Päris laiselnud ma vahepeal ei ole, kuid jooksude arvutissetõmbamine on tegevus, milleks tuleb "hoogu" võtta. Lisaks olen mõned päevad vabatahtlikuna tööl käinud (kuna tegu on spordiürituse korraldamise kulissidetagusega, siis omamoodi sport seegi :P Igatahes väga nauditav) ja seetõttu ei jõuagi arvutisse enne, kui hilisõhtul. Aga siis tahaks juba rohkem magama.
Kõigepealt ilma kellata - eelmisel reedel tegime väikese rattasõidu. Sellise rahuliku. Pooleteisttunnise.
Kolmapäeval oli tervisejooksu etapp. Poja mängis lastetelgis, tirts oli vankris ja üheskoos me jooksime. Mõnus rahulik tempo, hea oli lobiseda. :) Kokku 4,42km ja aeg 28:45. Kuna jooksu ära ei salvestanud ning pärast veel korduvalt põnn kella sisse-välja lülitas, näitab graafik aiateibaid. :) http://connect.garmin.com/activity/109711850
Jooksujärgselt tutvusime veel kiirelt "Sis" jookide ja geelidega. Minu huvi oli puht-praktiline. Kuna nemad on väljas ka Tallinna maratonil, siis oleks ju hea teada, kas võib endale kasutamist lubada või mitte (ääremärkus, ma ei ole just paljusid geele proovinud, kuid siiani on kõik mul südame pahaks ajanud või seedimise sassi keeranud). Njah - ega seegi geel tea mis maitseelamus ei olnud, aga vähemasti jäi sisikond paigale. Sidrunijook mulle ei maitse, kuid laimimaitseline oli väga hea. :)
Neljapäeval ühendasin meeldiva kasulikuga. Peale tööd võtsin jalad selga ja sibasin lasteaia poole, et poja ära tuua. Kuna kell liikus armutult, siis Maarjamäe servale jõudes liikusin edasi bussiga, kuid selmet sain joostud 52min ja 8,4km. http://connect.garmin.com/activity/109711833
Täna oli Ülemiste järve jooks!
Hommikul küll mingit tunnet ei olnud. Olin nii unine, et veel stardikoridoris soojendusvõimlemise ajal haigutasin suure suuga ja süüdimatult mitu korda. Aga järjekorras...
Kohale liiklesime ratastega. Natuke kahju oli avastada, et rattaparkla oli valveta (sest rattalukk oli kodus lapsevankri küljes), kuid leidsin rattale siiski hea koha ning sättisin ta veel nii, et oleks täiesti ilmselgelt arusaadav, et tegu on vana ja väsinud rattaga. :)
Lapsed osalesid lastejooksul. Viimases "segajooksus", kus osalesid kõikide vanuseklasside esindajad, kes oma pundist maha olid jäänud. Poja ütles jooksu lõppedes, et oli hea jooks (mida oli tore kuulda. Mulle tõesti meeldis, et ta ei lasknud end häirida sellest, et enamik lapsi temast ette jõudsid). Neiu jooksis minu näpuotsas. Terve ringi jooksis. Sõrme lahti ei lasknud, virisema ei hakanud. Aga ähkis nagu väike auruvedur. Ja üliuhke oli selle veepudeli üle, mille finišis sai. :)
Ja siis läksin mina soojendusvõimlemisele (milles ma päris palju viilisin) ja siis oligi start.
Kuna soojendusvõimlemise ajal oli rahvas laiali, sättisin end oma arvates suht taha. Aga hiljem selgus, et tegelikult olime otse stardijoone juures ja lihtsalt teised võimlesid eespool. :D Seega alustasin päris eest. Tempo ühel hetkel kiire ja järgmisel momendil olime juba värava juures ning jäime ummikusse. Lahtised kivid, millega teed pinnatud oli, ei teinud jooksu minu jaoks just kõige kergemaks, kuid siiski oli minek mõnus. Tempo püsis ühtlaselt veidi kiirem, kui ma arvanud olin. Pulsivööd ma ei pannund, kuid enesetunde järgi ütleks, et väga madal ta polnud. Samas olla oli väga hea. Tuul oli üsna tugev. Ja see tasakaalustas mõnusalt päikest ja päris paljusid soojakraade. :)
Esimene joogipunkt möödus nagu profil. :P Mul pole kunagi nii head joogipeatust olnud. Ausalt. Hetkeks seisatasin, et võtta topsik ja õngitseda suurest topsist endale jõujooki (mida ei jõutud nii kiirelt välja kallata), siis liikusin edasi ning sain teiselt laualt vee. Sellega oli mõnus spordijoogi maitse suust ära loputada ning ülejäänu krae vahele jahutuseks valada. Kilomeetri aeg tuli selline, et kui poleks teadnud, poleks aru saada olnudki, et joogipaus vahel oli. :) Kuuneda kilomeetri lõpu poole tekkis mu tavapärane enesehaletsuse periood. Jooksu oli veel üsna palju ees, tekkis kartus, et äkki ma ei pea lõpuni vastu. Siis mõtlesin, et vahet ju pole. Minu jooks! Minu enesetunne... Kümnendal kilomeetriposti juures teine joogipeatus. Piirdusin ainult veega. Õnnestus samuti suurepäraselt.
Umbes seitsmendast kilomeetrist alates oli vaid paar inimest selja tagant tulemas, kes mööda läksid. Ümberringi püsisid tuttavad seljad-dressid-mütsid (mis kelleltki silma hakkas ;) ). Mõnest möödusin ise. Mida aeg edasi, seda rohkematest möödusin. Üheteistkümnes kilomeeter ja tee keerab metsa vahele. Kaks ja pool kilomeetrit üsna korralikke künkaid, puujuuri ja lahtist liiva. Ning minu piirituks üllatuseks ning imestuseks ma tunnen, et ma tõsti jaksan. Tempo aeglustub vaid märgatavalt. Mul on mõnus küngastest üles minnes. Ning järjest rohkematest ma möödun. Paljud on sellised, keda olen eelnevalt näinud minust möödumas, kuid on ka selliseid, kes eestpoolt jäänud. Veidi raske on puude vahel käbidega kaetud pinnasel möödumiskohta leida, kuid mul on tunne, nagu oleksid mul tiivad. Lippan mööda ka ühest tädist, keda talvel spordisaalis alati jooksmas nägin. Ta on hea jooksja. Korraks tekib tunne, et äkki pingutan ikkagi üle... Kaksteist kilomeetrit täis, mul jagub indu. Veidi hakkab hetketi õhku väheks jääma, kuid kuna siiani olen vaid läbi nina hinganud, siis pole probleemi üle kahe-kolme tõmbe suu kaudu lisa võtta. Kolmeteistkümnenda kilomeetri silt ja ma tean, et ma ei pingutanud üle. Selle viimase kilomeetri jõuan kindlalt lõpuni. Metsa vahelt Veejaama majadealale sisenedes tekib veel kord "tiivatunne". Jalad lisavad iseenesest kiirust. Üks juba lõpetanud noormees tuleb vastu ja hõikab, et "juurde-juurde. Ikka kõigist mööda, mis see sada meetrit enam!". Tegelikkuses on lõpuni küll veel umbes nelisada meetrit, kuid vahet ei ole. Ma jaksan, mul on hea olla.
Kella muidugi unustan kohe kinni panna, kuid sellest hoolimata on aeg minu jaoks hea. Kell näitab 13,7km ja aeg umbes 1h21min. http://connect.garmin.com/activity/109711811
Mu elu parim jooks ilmselt. Harjumatu, aga ülimõnus on lõpule lähenedes tunda, et ma jaksan veel küll! :)
Saturday, August 27, 2011
Friday, August 19, 2011
19.august - Veel üks tavapärasest pikem ring
Kolmapäeval oli tuhat toimetust ning tervisejooksule ei jõudnud. Eile hommikul aga tegime kiire kontrolli ning selgus, et mitte keegi meie võistkonnast ei olnud jõudnud. :ahjaa: Veidi hiljem tuli siiski info, et kaks inimest lähevad.
Õhtul siis sättisin end valmis. Kuna mehel pidi tähtis kõne olema, siis teadsin, et lähen jooksma vankriga. Ning jätsin pulsivöö panemata. Mis sellest ikka vaadata, kui vankriga läbimiseks mittemõeldud rajal rassides pulss taevasse tõuseb. :D Viimasel minutil aga selgus, et mehe kõne jääb ära. Seega jooksin üksi ja vabalt. Natuke kiirustasin, et õigeks ajaks tagasi jõuda, kuid mitte liiga. Olemine mõnus. Kuna neljapäeviti on rajal enamasti tervisekõndijad ja ma mõned minutid enne ametlikku algust kohale jõudsin, siis olin igatahes esimene, kes üle finišijoone astus. :P
Kolm ja pool kilomeetrit ning aeg 21:14 http://connect.garmin.com/activity/107687240
Täna hommikul siis jälle põnnid lasteaeda ja ise jooksma. Võib olla seetõttu, et eelmisest päris pikast jooksust vaid neli päeva möödas. Võib-olla millegi muu pärast, kuid väike väsimus oli sees. Ilm täna otseselt ei soosinud. Tuul oli suhteliselt tugev ja puhus vastu ka mere ääres (mitte ainult Lasnamäe serval). Valdavalt paistis päike. Mis oli omamoodi veider - taevas oli pilverüngastest paks, kuid minu peale paistis ikkagi erk ja soe päike. :P Kahe erandiga - kui Lillepi pargist läbi jooksin, sadas vihma, mis lõppes sisuliselt koheselt peale promenaadile jõudmist. Ja mõned hetked peale tornide väljakule jõudmist hakkas taas sadama. Ning sealt jooksin siis sisuliselt koju välja saadetuna vihmast.
Kaheteistkümnenda kilomeetri lõpupoole mulle helistati ning ilmselt läks telefoni õngitsedes kell kinni. Tööle panin selle uuesti peale kõne lõppu, seega umbes pool kilomeetrit jäi nii ajas kui ka distantsis kajastumata. Ja üsna kohe peale kõne lõppu saabus "suur laiskus". Sellest hetkest peaaegu lõpuni välja võitlesin ma tüdimusega ning tahtmisega kiirelt koju pääseda. Natuke uhke ka, et siiski vastu pidasin. Natuke kahju, et selle kehva tuju pärast paarist kohast umbes sajameetrised otseminekud tegin (näiteks Šnelli tiigi ääres). Kui ei oleks teinud, oleksin 20km kokku saanud. Kesklinnas (peamiselt siis alates 16'dast kilomeetrist) jäin jälle päris pikalt fooride taha. Kuid kui vaadata kella pealt keskmist liikumise aega, siis on heameel tõdeda, et jooksutempo väga ei aeglustunudki. :)
Üldine tempo siiski nõmedalt aeglane ja pulss ebameeldivalt kõrgevõitu. Aga mis ma ikka virisen - selline see olukord praegu on ja siis tuleb lihtsalt mängida selliste kaartidega, mis hetkel käes. :)
Kokku 19,25km (pluss umbes 500m) ja aeg 2:02:24 (pluss umbes kolm minutit, ütleb telefon kõne ajaks). http://connect.garmin.com/activity/107687227
Õhtul siis sättisin end valmis. Kuna mehel pidi tähtis kõne olema, siis teadsin, et lähen jooksma vankriga. Ning jätsin pulsivöö panemata. Mis sellest ikka vaadata, kui vankriga läbimiseks mittemõeldud rajal rassides pulss taevasse tõuseb. :D Viimasel minutil aga selgus, et mehe kõne jääb ära. Seega jooksin üksi ja vabalt. Natuke kiirustasin, et õigeks ajaks tagasi jõuda, kuid mitte liiga. Olemine mõnus. Kuna neljapäeviti on rajal enamasti tervisekõndijad ja ma mõned minutid enne ametlikku algust kohale jõudsin, siis olin igatahes esimene, kes üle finišijoone astus. :P
Kolm ja pool kilomeetrit ning aeg 21:14 http://connect.garmin.com/activity/107687240
Täna hommikul siis jälle põnnid lasteaeda ja ise jooksma. Võib olla seetõttu, et eelmisest päris pikast jooksust vaid neli päeva möödas. Võib-olla millegi muu pärast, kuid väike väsimus oli sees. Ilm täna otseselt ei soosinud. Tuul oli suhteliselt tugev ja puhus vastu ka mere ääres (mitte ainult Lasnamäe serval). Valdavalt paistis päike. Mis oli omamoodi veider - taevas oli pilverüngastest paks, kuid minu peale paistis ikkagi erk ja soe päike. :P Kahe erandiga - kui Lillepi pargist läbi jooksin, sadas vihma, mis lõppes sisuliselt koheselt peale promenaadile jõudmist. Ja mõned hetked peale tornide väljakule jõudmist hakkas taas sadama. Ning sealt jooksin siis sisuliselt koju välja saadetuna vihmast.
Kaheteistkümnenda kilomeetri lõpupoole mulle helistati ning ilmselt läks telefoni õngitsedes kell kinni. Tööle panin selle uuesti peale kõne lõppu, seega umbes pool kilomeetrit jäi nii ajas kui ka distantsis kajastumata. Ja üsna kohe peale kõne lõppu saabus "suur laiskus". Sellest hetkest peaaegu lõpuni välja võitlesin ma tüdimusega ning tahtmisega kiirelt koju pääseda. Natuke uhke ka, et siiski vastu pidasin. Natuke kahju, et selle kehva tuju pärast paarist kohast umbes sajameetrised otseminekud tegin (näiteks Šnelli tiigi ääres). Kui ei oleks teinud, oleksin 20km kokku saanud. Kesklinnas (peamiselt siis alates 16'dast kilomeetrist) jäin jälle päris pikalt fooride taha. Kuid kui vaadata kella pealt keskmist liikumise aega, siis on heameel tõdeda, et jooksutempo väga ei aeglustunudki. :)
Üldine tempo siiski nõmedalt aeglane ja pulss ebameeldivalt kõrgevõitu. Aga mis ma ikka virisen - selline see olukord praegu on ja siis tuleb lihtsalt mängida selliste kaartidega, mis hetkel käes. :)
Kokku 19,25km (pluss umbes 500m) ja aeg 2:02:24 (pluss umbes kolm minutit, ütleb telefon kõne ajaks). http://connect.garmin.com/activity/107687227
Monday, August 15, 2011
15.august - Aeglane, aga visa
Täna siis jooksma. Eile õhtul pidin minema, aga elu oma reaalsuses tuli vahele ning jätsin ära. Lubasin mehele pühalikult, et lähen täna hommikul. Tema küsis, et mis siis kui vihma sajab ja mina ütlesin, et väike vihm mind ei peata... :)
Hommik. Õnneks ei saja. Pisikest piigat taas lastehoiu ei taheta, sest jällegi on üks kasvatajatest haigestunud, kuid õnneks on mehel töö juures praegu veidi vabam ja siis tegimegi nii, et viisime kõik koos poja lasteaeda, mees läks tirtsuga mängima ning mina hakkasin jooksma. Mõned vihmapiisad tulid, kuid see lõppes üsna ruttu. Ja seejärel oli sisuliselt ideaalilm jooksmiseks. Päike ei paistnud. Sooja umbes 18 kraadi, tuul olemas, kuid marginaalne (isegi mere ääre ei olnud minu suureks üllatuseks üldse tugevat tuult, üksnes paar järsemat iili). Õhk oli nii niiske, et vahepeal tundis seda niiskust jooses. Mõnes kohas oli udu. No mida sa hing veel tahad.
Olin oma kaks pisikest veepudelit ka kaasa võtnud ja seega enda arvates väga hästi varustatud. Jooksma hakates selgus aga, et kuigi pulsivöö oli mul ilusti ümber pandud, polnud sellest kasu, sest kella olin maha unustanud hommikusekelduste käigus. Mees ütleb, et ma olen natuke tehnikast sõltuvuses. :P Ma ise nii ei arva. Kõrvaklapid jäid ka maha (nagu enamasti) aga sellest ma puudust ei tundnud. Nii palju on ju vaadata ja mõelda jooksu ajal. Aga vot kell... Ma ei pea seda tehnikavidinaks. Lihtsalt natuke kurb on joosta, kui ei ole aimu ka, kui kiirelt liigud, kaua aega kulunud on...
Alustasin siis lasteaia juurest ning läksin ringile, mida jooksin sageli siis, kui veel sealkandis elasime. Minu "suur ring". Pooleteise aasta jooksul, mil ma seda jooksnud ei olnud, oli päris palju muutunud. Pooleliolevad majad lõpuni ehitatud, valmis majadesse sisse kolitud. Mõnes kohas hekid nii kõrgeks kasvanud, et üle enam piiluda ei saanud. Jõe ääres olid puuoksad niimoodi rattaraja kohale kasvanud ühes kohas, et isegi minusugune päkapikk ei mahtunud alt läbi nagu varem. Mõni asi oli siiski ka muutumatuks jäänud - näiteks Lasnamäe serval puhuv tuul, mis on alati vastu. :D
Kui oma suure ringiga valmis sain, siis jätkasin marsruuti, mida aasta tagasi sageli jooksin. Minu jooks "lasteaiast koju". Kesklinna jõudes oli päris mitu seisakut - fooride pärast, turistigruppide pärast ning ühele hädasolevale paarile juhatasin teed maabussijaama. Päris koju ma jooksuga ei jõudnud, sest mehel tuli üks tähtis kiire asi ning kaheksasada meetrit enne lõppu võttis ta mind rajalt maha. :)
Ajasin nüüd delfi ja maanteeameti kaartides veidi sõrmega järge ning pakuksin, et tänane jooksutiir tuli kokku 18 kilomeetrit (pluss-miinus natuke). Aega läks umbes-täpselt kaks tundi. Mis ütleb arvutades, et tempo oli aeglane. Aeglasem, kui oleks pidanud. Aga eks see oli ka põhjus, miks mul nii hea olla oli ja miks ma üldse väsimust ei tundnud.
Igatahes lähen nüüd 11.septembrile vastu palju kindlama tundega. Paremat aega sel aastal ilmselt ei tule, aga usun, et jooks tuleb mõnusam. :)
Hommik. Õnneks ei saja. Pisikest piigat taas lastehoiu ei taheta, sest jällegi on üks kasvatajatest haigestunud, kuid õnneks on mehel töö juures praegu veidi vabam ja siis tegimegi nii, et viisime kõik koos poja lasteaeda, mees läks tirtsuga mängima ning mina hakkasin jooksma. Mõned vihmapiisad tulid, kuid see lõppes üsna ruttu. Ja seejärel oli sisuliselt ideaalilm jooksmiseks. Päike ei paistnud. Sooja umbes 18 kraadi, tuul olemas, kuid marginaalne (isegi mere ääre ei olnud minu suureks üllatuseks üldse tugevat tuult, üksnes paar järsemat iili). Õhk oli nii niiske, et vahepeal tundis seda niiskust jooses. Mõnes kohas oli udu. No mida sa hing veel tahad.
Olin oma kaks pisikest veepudelit ka kaasa võtnud ja seega enda arvates väga hästi varustatud. Jooksma hakates selgus aga, et kuigi pulsivöö oli mul ilusti ümber pandud, polnud sellest kasu, sest kella olin maha unustanud hommikusekelduste käigus. Mees ütleb, et ma olen natuke tehnikast sõltuvuses. :P Ma ise nii ei arva. Kõrvaklapid jäid ka maha (nagu enamasti) aga sellest ma puudust ei tundnud. Nii palju on ju vaadata ja mõelda jooksu ajal. Aga vot kell... Ma ei pea seda tehnikavidinaks. Lihtsalt natuke kurb on joosta, kui ei ole aimu ka, kui kiirelt liigud, kaua aega kulunud on...
Alustasin siis lasteaia juurest ning läksin ringile, mida jooksin sageli siis, kui veel sealkandis elasime. Minu "suur ring". Pooleteise aasta jooksul, mil ma seda jooksnud ei olnud, oli päris palju muutunud. Pooleliolevad majad lõpuni ehitatud, valmis majadesse sisse kolitud. Mõnes kohas hekid nii kõrgeks kasvanud, et üle enam piiluda ei saanud. Jõe ääres olid puuoksad niimoodi rattaraja kohale kasvanud ühes kohas, et isegi minusugune päkapikk ei mahtunud alt läbi nagu varem. Mõni asi oli siiski ka muutumatuks jäänud - näiteks Lasnamäe serval puhuv tuul, mis on alati vastu. :D
Kui oma suure ringiga valmis sain, siis jätkasin marsruuti, mida aasta tagasi sageli jooksin. Minu jooks "lasteaiast koju". Kesklinna jõudes oli päris mitu seisakut - fooride pärast, turistigruppide pärast ning ühele hädasolevale paarile juhatasin teed maabussijaama. Päris koju ma jooksuga ei jõudnud, sest mehel tuli üks tähtis kiire asi ning kaheksasada meetrit enne lõppu võttis ta mind rajalt maha. :)
Ajasin nüüd delfi ja maanteeameti kaartides veidi sõrmega järge ning pakuksin, et tänane jooksutiir tuli kokku 18 kilomeetrit (pluss-miinus natuke). Aega läks umbes-täpselt kaks tundi. Mis ütleb arvutades, et tempo oli aeglane. Aeglasem, kui oleks pidanud. Aga eks see oli ka põhjus, miks mul nii hea olla oli ja miks ma üldse väsimust ei tundnud.
Igatahes lähen nüüd 11.septembrile vastu palju kindlama tundega. Paremat aega sel aastal ilmselt ei tule, aga usun, et jooks tuleb mõnusam. :)
Monday, August 8, 2011
8.august - Aeg lendab, mina jään maha
Augusti algus läks üsna nässu.
Kõigepealt oli terve pere haige (mina ei tea, kuidas lapsed nii kõbusad suutsid olla, sest kui viirus lõpuks minuni jõudis, siis oli mul niiiiiiii halb olla, et nuta peatäis ja sure maha - no ei hakka parem), siis plaanisin teisipäeva õhtul jooksma minna, kuid mehel tulid tööülesanded ja oli poole ööni ära. Siis tahtsin kolmapäeva hommikul jooksuringile minna, kuid lastehoius oli kasvataja haigeks jäänud ja kuna meie trits on ainult proovimas/tutvumas, siis ei olnud temale tol päeval mingit hoidu ja tulime koos koju tagasi. Õhtul taas mehel tegemised ning ka tervisejooks jäi ära.
Neljapäeva hommikul samuti jooksma ei saanud, kuid õhtul lõpuks võtsime terve pere kokku ja läksime Harku metsa tervisejooksu etappi järgi tegema. Mina jooksin, mees käutas tirtsukest ning poja sõitis rattaga. Esialgu mõtlesin, et proovin joosta viis kilomeetrit alla poole tunni. Õnnestus. Aga kuna neljas kilomeeter läks veidi aeglasem, siis oli nii suur "hirm", et läheb kauem ja kokkuvõttes "lidusin" viienda kilomeetri ikka päris kiirelt. Jõudsin perele järgi, tegin teise ringi lõpuni ning siis jooksin neile uuesti vastu. Sain täpselt kaheksa kilomeetrit. Panin kella kinni, kuid tegelikult oleks võinud ka tööle jätta, sest viimased nelisada+ meetrit lükkasin joostes poja ratast. :)
8km, 48min http://connect.garmin.com/activity/104196518
Reede hommikul edenesid kodused toimetused kuidagi nii hästi, et otsustasin siiski ka jooksutiiru teha. Esimesi samme seades mõtlesin, et maraton läheneb, peaks hakkama natuke pikemaid otsi tegema. Seega võtsin otsuse sibada vähemalt üheksa kilomeetrit ning natuke edasi mõtlesin, et olgu siis juba kümme täis... Lippasin Stroomi ranna poole. Päike paistis ja üsna soe oli. Seitsmendal kilomeetril hakkas väike tüdimus tekkima. Mitte väsimus, vaid just tüdimus. Olin iseenda peale pahane, et joogipudelit kaasa ei võtnud. Kümme kilti ei ole üldiselt probleem joogita joosta, kuid kui väljas on ikka üle 24 soojakraadi ja päike lõõskab, siis tekib janu veidi varem... Siiski sain endaga hakkama, jooksin plaani pidi ja veidi peale ka ja kui 1h 12min peale alustamist koju jõudsin, näitas kell distantsiks 11,2km. http://connect.garmin.com/activity/104196505
Nädalavahetus oli täis sporti, kuigi ma ise ei teinud midagi. Pühajärvel oli ju triatlon ning pühapäeval oli abikaasa rajal. Pakkusin moraalset tuge ja õppisin pildistamist (natuke). Inimesed on ikka fantastiliselt tublid!
Täna (esmaspäeva) õhtul käisin elus esimest korda JK Sarma seerjajooksude sarjas kaasa löömas. Distantsiks üks kilomeeter. :D No ma olin ikka konkurentsitult viimane. :D Aga mulle elati sündsalt kaasa (ilmselt tänu sellele, et ma alaliselt ei osale - täna polnud ju probleemi see minutike oodata, mis ma aeglasem olin, aga kümne kildi peale veerand tundi mingit jokutajat oodata oleks ilmselt veidi nüri isegi nende arvates. :P ). Igatahes oli jube lahe üritus ning ma jooksin ilmselgelt oma elu kõige kiirema kilomeetri. :)
Et siis 1km, aeg 4:26 http://connect.garmin.com/splits/104971567
Kõigepealt oli terve pere haige (mina ei tea, kuidas lapsed nii kõbusad suutsid olla, sest kui viirus lõpuks minuni jõudis, siis oli mul niiiiiiii halb olla, et nuta peatäis ja sure maha - no ei hakka parem), siis plaanisin teisipäeva õhtul jooksma minna, kuid mehel tulid tööülesanded ja oli poole ööni ära. Siis tahtsin kolmapäeva hommikul jooksuringile minna, kuid lastehoius oli kasvataja haigeks jäänud ja kuna meie trits on ainult proovimas/tutvumas, siis ei olnud temale tol päeval mingit hoidu ja tulime koos koju tagasi. Õhtul taas mehel tegemised ning ka tervisejooks jäi ära.
Neljapäeva hommikul samuti jooksma ei saanud, kuid õhtul lõpuks võtsime terve pere kokku ja läksime Harku metsa tervisejooksu etappi järgi tegema. Mina jooksin, mees käutas tirtsukest ning poja sõitis rattaga. Esialgu mõtlesin, et proovin joosta viis kilomeetrit alla poole tunni. Õnnestus. Aga kuna neljas kilomeeter läks veidi aeglasem, siis oli nii suur "hirm", et läheb kauem ja kokkuvõttes "lidusin" viienda kilomeetri ikka päris kiirelt. Jõudsin perele järgi, tegin teise ringi lõpuni ning siis jooksin neile uuesti vastu. Sain täpselt kaheksa kilomeetrit. Panin kella kinni, kuid tegelikult oleks võinud ka tööle jätta, sest viimased nelisada+ meetrit lükkasin joostes poja ratast. :)
8km, 48min http://connect.garmin.com/activity/104196518
Reede hommikul edenesid kodused toimetused kuidagi nii hästi, et otsustasin siiski ka jooksutiiru teha. Esimesi samme seades mõtlesin, et maraton läheneb, peaks hakkama natuke pikemaid otsi tegema. Seega võtsin otsuse sibada vähemalt üheksa kilomeetrit ning natuke edasi mõtlesin, et olgu siis juba kümme täis... Lippasin Stroomi ranna poole. Päike paistis ja üsna soe oli. Seitsmendal kilomeetril hakkas väike tüdimus tekkima. Mitte väsimus, vaid just tüdimus. Olin iseenda peale pahane, et joogipudelit kaasa ei võtnud. Kümme kilti ei ole üldiselt probleem joogita joosta, kuid kui väljas on ikka üle 24 soojakraadi ja päike lõõskab, siis tekib janu veidi varem... Siiski sain endaga hakkama, jooksin plaani pidi ja veidi peale ka ja kui 1h 12min peale alustamist koju jõudsin, näitas kell distantsiks 11,2km. http://connect.garmin.com/activity/104196505
Nädalavahetus oli täis sporti, kuigi ma ise ei teinud midagi. Pühajärvel oli ju triatlon ning pühapäeval oli abikaasa rajal. Pakkusin moraalset tuge ja õppisin pildistamist (natuke). Inimesed on ikka fantastiliselt tublid!
Täna (esmaspäeva) õhtul käisin elus esimest korda JK Sarma seerjajooksude sarjas kaasa löömas. Distantsiks üks kilomeeter. :D No ma olin ikka konkurentsitult viimane. :D Aga mulle elati sündsalt kaasa (ilmselt tänu sellele, et ma alaliselt ei osale - täna polnud ju probleemi see minutike oodata, mis ma aeglasem olin, aga kümne kildi peale veerand tundi mingit jokutajat oodata oleks ilmselt veidi nüri isegi nende arvates. :P ). Igatahes oli jube lahe üritus ning ma jooksin ilmselgelt oma elu kõige kiirema kilomeetri. :)
Et siis 1km, aeg 4:26 http://connect.garmin.com/splits/104971567
Subscribe to:
Posts (Atom)