Algame sellest, kuidas kesknädalal vennas mainis, et "kui me nagunii Saares oleme, siis võiks ju maratonile ka minna". Ettepanek omamoodi natuke ahvatlev - ikkagi esimene maraton Saaremaal... Aga no olge nüüd! Ma mõned päevad tagasi alles vegeteerisin rajal eksole...
Reede õhtul kohale jõudes küsis vennas sedasama. Ja minul ajunurgas susises ja krõbises. Sest... ikkagi Saaremaa esimene maraton... Ja medal oli niiii imeilus....
Aga mees ja kaine mõistus koputasid südamele ning mõistusele ning ma ikkagi ütlesin "ei". Kuigi poolmaratoni präast oli kohe päris kurb meel...
Kuid leppisime kokku, et kuna ma nagunii plaanisin väikese jooksuotsa teha, siis sõidame mehega hiljem järgi ja ma jooksen veidi vennaga koos. Tehtud-mõeldud. Plaan sündis selle valgel, et kodulehel oli "siit näete tulemusi reaalajas" link. Aga hiljem selgus, et ma ei näe sealt mitte reaalajas, kuidas ja kui kaugel keegi jookseb, vaid hoopistükkis lõpetajate aegu. Millest pole midagi kasu, kui üritad kedagi rajal üles leida...
Vennanaine leidis veel ühe "online jälgimissüsteemi", kuid selle toimimiseks oleks vennas enne jooksu pidanud mingi äpi alla laadima ja telefoni kaasa vedama ja... Ühesõnaga - liig hilja leitud lahendus ei toiminud samuti.
Umbes kolm tundi peale starti jõudsime linna. Ajasin näpuga jooksuraja plaanil järge, Kudjape ringil küsisime turvamehelt, et ega ta mu vennast näinud ei ole (Saaremaa värk - me ju tunneme üksteist :)) ning siis valisime koha välja ja ma hakkasin vasturingi jooksma - ise pidasin plaani, et järgmiselt vastutulijalt küsin, mitu kilomeetrit tal joostud on. :) Aga järgmine vastutulija oligi vennas. Nii et ots ringi ja üheskoos juba rada pidi õigetpidi edasi. Üsna varsti paistis 30km märk.
Ilm oli soe, vennasel Tallinn jalgades ja päike irvitas taevas... Aga meil oli täitsa tore. No vähemasti minul.
Roomassaare otsas ringi tehes olime me tõesti maailma äärel. Vaikus, päike, kõrkjad, kruusarada... Ja need lõhnad, need lõhnad. Saaremaa on ikka täiega suurepärane!
Lõpus hakkas põlv märku andma, et maratonist ei ole veel nädalatki mõõdas, kuid üldkokkuvõttes oli enesetunne suurepärane. 40km sildi juures jätsin venna uuesti üksi sibama (ja ta pani sealt lõpuni minnes ikka hullu) ning oligi mu jooks joostud.
Aga nüüd on dilemma - Tallinnas olen ma igal aastal jooksnud. Ja kui Ultima Thule on vaid nädal hiljem, siis on seda minu jaoks palju... Aga ma tahan järgmisel aastal seda maratoni joosta!
No comments:
Post a Comment