsilise aktiivsuse mõistes nullipäevad. Töö juures oli palju tegemist ja paras närvipinge peal. Ja ma lihtsalt ei jaksanud midagi teha enam õhtul. 

Laupäeval mehega matustele. 
Meil olid küll kotid asjadega autos, et pärast spordisaalist väbi astuda, kuid emotsionaalselt lõi ikkagi nii parajalt segi, et kokkuvõttes me kuhugi ei läinud. Õhtul ainult koos väike kõnniring, et pakiautomaadi juures käia. 

Täna olin tubli (abikaasa mahitusel). Sõitsime koos Liivale. Tema liikus minu kott enda asjadega koos seljas edasi, mina hüppasin bussist välja ja sibasin spordiklubi poole. Lõpp läks tiba raskeks, kuid üldüldises plaanis oli meeldiv jooks. Ning spordiklubis oli nii hea korraks basseini hüpata ning seejärel mullivannis ja saunas mõnuleda.  https://connect.garmin.com/modern/activity/8535309035

20.03 - MyGoal

 Once I had a little dream,
all shiny, bright and new.
And for many years its seemed
that little dream just grew.

Neljapäeval oli ilus ennelõuna trenni minemiseks. Yoga Balti jaama klubis. Nii veider kui see ka pole - mulle väga ei meeldinud... Aastatetagusest ajast mäletasin ainult positiivseid emotsioone, kuid nüüd nagu ei tekkinud sellist tunnet. Aga tehtud ta sai ja sellega sain kriipsu alla tõmmatud ka MyFitnessi väljakutsele "MyGoal". 15 ettenähtud treeningstiili trenni said läbi tehtud. Ja ma olen väga tänulik sellele väljakutsele, sest ilmselt ei oleks ma muidu erinevaid treeningstiile üldse avastama hakanud ja oleksin väga paljust ilma jäänud. 
Ma tõesti hindan seda, et praegusel hetkel ja täiesti armastan BodyBalnce'i treeningut, mulle väga meeldib BoxBox ja väga hea mulje jättis ka MyFit Body. Ning minu sees on uudishimu, mis ütleb, et millalgi ma ilmselt osalen veelgi mõnes uues treeningstiili trennis - lihtsalt et saada teada, mida need endast kujutavad ja äkki leida veel mõni positiivne elamus. :)

Laupäeval läksime mehega "avastusretkele". Sõitsime Pirita klubiga tutvuma. Mina osalesin rühmatrennis, mees tegutses jõusaalis. Kuna jõudsime veidi varem, siis sibasin jooksulindil enne algust kilomeetrikese. Kiirenevas tempos. Ja täitsa jaksasin. :) Pärast veel jalutasime veidi rannametsas, kuid ilm oli suht hall ja kõle.

Tänaseks panin trenniaja õhtuks. Viru klubis BodyBalande mu hetke lemmiktreener Kendraga. Imelise naeratuse ja häälega ilus neiu. Aga et lapsi veidi "kiusata" tegime hommikul perekondliku jalutuskäigu. Mitte väga pikalt, kokku võib-olla mingi seitse kilomeetrit, aga kui suslikutel lõpuks tusatuju ema-isaga koos jalutamise pärast üle läks, oli meil täitsa lõbus ja vahva. Poolel teel, enne tagasipöördumist, mängisime sillal "Puhhi oksamängu" ja loopisime jääkamakaid jõkke. :)

Veel kaks ja pool tundi kestab hääletamine ja järgmise nädala algusepoole peaks tulema siis konsiiliumi otsus "Eesmärgiks Tallina maraton projekti osalejate kohta. Üks osa minust on tiba närvis. :D

16.03 - Slava Ukraini!

Miski ei kao ega teki,
vaid muudab kuju ja olekut.
Ka kurjus ei kao ega teki
ega kuuluta enda taastulekut.
Äkki ta lihtsalt on kohal
nii relva kui sõnaga – kõigega.
Laiutab maailma kohal
ja õiendab arveid õigega. (L. Tungal)

Esmaspäeval ärgates olin tiba rohkem väsinud ja "loppis" kui oleks arvata osanud. Seega teatasin mehele, et "ma täna trenni ei lähe". Aga kell vaikselt tiksus ja töörindel oli olukord kuu kesosale omaselt suht roosiline, seega leidsin end lõpuks ikkagi bussist ja sõitsin Solarise poole. Vahemärge: endiselt kehtib reegel, et kui sul on tarvis kuhugi kindlaks ajaks jõuda, siis ei ole ühistransport kõige usaldusväärsem sõiduvahend... Kesklinna jõudsime ligi viis minutit hiljem. Lidusin küll nii kiirelt kui jõudsin, kuid mu trennibroneering oli siiski juba tühistatud. Samas ka jälle hea kogemus - meeldiv neiu teiselpool letti tegi "tsiki-briki" ja sain loa siiski liituda. Käbelt kott ja jope kappi ning saapad jalast ja mul oli veel ligi minutike aega hinge tõmmata saalis, enne kui trenn pihta algas. :) Taaskord väga head emotsioonid. BodyBalance Kendraga annab päevale ja kogu nädalale nii positiivse alguse, et seda oleks lausa patt vahele jätta. 
Kuna ilmad on meil siin hetkel imeliselt kevadised, siis tahtsin teisipäeval jooksma minna. Aga... Balti Jaama klubis oli vahva trenn sobival ajal ja nii ma sõitsin hoopis sinna. Seekord siis rongiga. Raske, kuid mõnus MyFit Body. Ma tunnen ja näen, kuidas kõik need trennid mu käe liikuvuse taastumisele kaasa aitavad. 
Täna teine katse. Seekord olin edukam. Lõunapausi ajal dressid selga ja õue. Mul oli ju veel "Ukraina heaks" heategevusjooks tegemata. Mõtlesin küll, et võin ju kasutada ka laupäevast spordisaali sibamist, aga... See polnud nagu see... 
Plaan tekkis iseenesest - jooksen kaks kilomeetrit ja siis otsustan, mis edasi saab. Kui see distants täis saama hakkas, olin suht väsinud ja vägagi valmis kõndimiseks, kuid siis otsustasin, et proovin veel natuke vastu pidada, ning kuna ma ei viitsinud kella vaadata, sai sellest proovimisest päris tükk maad ja kell piiksus kolme kilomeetri piiri. Keerasin otsa ringi ja hakkasin kodu poole tagasi sibama. Ning kuna päike jäi nüüd selja taha, samuti tuul (mida peaaegu polnudki, kuid vastu puhudes oli tunda ikkagi), siis tundus olemine korraga palju värskem ja kergem ning otsustasin veel tiba joosta. Kui järgmine kilomeeter lõppema hakkas, olin vägagi valmis lõpuks ometi kõndima. Ja siis jäin mõtlema... Ma jooksen Ukraina heaks. Neil on seal sõda. Inimesed võitlevad oma elu ja kodumaa eest. Ja mina ei jaksa siin nagu pisikest jooksutiiru ilma kõndimata lõpuni teha? Veidi piinlik hakkas iseenda ees. Ja nii ma jätkasingi sibades. Ja ma sain hakkama! "Lõpuspurt" Pääsküla kivisillalt Selveri ette oli küll kõike muud kui spurt, aga tulemuseks siiski kiireim lõpukilomeeter. 
Olen üldse tagantjärgi andmeid vaadates päris uhke, et suheliselt stabiilselt enda kohta vastu pidasin:
Et siis 5km ja aeg 32:30: https://connect.garmin.com/modern/activity/8467005931

Lisaks algas täna "Eesmärgiks Tallinna maraton" veebihääletus, mis kestab pühapäeva keskööni. 
Ma olen täiesti suurepärases ja aukartust äratavas seltskonnas.
Ja ärevuses. :) Nagu väike tita. Kuigi tegelikkuses mõjutan ma osalejate keskmist vanust ainult positiivselt. :)

13.03 - Kui kolmeteistkümnes ei ole reede

 The sunshine gleams so bright and warm,
The sky is blue and clear.
I run outdoor without a coat,
And spring is almost here.

Oli suhteliselt tegus nädal, kuigi nädala algusepoolel tundus küll, et tööasjad lihtsalt kuhjuvad niimoodi kokku, et millekski muuks aega ei jää.

Esmaspäeva hommikupoolikul käisin BodyBalance'i trennis. Uskumatu, et üks asi, mis sulle üldse loomuomane ei ole (mina ja tasakaal? Mina ja paindumine? :D) võib niimoodi meeldima hakata. 
Kui seejärael järgmise trennivõimaluse alles reede pärastlõunasse leidsin ja treeningsari "Naine" trenni lippasin, siis tunduski, et nädal on väga kehvasti läinud sportliku poole pealt.

Aga siis tuli nädalavahetus. Kevadine ja päikesepaisteline. 
Laupäeval käisin hommikul MyFit Absi trennis. Ainult pool tundi. Aga millised pool tundi! Ausalt öelda arvasin, et sinna trenni ma vist rohkem ei lähe... Pärast natuke jooksulindil sibamas. Nagu ikka. Isegi aeglases tempos ei jaksa ma praegu üldse eriti. Kaks kilti sibamist, siis mõnisada meeterit kõndi. Siis neljanda kilomeetri lõpuni sibamist (lõpupoole keerasin tempot veidi juurde, et natuke kiiremini neljanda kilomeetri lõpp tuleks :P) ja siis jälle veidi kõndi. Ning siis taas sibamist. Kuna Viru MyFitnessis on osad jooksumasinad hommikupäikese poole (ja mina tahtsin loomulikult aknast välja vaadata sibades), siis hakkas mul ikka tõeliselt palav kogu selle ürituse ajal. Ei mäletagi, millal ma viimati väljaspool sauna nii palju higistanud olen. :D  Õhtupoolikul mehega kahekesi veel Rävalasse korraks. Mõnulesime Spa alal ja mullivannis.
Pühapäeva hommik algas karge udu ja sellest tekkiva härmatisega. Otsustasime mehega Hiiule sõita ning kergliiklusteel veidi jalutada ning nautida. Kuid kui pannkoogid söödud said ja rong Hiiule jõudis, oli päike oma töö teinud ning härmatisest polnud enam mingit mälestust. Aga see-eest oli linnulaul. Ja lõhnad. Ja kevadine tunne. Ja siis me jalutasime. Ja jalutasime veel veidi. Ja veel natuke. Ja kui me lõpuks Harku ja Laagri kaudu koju jõudsime, oli peaaegu 14km jalutuskäik tehtud. Täielik kvaliteetaeg. Sel hetkel tundus, et sellesse trenni, kuhu plaanisin, nagunii enam ei jõua ja et las jääb... Aga kuidagi läks nii, et õhtul leidsin ennast Balti jaama klubist. Ja nii uskumatu kui see ka pole - MyFit Absi trennist. Ei olnud mitte üks raas kergem, kui laupäeval. :D Aga emotsioonid on tagantjärgi toredamad.
Eks paistab, mis järgmine nädal toob. 

06.03 - Mees, anna mulle võimalus ja osta vähemalt üks lotopilet...

Milline see nädal siis oli.

Esmaspäeval tuli suhteliselt järsku otsus, et lähen BodyBalnce'i trenni. Algus oli kell kümme. Kuid kuna kuu viimasel päeval on kasulik pigem õhtupoole tööl olla, et saaks platsi pigem puhtamaks kuuvahetuseks, siis sobis see suurepäraselt. Püüdsin trenni minna avatud meelelaadiga, kuid ikkagi olin üllatunud, et tegu oli hoopis millegi muuga, kui ma oleksin arvanud. Ja see muu meeldis mulle. Meeldis väga. Ma küll paindun vähe ja ka tasakaaluga on kehvasti, kuid siiski olid emotsioonid väga head. Ja treener Kenda oli samuti suurepärane. 

Teisipäeval peale tööpäeva sõitsime Saarde. Minul optimistlikult dressid kaasa pakitud. Aga alles neljapäeval jõudsin niikaugele, et dressid ka selga panna ja uksest välja astuda. Oli päikeseline, olin mõnus. Riietusin loomulikult taaskord veid üle, kuid kuna ära võtta on sut lihtne, siis polnud sellestki hullu. Igatahes nautisin ma täiega. Mehele ütlesin, et lähen lasteaia ringile. Ristmikule jõudmise hetkeks olin otsustanud, et lähen ikkagi Tutku suunas. Ja siis mingil hetkel tekkis mõte, et keeran sooteele. Kuna ma üldiselt jooksen aga ringi ikkagi teistpidi, siis tuli sootee hiljem, kui ma oodata oskasin ja ma olin juba päris väsinud. Anneli jalutas koeraga ja hõikas optimistlikult, et "täna küll esikoht paistab". Aga ta ju ei teadnud, et ma olin plaaninud tegelikult juba paarsada meetrit varem, kolmanda kilomeetri täis tiksudes, kõndima jääda. Ning otsustasin ainult selle pärast veidi veel edasi sibada, et nemad vastu tulid. :D Neljas ja viies kilomeeter olidki kõige raskemad. Neljas porine ja mina vässa. Viiendaks enesetunne küll paranes, kuid pori asendus metsa vahele jõudes kiilasjääga. Kui tuli järgmine otsustamise koht, keerasin hetkegi kõhklemata paremale - päikese poole. Pori tundus palju parem variant kui jää. Ja siis olin juba mõisa vahel ning sibasin vaikselt lõpu poole. Üle väga pika aja oli see esimene jooks õues, kuid päikesepatareid ja rõõmuhormoonid said sellest nii tugevasti täiendust, et loodetavasti tuleb varsti lisa.

Ja nüüd siis tänane pärastlõuna. 

Lasnamäe spordihallis toimus "Eesmärgiks Tallinna Maraton" treeningvoor. Olin elevil nagu väike plika, kuigi olin ilmselgelt kõige vanem. Kõigepealt tegi Kaupo meile väikese soojenduse. Seejärel tegime Toomase (?) juhendamisel jooksuharjutusi. Sel hetkel oli juba ka see selge, et ma pole mitte ainult kõige vanem, vaid ka kõige aeglasem. :) Lõpus toimusid vestlused. Kolmekaupa. Kolmikud kujunesid juhuslikult, kuid nii lahe oli jälgida, kuidas pärast toimus kolmikutesiseselt väike vennastumine. Igatahes minuga koos olnud neiud olid mõlemad väga lahedad ja mõnusad. 
Järgmisena tuleb edasipääsejatele "sotsiaalmeedia trikoovoor". Ehk siis tuleb ennast ja üritust sotsiaalmeedias promoda ja hääli koguda. See saab olema paras väljakutse (eeldusel, et ma järgmisesse vooru üldse jõuan muidugi). Aga isegi kui ma edasi ei pääse, oli tänane pärastlõuna väga lahe ja andis parasjagu kinnitust teadmistele, mis olid ununema hakanud vahepealsete aastate jooksul. 

Nii et siin ma siis nüüd olen - lotopilet näpus ja loen palvet "armas taevaisa, tee nii, et ma võidaksin lotoga". 

Ja ma sain kätte ka oma medali!