Üks mu lemmikuid "nõukogude kirjandusest" sisaldas lauset, et "kõige pimedam on vastalt enne koitu". Ei tea, kas tõsi või mitte, kuid igatahes lubas ilmateade nädalavahetuseks taas lumetiusku. Ning viimastel päevadel on olnud imelised kevadilmad.
Eile käisime abikaasaga kõndimas. Algul oli küll mõte, et algul kõnnime koos ja siis lähen mina jooksma, kuid nii mõnus oli päikesepaistel koos kõndida ning juttu ajada üle hulga aja.
6km ja tunnike.
Täna jooksma. Raske-raske-raske. Aga ikkagi mõnus ka. See teadmine, et ma jooksen jälle, on mõnus. Viimased viissada meetrit võtsin jalad selga ja lippasin kiiresti. Enda kohta kiiresti. Lõppu jõudsin. Ja veel millise ajaga! Mees tuletas küll kodus meelde, et ma rääkisin vajadusest madalal pulsil joosta... aga no mis sa teed, kui väljas on nii mõnus. :)
6km, 38min http://connect.garmin.com/activity/290183637
Ühest küljest tahaks juhust kasutada ja homme ka jooksma minna. Samas - olen kolm päeva juba midagi teinud ning keha ei ole harjunud sellise aktiivsusega... Aga eks paistab, mis saab.
No comments:
Post a Comment