Peaaegu kaks nädalat läks linnulennul.
Esmaspäeval algas mu teine puhkusenädal. Saatsin lapsed kooli projektireisidele (üks Tartu, teine Narva) ning ise sibasin Postimajja oma viimasesse personaaltreeningusse. Väike jooks jooksulindil ning siis kere keskosale kõeldud masinad jõusaalis ja harjutused, mida saaksin suvel Saaremaal teha. Mu kõhulihased on ikka endiselt täiesti olematud. See on juba nii lootusetu, et on naljakaks muutunud.
Õhtul aga käisin Telliskivis Vaba Laval muusikaliteatri etendusel "Uksed". Tegu oli eeletendusega, kuhu olid kutsutud Hooandja toetajad. Meeldiv oli kuulda, kuidas lapsed hästi laulda oskavad.
Aga päeva mõnes mõttes suurim sündmus oli see, et olin vaevalt Postimajja kohale jõudnud, kui vennas helistas ja ütles, et üks tiim, kellest ta mulle kolm nädalat tagasi rääkis, et jooksja puudu Tipust Topini jooksuks, on ikka hädas. Sest jooksja endiselt puudu. Et ma ikka tõesti ei ole huvitatud? Mõistus ütles: "See ei ole sinu teema". Käsi valis mehe numbri ja küsisin: "Mis sa arvad, kui...". Ja enne kui mõistus jõudis domineerima hakata, ütlesin Valdole, et olen poolteist tundi nüüd kinni ja telefonist eemal, kuid kui väga aeglase sibaja vastu huvi siis veel olemas, siis ma olen käpik ja võtan telefoni vastu. Ning poolteist tundi hiljem mu telefon helises. Rääkisime Kadriga asjad selgeks ning niimoodi ootamatult sai minust TipustTopini jooksu TipTopTeod2 tiimi liige.
Teisipäev - minu viimane selle hooaja BoduBalance Balti jaamas.
Ülejäänud nädal möödus täiesti laiskvorsti kombel. Pakkisin, sehkendasin, olesklesin.
Reedel saatsin poja Saaremaa bussile, tegin viimased asjatoimetused, lugesin koju jäävale piigale sõnad peale ning asusin bussiga teele Võru suunas. Ning õhtul üheksa paiku tutvusin ka teiste "tigudega".
Laupäeva hommikuäratus oli päris varakult, ning peale söömist keerasime autoninad Munamäe suunas. Jõudsime isegi ühispildistamise ajaks kohale. Nägin ka Jaani, kes oli oma tiimi esijooksjana starti ootamas. Ning üsna varsti oligi start ja teise lainesse võttis koha sisse ka meie esimene jooksja. Ma ei hakka kirjeldama kogu seda kaasasõitmist, ootamist, laulmist, huilgamist ja tantsimist, melu, tundeid ja meeleolusid. Need olid megad, aga neid lihtsalt ei saa edasi anda (või siis mina ei oska). Ja lähen edasi sellest kohast, kui esimese auto viimase jooksjana oli minu kord starti asuda. Kooraste Suurjärvest Otepääle, 16,2km. Vahetusalas kohtusin Magnusega, kes ootas oma tiimi jooksjat. Esimene kilomeeter oli kiire (5:45). Edasi veidi aeglasem, kuid minu kohta ikkagi väle. Niiiii palju tõuse. Ausalt - ülesmäge rada oli kordades rohkem, kui allamäge. :) Proovisin pulssi ka veidi piiluda, kuid see oli suht lootusetu üritus. Keskmine pulss oli kõrge. Kuid kuniks enesetunne hea ning tempo rahuldav, ei lasknud ma end sellest väga häirida. Kiriku juurest tuli Anu minuga kaasa. Ja siis oli seal järsk ja kõrge tõus. Ning kuigi ma olin kogu distantsi sibanud, siis sealt ma lõbus enam üles joosta ei suutnud. Loomulikult tuli just siis ürituse ametlik videograaf ja tegi filmi. Miks ei oleks võinud seda filmida, kui ma sibasin. :D Igatahes näitas see viimane tõus, et mu maksimumpulss on ka peale keemiaravi muutunud. Kui vanasti oli see 182 (väidetavalt), siis see tõus tõstis mu pulsi hetkeks 185 löögini. Aga kohale ma jõudsin ning meie teise auto esimene jooksja Sergio läks teele.
Meil paus. Käisime pesus, sõime veidi. Vennas Palytechi esimese autoga saabus just siis, kui meie lahkumas olime.
Esimene auto (meie) võttis vahetuse üle taas Tartus. Ja me olime väga uhked, et meie jooksja jõudis kohale napp paar minutit peale seda, kui vahetusala avati ja suur mass (kes oli, kiiremate tiimide näol, juba ligi tunnikese oodanud) oli just teele läinud. Vaikselt hakkas hämarduma. Kohati ikka jälle väikesed vihmasabinad. Minu järgmine jooksukord jõudis kätte tiba peale südaööd. Änkkülast Jõgevale, 11km. Helkurvest, vilkuritega traksid, helkurpaelad küksisäärtel, pealamp. Olin ehitud nagu jõulupuu. Vahetusalas nägin Ragnarit, kes oma tiimi ootas ja siis oligi aeg sibama hakata. Esimene kilomeeter taas alla kuue minuti ja siis vaikselt edasi. Olin üksi, oli pime, liiklust oli palju vähem, kui päeval suure magistraali ääres, oli jahedam. ilmselt kõik need faktorid mõjutasid seda, et kuigi pulss oli kõrge, oli see madalam, kui päeval. Samas kui tempo väga palju ei kannatanud. Minu suurim hirm oli vasakpööre põlluteele - kuid õnneks oli seal lisaks meie tiimi autole ka teisi ootamas ja kaasa elamas, nii et sain ilusti pööratud ja edasi sibada. Jõgeva linnas sees oli ka elu nagu välja surnud. Välja arvatud siis see raudteeülesõidu äärne plats, kus jooksjate vahetusala oli. Andsime vahetuse taas üle teisele autole (kes oli vahepeal Tartus natuke puhanud) ning suundusime ise Tamsalu spordihoonesse. Saime pesta ning peaaegu kaks tunnikest jõusaali põrandal lõsutada. Kui teised tiimiliikmed ütlesid mitmed, et nad ei saanud üldse magada, siis mul oli küll tunne, et ma pidevalt kuulsin mingeid hääli ja sehkendamist, kuid samaaegselt olin ma mingis unemaailmas. Nii et puhata sain küll. Siis taas asjad kokku ja Väike-Maarja poole, et meie auto saaks jooksu üle võtta ning teise auto jooksjad Kõrvemaale magama lasta. Kui esimesel jooksjal oli normaalne hommik, siis teine etapp oli vaheldumisi vihma ja päikesekiirte ning äikesehoiatusega. Ja tõusis meeletult tugev tuul (mis jäi suht lõpuni välja). Kuid selleks ajaks, kui mina alustasin oma viimast vahetust Jänedalt Kõrvemaale, 11,4km, olid pilved kadunud ja päike säras rõõmsalt. Vahetusala läbis meie tiim viimasena. Väga vähe meie ees oli Samsungi tiim, kuid sel hetkel olid nad ikkagi ees. Samas teadsime me kõik, et nende jooksja on vigastatud ning kõnnib (ja sedagi üsna raskelt). Umbes kilomeetri pärast sain ma ta kätte ja läksin mööda. Aegviidu jaamas suutsin rajaga eksida. Kuna vaid nädal tagasi me sealsamas matkasime, siis olin kuidagi väga kindel, et pean raudtee ületama jalakäijate ala kaudu. Õnneks võtsid tüdrukud mu rajalt maha ning suunasid autoülesõidule tagasi. Lisamaa oli nap mõnisada meetrit. Kuid niipalju ajas see mind natuke närvi küll, et järgmises kohas, mis kahtlane tundus, jäin ma seisma ning otsisin moobiilist välja jooksu reaalaja faili ning vaatasin, kust rada läheb. Ajakulu umbes 40 sekundit, kuid meelerahu terve tunni eest. Järgmises punktis sain tüdrukutelt lisaks veele ka ühe oliivi. Oi mul oli seda tarvis. :) Ja siis märkasin ma silmanurgast, et tagumine jooksja läheneb. Mõtlesin, et "oi, jalg terveks saanud", kuid kui ta vastalt enne autodeni jõudmist (ehk joogipunkti) mulle järgi jõudis, selgus, et nende tiim oli teinud kohtunike loal vahetuse ning vigastatud noormehe asemel oli minuga koos rajal ilus ja väga kärme neiu. Ütlesin meie autole "Sorry, aga ma ei suuda tempot hoida". Kuid see meeldiv neiu ei jooksnud eest ära. Ta julgustas, rääkis, aitas, innustas. Ta oli kpgu aeg olemas ning tulemuseks olid ilmselt kaks peaaegu kiireimat kilomeetrit nende päevade jooksul, mis kulmineerusid umbes kolmesaja meetrise päris korraliku lõpuspurdiga. Andsin vahetuse üle ning siis oli mul vastas Valdo jäätisega. Issand see oli niiiiiiii hea. Seejärel pakkis Playtech tiimi autosse ja suundus Tallinna lõpetama. Meie aga läksime pessu ja pidasime poolteist tundi "joogalaagrit" päikese käes.
Maardus elasime kaasa teise auto viimasele vahetuspunktile (ennem tegime veel ka paar joogipunkti) ning Tallinna poole sõitmise ajaks oli meil ka mitu ilusat rukkilillepärga. Ei kulunudki üldse liiga palju aega, kui saabus kõigepealt Sportland marketingi tiim ja maksimaalselt viis minutit hiljem kõrvuti TipTopTeod2 ning Tiim Samsungi esindajad. Nii me ka lõpetasime. Meie GPS-seadme kandjad kõrvuti ees ning kaks viimast tiimi üheskoos ja läbisegi nende järel. Kõlaritest "We are the champions" ja mul (nagu ikka) heldimuspisar silmas.
See oli täiesti võrratute emotsioonidega üritus.
Esmaspäevast algas taas tööaeg. Õhtul pakkisime asjad autosse ja sõitsime piigaga Saaremaale meesperele järgi. Töiste toimetamistega oli nii tihe, et jooskma jõudsin taas alles neljapäeval. 8km ja 52min.
Aga mitme inimese peas hakkas jaanipäeval küpsema mõte, et vigastusteks ruumi ei oleks, kuid me saaksime peaaegu pere/ suguvõsa tiimi välja panna üritusele. Ja mitmelegi see mõte meeldib... :) Nii et eks paistab, mis tulevik toob.
