leidsime kompromissi keha ja mõistuse vahel ning käisme mehega kõndimas. Pulss parajalt kõrge ning vajalikult madal ja samas mõnus ajaveede. Lumesadu oli marginaalne. Ja öelgu, mida tahavad - isegi lumesajust hoolimata oli kevade tunne õhus. Lõhnab kevade järgi ja tunne on kevadine.
6,5km ja 1h 3min http://connect.garmin.com/activity/290651081
Saturday, March 30, 2013
Friday, March 29, 2013
29.märts - Enne lumetuisku on ilus ilm
Üks mu lemmikuid "nõukogude kirjandusest" sisaldas lauset, et "kõige pimedam on vastalt enne koitu". Ei tea, kas tõsi või mitte, kuid igatahes lubas ilmateade nädalavahetuseks taas lumetiusku. Ning viimastel päevadel on olnud imelised kevadilmad.
Eile käisime abikaasaga kõndimas. Algul oli küll mõte, et algul kõnnime koos ja siis lähen mina jooksma, kuid nii mõnus oli päikesepaistel koos kõndida ning juttu ajada üle hulga aja.
6km ja tunnike.
Täna jooksma. Raske-raske-raske. Aga ikkagi mõnus ka. See teadmine, et ma jooksen jälle, on mõnus. Viimased viissada meetrit võtsin jalad selga ja lippasin kiiresti. Enda kohta kiiresti. Lõppu jõudsin. Ja veel millise ajaga! Mees tuletas küll kodus meelde, et ma rääkisin vajadusest madalal pulsil joosta... aga no mis sa teed, kui väljas on nii mõnus. :)
6km, 38min http://connect.garmin.com/activity/290183637
Ühest küljest tahaks juhust kasutada ja homme ka jooksma minna. Samas - olen kolm päeva juba midagi teinud ning keha ei ole harjunud sellise aktiivsusega... Aga eks paistab, mis saab.
Eile käisime abikaasaga kõndimas. Algul oli küll mõte, et algul kõnnime koos ja siis lähen mina jooksma, kuid nii mõnus oli päikesepaistel koos kõndida ning juttu ajada üle hulga aja.
6km ja tunnike.
Täna jooksma. Raske-raske-raske. Aga ikkagi mõnus ka. See teadmine, et ma jooksen jälle, on mõnus. Viimased viissada meetrit võtsin jalad selga ja lippasin kiiresti. Enda kohta kiiresti. Lõppu jõudsin. Ja veel millise ajaga! Mees tuletas küll kodus meelde, et ma rääkisin vajadusest madalal pulsil joosta... aga no mis sa teed, kui väljas on nii mõnus. :)
6km, 38min http://connect.garmin.com/activity/290183637
Ühest küljest tahaks juhust kasutada ja homme ka jooksma minna. Samas - olen kolm päeva juba midagi teinud ning keha ei ole harjunud sellise aktiivsusega... Aga eks paistab, mis saab.
Thursday, March 28, 2013
27.märts - minu 7980
Tunnistan oma ignorantsust - tööl oli päris kiire enne puhkusepäevi ning käisime ühe pisipõnni sünnipäeval ka teisipäeval. Seega uudiseid ei näinud ja "põlistamise päeva" tulemisse ning olemisse ei süvenenud. Aga eile sattusin täiesti juhuslikult peale üleskutsele liikuda oma lemmikviisil vabaduse põlistamise päeva auks 7980m.
Nii me siis mehega koos läksime. Alguses, natuke üle kilomeetri kõndisin koos temaga, siis hakkasin vaikselt sibama. Oi, raske oli. Minu kunagine koolitee, mis pidi olema seitse kilomeetrit pikk, on muutunud. Proportsioonid on kuidagi hoopis teised. Väiksena oli teadmine, et kui oled Tombal, siis oled juba peaaegu Leisis kohal. Nüüd muudkui jooksen ja jooksen, juba Tomba... ja kell näitab kolm kilomeetrit ning natuke. :) Kui siis veel Veske künka otsa jõudes koerad hooga tulid, keerasin otsa ringi (kuigi paarsada meetrit oleks tulnud veel edasi liikuda). Mõtlesin, et äkki penide perenaine lahkub vahepeal hoovist ja päris ära söödud ka ei tahaks saada. Tuul ei olnud üldse eriti tugev, kuid tagasiteel pärituules joostes oli ikka hoopis teine tubakas: soe (peaaegu, et palav), no täitsa kevad. :) Nii et jah - jube raske oli. Aga positiivne ning energiatandev sellegipoolest. Alguspunkti jõudes tegin siis veel kiire kakssada meetrit teisele poole, et distants ikka korralikult kella peale saada. Ning siis oligi läbi. Ausalt öeldes - kolm kilomeetrit enne lõppu oli tunne, et ma olen täielikult mandunud. Ei ole väga kaugel see aeg, kus tempo 6:25-6:40 oli selline, mida sibades sain rahulikult juttu rääkida ja päris palju kilomeetreid tiksuda. Praegu on see minu "oi kui kiire minek ja pulss laes" tempo. Ja ma ikka veel mõtlen sellele, et kui ma ka kõik teised suvised võistlused jätan (ilmselt jätangi), siis Ultrale tahaks ikka minna. :)
Aga 7980 sai tehtud ja täna meelitab suur kevad ja erk päike juba uutele distantsidele. Eks vaatan - äkki annangi kiusatusele järele.
Kokku siis 7,99km ja 54 minutit http://connect.garmin.com/activity/289754220
Nii me siis mehega koos läksime. Alguses, natuke üle kilomeetri kõndisin koos temaga, siis hakkasin vaikselt sibama. Oi, raske oli. Minu kunagine koolitee, mis pidi olema seitse kilomeetrit pikk, on muutunud. Proportsioonid on kuidagi hoopis teised. Väiksena oli teadmine, et kui oled Tombal, siis oled juba peaaegu Leisis kohal. Nüüd muudkui jooksen ja jooksen, juba Tomba... ja kell näitab kolm kilomeetrit ning natuke. :) Kui siis veel Veske künka otsa jõudes koerad hooga tulid, keerasin otsa ringi (kuigi paarsada meetrit oleks tulnud veel edasi liikuda). Mõtlesin, et äkki penide perenaine lahkub vahepeal hoovist ja päris ära söödud ka ei tahaks saada. Tuul ei olnud üldse eriti tugev, kuid tagasiteel pärituules joostes oli ikka hoopis teine tubakas: soe (peaaegu, et palav), no täitsa kevad. :) Nii et jah - jube raske oli. Aga positiivne ning energiatandev sellegipoolest. Alguspunkti jõudes tegin siis veel kiire kakssada meetrit teisele poole, et distants ikka korralikult kella peale saada. Ning siis oligi läbi. Ausalt öeldes - kolm kilomeetrit enne lõppu oli tunne, et ma olen täielikult mandunud. Ei ole väga kaugel see aeg, kus tempo 6:25-6:40 oli selline, mida sibades sain rahulikult juttu rääkida ja päris palju kilomeetreid tiksuda. Praegu on see minu "oi kui kiire minek ja pulss laes" tempo. Ja ma ikka veel mõtlen sellele, et kui ma ka kõik teised suvised võistlused jätan (ilmselt jätangi), siis Ultrale tahaks ikka minna. :)
Aga 7980 sai tehtud ja täna meelitab suur kevad ja erk päike juba uutele distantsidele. Eks vaatan - äkki annangi kiusatusele järele.
Kokku siis 7,99km ja 54 minutit http://connect.garmin.com/activity/289754220
Saturday, March 23, 2013
23.märts - Mis ei tapa, teeb tugevaks
Tahan olla optimist - tänasest alates hakkab jälle paremaks minema. Ning selle uskumiseks/tõestuseks kasutasin esimest võimalust ning läksin jooksma.
Noh - ei olnud väga hea. Annab tunda, et pikk vahe vahel ja ilmselt on ka mingi külmetuselaadne asi mul viimase nädala-poolteist sees elanud, seega oli kaelast ülespoole väga-väga raske. Tempo oli madal, pulss oli enesetunde järgi otsustades pigem veidi liiga kõrge, kuid kuna tahtsin kiiresti koju tagasi jõuda, siis lasin olla. Minu üllatuseks ja rõõmuks oli rada valdavas enamuses jäävaba. Kooli juures mõtlesin korraks, et ei lähe Vabaõhumuuseumi väravani välja magu algne plaan oli. No lihtsalt silmad ei teinud koostööd... Aga siis mõtlesin, et nii lihtsalt ka alla ei anna ja aeglaselt-aeglaselt käisin selle otsa siiski ära. Ja oi-kui-hea-tunne oli pärast, kui auto juurde tagasi jõudsin.
Nii et - ei olnud hea, aga oli väga hea. :D
6km, 40min http://connect.garmin.com/activity/287595853
Ja endiselt olen igal õhtul oma 100 kükki teinud. Juba selline tore harjumus.
Noh - ei olnud väga hea. Annab tunda, et pikk vahe vahel ja ilmselt on ka mingi külmetuselaadne asi mul viimase nädala-poolteist sees elanud, seega oli kaelast ülespoole väga-väga raske. Tempo oli madal, pulss oli enesetunde järgi otsustades pigem veidi liiga kõrge, kuid kuna tahtsin kiiresti koju tagasi jõuda, siis lasin olla. Minu üllatuseks ja rõõmuks oli rada valdavas enamuses jäävaba. Kooli juures mõtlesin korraks, et ei lähe Vabaõhumuuseumi väravani välja magu algne plaan oli. No lihtsalt silmad ei teinud koostööd... Aga siis mõtlesin, et nii lihtsalt ka alla ei anna ja aeglaselt-aeglaselt käisin selle otsa siiski ära. Ja oi-kui-hea-tunne oli pärast, kui auto juurde tagasi jõudsin.
Nii et - ei olnud hea, aga oli väga hea. :D
6km, 40min http://connect.garmin.com/activity/287595853
Ja endiselt olen igal õhtul oma 100 kükki teinud. Juba selline tore harjumus.
Saturday, March 9, 2013
9.märts - Olen endiselt olemas
Alustan seekord enese õigustamisega. Jah - jooksma ei ole ma jõudnud vahepeal (midagi teha ei ole), kuid see eest olen viimasest postitusest saadik suutnud tõepoolest igal õhtul oma sada kükki ära teha. Kolmandal päeval olid jalad valusamad, kui peale viimaseid maratone. :D Aga see läks paari päevaga mööda. Ja nüüd on täitsa lõbus. Tempos tegin järeleandmisi ja mõõnduseid. Mõned päevad kulus lausa seal 3:20 piiril. Nüüdseks olen niikaugel, et aeg on keskmiselt 2:35-2:50 ja kükitada on mõnus. Ning tehnika on igatahes hulga paremaks läinud (isegi kui ma seda ise ütlen). Viimastel päevadel olen lõpuks niikaugele jõudnud, et teen ka mõned minutid planku ja/või kõhulihaste harjutusi juurde. Halval ajal abiks seegi.
Aga täna sain jooksma! Õepoeg oli armas, tuli põnne vaatama. Sain paar vajalikku toimetust tehtud ning siis jooksma. Oi-kui-mõnus oli!
Kell kahjuks andis kohe sisse lülitades häire, et aku on tühi. Oleks võinud ju mõelda... Aga ta tublike pidas isegi 4,5km vastu. Stroomi rada oli üllatavalt jäine ning ettevaatlik tuli olla päris paljudes kohtades, kuid piisavalt palju oli ka häid ja mittelibedaid kohti.
Arvestades seda, et viimasest jooksust on möödas kuu, oli enesetunne väga väga mõnus! Jalad muudkui lippasid (minu mõistes lippasid, tegelikkuses ikka aeglaset) ja naeratus muudkui trügis suule. Jooksjaid oli päris palju, kuid kuna ilm oli suurepärane, siis tundus neid ikka vähevõitu. isegi niisama jalutajaid oli vähe. Aga kui nad olid, siis ikka pundis ja mitmekaupa keset teed, nii et vaata ise, kuidas mööda saad. Sibasin Merirahuni ja keerasin igaks juhuks tagasi. Õige otsus, sest kui mere ääres tuul ka veel vastu oli tagasi minnes, siis läks raskeks. Aga kuna mul kiiret ei olnud, siis lasin tempo rahulikult vaiksemaks ja nautisin edasi. Lõpus mõnisada meetrit isegi kiirendasin jälle. :)
Kokkuvõttes - raske oli (eriti lõpp), aga samas oli täiesti joovastav tunne taas rajal olla. Ning ehk on kükitamisest tõesti natuke kasu? Sest jah, ma väsisin, kuid suremise tunnet ei olnud. Ning pausi arvestades oli see minu arvates väga hea saavutus.
Kokku siis (eelmise samasuguse jooksu pealt spikerdatud) umbes 10,5km ja ajaliselt (mobiili muusikalist, mida kuulasin aitas siin kaasa) umbes 1 tund 13 min.
Aga täna sain jooksma! Õepoeg oli armas, tuli põnne vaatama. Sain paar vajalikku toimetust tehtud ning siis jooksma. Oi-kui-mõnus oli!
Kell kahjuks andis kohe sisse lülitades häire, et aku on tühi. Oleks võinud ju mõelda... Aga ta tublike pidas isegi 4,5km vastu. Stroomi rada oli üllatavalt jäine ning ettevaatlik tuli olla päris paljudes kohtades, kuid piisavalt palju oli ka häid ja mittelibedaid kohti.
Arvestades seda, et viimasest jooksust on möödas kuu, oli enesetunne väga väga mõnus! Jalad muudkui lippasid (minu mõistes lippasid, tegelikkuses ikka aeglaset) ja naeratus muudkui trügis suule. Jooksjaid oli päris palju, kuid kuna ilm oli suurepärane, siis tundus neid ikka vähevõitu. isegi niisama jalutajaid oli vähe. Aga kui nad olid, siis ikka pundis ja mitmekaupa keset teed, nii et vaata ise, kuidas mööda saad. Sibasin Merirahuni ja keerasin igaks juhuks tagasi. Õige otsus, sest kui mere ääres tuul ka veel vastu oli tagasi minnes, siis läks raskeks. Aga kuna mul kiiret ei olnud, siis lasin tempo rahulikult vaiksemaks ja nautisin edasi. Lõpus mõnisada meetrit isegi kiirendasin jälle. :)
Kokkuvõttes - raske oli (eriti lõpp), aga samas oli täiesti joovastav tunne taas rajal olla. Ning ehk on kükitamisest tõesti natuke kasu? Sest jah, ma väsisin, kuid suremise tunnet ei olnud. Ning pausi arvestades oli see minu arvates väga hea saavutus.
Kokku siis (eelmise samasuguse jooksu pealt spikerdatud) umbes 10,5km ja ajaliselt (mobiili muusikalist, mida kuulasin aitas siin kaasa) umbes 1 tund 13 min.
Subscribe to:
Posts (Atom)