16.03 - Slava Ukraini!

Miski ei kao ega teki,
vaid muudab kuju ja olekut.
Ka kurjus ei kao ega teki
ega kuuluta enda taastulekut.
Äkki ta lihtsalt on kohal
nii relva kui sõnaga – kõigega.
Laiutab maailma kohal
ja õiendab arveid õigega. (L. Tungal)

Esmaspäeval ärgates olin tiba rohkem väsinud ja "loppis" kui oleks arvata osanud. Seega teatasin mehele, et "ma täna trenni ei lähe". Aga kell vaikselt tiksus ja töörindel oli olukord kuu kesosale omaselt suht roosiline, seega leidsin end lõpuks ikkagi bussist ja sõitsin Solarise poole. Vahemärge: endiselt kehtib reegel, et kui sul on tarvis kuhugi kindlaks ajaks jõuda, siis ei ole ühistransport kõige usaldusväärsem sõiduvahend... Kesklinna jõudsime ligi viis minutit hiljem. Lidusin küll nii kiirelt kui jõudsin, kuid mu trennibroneering oli siiski juba tühistatud. Samas ka jälle hea kogemus - meeldiv neiu teiselpool letti tegi "tsiki-briki" ja sain loa siiski liituda. Käbelt kott ja jope kappi ning saapad jalast ja mul oli veel ligi minutike aega hinge tõmmata saalis, enne kui trenn pihta algas. :) Taaskord väga head emotsioonid. BodyBalance Kendraga annab päevale ja kogu nädalale nii positiivse alguse, et seda oleks lausa patt vahele jätta. 
Kuna ilmad on meil siin hetkel imeliselt kevadised, siis tahtsin teisipäeval jooksma minna. Aga... Balti Jaama klubis oli vahva trenn sobival ajal ja nii ma sõitsin hoopis sinna. Seekord siis rongiga. Raske, kuid mõnus MyFit Body. Ma tunnen ja näen, kuidas kõik need trennid mu käe liikuvuse taastumisele kaasa aitavad. 
Täna teine katse. Seekord olin edukam. Lõunapausi ajal dressid selga ja õue. Mul oli ju veel "Ukraina heaks" heategevusjooks tegemata. Mõtlesin küll, et võin ju kasutada ka laupäevast spordisaali sibamist, aga... See polnud nagu see... 
Plaan tekkis iseenesest - jooksen kaks kilomeetrit ja siis otsustan, mis edasi saab. Kui see distants täis saama hakkas, olin suht väsinud ja vägagi valmis kõndimiseks, kuid siis otsustasin, et proovin veel natuke vastu pidada, ning kuna ma ei viitsinud kella vaadata, sai sellest proovimisest päris tükk maad ja kell piiksus kolme kilomeetri piiri. Keerasin otsa ringi ja hakkasin kodu poole tagasi sibama. Ning kuna päike jäi nüüd selja taha, samuti tuul (mida peaaegu polnudki, kuid vastu puhudes oli tunda ikkagi), siis tundus olemine korraga palju värskem ja kergem ning otsustasin veel tiba joosta. Kui järgmine kilomeeter lõppema hakkas, olin vägagi valmis lõpuks ometi kõndima. Ja siis jäin mõtlema... Ma jooksen Ukraina heaks. Neil on seal sõda. Inimesed võitlevad oma elu ja kodumaa eest. Ja mina ei jaksa siin nagu pisikest jooksutiiru ilma kõndimata lõpuni teha? Veidi piinlik hakkas iseenda ees. Ja nii ma jätkasingi sibades. Ja ma sain hakkama! "Lõpuspurt" Pääsküla kivisillalt Selveri ette oli küll kõike muud kui spurt, aga tulemuseks siiski kiireim lõpukilomeeter. 
Olen üldse tagantjärgi andmeid vaadates päris uhke, et suheliselt stabiilselt enda kohta vastu pidasin:
Et siis 5km ja aeg 32:30: https://connect.garmin.com/modern/activity/8467005931

Lisaks algas täna "Eesmärgiks Tallinna maraton" veebihääletus, mis kestab pühapäeva keskööni. 
Ma olen täiesti suurepärases ja aukartust äratavas seltskonnas.
Ja ärevuses. :) Nagu väike tita. Kuigi tegelikkuses mõjutan ma osalejate keskmist vanust ainult positiivselt. :)