Eile otsustasin jooksma minna. Mis tegelikkuses tähendas seda, et tulime tirtsuga töölt ja lasteaiast, tegime söögi, nosisime kõhu täis ... Ja umbes tund hiljem jooksma minnes sai meeldetuletust fakt, et tund peale sööki on liiga lühike aeg. Kuna teise korruse akna taga oli temperatuur 0,5 kraadi, toppisin jalga pikad püksid. Palav hakkas, kuid tempo oli tänu söömisele nii vaevaline, et lühikeste pükste jaoks oleks seda ikka vähe olnud. Maapind oli libe, aga täiesti talutavalt. Teisi jooksjaid näha ei olnud (ilmselt oli kell juba liiga palju).
6,2km ja 41min.
Täna uuesti. Poja jäi koju sööki valvama ja tuld kinni keerama ja mina läksin sibama. Akna taga 2,5 kraadi. Peale väikest kõhklust valisin lühikesed püksid. Ja see oli oi-kui-õige valik. Esimene kilomeeter läks liiga kiirelt, sest algul oli veidi jahe ja siis tuli tempot arendada. Seejärel juba veidi aeglasemalt. Kolmandal kilomeetril kaotas kell tunnelis satelliidid ja mina kaotasin 100m. Mõnes mõttes oli täna palju raskem joosta, kui eile. Maapind oli niiske ja sula, kuid täiesti müstilistel hetkedel, täiesti ootamatutes kohtades ei olnud jalal maha pannes toetuspinda...
6,2km ja 40min.
Tuesday, December 15, 2015
Sunday, December 13, 2015
13. detsember - Vihmas ja tuules, vihmas ja tuules...
Mitte küll väga edumeelselt, kuid ta liigub siiski.
Laupäev, 05.detsember. Torm oli. Vihma sadas ja tuul oli tugev. Temperatuur siiski piisav lühikeste pükste jaoks ja tõe huvides peab mainima, et tegelikult seal vihma ja tuule sees olles ei olnudki enam niiväga hull, kui aknast vaadates karta oleks võinud... Enesetunne üllatavalt mõnus ja samm sättis end viimase aja keskmisest veidi kiiremakski. Uuel kellal võtsin piiksud maha, kuid tal on mõnus lisavariant - vibra. Mis tähendab, et kui kilomeeter täis saab, siis ta "sumiseb ja põriseb" käe peal. Ja kui piiksu võis varem väga kergelt kõrvust mööda lasta, siis vibrat panen ikka tähele. Ja kui juba esimene kilomeeter on suht koht mõnusa enesetundega ja normaalse tempoga, siis... Litsume aga juurde. :)
Teisipäev, 08.detsember. Vahelduse mõttes oli ainult vihm, tuult ei olnud. Üle pika aja tundsin ma joostes mõnu. Veider. Tempo päris kärme, aga hea oli. Veidi-veidi pikem jooks - autol oli bensiinimõõdik punases ja lippasin tanklast läbi, et vaadata, kas on soodushind või mitte.
Neljapäev, 10.detsember. Tõusev tuul ja vihm. Veidi kehvem, kui eelnevad korrad. Endiselt oli piisavalt soe lühikeste pükste jaoks, kuid tuul kuidagi "peksis" ja eriti Järvevana äärt pidi tagasi kodu poole sibades olid silmad kissis ja poolkinni, et üldse midagi näha. Kõht kippus ka oma elu elama taas, seepärast ringi pikendama ei hakanud ja panin Renniotsa tunnelist otse kodu poole.
Nädalavahetus mõõdus jõulutunde tähe all, mis tähendas seda, et laupäeva veetsime poolenisti autos, sõites Tartu ja tagasi. Tore päev, kuid ei mingit liikumist. Pühapäeval oleks võinud, kuid tuju oli veidi niru ja siis käisime kuuske ostmas ja nädala söögikraami kokku ostmas ja piparkoogid ja õhtusöök ja...
Täna võib-olla proovin.
Laupäev, 05.detsember. Torm oli. Vihma sadas ja tuul oli tugev. Temperatuur siiski piisav lühikeste pükste jaoks ja tõe huvides peab mainima, et tegelikult seal vihma ja tuule sees olles ei olnudki enam niiväga hull, kui aknast vaadates karta oleks võinud... Enesetunne üllatavalt mõnus ja samm sättis end viimase aja keskmisest veidi kiiremakski. Uuel kellal võtsin piiksud maha, kuid tal on mõnus lisavariant - vibra. Mis tähendab, et kui kilomeeter täis saab, siis ta "sumiseb ja põriseb" käe peal. Ja kui piiksu võis varem väga kergelt kõrvust mööda lasta, siis vibrat panen ikka tähele. Ja kui juba esimene kilomeeter on suht koht mõnusa enesetundega ja normaalse tempoga, siis... Litsume aga juurde. :)
Teisipäev, 08.detsember. Vahelduse mõttes oli ainult vihm, tuult ei olnud. Üle pika aja tundsin ma joostes mõnu. Veider. Tempo päris kärme, aga hea oli. Veidi-veidi pikem jooks - autol oli bensiinimõõdik punases ja lippasin tanklast läbi, et vaadata, kas on soodushind või mitte.
Neljapäev, 10.detsember. Tõusev tuul ja vihm. Veidi kehvem, kui eelnevad korrad. Endiselt oli piisavalt soe lühikeste pükste jaoks, kuid tuul kuidagi "peksis" ja eriti Järvevana äärt pidi tagasi kodu poole sibades olid silmad kissis ja poolkinni, et üldse midagi näha. Kõht kippus ka oma elu elama taas, seepärast ringi pikendama ei hakanud ja panin Renniotsa tunnelist otse kodu poole.
Nädalavahetus mõõdus jõulutunde tähe all, mis tähendas seda, et laupäeva veetsime poolenisti autos, sõites Tartu ja tagasi. Tore päev, kuid ei mingit liikumist. Pühapäeval oleks võinud, kuid tuju oli veidi niru ja siis käisime kuuske ostmas ja nädala söögikraami kokku ostmas ja piparkoogid ja õhtusöök ja...
Täna võib-olla proovin.
Friday, December 4, 2015
04.detsember - Kaua tehtud kaunikene...
Kõigepealt rõõmusõnum - ma sain endale uue kella!!!
Ok, tegelikult ei saanud. Ostsin. Ja olin selleks sammuks sunnitud, sest mu kallis pisike Garmin pani veidi peale maratoni pildi tasku. Ning tundub, et igaveseks. Käisime üks õhtu koos jooksmas, kõik oli tore nagu ikka. Aga järgmisel päeval, kui tahtsin andmeid töö juures arvutisse sikutada, kellake enam ellu ei ärganud.
Mitu nädalat ikka aeg-ajalt proovisin, aga miski ei aidanud. Ja siis hakkasin vaikselt ringi vaatama. Tegelikult oleksin tahtnud samasugust. Aga elu paradoks on ilmselt see, et heade asjade eest nööritakse. Seda mudelit ei toodeta ju enam mitu aastat. Oleksin võinud saada "refubriched" variandi (millel ei ole ju mingit häda ja oleks täiesti hea variant olnud), aga... See oleks maksnud samapalju ning isegi natuke rohkem, kui kaks põlvkonda noorem Garmini veekundel mudel. Lugesin arvustusi, mõtlesin, arvutasin... Ja otsustasin lõpuks noorema (ja odavama) kasuks. Nii et minu uus sõber kannab nime Garmin Forerunner 910XT ja me oleme päris head sõbrad. Kellaga.
Oma kodulehe on Garmin nii ära "moderniseerinud, et esimesel nädalal peale kella kättesaamist ma ainult nutsin õhtul peale jooksu kodus - tee, mida tahad, aga andmeid kellast arvutisse ei saa. Tuleb mingi lisavidin installida, mis "teeb kogu töö ise ära"... Peaks tegema, aga no (pagan võtaks) ei tee! Lauaarvutis on programmijupp olemas kuid ei tööta (kõik juhenidid ütlevad, et "toimib automaatselt"). Tahvlisse võmbasin androidi-põhise programmijupi - peaks ka "ise töö ära tegema", kui ANT otsik on tahvliga ühendatud ja kolme meetri kaugusel olev kell tööle lülitatud. Ja jällegi - ei miskit. Nuta või naera... Vanad head ja lollikindlad asjad on ikka kõige etemad.
Ükspäev siis googeldasin töö juures veidi ja lõppes asi sellega, et esimest korda elus ma maksin äpi eest... Nüüd on mul vidin, mis ei ole üleüldse väga hea, aga vähemasti ta mingil määral töötab ja ma olen siiani info kellast kätte saanud. Progress peaks tegema elu lihtsmaks, aga selle jamaga pani Garmin küll mööda...
Natuke jooksust ka.
Elu võtab täiega oma, aga kuna teisipäeviti ja neljapäeviti käib meie piiga ujumistrennis ja kallis abikaasa toimetab ta sinna, siis saan ma nendel päevadel otse töölt koju. Ja vähemalt ühel neist päevadest proovin ikka ka jooksma jõuda. Olukord on katastroofiline umbes kaks-kolm esimest kilomeetrit. Kuigi tempo on selline, et kiiremad mehed panevad käies mööda, olen ma väsinud ja ei jaksa üldse. Imede läbi läheb lõpupoole alati kergemaks ja lihtsamaks. Teisipäevane jooks oli kuidagi eriliselt mõnus. Algus oli küll raskem, nagu ikka, aga kergem kui tavaliselt. Tundsin tavapäratult kiire 6:30 kilomeetritempo juures lausa lennukat tunnet. :)
Distantsid on endiselt lühikesed: mingi 6-7 kilomeetrit (sõltuvalt sellest, kas keeran Renniotsa tunnelist kohe kodu poole või siban veidi maad mööda Järvevana äärt edasi ka). Aga vähemasti ma jälle liigun. Ja pean mainima, et 1. detsembril oli lühikeste pükstega jooksmiseks suurepäraselt mõnus õhtu. :)
Ok, tegelikult ei saanud. Ostsin. Ja olin selleks sammuks sunnitud, sest mu kallis pisike Garmin pani veidi peale maratoni pildi tasku. Ning tundub, et igaveseks. Käisime üks õhtu koos jooksmas, kõik oli tore nagu ikka. Aga järgmisel päeval, kui tahtsin andmeid töö juures arvutisse sikutada, kellake enam ellu ei ärganud.
Mitu nädalat ikka aeg-ajalt proovisin, aga miski ei aidanud. Ja siis hakkasin vaikselt ringi vaatama. Tegelikult oleksin tahtnud samasugust. Aga elu paradoks on ilmselt see, et heade asjade eest nööritakse. Seda mudelit ei toodeta ju enam mitu aastat. Oleksin võinud saada "refubriched" variandi (millel ei ole ju mingit häda ja oleks täiesti hea variant olnud), aga... See oleks maksnud samapalju ning isegi natuke rohkem, kui kaks põlvkonda noorem Garmini veekundel mudel. Lugesin arvustusi, mõtlesin, arvutasin... Ja otsustasin lõpuks noorema (ja odavama) kasuks. Nii et minu uus sõber kannab nime Garmin Forerunner 910XT ja me oleme päris head sõbrad. Kellaga.
Oma kodulehe on Garmin nii ära "moderniseerinud, et esimesel nädalal peale kella kättesaamist ma ainult nutsin õhtul peale jooksu kodus - tee, mida tahad, aga andmeid kellast arvutisse ei saa. Tuleb mingi lisavidin installida, mis "teeb kogu töö ise ära"... Peaks tegema, aga no (pagan võtaks) ei tee! Lauaarvutis on programmijupp olemas kuid ei tööta (kõik juhenidid ütlevad, et "toimib automaatselt"). Tahvlisse võmbasin androidi-põhise programmijupi - peaks ka "ise töö ära tegema", kui ANT otsik on tahvliga ühendatud ja kolme meetri kaugusel olev kell tööle lülitatud. Ja jällegi - ei miskit. Nuta või naera... Vanad head ja lollikindlad asjad on ikka kõige etemad.
Ükspäev siis googeldasin töö juures veidi ja lõppes asi sellega, et esimest korda elus ma maksin äpi eest... Nüüd on mul vidin, mis ei ole üleüldse väga hea, aga vähemasti ta mingil määral töötab ja ma olen siiani info kellast kätte saanud. Progress peaks tegema elu lihtsmaks, aga selle jamaga pani Garmin küll mööda...
Natuke jooksust ka.
Elu võtab täiega oma, aga kuna teisipäeviti ja neljapäeviti käib meie piiga ujumistrennis ja kallis abikaasa toimetab ta sinna, siis saan ma nendel päevadel otse töölt koju. Ja vähemalt ühel neist päevadest proovin ikka ka jooksma jõuda. Olukord on katastroofiline umbes kaks-kolm esimest kilomeetrit. Kuigi tempo on selline, et kiiremad mehed panevad käies mööda, olen ma väsinud ja ei jaksa üldse. Imede läbi läheb lõpupoole alati kergemaks ja lihtsamaks. Teisipäevane jooks oli kuidagi eriliselt mõnus. Algus oli küll raskem, nagu ikka, aga kergem kui tavaliselt. Tundsin tavapäratult kiire 6:30 kilomeetritempo juures lausa lennukat tunnet. :)
Distantsid on endiselt lühikesed: mingi 6-7 kilomeetrit (sõltuvalt sellest, kas keeran Renniotsa tunnelist kohe kodu poole või siban veidi maad mööda Järvevana äärt edasi ka). Aga vähemasti ma jälle liigun. Ja pean mainima, et 1. detsembril oli lühikeste pükstega jooksmiseks suurepäraselt mõnus õhtu. :)
Friday, September 18, 2015
SEB Tallinna Maraton 2015
Maraton.
Mis selle kohta siis öelda on. 2012 oli mul enne maratoni kahekuuline trennipaus, mille varjus oli siiski tugev põhi.
Sel aastal oli mul "keskmiselt korra 6km nädalas suremistempos (loe: 6:40-7:10 kilomeetrile)". Ei ole just unistuste ettevalmistus maratonile. Mistõttu olin ilmselt ka olukorras, et esimest korda ma natuke kartsin...
Laupäev oli meil tegus. Lapsed käisid Mõmmijooksul ja osalesid siin ning seal meistersamistel-joonistamistel ja millel iganes. MyFitnessi telgi juures osalesime sõudeergomeetri võistlusel. 200m. Naisi oli sel hetkel veel väga vähe osalenud ja ma sain auväärse teise koha hetkeseisuga (42sek). Aga õhtupoole mööda jalutades oli seal ikka ka päris sportlaseid tõmbamas ning järjekorras nii et tõenäoliselt tehti seal superaegu.
Eelneva kahe nädala jooksul oli mu tervis igast otsast murenenud: seljanärvi põletik, põiepõletik ja kõigele lisaks tugev külmetus. Kaks viimast ei olnud senini päris taandunud. Aga arvestsades mu täielikku vormitust - kui palju halvemaks see üldist olukorda ikka enam teha oleks saanud? Seega ei mingeid kõhkluseid.
Hommikul väike pudru ja natuke uimerdamist ning seadsin sammud kesklinna poole. Mees oli eelmisel peval küsinud, et miks mul on punane kott, aga paljudel teistel roheline. Siis püüdsin mingit teooriat välja mõelda. Hommikul nähes sisuliselt kõiki teisi rohelise kotiga, ei jäänud mul muud üle, kui arvata, et küllap oli juba ette teada, kui niru ma olen ja anti kohe piduritulele vääriline kott ka. :D
Vennas perega valmis, Õelapsed samuti. Üllatavalt soe hommik. Veidi lobisemist ja seadsime sammud stardikoridori.
Vennaga oli juba eelnevalt kokkulepe, et ta võib igal hetkel eest minna, kui jõudu jagub. Ning seda ta tegigi juba üsna kohe. Foorumi juures vist. Jätkasime kahekesi õetütrega. Esialgu lehvisid meie nina ees nii 4:45 kui ka 5:00 õhupallid. Mingil hetkel vajusime vaikselt viie tunni jooksjatest veidi ette (see minu oskamatus grupis joosta - mul on tunne, et astun kohe-kohe kellelegi peale). Tempo oli aeglaselt eeskujulik. Hoidsime mõlemad end vaos (ok, mina rohkem, sest lobisemine on mul veres) ning väga ei jutustanud. Esimestele, kes Pirital vastu tulid, natuke muidugi ikka karjusime ja huilgasime - seda kohe ei saa tegemata jätta. Tagasi tulles hakkas väike väsimus sisse pugema. Noored pakkusid "jahutust" jalgadele, kui loobusin - kartsin, et kui juba esimese ringi ajal seda lasen peale vurtsata jalgadele, siis läheb teine ring väga raskeks. Mingil hetkel Russalka lähedal õtles õetütar, et ta kõnnib veidi - selg valutab jubedalt. Ja minus ei olnud energiat, et temaga koos jääda, vaid liikusin edasi. Lihtsalt, et mitte seisma jääda, sest uuesti liikumahakkamine oleks võinud juba raske olla.
Eelmise aasta Deja Vu - liider möödus, kui olin just Šnelli tiigini jõudnud. Aga järgmiseid ei tulnudki. Sibasin juba mööda Pärnu maanteed Viru ringi suunas, kui Sergei finišisse jõudis. Ning siis olin ma fakti ees, et ma lihtsalt pean vetsu minema. Russalka juures seda tegingi. Ja väljudes nägin 100m eespool joogipunktis viie tunni gruppi. Ja sealt alates algas minu raske osa. Kilomeetri tempo kukkus. Sundisin end siiski jooksma ja üritasin üle olla sellest, et parema jala põlv hakkas veidi valutama. Pirital jõudis mulle järgi poolmaratoni liider. Ja siis kõik teised. Esiti ükshaaval, siis punditi. Siis kambakesti. Proovisin mitte ette jääda ja sibasin. Väga aeglaselt. Ning peale tagasipööret, metsa vahele jõudes, tegin esimese kõnnisammud vahele. Lõppkokkuvõttes ma kõndisin vist päris palju..., aga siiski suht lühikesi otsi, pean ma "enda kaitseks" ütlema.
Ega tegelikult ei olegi palju midagi kirjutada sellest tagasiminekust teisel ringil. Raske oli. Ma olin väsinud, põlv valutas ja pea käis veidi ringi. Aga ma liikusin lõpu suunas.
Kui vahepeal (suvel) olin täiesti kindel, et see jääb minu viimaseks maratoniks, sest kui ma ikka lihtsalt ei jõua jooksma, siis pole ju mõtet... Aga seal vaikselt sibades ja üritades rohkem jooksusammu moodi asja aretada... Liikusid peast läbi mõtted, et... ma peaksin ikka natuke rohkem treenima...
Ahtri tänaval möödus Karin. Kohe peale seda, kui olin mehe-lapsed finiši poole ette saatnud. Ja siis otsustasin, et vanalinna sisse ma tõusu kõnnin (joogipunktist alates) ja seejärel proovin lõpuni joosta. Ja see ka õnnestus. Aeglaselt.
Finišisse jõudsin täpselt kahe poolmaratoni "pundi" vahel, nii et lõpetasin uhkes üksinduses. Sain soojendava kilekese ümber ja medali kaela. Piigalt lilled, nurga tagant pähklid ja spordijoogi. Kiire põige maratonialalt läbi, hetk istumist ja makaronide söömist ja siis läksime juba perega Kaarli kiriku juurde 10km jooksjaid vaatama ja mu töökaaslastele kaasa elama. Ning seejärel tips-taps kodu poole.
https://connect.garmin.com/activity/898346716
Ja igatahes olid sel aastal joogipunktid täiesti suurepäraselt korraldatud. Kõike jagus, kõik oli ilusti väkja pandud ja mis peamine - vabatahtlikud särasid!
Esmaspäeval andis parem põlv veidi tunda. Just trepist käies. Ja peale pikka istumist olid jalad veidi kanged. Kuid kuna meil on töö juures sammuvõistlus hetkel ja tänu maratonile saavutasin ma üllatavalt hea postsiooni, siis käisin esmaspäeva õhtul veel pikal jalutuskäigul. Ning see mõjus väga-väga hästi! Teisipäeval magasin sisse. Tänu tütrekesele küll vaid kümme minutit, kuid ikkagi läks hommik kodus väga kiireks. Alles siis, kui olime autosse jõudnud ja hakkasime lasteaia poole veerema, tuli mulle pähe, et... trepist allatulekul ei olnud mingit muret. Ja nii see oligi - ei valutanud enam põlv, ei olnud mingit muud muret. Väga hea olemine!
Nii et ma tõenäoliselt ikkagi proovin jätkata ning panen end kirja maratonile 2016.
Ma ei luba, et siia regulaarselt kirjutama hakkan, aga praegu vähemalt on mõttepojuke, et proovin taas oma tegemisi veidi kajastada.
Mis selle kohta siis öelda on. 2012 oli mul enne maratoni kahekuuline trennipaus, mille varjus oli siiski tugev põhi.
Sel aastal oli mul "keskmiselt korra 6km nädalas suremistempos (loe: 6:40-7:10 kilomeetrile)". Ei ole just unistuste ettevalmistus maratonile. Mistõttu olin ilmselt ka olukorras, et esimest korda ma natuke kartsin...
Laupäev oli meil tegus. Lapsed käisid Mõmmijooksul ja osalesid siin ning seal meistersamistel-joonistamistel ja millel iganes. MyFitnessi telgi juures osalesime sõudeergomeetri võistlusel. 200m. Naisi oli sel hetkel veel väga vähe osalenud ja ma sain auväärse teise koha hetkeseisuga (42sek). Aga õhtupoole mööda jalutades oli seal ikka ka päris sportlaseid tõmbamas ning järjekorras nii et tõenäoliselt tehti seal superaegu.
Eelneva kahe nädala jooksul oli mu tervis igast otsast murenenud: seljanärvi põletik, põiepõletik ja kõigele lisaks tugev külmetus. Kaks viimast ei olnud senini päris taandunud. Aga arvestsades mu täielikku vormitust - kui palju halvemaks see üldist olukorda ikka enam teha oleks saanud? Seega ei mingeid kõhkluseid.
Hommikul väike pudru ja natuke uimerdamist ning seadsin sammud kesklinna poole. Mees oli eelmisel peval küsinud, et miks mul on punane kott, aga paljudel teistel roheline. Siis püüdsin mingit teooriat välja mõelda. Hommikul nähes sisuliselt kõiki teisi rohelise kotiga, ei jäänud mul muud üle, kui arvata, et küllap oli juba ette teada, kui niru ma olen ja anti kohe piduritulele vääriline kott ka. :D
Vennas perega valmis, Õelapsed samuti. Üllatavalt soe hommik. Veidi lobisemist ja seadsime sammud stardikoridori.
Vennaga oli juba eelnevalt kokkulepe, et ta võib igal hetkel eest minna, kui jõudu jagub. Ning seda ta tegigi juba üsna kohe. Foorumi juures vist. Jätkasime kahekesi õetütrega. Esialgu lehvisid meie nina ees nii 4:45 kui ka 5:00 õhupallid. Mingil hetkel vajusime vaikselt viie tunni jooksjatest veidi ette (see minu oskamatus grupis joosta - mul on tunne, et astun kohe-kohe kellelegi peale). Tempo oli aeglaselt eeskujulik. Hoidsime mõlemad end vaos (ok, mina rohkem, sest lobisemine on mul veres) ning väga ei jutustanud. Esimestele, kes Pirital vastu tulid, natuke muidugi ikka karjusime ja huilgasime - seda kohe ei saa tegemata jätta. Tagasi tulles hakkas väike väsimus sisse pugema. Noored pakkusid "jahutust" jalgadele, kui loobusin - kartsin, et kui juba esimese ringi ajal seda lasen peale vurtsata jalgadele, siis läheb teine ring väga raskeks. Mingil hetkel Russalka lähedal õtles õetütar, et ta kõnnib veidi - selg valutab jubedalt. Ja minus ei olnud energiat, et temaga koos jääda, vaid liikusin edasi. Lihtsalt, et mitte seisma jääda, sest uuesti liikumahakkamine oleks võinud juba raske olla.
Eelmise aasta Deja Vu - liider möödus, kui olin just Šnelli tiigini jõudnud. Aga järgmiseid ei tulnudki. Sibasin juba mööda Pärnu maanteed Viru ringi suunas, kui Sergei finišisse jõudis. Ning siis olin ma fakti ees, et ma lihtsalt pean vetsu minema. Russalka juures seda tegingi. Ja väljudes nägin 100m eespool joogipunktis viie tunni gruppi. Ja sealt alates algas minu raske osa. Kilomeetri tempo kukkus. Sundisin end siiski jooksma ja üritasin üle olla sellest, et parema jala põlv hakkas veidi valutama. Pirital jõudis mulle järgi poolmaratoni liider. Ja siis kõik teised. Esiti ükshaaval, siis punditi. Siis kambakesti. Proovisin mitte ette jääda ja sibasin. Väga aeglaselt. Ning peale tagasipööret, metsa vahele jõudes, tegin esimese kõnnisammud vahele. Lõppkokkuvõttes ma kõndisin vist päris palju..., aga siiski suht lühikesi otsi, pean ma "enda kaitseks" ütlema.
Ega tegelikult ei olegi palju midagi kirjutada sellest tagasiminekust teisel ringil. Raske oli. Ma olin väsinud, põlv valutas ja pea käis veidi ringi. Aga ma liikusin lõpu suunas.
Kui vahepeal (suvel) olin täiesti kindel, et see jääb minu viimaseks maratoniks, sest kui ma ikka lihtsalt ei jõua jooksma, siis pole ju mõtet... Aga seal vaikselt sibades ja üritades rohkem jooksusammu moodi asja aretada... Liikusid peast läbi mõtted, et... ma peaksin ikka natuke rohkem treenima...
Ahtri tänaval möödus Karin. Kohe peale seda, kui olin mehe-lapsed finiši poole ette saatnud. Ja siis otsustasin, et vanalinna sisse ma tõusu kõnnin (joogipunktist alates) ja seejärel proovin lõpuni joosta. Ja see ka õnnestus. Aeglaselt.
Finišisse jõudsin täpselt kahe poolmaratoni "pundi" vahel, nii et lõpetasin uhkes üksinduses. Sain soojendava kilekese ümber ja medali kaela. Piigalt lilled, nurga tagant pähklid ja spordijoogi. Kiire põige maratonialalt läbi, hetk istumist ja makaronide söömist ja siis läksime juba perega Kaarli kiriku juurde 10km jooksjaid vaatama ja mu töökaaslastele kaasa elama. Ning seejärel tips-taps kodu poole.
https://connect.garmin.com/activity/898346716
Ja igatahes olid sel aastal joogipunktid täiesti suurepäraselt korraldatud. Kõike jagus, kõik oli ilusti väkja pandud ja mis peamine - vabatahtlikud särasid!
Esmaspäeval andis parem põlv veidi tunda. Just trepist käies. Ja peale pikka istumist olid jalad veidi kanged. Kuid kuna meil on töö juures sammuvõistlus hetkel ja tänu maratonile saavutasin ma üllatavalt hea postsiooni, siis käisin esmaspäeva õhtul veel pikal jalutuskäigul. Ning see mõjus väga-väga hästi! Teisipäeval magasin sisse. Tänu tütrekesele küll vaid kümme minutit, kuid ikkagi läks hommik kodus väga kiireks. Alles siis, kui olime autosse jõudnud ja hakkasime lasteaia poole veerema, tuli mulle pähe, et... trepist allatulekul ei olnud mingit muret. Ja nii see oligi - ei valutanud enam põlv, ei olnud mingit muud muret. Väga hea olemine!
Nii et ma tõenäoliselt ikkagi proovin jätkata ning panen end kirja maratonile 2016.
Ma ei luba, et siia regulaarselt kirjutama hakkan, aga praegu vähemalt on mõttepojuke, et proovin taas oma tegemisi veidi kajastada.
Sunday, August 23, 2015
22. august - Muhu jooks 2015
Ma ei luba, et see saab olema uus algus.
Aga väikese vahekokkuvõttena....
11 kuud on möödunud. Ei saa öelda, et ma ei oleks midagi teinud. Oli halvemaid nädalaid, oli ka paremaid. Keskmine tegutsemise tase oli siiki pigem nullilähedane. Vana "põhi" kadus alt täielikult, asendust ei tulnud.
Augusti lõpus Saaremaale sõites (taasiseseisvumispäeva puhul pikk nädalavahetus ees ootamas) märkasin Liival silti, et laupäeval Muhu jooks. Alles mõni kilomeeter hiljem jäin mõtlema, et mida ma siis nägin. Et kas tõesti nii hilja? Googeldasin veidi ja hakkas kripeldama. Ning laupäeva hommikul keerasime autonina uuesti Muhu poole. Poeg otsustas vanaema juurde jääda, kuid piiga tahtis kindlasti lastejooksule tulla. No et äkki antakse midagi. :)
Rahvast oli päris palju, kuid kõik sujus ilusti. Saime numbrid, tegime ergutusvõimlemise kaasa. Praamilt tulevad autod minna lastud ja siis antigi start.
Kohe alguses ma üllatasin ennast. Arvasin, et mu maksimaalne tempo saab olema heal juhul 6:40 kilomeetrile. Sest kui aasta tagasi ole see mu mugavustsoon, siis nüüdseks oli sellest kujunenud "kiire tempo, mida on raske hoida". Kuid selgus, et võistlusärevuses olen ma endiselt võimeline ennast ületama ning üllatama. Esimene kilomeeter 5:56. Ok, selle hoo tõmbasin ma kiirelt maha ja hakkasin pidurdama, kuid ka järgmiste kilomeetrite 6:01 ja 6:11 ei olnud minu jaoks üldsegi kehvad ajad. Ja mis peamine - mul oli ikka veel nagu hea olla. :D
Jooksma olin läinud mõttega, et tegu on peaprooviga enne Maratoni (suvine keskmine "kuus kilomeetrit üks kord nädalas" ei tundunud just sellise baasina, mille pealt julgelt jooksma minna). Kuid siis mõtlesin, et lähen nii nagu jaksan ja vaatan, kaua kestan. Joogipunkte oli seekord kolm kahe asemel ja sellest tulenevalt ka asukohad veidi erinevad eelmisest korrast. Enamik jooksjaid olid kiiremad - seega ei olnud end ka kellegi kõrvale sättida, et lobisedes energiat kulutada. Tiksusin üksi. Seitsmenda kilomeetri tõus oli endiselt olemas, kuid autoaknast tundub see ikkagi suurem kuidagi.Joostes oli teist tunda, kuid näha mitte eriti.
Liival oli palju rahvast, tempo hakkas vaikselt aeglasemaks minema. Palav oli. Hästi palav. Mingil hetkel tundsin, et olen lihtsalt väsinud. See oli umbes 12 kilomeetri paiku. Sibasin siis aga edasi. Mõttest käis läbi, et ma võin ju käia ka... Aga sibasin siiski edasi. Lähenedes Koguva ristile, pidin "ataki" saama - seal pidi olema joogipunkt. Ja ma niiiii ootasin seda. Ristmik paistab, ja mida ei ole, on joogipunkt... Kohutav, eksole!. Õnneks oli punkti asukohta lihtsalt veidi nihutatud, kuid kurve peal minnes võttis see ligi 200m, et seda uues asukohas nägema hakata. Lisaks olid seekord seal puhktis kaks väga tõsist vanahärrat, kellega ei õnnestunud isegi jutujoru alustada. Kallasin siis lihtsalt topsi vett pähe ja tatsusin edasi. Kolm kilomeetrit veel, issand kui palju...
Sirge teises servas hakkasid paistma sinised vilkurid. Mõtlesin, et see on vist see koht, kust Nautsesse keerame. Lähemale jõudes selgus, et mitte päris. Midagi oli juhtunud. Hiljem selgus, et ühel kepikõndijast vanahärral oli süda üles öelnud. Nii vastik oli pärast sotsiaalmeediast lugeda kommentaare. Eriti häiris mind üks noormees, kes teatas, kuidas "inimesel lihtsalt lasti surra ja keegi ei teinud midagi!". Ma olin mitu korda küsimas, et kui kaua tema elustamisega tegeles, või tegi ta järelduse, et "keegi ei teinud midagi" mööda joostes... Igatahes minu möödudes olid inimesed härra ümber ja toimetasid hoolega.
Nautse risti jõudes tuli vastu ka vilkuritega renimobiil. Keerasin mäest alla ja viimane sirge. Või noh - käänuline. Hea, et ma mäletasin, et see pikk oli. Aga ikkagi oli veeel pikem, kui ma mäletasin. Kuid siis lõpuks olin ma kohal. Ehtne muhumaine võinuga ja veepudel pihus, potsasin puu alla. Piiga oli mulle jälle lilli korjanud. Üks proua küsis, et on mul kõik ikka korras. Õnneks ma tean, milline ma joostes välja näen, seega sain teda rahustada, et ma lihtsalt olengi punane, kui jooksen. :)
Vässa, kuid rahulolev.
Ja maraton... Ma teen selle ära, kuid sel aastal on vist esimene kord, kui ma natuke kardan...
Aga väikese vahekokkuvõttena....
11 kuud on möödunud. Ei saa öelda, et ma ei oleks midagi teinud. Oli halvemaid nädalaid, oli ka paremaid. Keskmine tegutsemise tase oli siiki pigem nullilähedane. Vana "põhi" kadus alt täielikult, asendust ei tulnud.
Augusti lõpus Saaremaale sõites (taasiseseisvumispäeva puhul pikk nädalavahetus ees ootamas) märkasin Liival silti, et laupäeval Muhu jooks. Alles mõni kilomeeter hiljem jäin mõtlema, et mida ma siis nägin. Et kas tõesti nii hilja? Googeldasin veidi ja hakkas kripeldama. Ning laupäeva hommikul keerasime autonina uuesti Muhu poole. Poeg otsustas vanaema juurde jääda, kuid piiga tahtis kindlasti lastejooksule tulla. No et äkki antakse midagi. :)
Rahvast oli päris palju, kuid kõik sujus ilusti. Saime numbrid, tegime ergutusvõimlemise kaasa. Praamilt tulevad autod minna lastud ja siis antigi start.
Kohe alguses ma üllatasin ennast. Arvasin, et mu maksimaalne tempo saab olema heal juhul 6:40 kilomeetrile. Sest kui aasta tagasi ole see mu mugavustsoon, siis nüüdseks oli sellest kujunenud "kiire tempo, mida on raske hoida". Kuid selgus, et võistlusärevuses olen ma endiselt võimeline ennast ületama ning üllatama. Esimene kilomeeter 5:56. Ok, selle hoo tõmbasin ma kiirelt maha ja hakkasin pidurdama, kuid ka järgmiste kilomeetrite 6:01 ja 6:11 ei olnud minu jaoks üldsegi kehvad ajad. Ja mis peamine - mul oli ikka veel nagu hea olla. :D
Jooksma olin läinud mõttega, et tegu on peaprooviga enne Maratoni (suvine keskmine "kuus kilomeetrit üks kord nädalas" ei tundunud just sellise baasina, mille pealt julgelt jooksma minna). Kuid siis mõtlesin, et lähen nii nagu jaksan ja vaatan, kaua kestan. Joogipunkte oli seekord kolm kahe asemel ja sellest tulenevalt ka asukohad veidi erinevad eelmisest korrast. Enamik jooksjaid olid kiiremad - seega ei olnud end ka kellegi kõrvale sättida, et lobisedes energiat kulutada. Tiksusin üksi. Seitsmenda kilomeetri tõus oli endiselt olemas, kuid autoaknast tundub see ikkagi suurem kuidagi.Joostes oli teist tunda, kuid näha mitte eriti.
Liival oli palju rahvast, tempo hakkas vaikselt aeglasemaks minema. Palav oli. Hästi palav. Mingil hetkel tundsin, et olen lihtsalt väsinud. See oli umbes 12 kilomeetri paiku. Sibasin siis aga edasi. Mõttest käis läbi, et ma võin ju käia ka... Aga sibasin siiski edasi. Lähenedes Koguva ristile, pidin "ataki" saama - seal pidi olema joogipunkt. Ja ma niiiii ootasin seda. Ristmik paistab, ja mida ei ole, on joogipunkt... Kohutav, eksole!. Õnneks oli punkti asukohta lihtsalt veidi nihutatud, kuid kurve peal minnes võttis see ligi 200m, et seda uues asukohas nägema hakata. Lisaks olid seekord seal puhktis kaks väga tõsist vanahärrat, kellega ei õnnestunud isegi jutujoru alustada. Kallasin siis lihtsalt topsi vett pähe ja tatsusin edasi. Kolm kilomeetrit veel, issand kui palju...
Sirge teises servas hakkasid paistma sinised vilkurid. Mõtlesin, et see on vist see koht, kust Nautsesse keerame. Lähemale jõudes selgus, et mitte päris. Midagi oli juhtunud. Hiljem selgus, et ühel kepikõndijast vanahärral oli süda üles öelnud. Nii vastik oli pärast sotsiaalmeediast lugeda kommentaare. Eriti häiris mind üks noormees, kes teatas, kuidas "inimesel lihtsalt lasti surra ja keegi ei teinud midagi!". Ma olin mitu korda küsimas, et kui kaua tema elustamisega tegeles, või tegi ta järelduse, et "keegi ei teinud midagi" mööda joostes... Igatahes minu möödudes olid inimesed härra ümber ja toimetasid hoolega.
Nautse risti jõudes tuli vastu ka vilkuritega renimobiil. Keerasin mäest alla ja viimane sirge. Või noh - käänuline. Hea, et ma mäletasin, et see pikk oli. Aga ikkagi oli veeel pikem, kui ma mäletasin. Kuid siis lõpuks olin ma kohal. Ehtne muhumaine võinuga ja veepudel pihus, potsasin puu alla. Piiga oli mulle jälle lilli korjanud. Üks proua küsis, et on mul kõik ikka korras. Õnneks ma tean, milline ma joostes välja näen, seega sain teda rahustada, et ma lihtsalt olengi punane, kui jooksen. :)
Vässa, kuid rahulolev.
Ja maraton... Ma teen selle ära, kuid sel aastal on vist esimene kord, kui ma natuke kardan...
Subscribe to:
Posts (Atom)