Töö juures oli täna raske päev.
Ja koju jõudes oli korra tunne, et päeval välgatanud mõte - õhtul võiks jooksma minna, sest ilm on ilus - on tobe ja väsitav... Aga mees toetas ja uksest ma välja sain.
Otsustasin natuke taas ümbrust uurida. Kuna ma ei ole nüüdse kodu juures leidnud veel sellist "üdini oma" rada, kuhu iga ilmaga tahaks jooksma minna, siis olen variantidele avatud. Saue poone ots (kuhu tahtsin minna laupäeval ja kuhu tegelikult lõpuks jõudsime pühapäeval perega kõndides) on meeldiv, kui tahta pikemalt sibada. Aga lühikese maa jaoks veidi liiga rahvarohke ja kitsas tundus...
Täna siis keerasin Laagri keskelt teisele poole ja mõtlesin, et vaatan, mis seal toimub. Oli mõnus ja meeldiv. Hea lai kõnnitee-kergliiklustee. Nats üle kahe kilomeetri sibatud, mõtlesin maha keerata ja kodu poole tagasi sättima hakata. Kuna just sealsamas oli silt, et olen Pilliroo tänaval, siis mõtlesin, et "ahhaaa - see on see tänav. Ma ju tean, kuidas sealt koju minna (teisest otsast) ja suundusingi seda pidi edasi. Aga siis nägin laia kergliiklusteed ja otsustasin sinna keerata. Veidi aja pärast sain aru, et see, mida mina pidasin "ilusaks ja laiaks kergliiklusteeks" oli hoopis pisike ja kitsas Soosambla tänav...
Mina ja orienteerumine... Me oleme mehega ja perega päris palju kordi juba sealkandis kõndimas käinud ja ilmselt igale tänavale korra või mitu sattunud. Aga mina ju ei mäleta. Nimed on tuttavad, aga teadmist või arusaamist, et kus see tänav asub, mul ei ole... Ühel hetkel tekkis tunne, et peaksin ikkagi veidi vasakule hoidma, et koju jõuda ja keerasin Harusamblasse. Natukese aja pärast sain ühele suurele tänavale ja rõõmustasin, et ilmselt tagasi Pilliroos. Kuna ühtegi silti ei paistnud, siis küsisin ühelt lahkelt neiult. Ja selgus,e t tegelikult olen hoopiski Möldre teel ja et raudtee on umbes 50 kraadi teises suunas, kui ma arvasin, et see on... Seega keerasin õige suuna saavutamiseks taas ja jätkasin piki Turbasamblat... Aga see keeras kohe varsti väga vales suunas. Jätkasin julgel sammul õiget suunda piki porist isetekkelist teejuppi, mis viis mind välja Kaskede puiesteele. Sel hetkel oli kergendus. Ma ei teadnud ikka veel, kuidas koju minna, aga ma teadsin vähemalt, et see tänav peab teist otsa pidi olema kusagil raudtee lähedal sellises kohas, kus ma juba oskan liigelda. :) Ja juba järgmisel ristmikul lõi äratundmine vastu. Otsustasin, et ei lähe Männimetsa peale, kust alustades liikusin, vaid lähen Kaskesid pidi lõppu välja. Ja siis oli juba peaaegu Laagri raudteejaam ja kodu. Kuus kilomeetrit sibamist sai täis ja tuju hea.
Lõpuosas tegelesin tõsiselt dilemmaga, et millal ja kus ma teist korda üle jõe läksin (ja ei suutnudki meenutada). Kodus kaardilt avastasin, et ei läinudki. Ma ei läinud isegi esimest korda üle jõe. :D Männimetsa peal on mingi "nire", mida mina arvasin, on Pääsküla jõgi. :)
Aga igatahes see suund mulle jooksmiseks meeldis ja sinna lähen ma veel. ja küllap ükskord jäävad need tänavanimed ka meelde.
6,1km ja 43 min. https://connect.garmin.com/modern/activity/1998289715
Monday, September 25, 2017
Sunday, September 24, 2017
23.september - Sama kiiresti kui Cooper ise...
Eesti Terviserajad kutsusid FB's üles osalema Cooperi testil. Hea põhjus iseendale, et uksest välja saada.
Seega panin end laupäeva hommikul valmis ja läksin sibama. Kodus tegelesin veel mõttega, et kas peaks mütsi pähe panema (pea on viimasel ajal väga õrnake kuidagi), aga siis otsustasin, ma ei ole ju kaua, ehk pole tarvis. Oi-kui-õige see otsus oli. Sest esimese sügispäeva puhul oli suvi tagasi tulnud. Soojendusjooksu paarsada meetrit tehtud, korjasin juba jope seljast ja sidusin vööle.
Sibasin läbi väikeste tänavate Laagrisse ning siis kui jõudsin (või tundus, et jõudsin) korralikule kergliiklusteele, panin aja jooksma ja hakkasin veidi kiiremini liikuma. Mingil hetkel sain aru, et ma ei ole mitte seal, kus ma tahaksin olla, aga lippasin siis edasi ja lootsin, et väga rappa ei satu. Ühel hetkel olin juba päris väsinud, aga kella vaadates selgus, et vaid nats üle minuti ongi veel jäänud ja see andis indu - minuti jaksan ma ju küll!. Kella kinnipanekuga jäin siiskiveidi hiljaks, tegelik distants ilmselt 1,99km. Aga 40+ naisterahva kohta loen seda enda jaoks väga heaks tulemuseks hetkel. Andsin küll endast suhteliselt kõik ka. :)
Tagasi sibades tegin kilomeetri sörki ja siis tundsin, et enam ei jaksa ning viimase kilomeetri koju kõndisin. Aga olemine oli mõnus ja tuju rõõmus. Ning on kuhu proovida areneda kevadeks.
Ja lõppkokkuvõttes - tsiteerides (mehe käest kuulduna) lapse ristiisa: "Ma läbisin Cooperi testi täpselt sama kiirelt, kui Cooper ise. Täpselt 12 minutiga!". :D
https://connect.garmin.com/modern/activity/1994062293
Seega panin end laupäeva hommikul valmis ja läksin sibama. Kodus tegelesin veel mõttega, et kas peaks mütsi pähe panema (pea on viimasel ajal väga õrnake kuidagi), aga siis otsustasin, ma ei ole ju kaua, ehk pole tarvis. Oi-kui-õige see otsus oli. Sest esimese sügispäeva puhul oli suvi tagasi tulnud. Soojendusjooksu paarsada meetrit tehtud, korjasin juba jope seljast ja sidusin vööle.
Sibasin läbi väikeste tänavate Laagrisse ning siis kui jõudsin (või tundus, et jõudsin) korralikule kergliiklusteele, panin aja jooksma ja hakkasin veidi kiiremini liikuma. Mingil hetkel sain aru, et ma ei ole mitte seal, kus ma tahaksin olla, aga lippasin siis edasi ja lootsin, et väga rappa ei satu. Ühel hetkel olin juba päris väsinud, aga kella vaadates selgus, et vaid nats üle minuti ongi veel jäänud ja see andis indu - minuti jaksan ma ju küll!. Kella kinnipanekuga jäin siiskiveidi hiljaks, tegelik distants ilmselt 1,99km. Aga 40+ naisterahva kohta loen seda enda jaoks väga heaks tulemuseks hetkel. Andsin küll endast suhteliselt kõik ka. :)
Tagasi sibades tegin kilomeetri sörki ja siis tundsin, et enam ei jaksa ning viimase kilomeetri koju kõndisin. Aga olemine oli mõnus ja tuju rõõmus. Ning on kuhu proovida areneda kevadeks.
Ja lõppkokkuvõttes - tsiteerides (mehe käest kuulduna) lapse ristiisa: "Ma läbisin Cooperi testi täpselt sama kiirelt, kui Cooper ise. Täpselt 12 minutiga!". :D
https://connect.garmin.com/modern/activity/1994062293
Sunday, September 10, 2017
10.september - "Sportlik" nädalavahetus ja lõputa maraton
Et alustada algusest, pean mainima, et veebruari alguses oli operatsioon ning sellest ajast alates ma sisuliselt jooksnud ei ole (aga olen palju tervise huvides kõndinud).
Esimese keemiaravi eel küsisin arstilt, et kas ja kui palju ma joosta võin. Ja tema ütles, et ma võin tegelikult peaaegu kõike teha. Lihtsalt mõistlikuse piires...
Aga nagu selgus on mõistlikkus väga suhteline mõiste. :)
Reede, 8.september - Nike noortejooks We Run Tallinn!
Rajal oli kaks "suslikut" (poeg ja tütar) ning mina nende saatjaks. Sättisime end kohe stardis viimaste sekka ning ilmselt olime päris lõpus kõige viimaste hulgas. Aga me olime tublid. Tempo oli üliaeglane, kuid me jooksime. Vahelduva eduga tehti mulle mõlemalt käelt ettepanekuid, et "äkki kõnniks veidi", kuid alguses ütlesin, et "peame ikka kolmanda kilomeetri lõpuni vastu" ja siis oli ju veel vaid nii vähe jäänud... Nii et me võtsime kohati niigi aeglase tempo veel aeglasemaks, kuid sibasime. Ergutajad olid toredad. Lõpusirgel pani piiga ees ajama, poissi sikutasin mina kaasa ja nii me lõppu jõudsimegi.
Kella kinnipanemine meenus alles tüki aja pärast koduteel, kui Tramm Liivalaia ristile jõudis. :)
https://connect.garmin.com/modern/activity/1965990917
Laupäev, 9.september - 10 kilomeetrit (ajavõtuta kõnd)
Tööseltskonnaga sibamas. Meelitasin endale rahvast kaasa, lubasin juustupulki ja muud toredat ning saimegi paraja grupi kokku. Mitte ühtegi jooksusammu - nii ma endale lubasin ja nii ma ka vastu pidasin (kuigi oli kiusatusehetki). Vahepeal sadas vihma, kuid seltskond oli tore, rahvas oli äge, marsruut täitsa mõnus ja kilomeetrid lendasid. Ülearu me ei kiirustanud, kuid päris ei lonkinud ka. Tõe huvides oleks hea mainida, et tempo oli meil kõndides kiirem, kui eelmisel päeval põnnidega joostes...
Ja minus hakkas koduteel bussis istudes pead tõstma väike ketserlik mõte, et "samas tempos kõndides jõuaksin ma maratoni nibin-nabin enne kontrollaega finišisse"...
https://connect.garmin.com/modern/activity/1968016456
Pühapäev, 10.september - Tallinna maraton
Hommikul nosisin oma banaani, panin riided selge ja sibasin bussi peale.
Ma teadsin (teadsin juba ammuilma), et ma lähen ainult starti. On see mõistlik? Tegelikult ju küll... Ja nagu vennas ütles - finišiprotokollis näeb DNF palju parem välja, kui DNS.. :P
Start. Mina läksin rajale nagu turist sportlaste hulgas - jope vööle seotud. :) Ja ma olin mõistlik! Tempo algusest saadik aeglane. Mega-maru-aeglane. Mille tõestuseks oli ka see, et juba Vene kuluurikeskuse ees läksid minust mööda viimased "jänkud" Ivar ja Valdo. Soovisin edu ja jäin oma sörkimist sörkima.
Tegelikult oli päris algne plaan, et ma lähen starti, kõnnin kümmekond kilomeetrit ja tulen uuesti rajalt maha. Aga kuna olemine oli hea, mõtlesin, et ma esimese kilomeetri ikkagi jooksen... Ja selles üliaeglases tempos jäi hea enesetunne püsima... Kilomeetrist sai kaks, siis kolm... Ja mul oli endiselt hea olla... Mu ümber olid valdavalt välismaalased sel hetkel. Soomlased, üks itaallane, sakslane. Mingil hetkel tajusin, et möödujaid enam ei ole - on "kummipaela-jooksjad", kes vehepeal möödusid ja siis taas endast mööda lasid, kuid valdavalt olime ühes tempos ja vaikselt hakkas tekkima neid, kellest ise möödusin.
Täis sai kuus kilomeetrit ja 45 minutit. Möödusin sinisest saabi cabrioletist. Tütreke oleks öelnud: "Awwww... Niiiiiii nunnnnnu!". Nüüd juba mõtlesin, et siban seni, kuni jaksan. Olemine patuselt hea. Kümnes kilomeeter - üle lahesopi paistab Linnahall (selle värvimata osa). Ja jalad sibavad... No kuidas ma saan rajalt maha tulla, kui kõik joogipunkti inimesed on niii toredad ja sõbralikud? Kui inimesed raja kõrval lehvitavad ja soovivad edu? Ja kui mul on nii hea olla?
Kell tiksis täis kaks tundi, kui läbisin Ergo pantomiimi-ergutuspunkti. Ja sel hetkel ma äkki teadsin, et nüüd on see koht, kus ma lihtsalt pean mõistlik olema. Enesetunne endiselt suurepärane, ma ikka veel tegin jooksusammu, kuid oli aeg... Teadsin selgelt, et järgmises joogipunktis astun ma kõrvale.
Seitseteist kilomeetrit - Sparta joogipunkt. Neiud ütlevad, et lõpetamise teate võiks öelda punkti juhile. Varsti ta tulebki - Raul Olle ise. Ütleb, et kohe läheb neil buss linna poole. Bussi juures olev noormees annab mulle hõbedase ürbi ümber ja joogipudeli pihku ja siis me sõidamegi. Ja ikkagi on kahju vaadata tee ääres liikuvaid jooksjaid... Kahju, et mina seal enam ei ole... On natuke tunne, et olen iseennast alt vedanud. Kuigi ratsionaalne mõistus teab, et ma tegin ainuvõimaliku otsuse.
Olen uhke, et tempo oli stabiilne (loe: stabiilselt aeglane). Et ma tegelikult ka jooksin kõik selle 17km. Ja et ma tundsin end nii kõrvale astudes kui ka praegu füüsiliselt ülihästi!
https://connect.garmin.com/modern/activity/1969460483
Järgmisel aastal tahan jälle lõppu jõuda. :)
Esimese keemiaravi eel küsisin arstilt, et kas ja kui palju ma joosta võin. Ja tema ütles, et ma võin tegelikult peaaegu kõike teha. Lihtsalt mõistlikuse piires...
Aga nagu selgus on mõistlikkus väga suhteline mõiste. :)
Reede, 8.september - Nike noortejooks We Run Tallinn!
Rajal oli kaks "suslikut" (poeg ja tütar) ning mina nende saatjaks. Sättisime end kohe stardis viimaste sekka ning ilmselt olime päris lõpus kõige viimaste hulgas. Aga me olime tublid. Tempo oli üliaeglane, kuid me jooksime. Vahelduva eduga tehti mulle mõlemalt käelt ettepanekuid, et "äkki kõnniks veidi", kuid alguses ütlesin, et "peame ikka kolmanda kilomeetri lõpuni vastu" ja siis oli ju veel vaid nii vähe jäänud... Nii et me võtsime kohati niigi aeglase tempo veel aeglasemaks, kuid sibasime. Ergutajad olid toredad. Lõpusirgel pani piiga ees ajama, poissi sikutasin mina kaasa ja nii me lõppu jõudsimegi.
Kella kinnipanemine meenus alles tüki aja pärast koduteel, kui Tramm Liivalaia ristile jõudis. :)
https://connect.garmin.com/modern/activity/1965990917
Laupäev, 9.september - 10 kilomeetrit (ajavõtuta kõnd)
Tööseltskonnaga sibamas. Meelitasin endale rahvast kaasa, lubasin juustupulki ja muud toredat ning saimegi paraja grupi kokku. Mitte ühtegi jooksusammu - nii ma endale lubasin ja nii ma ka vastu pidasin (kuigi oli kiusatusehetki). Vahepeal sadas vihma, kuid seltskond oli tore, rahvas oli äge, marsruut täitsa mõnus ja kilomeetrid lendasid. Ülearu me ei kiirustanud, kuid päris ei lonkinud ka. Tõe huvides oleks hea mainida, et tempo oli meil kõndides kiirem, kui eelmisel päeval põnnidega joostes...
Ja minus hakkas koduteel bussis istudes pead tõstma väike ketserlik mõte, et "samas tempos kõndides jõuaksin ma maratoni nibin-nabin enne kontrollaega finišisse"...
https://connect.garmin.com/modern/activity/1968016456
Pühapäev, 10.september - Tallinna maraton
Hommikul nosisin oma banaani, panin riided selge ja sibasin bussi peale.
Ma teadsin (teadsin juba ammuilma), et ma lähen ainult starti. On see mõistlik? Tegelikult ju küll... Ja nagu vennas ütles - finišiprotokollis näeb DNF palju parem välja, kui DNS.. :P
Start. Mina läksin rajale nagu turist sportlaste hulgas - jope vööle seotud. :) Ja ma olin mõistlik! Tempo algusest saadik aeglane. Mega-maru-aeglane. Mille tõestuseks oli ka see, et juba Vene kuluurikeskuse ees läksid minust mööda viimased "jänkud" Ivar ja Valdo. Soovisin edu ja jäin oma sörkimist sörkima.
Tegelikult oli päris algne plaan, et ma lähen starti, kõnnin kümmekond kilomeetrit ja tulen uuesti rajalt maha. Aga kuna olemine oli hea, mõtlesin, et ma esimese kilomeetri ikkagi jooksen... Ja selles üliaeglases tempos jäi hea enesetunne püsima... Kilomeetrist sai kaks, siis kolm... Ja mul oli endiselt hea olla... Mu ümber olid valdavalt välismaalased sel hetkel. Soomlased, üks itaallane, sakslane. Mingil hetkel tajusin, et möödujaid enam ei ole - on "kummipaela-jooksjad", kes vehepeal möödusid ja siis taas endast mööda lasid, kuid valdavalt olime ühes tempos ja vaikselt hakkas tekkima neid, kellest ise möödusin.
Täis sai kuus kilomeetrit ja 45 minutit. Möödusin sinisest saabi cabrioletist. Tütreke oleks öelnud: "Awwww... Niiiiiii nunnnnnu!". Nüüd juba mõtlesin, et siban seni, kuni jaksan. Olemine patuselt hea. Kümnes kilomeeter - üle lahesopi paistab Linnahall (selle värvimata osa). Ja jalad sibavad... No kuidas ma saan rajalt maha tulla, kui kõik joogipunkti inimesed on niii toredad ja sõbralikud? Kui inimesed raja kõrval lehvitavad ja soovivad edu? Ja kui mul on nii hea olla?
Kell tiksis täis kaks tundi, kui läbisin Ergo pantomiimi-ergutuspunkti. Ja sel hetkel ma äkki teadsin, et nüüd on see koht, kus ma lihtsalt pean mõistlik olema. Enesetunne endiselt suurepärane, ma ikka veel tegin jooksusammu, kuid oli aeg... Teadsin selgelt, et järgmises joogipunktis astun ma kõrvale.
Seitseteist kilomeetrit - Sparta joogipunkt. Neiud ütlevad, et lõpetamise teate võiks öelda punkti juhile. Varsti ta tulebki - Raul Olle ise. Ütleb, et kohe läheb neil buss linna poole. Bussi juures olev noormees annab mulle hõbedase ürbi ümber ja joogipudeli pihku ja siis me sõidamegi. Ja ikkagi on kahju vaadata tee ääres liikuvaid jooksjaid... Kahju, et mina seal enam ei ole... On natuke tunne, et olen iseennast alt vedanud. Kuigi ratsionaalne mõistus teab, et ma tegin ainuvõimaliku otsuse.
Olen uhke, et tempo oli stabiilne (loe: stabiilselt aeglane). Et ma tegelikult ka jooksin kõik selle 17km. Ja et ma tundsin end nii kõrvale astudes kui ka praegu füüsiliselt ülihästi!
https://connect.garmin.com/modern/activity/1969460483
Järgmisel aastal tahan jälle lõppu jõuda. :)
Subscribe to:
Posts (Atom)