Et alustada algusest, pean mainima, et veebruari alguses oli operatsioon ning sellest ajast alates ma sisuliselt jooksnud ei ole (aga olen palju tervise huvides kõndinud).
Esimese keemiaravi eel küsisin arstilt, et kas ja kui palju ma joosta võin. Ja tema ütles, et ma võin tegelikult peaaegu kõike teha. Lihtsalt mõistlikuse piires...
Aga nagu selgus on mõistlikkus väga suhteline mõiste. :)
Reede, 8.september - Nike noortejooks We Run Tallinn!
Rajal oli kaks "suslikut" (poeg ja tütar) ning mina nende saatjaks. Sättisime end kohe stardis viimaste sekka ning ilmselt olime päris lõpus kõige viimaste hulgas. Aga me olime tublid. Tempo oli üliaeglane, kuid me jooksime. Vahelduva eduga tehti mulle mõlemalt käelt ettepanekuid, et "äkki kõnniks veidi", kuid alguses ütlesin, et "peame ikka kolmanda kilomeetri lõpuni vastu" ja siis oli ju veel vaid nii vähe jäänud... Nii et me võtsime kohati niigi aeglase tempo veel aeglasemaks, kuid sibasime. Ergutajad olid toredad. Lõpusirgel pani piiga ees ajama, poissi sikutasin mina kaasa ja nii me lõppu jõudsimegi.
Kella kinnipanemine meenus alles tüki aja pärast koduteel, kui Tramm Liivalaia ristile jõudis. :)
https://connect.garmin.com/modern/activity/1965990917
Laupäev, 9.september - 10 kilomeetrit (ajavõtuta kõnd)
Tööseltskonnaga sibamas. Meelitasin endale rahvast kaasa, lubasin juustupulki ja muud toredat ning saimegi paraja grupi kokku. Mitte ühtegi jooksusammu - nii ma endale lubasin ja nii ma ka vastu pidasin (kuigi oli kiusatusehetki). Vahepeal sadas vihma, kuid seltskond oli tore, rahvas oli äge, marsruut täitsa mõnus ja kilomeetrid lendasid. Ülearu me ei kiirustanud, kuid päris ei lonkinud ka. Tõe huvides oleks hea mainida, et tempo oli meil kõndides kiirem, kui eelmisel päeval põnnidega joostes...
Ja minus hakkas koduteel bussis istudes pead tõstma väike ketserlik mõte, et "samas tempos kõndides jõuaksin ma maratoni nibin-nabin enne kontrollaega finišisse"...
https://connect.garmin.com/modern/activity/1968016456
Pühapäev, 10.september - Tallinna maraton
Hommikul nosisin oma banaani, panin riided selge ja sibasin bussi peale.
Ma teadsin (teadsin juba ammuilma), et ma lähen ainult starti. On see mõistlik? Tegelikult ju küll... Ja nagu vennas ütles - finišiprotokollis näeb DNF palju parem välja, kui DNS.. :P
Start. Mina läksin rajale nagu turist sportlaste hulgas - jope vööle seotud. :) Ja ma olin mõistlik! Tempo algusest saadik aeglane. Mega-maru-aeglane. Mille tõestuseks oli ka see, et juba Vene kuluurikeskuse ees läksid minust mööda viimased "jänkud" Ivar ja Valdo. Soovisin edu ja jäin oma sörkimist sörkima.
Tegelikult oli päris algne plaan, et ma lähen starti, kõnnin kümmekond kilomeetrit ja tulen uuesti rajalt maha. Aga kuna olemine oli hea, mõtlesin, et ma esimese kilomeetri ikkagi jooksen... Ja selles üliaeglases tempos jäi hea enesetunne püsima... Kilomeetrist sai kaks, siis kolm... Ja mul oli endiselt hea olla... Mu ümber olid valdavalt välismaalased sel hetkel. Soomlased, üks itaallane, sakslane. Mingil hetkel tajusin, et möödujaid enam ei ole - on "kummipaela-jooksjad", kes vehepeal möödusid ja siis taas endast mööda lasid, kuid valdavalt olime ühes tempos ja vaikselt hakkas tekkima neid, kellest ise möödusin.
Täis sai kuus kilomeetrit ja 45 minutit. Möödusin sinisest saabi cabrioletist. Tütreke oleks öelnud: "Awwww... Niiiiiii nunnnnnu!". Nüüd juba mõtlesin, et siban seni, kuni jaksan. Olemine patuselt hea. Kümnes kilomeeter - üle lahesopi paistab Linnahall (selle värvimata osa). Ja jalad sibavad... No kuidas ma saan rajalt maha tulla, kui kõik joogipunkti inimesed on niii toredad ja sõbralikud? Kui inimesed raja kõrval lehvitavad ja soovivad edu? Ja kui mul on nii hea olla?
Kell tiksis täis kaks tundi, kui läbisin Ergo pantomiimi-ergutuspunkti. Ja sel hetkel ma äkki teadsin, et nüüd on see koht, kus ma lihtsalt pean mõistlik olema. Enesetunne endiselt suurepärane, ma ikka veel tegin jooksusammu, kuid oli aeg... Teadsin selgelt, et järgmises joogipunktis astun ma kõrvale.
Seitseteist kilomeetrit - Sparta joogipunkt. Neiud ütlevad, et lõpetamise teate võiks öelda punkti juhile. Varsti ta tulebki - Raul Olle ise. Ütleb, et kohe läheb neil buss linna poole. Bussi juures olev noormees annab mulle hõbedase ürbi ümber ja joogipudeli pihku ja siis me sõidamegi. Ja ikkagi on kahju vaadata tee ääres liikuvaid jooksjaid... Kahju, et mina seal enam ei ole... On natuke tunne, et olen iseennast alt vedanud. Kuigi ratsionaalne mõistus teab, et ma tegin ainuvõimaliku otsuse.
Olen uhke, et tempo oli stabiilne (loe: stabiilselt aeglane). Et ma tegelikult ka jooksin kõik selle 17km. Ja et ma tundsin end nii kõrvale astudes kui ka praegu füüsiliselt ülihästi!
https://connect.garmin.com/modern/activity/1969460483
Järgmisel aastal tahan jälle lõppu jõuda. :)
Väga hästi! Tore oli näha sind! :)
ReplyDelete