17.september - Ultima Thule maraton

Kohe alguses tuleb tunnistada, et ehin end võõraste sulgedega, sest tegelikult ma maratoni ikkagi ei jooksnud.

Algame sellest, kuidas kesknädalal vennas mainis, et "kui me nagunii Saares oleme, siis võiks ju maratonile ka minna". Ettepanek omamoodi natuke ahvatlev - ikkagi esimene maraton Saaremaal... Aga no olge nüüd! Ma mõned päevad tagasi alles vegeteerisin rajal eksole...

Reede õhtul kohale jõudes küsis vennas sedasama. Ja minul ajunurgas susises ja krõbises. Sest... ikkagi Saaremaa esimene maraton... Ja medal oli niiii imeilus....

Aga mees ja kaine mõistus koputasid südamele ning mõistusele ning ma ikkagi ütlesin "ei". Kuigi poolmaratoni präast oli kohe päris kurb meel...

Kuid leppisime kokku, et kuna ma nagunii plaanisin väikese jooksuotsa teha, siis sõidame mehega hiljem järgi ja ma jooksen veidi vennaga koos. Tehtud-mõeldud. Plaan sündis selle valgel, et kodulehel oli "siit näete tulemusi reaalajas" link. Aga hiljem selgus, et ma ei näe sealt mitte reaalajas, kuidas ja kui kaugel keegi jookseb, vaid hoopistükkis lõpetajate aegu. Millest pole midagi kasu, kui üritad kedagi rajal üles leida...

Vennanaine leidis veel ühe "online jälgimissüsteemi", kuid selle toimimiseks oleks vennas enne jooksu pidanud mingi äpi alla laadima ja telefoni kaasa vedama ja... Ühesõnaga - liig hilja leitud lahendus ei toiminud samuti. 

Umbes kolm tundi peale starti jõudsime linna. Ajasin näpuga jooksuraja plaanil järge, Kudjape ringil küsisime turvamehelt, et ega ta mu vennast näinud ei ole (Saaremaa värk - me ju tunneme üksteist :)) ning siis valisime koha välja ja ma hakkasin vasturingi jooksma - ise pidasin plaani, et järgmiselt vastutulijalt küsin, mitu kilomeetrit tal joostud on. :) Aga järgmine vastutulija oligi vennas. Nii et ots ringi ja üheskoos juba rada pidi õigetpidi edasi. Üsna varsti paistis 30km märk.

Ilm oli soe, vennasel Tallinn jalgades ja päike irvitas taevas... Aga meil oli täitsa tore. No vähemasti minul. 

Roomassaare otsas ringi tehes olime me tõesti maailma äärel. Vaikus, päike, kõrkjad, kruusarada... Ja need lõhnad, need lõhnad. Saaremaa on ikka täiega suurepärane!

Lõpus hakkas põlv märku andma, et maratonist ei ole veel nädalatki mõõdas, kuid üldkokkuvõttes oli enesetunne suurepärane. 40km sildi juures jätsin venna uuesti üksi sibama (ja ta pani sealt lõpuni minnes ikka hullu) ning oligi mu jooks joostud.

Aga nüüd on dilemma - Tallinnas olen ma igal aastal jooksnud. Ja kui Ultima Thule on vaid nädal hiljem, siis on seda minu jaoks palju... Aga ma tahan järgmisel aastal seda maratoni joosta!

Tallinna maraton 2016

Et siis, mida öelda...

Taaskord nullseisust. Taaskord tugeva külmetusega.
Laupäeval käisime Mõmmijooksudel ning elasime kaasa 10km jooksjatele. Kaotasin üsna palju oma häälepaelte elastsusest. :)

Pühapäeval ei ärganud eesrindlase kombel viie ajal. Äratus oli kolmveerand seitse. Mina panin asju kokku, mees tegi putru. Nosisime kõik koos ja kaheksa paiku minek terve perega. Kohal umbes pool üheksa. Kuid kuna hommik oli suht soe ja pere plaanis päeva raja ääres veeta, siis polnud mul pakihoidu tarvis minna ning peale kuningliku ruumi külastust jäi aega veel ülegi.

Stardikordoris sättisin end serva peale, et mitte väga rahvale ette jääda. Vennas oli esialgu natuke minuga koos, kuid kuna meil olid seekord väga erinevad võimed, siis läks ta oma teed ja mina tiksusin edasi. Tuttavaid ei näinud. Ok, tempojänkud, aga mitte ühtegi "lihtrahva" hulka kuuluvat tuttavat. Ja ometigi pidi neid olema ja üksjagu. Inimesed muudkui möödusid. Ja minul oli teadmine, et tempo on ikka veel kiirem kui peaks (või noh - kui hetkevormitust arvestades normaalne oleks). Esimesed kümme kilomeetrit ülitugev aeg. Ja mööda on läinud ainult 4:15 ning 4:30 jänkud. Ja ma ometi üritasin kogu aeg aeglustada...
Viisteist kilomeetrit - väga hästi läheb! Lõpuks on möödunud ka 4:45 grupp.
Ja kuueteistkümnes kilomeeter, mis tõi kaasa "tönks" tunde põlves. Kergemini, kui Laulasmaal, kuid ikkagi. Ma ei hakka kangelast mängima ja võtan kohe järgmises joogipunktis tableti sisse, kuid paha on juba sündinud. Kilomeetriajad kukuvad momentaalselt. Lisaks hajub sudu ning rõõmus sügispäike hakkab piiluma. Rõõmus ja... soe... Ning minul ei ole enam hea olla. Pea hakkab veidi ringi käima. Nosin küll joogipunktides veele lisaks rosinaid, aga ikkagi. Russalka juurest kesklinna (ning veidi ka Pärnu maanteel seda nõmedat tõusu võttes) tegelen mõttega, et "ma ei hakka esimesel ringil käima" ning "mis peaks olema see üks põhjus, miks mitte katkestada"... Veidi enne teise ringi algust ma tean, miks - poolmaratoni aeg on laias laastus sama, mis ikka. Mis tähendab, et mul on veel neli ja pool tundi aega, enne kui finiš suletakse. Mul on aega, mul ei ole ühtki põhjust katkestamiseks...
Esikoht lippas mu'st mööda Viru ringil - jagasime üheskoos ergutustüdrukute spaleeri-ruumi. Siis veel kaks tumedat meest ning üks või kaks "meie meest" ja oligi kõik. Mõtlen omaette ketserlikult, et tipud on kah täna kuidagi aeglased...

Teisele ringile.
Pean ütlema, et teistpidi keeratud ring on huvitav ja omamoodi vahva, kuid minu arvates ebaõnnestunud. Ja kindlasti kõvasti raskem. Aga midagi teha ei ole. Nii ta on ja tuleb liikuda.
Tuukri tänava alguses saan mehelt "oma" spordijoogi pudeli ning sealsamas möödub ka viie tunni grupp. Ivar noomib, et kiirustasin liigselt alguses. Tal on õigus ja tal ei ole ka õigus. Ma ei usu, et oleksin teise ringi vastu pidanud ja paremini suutnud, kui oleksin esimese aeglasemalt teinud... Samas oleksin ma võib-olla veidi kaugemale jõudnud koos nendega enne ärakukkumist... Mine võta kinni. Aga arvestades fakti, et ma ei ole grupis jooksjat sorti, siis... Igatahes läks ka viie tunni grupp ja mina vaikselt (veeel aeglasemalt) oma rada järgi.
Sprtlandi fotograafi jaoks olen ma järelejõudnud poolmaratoni meeste vahel absoluutselt ebahuvitav ja segav element.
Pirita tee bussipeatuses jõuab järgi töökaaslane. Ta hilines starti ja on omaette lipates mulle 40min tagasi teinud. Vahetame kaks sõna ning ta lippab edasi.
Meriväljalt tagasikeeramisele lähenedes jään natuke kõndima. Minu läheduses on juba pikka aega kõndinud üks neiu, kes tegi jalale liiga. Tema kõnd võrdub minu sõrkimine. Kui kõnnin jään ta'st maha, kui siban, jõuan jälle lähemale. Tagasiteel hakkab ka tema taas jooksusamme sisse tegema ning vahepeal on meil pikem vahe, siis taas lühem...
Ma kõnnin üksjagu, aga enesetunne on parem, kui vahepeal. Ja arvutades tekib arusaam, et üsna suur on tõenäosus, et ma jõuan lõppu enne, kui kell saab 5:30 stardist. Tuju paraneb veelgi. Ja jooksuotsad tigutempos pikenevad veelgi.

Lõppu jõuda oli tore!
Ja mul ei ole tunnet, et "mitte kunagi enam". Vastupidi - taastus mu tahe joosta. Ma lihtsalt peaksin (võib-olla?) selle nimel siiski veidi rohkem tööd tegema... :)

09.september - Nike Noortejooks

Alustama peaksin sellest, et maratoni nädalavahetusele lähenesin väga vastuoluliste tunnetega.

Peale Laulasmaad tõmbasin koos lastega dressid selga saaremaal 23.juunil. KÕigepealt tirtsuga ringike, siis pojaga ringike ja siis üksi ka veel väike ringike. Oli tore ja täitsa mõnus.

Ja siis... said meist uue korteri omanikud ja tuli remont... Puhkuse veetsid lapsed Saaremaal vanaema-vanaisa juures ja meie mehega keskmiselt 8-23 aga vahel ka varem või hiljem uues kodus toimetades.
Juuli lõpus käisime põnne tagasi Tallinna toomas ja siis õnnestus 29. juulil taas kord dressid selga saada ning väike ringike teha. 6,9km, 46 minutit. Ja ma olin niiii surnud...

Nii et jah - maratoninädalavahetusele vastu veidrate emotsioonidega vormitus seisus.

Millalgi panin end põnnidega kirja Nike Noortejooksule. Nemad küll nooremad plaanitust ja mina vanem, kuid öeldi, et kui laps jaksab, siis võib ning mina võin saatjana kaasas ka olla (olles varasematel aastatel seal tuttavaid "endast vanemaid" jooksmas näinud, ei tundnud ma ka väga süümekaid sellega seoses).

Nädala algul jäin haigeks ja kesknädalal kandus tõbi üle ka pojale. Seega starti jõudsime me tirtsuga kahekesi. Oi ta oli elevil ja pabinas. Ametlik särk (naiste XS kui väikseim võimalik variant) lehvis nagu kleidike. Protokolle sirvides tundub, et ta oli noorim osaleja.

Start lükkus veidi edasi (mis oli meie jaoks hea, kuna mees pojaga jäid kaasa elama tulles rongist maha). Aga viimaks siiski. 10-9-8-7-6-5-4-3-2-1 ja Start.

Sibasime käsikäes ja olime kokku leppinud, et jookseme aeglaselt ning sellest ei ole hullu, kui meist mööda minnakse. Kuigi olime end stardis alguses üsna taha sättinud, oli möödujaid esialgu ikka palju-palju. Aga edenesime vaikselt. Mina õpetasin tirtsukest ja julgustasin ning tema muudkui sibas. korra tekkis küsimus, et "pistab, äkki kõnniks", aga siis võtsime hoogu maha, õpetasin, kuidas hingata ja sibasime edasi. Käima ei jäänud, ikka jooksusammul.

Ja mingil hetkel hakkasime nägema palju suuremaid, kes kõndisid. Ja see tegi tirtsu meele heaks, et tema jaksab sibada.

Kui finišikaar paistma hakkas, ütles ta, et "lõpus võib ju kiiremini ka" ja siis ühel hetkel lasi ta mu käest lahti ja tormas!

Ametlikult siis 4,6km ja 38 minutit, 2,4 sekundit.
Ilus suur medal kaelas ja joogipudeli üle üüberõnnelik. :)

18. Juuni - Laulasmaa Ultra 2016

Mul on aega...

Täpselt sellise teadmisega ma sel aastal rajale läksingi. Ma tahtsin minna, kuid samas teadsin, et vorm on olematu ja pelgasin ka.
Terve nädala uurisin erinevaid ilmalehti. Oli muutuseid ajas, kuid laias laastus jäi ennustus siiski samaks. Vihm, tuul, vihm, torm, vihm... Olen ma öelnud, et mulle ei meeldi vihmaga joosta? Ja pealegi... No kuulge! Ultra esimesel päeval on ju alati päike paistnud! Aga ei miskit. Ilmaennustus ei paranenud.

Reede õhtul peale tööpäeva lõppu kallasin oma spordiriiete sahtli voodi peale laiali ja hakkasin sorteerima. Väga suurt valikut ei olnud - vaata kust otsast tahad, üks jope ja üks dressikas ja hunnik lühikese varrukaga pluuse ei muutunud kuidagi "soojemaks" sellest vaatamisest. Aga polnud mõtet ka nina väga norgu lasta. Panin mõttes komplektid kokku ja lappisin kotti ning olingi valmis.
Ema oli juba varem sõnad peale lugenud. Mitte et ma ettevaatlik oleksin (seda ta vist juba isegi usub :P), aga ta pabistas, et hakkame vennaraasuga omavahel võislema. Rahustasin ta kiirelt maha - minul sellist plaani ei ole ja võimekust ka mitte. Uskuma jäi. :)

Laupäeva hommik oli täpselt nii hall nagu lubati. Väike puder banaaniga ja teele. Sain oma numbri ja hiiglaslikud haaknõelad. Täiesti hirmsad, ausalt. :D Õnneks oli autos veel Kuressare linnajooksu number, mille küljest sain pisikesed haaknõelad asenduseks. Kuna suurt osalejate telki sel aastal ei olnud, jätsin koti autosse.

Juhendid nagu ikka. Kõike tähtsam - rada on libe, tuleb olla ettevaatlik! Siis tavapärane, kuidas kulgeb rada. Et Meremõisas on kolm vetsu, Heliküla poolel ei ole üldse ja Türisalul... on igal pool... :P Aga! Panga poole minna ei tohi!

Ja siis oli start.

Selleks aastaks ei olnud mul mingeid plaane. Ütlesin kõigile, et teen nii nagu tervis lubab. Et kui õnnestub korrata esimese aasta 2+2 ringi ja 51km, siis olen rahul, aga kui mitte, siis ka ei kurvasta. Kulgesin vaikselt. Järjest vajusid kiiremad eest ära, kuid jagus ka neid, kes jäid nägemisulatusse. Esimene toitlustuspinkt silla juures. Valik on suurepärane. Võtan veidi juua (kuigi kribava vihmasaju tõttu janu polegi) ning kartulivahvli ja kulgen edasi. Neljandal kilomeetril taban end mõttelt, et vastikult väsinud olen ja nõmedalt raske on... Ja kuidagi iseenesest hüppab selle käigus pähe mõte, et "mis siis! Mul on nii palju aega!". Ja korraga läheb tunne palju kergemaks. Keila-Joa park on vihmaga veel nirum, kui muidu. Kuid esialgu ei miskit hullu. Ning olgem ausad - imeilus on ikka. Vihmasadu vabastab lõhnad. Jõgi vuliseb. Linnud, vaade... mere lõhn... Taha, Vääna-Jõesuu punkti jõuan uhkes üksinduses. Kõik need, kes on enne mind jõudnud, on juba tagasitõusugi ära teinud. Taganttulijad on kaugel. Jõuan vaevalt laskumisest alla ja hakkan punkti poole sibama, kui.... Kostab pasun?!?! Ja kohe seejärel hüüab keegi: "Tule-tule, meil on sulle süüa!". Suu vedas iseenesest kõrvuni, jalad hakkasid veidi rõõmsamalt sibama... No tegelt ka - just mind oodatigi. Nii armas oli! Ja etteruttavalt võin öelda,et kuigi kõik punktid olid vahvad ja toredad ning kõik vabatahtlikud, kellega kokku puutusin, olid suurepärased, siis just seal taga, selles kõige üksildasemas punktis võideti mu süda!
Tagasitee. Vahepeal sajab, siis jälle ei saja. Olemine on palju parem, kui neljandal kilomeetril. Luitemetsas näen korra paarsada meetrit eespool oma tiimikaaslaseid, kuid nad on ikka kõvasti kiiremad ning kaovad varsti jälle. Kuid on teisi - kes tuleb juba uuesti vastu, kellele jõuan ise (üllatus-üllatus) järgi. Heliküla ringil on "tappev" puu murdunud. Ring ise on kuidagi pikem, kuid laias laastus sama, kui mäletasin. Ja umbes kilomeeter enne esimese ringi lõppu teeb parem jalg äkki "nöksti" ja põlv vajub alt ära. Ning loetud meetrite jooksul muutub tulivalusaks. Mida! Olen marutige, aga miski ei aita. Liipsat-liipsat kõnnin lõpu poole vihapisarad silmis. Vahepeal proovin ikka optimistlikult uuest ka jooksusammu, kuid ei, jalg ei kanna. Miks ometi? See ei oleks tohtinud juhtuda nii vara! Mul pidi olema vähemalt 20km veel.... Korraks käib peast läbi mõte, et kas ongi tänaseks kõik? Kuid siis rahustan end maha - mul on aega!

Jõuan Meremõisa. Esimese ringi aeg läheb kinni. Söön veidi borshi. Siis jalutan auto juurde. Mõtlen riietevahetusele, kuid siis otsustan lisada vaid lühikeste varrukatega pluusi alla oma sooja villase talve-aluspluusi. Esimesel hetkel on märja pluusi taas pealetõmbamine nõme, kuid kuna nagunii vaikselt sajab, siis läheb see tunne kiirelt üle. Ja alustan teist ringi. Algul tuleb jooksusamme tehes hambad risti suruda. Külavahelisel asfaltiosal anna alla ja ütlen mehele, et tahan kotist valuvaigistit. Esialgu tundub nii nagu alati, et see ei aita üldse, kuid vaikselt läheb paremaks ning siban edasi. Kõige suurema sahmaka vihma saan kaela vastalt enne "sõnajalatõusu" kuid kuna mets on ümber päris tihe, siis ei saagi väga aru, et midagi väga muutuks. Ja suht-koht kohe peale sahmakat jääb vihm taas hetkeks järgi. Mees on sarnaselt eelmisele ringile Türisalu pangal ootel. Teeb pilti. Kuna on kuivem, on ka tuju parem. Tagasiteel on näha, et siin seal on kiiremad alustajad tõusudel libisenud. Hiljem saan teada, et üks neist minu vennas. Meremõisa sirge on ülipikk. Liiga pikk. Telk paistab, mina siban, kuid lähemale ei jõua. Lõpuks siiski jõuan kohale. Otsustan suht kohe ka Heliküla ringi peale teha. Vahetan vaid tossud ja sokid ära. Juba ette on teada, et seekord saan maratoniaja üle kuue tunni. Kuid see ei loksuta mind enam. Mul on aega. Kohe ringile mineku peal trehvan vennast, kes küsib, kas lähen temaga koos kolmandale ringile. Kuna vihma ei ole juba tükk aega enam sadanud ja püksid on mõne koha pealt juba peaaegu kuivad (ja mul on täiesti kuivad sokid jalas!), ning kell ikka veel suht vähe, siis... miks mitte. Tal tuleb lihtsalt kaua oodata.
Heliküla ring tehtud, saan mehe käest peale oma jope, nosin veidi kartuliputru ja siis lähme teele. Tunne on, et võiks isegi veidi sibada, kuid kuna vennas tegi selle nõmeda libisemisega oma jalale suht-koht haiget, siis me kõnnime. Ja kõnnime. Ja kõnnime. Ja lobiseme. Teeninduspunktides on tore, abikaasa jälitab meid fotokaga. :)
Tagasiteel, umbes ringi kümnendal kilkmeetril küsib vennas, et kas temaga neljandale ringile lähen? Tunnen, et aega on, miks mitte. Ja suht-koht kohe peale seda hakkab taas sadama. Tihedalt. Palju. Ja seekord sadu enam ei lakka. Ning napp kolm kilomeetrit hiljem, kui oleme jõudnud silla juurde teeninduspunkti (mille käigus sellest küige halvemast tõusust vennas mind sisuliselt üles lükkas, sest tema ägedad salomonid pidasid, kuid minu päevinäinud adidased võtsid muda alla ja liuglesid vaid) tean ma kindlalt, et neljandale ringile ma siiski ei lähe. Enne Heliküla otsa saame teada, et saabunud on soe söök. Palume kaks portsu "kinni" panna ja läheme ringi lõpetama. Lombid suurenevad silmnähtavalt. Ja mul hakkab külm. Hoolimata sellest, et kannan oma parimat jooksujopet, millega saab jooksmas käidud ka -20 kraadiga. Aga see üdini tunginud niiskus võtab oma. Tagasi jõudnud, siban üle mati ja panen otse edasi vetsu. Ning sealt tagasi tulles suundun otse ajavõtu telgi juurde. Minul on tänaseks kõik. Ma ei taha minna enam Heliküla ringile. Ma olen nii märg, mul on külm ja ma lõpetan. Tegelikult on mul oma tulemuse üle väga hea meel, tunnen lihtsalt nagu oleksin vennast alt vedanud. Aga seegi tunne sumbub kiirelt. Nosin suurepärast kana-riisipada. Mul hakkab veel külmem, kui liider - ikka veel lühikeses dressis - korraks peatub ning seisuhetk ta kohutavalt värisema ajab... Autos saan end korraks soojaks, kodus tuppa minnes hakkavad aga hambad uuesti plagisema. Kõik on niiìiii märg. Ja mul on ikkagi nii hea meel, et osalesin. Kellast andmeid kätte ei saa, seega on vaid diplom see, mis osalemist kinnitab...

Öösel vaatan paar korda kella ja muretsen venna ning rajalolijate pärast. Õnneks asjata - selleks ajaks on võistlus peatatud. See oli õige otsus.

Ja mul on tunne, et ma tahan vist järgmine aasta jälle minna. Sest mul on ju aega....

29.mai - Korvpalliklubi perepäev

Tegelikult oli perepäev juba eile.
Kella kaheteistkümneks Viimsi staadionile. Väike sissejuhatus ning soojendusvõimlemine ja seejärel juba kahekilomeetrine jooksuke kõigile osalejatele Viimsi terviseradadel. Seejärel sai iga pere osaleja passi ning algasid võistlused. Kümme erinevat. Osalema pidi (lotriil osalemiseks) vähemalt seitsmel. Kuna aga võistlused olid lahedad, siis tegime kõik kümme läbi.
Esimene: kus on kõige vähem rahvast sabas ootamas? Jeee - ketsipaelte sidumisvõistlus. Tirtsuke innustab, poeg aitab. Krõps lahti, paelad maha, murule sirgeks, et kohtumin näeks ning pael uuesti tossule peale. Krõps kinni ning valmis. Minut ja kaheksateist sekundit. Pole paha. :)
Seejärel kohe kõrvalasuvale tõukeratta slaalomile. Kümme koonust, mille vahelt läbi kimada ja siis tuldud teed tagasi. Iga puutumise eest +3 sekundit. Tippudega me ei konkureeri, aga kõik said oma sõidu sõidetud.
Järgmine valik saab tasakaalupoomi kasuks, sest selle juures kohtunikuks poja treener Siim. Seisame järjekorda ja avastame, et kõrvaloleva põrgatusvõistluse saba on vägagi lühike. Sündis otsus, et tirts jääb tasakaaluvõistluse sappa ja kui peaks tema järjekord kätte jõudma, siis laseb lihtsalt järgmised mööda. Põrgatusvõistlusel saame ette veidrad prillid, mis segavad palli vaatamist ja siis samuti slaalom koonuste vahel. Sedakorda põrgatades. Poja kolm tiiru, mina kolm tiiru. Vaheldumisi. Eelmisest aastast mäletasin, et kui ettevaatlikult lähen, siis saan palliga hakkama küll... :) Kaks minutit ja neli sekundit ei ole üldse paha (eriti selle valgel, et tugevad tegijad said minut neljkümmend.
Tasakaalupoomil kaks korvpalli sülle ja s-kujuliselt tagurpidi asetatud pinke pidi raja teise otsa. Seal tiir ümber koonuse ja tuldud teed tagasi. Kõigepealt poja, siis tirts ja viimasena mina. Saame ilusti hakkama. (Kui kõik võistlused tehtud, käib piiga ühe tiiru veel enda lõbuks - siis ta jookseb...)
Järgmisena tõkkejooks ülevalt või alt. Kaks rida tõkkeid. Osad kõrged, osad madalad. Rada tuleb läbida, iga osaleja ise otsustab, kas läheb üle tõkke või tõkke alt. Paarist viimasest lähen ma isegi üle, kuid enmikul ronin alt. Kõrgused ja küpped ei ole mu sõbrad.
Siis suusavõistlusele. Kaks lauajuppi, mille küljes paelad. Poiss kõige ees, mina keskel, piiga viimane. Saame päris hästi. Enne starti tuletame meelde, kumb on parem jalg ning kumb vasak ja siis juba minu lugemise peale üheskoos: "Alustame paremast! Ja parem jalg! Ja vasak jalg!". Minut ja seitse sekundit. Distantsi pikkusest ei ole aimugi. Äkki kümme meetrit?
Seejärel viskevõistlusele. Kuna poja on veel väike, saame madala korvi. Ja tänu sellele ka mõned visked sisse minuti jooksul.
Sööduvõistlus. Joone tagant pall kahe käega nii kaugele kui võimalik.... Olen ma öelnud, et pallivisked ei ole mul ka kunagi välja tulnud? Kolme peale kokku 20m. Aga endal on tunne, et oleme ägedad.
Ja viimase võistlusena täpsusvise. Väravasse on seatud neli koonust ning rippuma kollaseid taldrikuid. Koonuse ümberviskamine üks punkt. Taldriku tabamine kaks punkti. Kordamööda ja minut aega. Hea, et poja võistkonnas on, päris nulliga ei lõpeta. :D

Seejärel soe seljanka ning kohuke ja siis tänusõnad, auhinnad, loosimine....
Poja treener lahkub- lähevad Saaremaale elama. Imeline otsus, kuid kahju on ikka.

Mees lastega lähevad mehe vanema poja sünnipäevale, mina siban Piritalt koju. Raske on, aga pean vastu. Kümme kilomeetrit lõpetab päeva suurepäraselt.

27.mai - Tasa sõuad, kaugele jõuad

Miks see küll minu puhul paika ei pea?

Jällegi, olen selle 20 päeva jooksul veidi jalgu liigutanud, kuid sõrmede liikumapanemisega ja sissekannetega tekib ikka "piduriefekt".

Nädalal 19 olin ma tegelikult päris tubli. Teisipäeval ja neljapäeval, kui tirts ujumistrennis, käisin jooksmas. Teisipäeval tavapärane ring veidi pikemalt (enne Renniotsa tunnelist tagasikeeramist väike jõnks lisaks). Kokku siis 8km. Aga neljapäeval vaatasin töö juures veidi oma vanu blogipostitusi sellest ajast, kui tunneleid alles ehitati ja varasemastki ning läksin nostalgilisele meenutusringile - selle asemel, et Renniotsa tunnelist tagasi keerata, sibasin Pärnu maanteele välja ja sealtkaudu koju. Kokku tuli 9,6km. Pole paha. Nädala sees veel niisama kõndimisi ja laupäeval mehega peale põnnide magamaminemist Toompeale hilisõhtust romantikat tegema. Pühapäeval väike sibamine. Tundus, et kõik on kontrolli all...

Aga siis läks niruks. Esmaspäeval käisin rattaga tööl. Oli täitsa lahe, kui välja jätta fakt, et ma ei salli käikudega rattaid, aga seda mehe "kangisüsteemidega"käiguvahetajat ma lausa vihkan. Hoidusin hoolikalt midagi näppimast, kuid ikkagi läks asi tagasiteel paigast ära ja mina seda korrigeerida ei osanud. Seega olid umbes kolm-neli viimast kilomeetrit puhas piin ja ajasid mu niigi kehva rattasõidutahte täiesti minema taas.
Kolmapäeval jõudsin jooksma ja sibasin 9,5km, kuid siis jäi nädal kohe täitsa niruks. Nädalavahetusel kaks päeva loomaaias. Loomulikult ma saan aru, et ka see kõndimine on kasulik miskitpidi, aga ma ei oska seda siiski hinnata...

Sel nädalal ei ole sugugi paremini läinud. Esmaspäeval 10km jooksu ja... That's it. Küll on ilm niru, küll on muid tegemisi. Eile oli päeval töö juures tunne, et võiks õhtul minna. Õhtuks tunne kadus. Praegu on jälle mõte, et äkki õhtul... Ei julge palju tegelikkusele mõelda...

8.mai - luhtunud võistlus

Mai esimene nädal oli päris "nitševo".

Kuna meil olid teisipäevaks ja neljapäevaks plaanid, siis käis piiga issiga ujumas esmaspäeval ning kolmapäeval. Ning mina sibasin natuke. Tavapärane ring. Esmaspäeval läks kell lolliks ja tegi esimese kilomeetri 400m lühemaks. Ühtegi mõistlikku põhjust ei ole. Mulle endiselt meeldib Garmin, aga vana kell oli ikka palju parem. Uued ja moodsad asjad on lihtsalt liiga... peened... Kolmapäevasel sibamisel kaotas kell aga jälle lihtsalt umbes 150m tunnelites ära. Muidu oli mõnus - soe (juba isegi veidi liiga soe) ja esmaspäeval oli mega palju teisi jooksjaid ja rullitajaid.

Reede õhtul väike jalutuskäik mehega. Piiga oli tõukerattaga kaasas, poja otsustas tubaste tegevuste kasuks (jälle...).

Laupäeval tegin hommikujooksu. Poja oli nõus rattaga mulle "saatjaks" tulema. Seega lobisemiserohkem sibamine kui tavaliselt.

Ja sellega jõuamegi pühapäeva. Meil oli tihe päevakava, kuid mehe abiga sai plaan nii paika pandud, et mul poli aeg osaleda Wings for Life World Run'l. Leidsin selle juhuslikult netist mingi paar kuud tagasi tekitas huvi. Aprilli esimeses pooles tõmbasin selle äpi, mingi hetk sai ka annetus tehtud ja kui aeg ajalt vaatamas käisin, siis toimus "countdown". Pühapäeval umbes kolmveerand kahe paiku olin siis valmis. Dressides-tossudes, klapid olemas. Avan äpi ja... Pilt on punane ja nullilugemine on seiskunud 22 minutit ning 22 sekundit enne lõppu. Ükskõik, mida teha proovisin, sain vastuse, et "unknown error". Tegin isegi telefonile restardi - ei midagi. Ning siis paarkümmend sekundit peale kahte hakkas asi tööle ja teatas mulle, et "selleaastane jooks on juba peale hakanud. Teretulemast järgmisel aastal". No ma olin ikka tõsiselt pettunud. Väga!
Mehe õhutusel sai võõra metsa vahel väike jooksuots siiski tehtud, kuid tuju oli suht null. Kahju oli.

30.aprill - Kuressaare linnajooks

Täna siis linnajooks minu sünnilinna sünnipäeva tähistamiseks. Kooliajal ei mõelnud kunagi sellele, miks selline jooks toimub...
Ilm oli suurepärane. Hommikul vanematekodus toppisin ikka endale dressipluusi kotti ja lastele joped... Aga kasutamise tarvidust ei tekkinud.

Kõigepealt lastejooks. Esmalt koolieelikud. Piiga võimles hoolega ja lidus tublisti. Ning kümmekond minutit hiljem (kui kõige tillemadki eelikud olid koos vanematega lõppu jõudnud ja oma medalid kätte saanud) anti start suurematele, kes juba koolis käisid. Poja oli suht viimaste hulgas ja veidi tegi see teda korraks nukraks. Rääkisime siis aga jälle,et just sellepärast ma teda jooksma meelitangi, et tuleb südant harjutada ning vastupidavust treenida....

Kohe peale lastejooksu sõitsime haiglasse. Lõpuks ometi sai pojale korralik suvesoeng taas pähe ja "lehvivad lokid" likvideeritud. Ning tagasi kesklinna umbes- täpselt selleks ajaks, kui mul hakkas olema paras aeg soojendusele minna. Õnneks sain mehelt kinnitust omaenda mõttele, et ma olen pigem kergelt soojenev ning jätsin dressika autosse. Starti lühikese pluusiga ja oi-kui-õige mõte see oli!

Soojendus ja kõned. Ei ole just palju neid jookse, kus stardinumbrid jagatakse registreerumise järjekorra alusel ning stardikoridoris kutsutakse lahkelt ette kõiki neid, kes tahaksid eelmise aasta võitjale konkurentsi pakkuda. :)
Küsitlus - kes jookseb esimest korda, käsi püsti, kes teist, käsi püsti. Aga kes kolmekümne viiendat? Minu lähedalt tõuseb üks käsi. Mu kehalise kasvatuse õpetaja kooliajast! Umbes kaks korda suurem, kui toona. :D

Start. Algul linta-lonta, nagu ikka, siis veidi kiiremaks. Kaubamaja ees kiikan kella - 5:43 - kiirevõitu nagu... kilomeetripiiksu ei märka. Kui viie kilomeetri jooksjad metsa vahele keeravad, lähen neile peaaegu järgi (sest varasematel kodadel on kõik sealtkaudu läinud), kuid märkan viga peaaegu kohe ja saan tagasi õigele rajale. Pika distantsi jooksjad lähevad otse. Sadakond meetrit eespool on "pisike roosa pamp" . Neiu väga varateismeline, pigem äkki isegi kusagil kümne ringis.... Sibab kiirelt. Siban järgi ja mõtlen tirtsust, kes unistab sellest, et tema hakkab maratoni jooksma. Äkki viie-kuue aasta pärast sibab tema koos minuga....?
Kaks kilomeetrit saab täis. Jõuan järgi ühele noormehele, kes just kõndima jääb. Ütlen talle, et "Jõuab-jõuab, mina ju ka jõuan". Aga ta siiski arvas, et eilne pidu on jälje jätnud ja kõnnib edasi.
Kolm-pool kilomeetrit. Tempo on endiselt kiire. Joogipunkt. Läheb kiirelt ja edukalt. Kuidagi kujuneb läbi terve jooksu nii, et minu ees on suht pikk tühi maa ja minu taga on inimesed. Aeg-ajalt jääb eest keegi tahapoole ja siis saan taas kellestki mööda. Neljandal kilomeetril on fotograaf. Mõtlen, et olen liiga kaua enda kohta praegusel hetkel tavatus tempos jooksnud, aga kange kiusatus on jätkata. Noh, et kuidas sa ikka lonkima hakkad, kui oled kellestki just mööda läinud... Väike roosa pamp seob tossupaela. Kuid saab end korda ja sibab edasi. Varsti jääb ta küll hetkeks kõndima, kuid enne kui päris järgi jõuan, lidub edasi. Teeb sedasama, mida ma isegi veel 2005 poolmaratonil - kiire jooks-kõnd-kiire jooks. Tegelikult üsna tappev kombo. Aga noortel tuleb kuidagi hästi ja loomulikult välja.
Kuues kilomeeter. Keerame Aia tänavale. Kogu see natuke tuult, mis üldse puhub, puhub nüüd vastu. Lisaks natuke ülesmäge (Kuressaare "mäed" eksole...). Tunnen, et olen väsinud. Kuid teadmine, et Aia tänava teises otsas on joogipunkt ootamas, parandab veidi-veidi enesetunnet. Pisike roosa pamp on must ikka vahelduva eduga viiekümne kuni saja meetri kaugusel. Joogipunkt. Ja siis väikseid tänavaid pidi suund lossile. Ja nüüd, kui oleks vaja energiat, et munakivide ja kõnnitee äärekividega hakkama saada, tunne, et jalgade asmele hakkavad tekkima keedumakaronid. Kuid ned makaronid kuulavad veel mu sõna ja nii me kõik koos lõpu poole lippame. Ikka veel üle mõistuse kiirelt.
Spa juures on mees põnnidega. Patsu löömine ja kohtume finishis. Vahepeal kadunud olnud roosa pamp paistab kohe teisel pool lahte. Ja ma lähen järgi. Jõuan päris lähedale kahele eesjooksvale neiule. Teisel neist on müts peas ja paksud pikad dressid seljas. Ma tõesti ei saa aru, kuidas ta suudab. Mõnel tuulevaiksel hetkel on mul oma lühikestes dressides tunne, et sulan ära, kui kevadpäike pähe sirab.
Lossihoovi keerates lendavad mööda kolm noormeest. Mul on hea meel tõdeda,et minust on mööda läinud ainult need kolm (+veel kaks, kellest ise esimeses joogipunktos mööda läksin).
Lõpuni on kilomeeter. Ma olen jõhkralt väsinud, kuid samas on jube hea tuju ja tegelikult ka olusid arvestades hea enesetunne. Ning selle kilomeetriga saan ma hakkama, pargist välja, kurvist mööda. Maapinnal on lastejooksu stardijoon. Issand - kas nad tõesti jooksid niiiiii pika maa? Lõpuni on veel mingi sadaviiskümmend meetrit. Hakkan kiirendama. Ühest neiust möödudes teen ettepaneku, et "kiirendame?", kuid ta arvab, et ei jaksa. Neidudepaar mütsiga aga kiirendab ja nende ees olev noormees samuti. Ja nii me üle finishijoone järjest jõuamegi. Saan medali ja kell on ka meeles peaaegu kohe kinni panna.

Olen megarahul. Ma ei arvanud, et suudan üleüldse praegu sellist tempot arendada (tavapäraselt 40-60 sek kilomeetrile aeglasemalt liikudes ei ole mul märkimisväärselt värskemat minekut. Olen ikka läbi nagu Läti raha, kui 6 kilti lõppeb). Aga täna pidasin ma lõpuni vastu! Oli raske, kuid sain hakkama! Uhke!

Ja õhtul kella pealt jooksu arvutisse sikutades avastan, et esimene (liiga kiire) kilometer osutub kogu jooksu aeglaseimaks kilomeetriks...

Ametlikult siis 10km ja ametlik aeg 55:39,6. Garmin mõõtis maaks 9,82km.https://connect.garmin.com/modern/activity/1148263273

Olen üldarvestuses 27 naine ja 10 seenior. Ei ole vist kunagi nii ees olnud. :)

27.aprill - Kus on kevad, ma küsin?

Möödunud nädal oli taas selline pooletoobine. Mitte päris looderdav, kuid kindlasti mitte midagi sellist, mida eeskujulikuks pidada.

Teisipäeval jooksma ei läinud, küll aga käisime mehega üle väga pika aja õhtul jalutamas. Toompeale ja tagasi, tunnike lendas kiirelt.

Kolmapäeval käisime Alma linnasprindil. Pisipiiga oli sünnipäevale kutsustud, seega oli seekord võistkonnas kolm osalejat. Poja ei olnud väga õnnelik. Ta ei ole eriti tugev jooksma ning võhma ka väga ei jagu. Seega me siis vahelduva eduga sibasime, torisesime, kõndisime, julgustasime ja jälle sibasime. Kokkuvõttes olime täiesti tublid. Eriti arvestades fakti, et orienteerumise osa jäi mehele, kuna mul oli juhe nii koos, et peale raekoja platsi ei leidnud ma kaardilt ühtki kohta üles.

Neljapäeval jooksmas. 7,8km ja 48min.

Nädalavehetusel oli meil nii tihe programm, et jooksmisele ei viitsinud mõeldagi (küll aga mõtlesin korra sellele, et "täna ei viitsi") :) Aga üritasin pühapäeval taaselustada vahepeal unarusse jäänud traditsiooni "igal õhtul 100 kükki".

Kuna teisipäeva õhtuks oli meil asjaajamist, siis läks mees tirtsuga esmaspäeval ujuma ning poja oli klassivennal külas. Seega läksin mina jooksma. Paganama külm oli, pean ma ütlema. Ja pahkluud virisevad endiselt, et ma paks olen. Aga lõpupoole läks veidi kergemaks (eks nad harjuvad :P ).

Kahe viimase jooksu ajal olen spekuleerinud veidi mõtetega... Sel laupäeval on Kuressaare linna jooks. Kuna meil nagunii Saaremaale minek, siis ühildame meeldiva kasulikuga. Lapsed lähevad lastejooksule ja mina siis 10km. Olen kindel, et suudaksin selle distantsi joosta praegu ajaga veidi kiiremini, kui tund ja 5min... Aga sel juhul tõmbaksin ma end vist ikka päris rihmaks ka... Kass tasub? Pigem olen meelestatud nii, et kui jooksen kiiremini, on see pisike ime. Kui jooksen tund 5 kuni tund 7, siis olen väga tubli ja kui alla tund 10, siis olen täitsa tegija. Kui aeglasemalt... Noh, siis olen aeglane. Ja kuna ma tean, et ma olengi aeglane, siis... :D Minu võit igal juhul, kui lõppu jõuan.

Ükspäev potsas postkasti uus jooksja. Ja seal oli Priit Pulleritsu artikkel. Oeh... No kuidas saab üks inimene olla nii halvustav ja ebameeldiv? Ja miks tal lastakse selline olla? Tema jutte lugedes tekib alati tunne, et ma olen kellelegi surmani võlgu selle au eest, et mul üldse lubatakse käimisest kiiremini liigelda, sest nõmedalt mõttetu inimene olen ma nagunii, kui ei suuda maratoni alla kolme tunni joosta (sest kolme tunni alistajad on nagunii juba ka suht mõttetud mehed - jooksku parem 800m alla kahe minuti...). Aga noh - tema valib nõme olemise, mina võin valida tema arvamusest hoolimata sibamise.
Ja ma sibangi: Kuressaare linnajooks, Laulasmaa ultra ja Tallinna maraton. Vaikselt, väga aeglaselt, täiesti oma lõbuks... Aga lõpuni.

17. aprill - Sinilillejooks

Tänaseks olid mul suured plaanid.
Juba päris mitu nädalat tagasi sai märge tehtud, et täna toimube kevadine Rabajooks.
Natuke hiljem selgus, et ka Tallinna Sinilillejooks toimub täna.
Ning kui kõik tähtsad asjad kalendrisse kirja said, ilmnes, et poja tantsuvõistlus on kah täna.

Keerasime mehega kalendrit nii ja naapidi. Kõige optimistlikum variant oli, et lähen kella 11'ks Rabajooksu starti. Silkan nii kiirelt kui jõuan ja siis kodust läbi ja koos piigaga kella 13'ks Sinilillejooksu starti. Mees läheb pojaga tantsuvõistluse registreerimisele poole kaheks ning meie tritsuga lippame järgi...
Aga siis hakkas ikkagi kripeldama - pojal esimene võistlus. Äkki jääb ka viimaseks. Kuidas ma sinna ikka hilinen...

Ja nii sündiski sel hetkel veidi raske otsus, et Rabajooks jääb ära ja lähen piigaga koos hoopis Sinilillejooksu kella 12'sesse starti. Tirtsule oli ammu lubatud, et võtan ta kaasa, seega ei olnud see osa enam muudetav.

Pean ütlema, et FB'st osalejate pilte vaadates ja kommentaare kuulates ei olnudki enam niiväga kahju, et osaleda ei saanud. Mudaralli pole kunagi mu lemmik osa olnud.

Starti lipates tegelesime tugevas vihmasajus veel hamba väljatõmbamisega ning suu pesemisega, millele järgnes kauplemine teemal "kui emme annab mündi, kas siis võib emme hamba Hambahaldjalt "ära osta"". Olin veenev - kiku on koos teistega tikukarbis!

Start hilines, hakkas juba tekkima hirm, et kas mees ja poeg ikka jõuavad meid ära oodata, et koos võistlusele minna...
Aga siis käis "õhupallipauk" ja hakkasime liikuma. Tirts oli tubli. Vahepeal hakkas tal veidi pistma ning siis tegime kokkuleppe, et ta sibab veel monumendini ja seal võtan ta selga (viie laternaposti distantsiks). Täpselt selles vahemikus oli muidugi Postimehe fotograaf, aga me ei hakanud plaani muutma ka. :) Aga ausalt - nii enne kui ka pärast seda sibas tirts terve tee väga tublisti.
Vahepeal tulid vastu neiud, kes hüüdsid rõõmsalt, et "kõige esimene väike tüdruk!". Aitäh neile! Piiga tuju ja enesetunne muutus kõvasti paremaks. Ning kui kakssada meetrit enne lõppu ta arvas, et vast ikka ei tee spurti, siis arutlesime läbi, et selja tagant tuleb tädi titavankriga - mine tea, äkki seal on ka väike tüdruk sees... Ja siis tirts silkas. Sest mine tea - äkki ongi vankris väike tüdruk.
Ametlikult 3,2km ja ametlik aeg 25min 20sek.
https://connect.garmin.com/modern/activity/1129284673

Koju, pessu ja vutt-vutt Humanitaargümnaasiumisse. Esialgu oli seal lasteaialaste võistluse lõpp - suma kui palju. Kuid siis olukord rahunes ja algas esimeste kuni neljandate klasside osa.
Poja oli tubli, mina hüplesin püsti tribüüni ülemisel astmel ja üritasin lapsi pildile saada. Tirts veetis poole ajast tribüüni all pannkooki süües. :)

Ja õhtul avastasime tirtsuga end ka ETV uudistepildist. :)

Vahepealne aeg

No tegelikult ma olen natukene looder olemise kõrvalt tubli ka olnud. Väga miinimumprogramm on ikka tehtud saanud.

Sageli ma isegi mõtlen jooksu ajal, mida kõike sellest tänasest jooksust kirjutada võiks ja saaks, Ning häid pealkirju on ka päris palju vahepeal olnud... Aga vot kui oled koju jõudnud ja pesus ära käinud ja koduseid toimetusi teed.... Siis kuidagi vaibub see bloginduse värk jälle.

Põhiliselt on lauaarvuti praegu abikaasa rida. Mulle sobib. Ma uurin omi asju tahvlist natuke ja töö juures on lauaarvuti nagunii. Aga vot töö juures kirjutada ei jõua ja tahvli kirjutada ei ole eriti mugav. Ning nii need päevad lähevad.

Mis ma selle vahepealse kuu jooksul siis teinud olen...

Nädal 21-27.03 - kõndimisi oli, kuid ainus normaalne spordina kirja minev linnuke jäi pühapäeva. Olime Tartus ja käisime mehega koos Ihastes jooksmas natuke. Ilm oli ilus, kuid minu enesetunne niru ja jaks nullilähedane.

Nädal 28.03-03.04 - Lihavõttejärgne nädal. Esmaspäeval oli pojal koolis riigipüha ja mina võtsin töö juurest vaba päeva. Nii ei ole küll väga ilus, kuid kui tööandja on võimaldanud võtta aasta jooksul kolm tervisepäeva, siis... Eelmisel aastal hoidsin teisi, et kui jään haigeks või kui läheb tarvis. Lõpptulemsuena jäid kaks neist kasutamata, sest äkki oli detsember ja lihtsalt ei olnud enam võimalust... Seega siis - hoolitsesime mu tervise eest. Ilm oli ilus ja tegin viimase aja tavapärasest veidi pikema jooksuotsa. 10,2km. Kerge ei olnud, aga täitsa mõnus oli küll. seda ma veel mäletan.
Teisipäeval samuti väike jooksuots ning hiljem veel jalutuskäik poetiiruga.
Ja siis pühapäev Saaremaal. Kõigepealt kilomeetrine ring koos lastega (tirts on veendumusel, et tema tahab hakata maratoni jooksma ning selleks peab ta trenni tegema. Poissi üritan ise kaasa vedada, sest talle kulub see ära). Seejärel veel seitsmekilomeetrine ringike vana lasteaia teel. Üks kits vaatas mind pikalt enda poole jooksmas sellise näoga, et "mida sa idikas jooksed, jahimehi ei ole!" Ja astus siis minema sellise rõhutatult aeglase ja rahuliku sammuga... Mõnus päev, mõnus jooks.

Nädal 4-10.04 - kaks jooksukest, neljapäeval ja pühapäeval. Mõlemal minu standardringike kuus kilomeetrit. Ei mingeid emotsioone. Lühike dress ja mõnus tunne, kuid rasked jooksud (pahkluud kipuvad kurtma, et neil on 5kg suurem koorem vedada, kui peaks olema).

ja Nädal 11-17.04 - Nädala algus on kantud halvast emotsioonist. Esmaspäeval jooksuringike. Ilm oli mõnus, enesetundel polnud viga, Tegin veidi pikemalt Järvevana ääres ja siis äkki andis sisikond tunda, et midagi on valesti. Ots ümber ja kodu poole, aga koju ma ei jõudnud. Sõna otseses mõtets helistasin endale mehe järgi. Ja aru ei saa, millest tuleb olukord, et seedimine äkki kõhu niimoodi valutama lööb, et silme eest must ja kõht momentaalselt lahti. ning kui veel liikuda plaanid siis... Nojah...On seda mõned korrad varemgi aegade jooksul olnud ning ühtki seaduspärasust tekkeks ma leidnud ei ole. Seega siis 6,8km.
Teisipäeval ja neljapäeval tavapärane ring 6km. Poja rattaga kaasas. Neljapäeval tuli ka kõhuvalu taas jooksu ajal. Õnneks olime juba peaaegu kodus, surusin hambad risti ja silkasime otse üle mänguväljaku lõigates lõpuni. Aga emotsioonid nädalast jube nirud.
Õnneks tuli pühapäev, mis andis suurepärase lõppakordi.

17.märts - Ilmateade ei eksi, ilm eksib...

...ütles keegi kuldsed sõnad selle kohta, et märtsi lõpus lubatud +14° asemel lubatakse nüüd hoopis -17°... Ilmselt kipub see nii olema jah.

Aga see nädal on olnud päris ilusad ilmad.
Teisipäeval oli tirts issiga ujumas ja seega läksin jooksma. Kell ei suutnud kuidagi satelliite kätte saada - muudkui vilkus kahe ka kolme pulga vahet. Kui mul mõne minuti pärast külm hakkas, käega lõin ja jooksma hakkasin (mõeldes, et vahet pole sellest distantsist, vähemalt aja saab kirja), siis selgus, et satelliidid olid tegelikult korrs ja toimis nagu peab. Ei oska arvatagi, miks ta seda varjata otsustas... Kindaid läks tarvis, lühikesed püksid olid hea valik. Jopegi sai lõpus lahti tehtud ja selja taha sõlme seotud, et liiga palav ei oleks. Aga vot mütsi unustasin maha ja sellest tundsin natuke puudust. Liiga külm peal ei olnud, aga kui oled ikka harjunud mütsiga käima, siis ei tasu seda nii järsku ära jätta.
Esimesed paar kilomeetrit olid jälle päris rasked. Siis läks mõnusamaks ja Järvevana sirge peal oli päris vahva.

Kolmapäev. Mees pakkus, et toob tirtsu ise aiast ära. Mina ei pidanud üldse jooksma minema, sest kaks päeva järjest juba sibatud. Aga ilm oli imeilus ja... ma ikkagi läksin. Oi-kui-raske oli. Vahepeal oli veidi mõnusam, kuid tempo oli aeglane ja enesetunne veidi sant. See sai samas mitmekordselt kompenseeritud kuue soojakraadi ja imelise päikesega. Tööl - istudes seljaga akna poole, maja põhjapoolses küljes, ei saa just eriti ilma nautida.

Täna oli taas tirtsu ujumistrenn. Jooksma minna ei jaksanud (päikest ju polnud), rattal sadul valel kõrgusel ja ise ma seda ümber kruttida ei jaksa (pealegi ei kuulu see mehe vana ratas mu lemmikute hulka). Nii ma siis läksin hoopistükkis ujuma. Vesi kippus veidi ninna küll jälle lõpupoole, kuid kilomeetri sain ilusti tehtud ning positiivne oli see, et jalg ei läinud lõpus krampi (viimasel ajal on see ikka stabiilselt kusagil millalgi peale seitsetsadat meetrit toimunud).

Homme ma ilmselt ei spordi. Või noh, oma sada kükki õhtul enne magamaminekut. Aga see pole nagu sport.

14.märts - Siis kui aeglaselt on liiga kiire

Olin tubli ja käisin ka reedel sibamas. Jalad olid väsinud, kuid nagu ikka, läks lõpupoole kergemaks.
Nädalavahetusel see-eest sportlikus mõttes looderdasin. Loomaaiaskäik ja muidu ringisibamine ei ole ikka sport vaid lihtsalt natuke liikumist.

Täna oli piiga Viimsi keskuses asuvasse mängutuppa sünnipäevale kutsutud. Tegin siis ausa näo ette ja läksin MyFitnessisse "tutvumistrenni". Kahju, et seda vaid kord kasutada saab... :P
Plaan olisuurepärane - mul on palju aega, jooksen pikalt. Kuid juba esimese paari kilomeetriga meenus, et jooksulindil on palju keerulisem joosta. Kui ei ole harjunud. Ning kuna mul oli viimasest korrast ikka väga palju möödas, siis oligi väga keeruline ja raske. Alustasin 8.2km tunnis tempoga ning siis natukehaaval tõstsin seda ning lõpetasin 10km tunnis tempoga. Viimased 30sek ajasin tempo 11.5 peale. Seega jäi pikast jooksust järgi 40min ja 6km. Seejärel kõnd 25min. Algul aeglaselt, siis natukehaaval kiirendades ja viimased  minutid uuesti kergelt joostes. Natuke "cool down’i" ja tund läinud ning minul käis pea ringi ja jalad tudisesid. Veider ikkagi, et väljas on sama tempoga kõvasti lihtsam. Täna võitlesin päris mitmetel (ja liiga paljudel) hetkedel kiusatusega lõpetada.

Natuke sikutasin ka hantleid ja oligi poolteist tundi läinud ja mina täitsa väsinud.

10.märts - Põrandalt ei saa alla kukkuda...

... lastel pidavat selle seaduse tundmaõppimiseks kolm aastat aega minema. Ja mulle tundub vahel, et mina ei õpi ka seda kunagi ära. Piltlikult rääkides....

Viimati oli siis jaanuari keskpaik. Mina olin optimismi täis. Natuke hakkas just jooksmisega sujuma ja regasin end Laulasmaale ära...
Ja siis läks mehe tervis käest ära ja neli nädalat oli suht koht trennivaba. Vaid kaks korda piiga trenni ajal natuke ujumas ning Saaremaal korra jooksmas.
Viimase paari nädala jooksul samuti kaks ujumist ning korra või paar jooksmist. Jaksu pole, võhma pole. Ka tahtmist ei ole väga. Ja see viimane masendab.

Täna siis kerge sibamine. Tempo aeglane ja jõudlus olematu, kuid ma isegi väga ei vihanud end koju jõudes. Nii tahaks uuesti järje peale saada. Laulasmaani on ju veel vaid kolm kuud... Aga tundub, et kuniks ma ei õpi ära seadust, et "põrandalt ei saa alla kukkuda" ja hakkan tegema plaane, sest "asjad lähevad päris hästi", tabavad mind ikka tagasilöögid...

Aga noh - mis väärib tegemist, see väärib ka ümbertegemist.
Teen aga igal õhtul oma 100 kükki ja loodetavasti jõuan ka veidi sagedamini jooksurajale taas.

14.jaanuar - sõdurid siin ja sõdurid seal...

Ilm ilus, tirtsuke issiga ujumistrennis ning mina sibama. Tubli mõttetöö tulemusel olin täna peaaegu parajalt riides. Lühikeste varrukatega pluus jope alla oli päris paras. Suusakindad olid veidi paljuvõitu (pole vaja küsida, ise ka vahel imestan, milleks suusakindad, kui ma ei suusata.... Aga noh, mul on ju tegelikult suusad ka...).
Esimese kilomeetri poole peal helistas poja ning siis oli meil pikk vestlus teemal "kuidas avada meremarja pakki". See lõppes muuses ebaõnnestumisega - leppisime kokku, et lõpetame kõne ära ja ma avan paki, kui koju jõuan.

Joosta oli veidi raske täna. Aeglane ja... ma ei teagi... väsinud ei olnud, valus ei olnud, midagi muud viga ka nagu otseselt ei olnud, kuid hea ka ei olnud. Pigem veidi nõme tunne.

Järvevana ääres kohtusin hulgi sõdurpoistega. Esimene kahekümnene punt (talverõivastes mõnusalt nähtamatud) ilusti rivikorras ja automaadid rinna peal tuli vastu täpselt Filtri tunneli juures. Mina välja, nemad sisse. Mõnesaja meetri pärast teine punt ning vastalt enne Renniotsa tunnelini jõudes kolmas. Nende viimasel seljas helkurvest. :)

Lõppkokkuvõttes tegin oma tavapärase ringikese ära ja tegelikult oli ju vahva, sest ilm jällegi suurepärane.
https://connect.garmin.com/activity/1014648595

Veidi masendav oli koju tagasi jõudes pähe lippav mõte, et "tunnen end niiiii väsinult, aga suvel Laulasmaal oleksin ma esi ese ringi teises joogipunktis....

12.jaanuar - Talverõõmud

Täna oli algusest lõpuni nagu Deja vu.
Liiklus oli tegelikult parem, kui eelmisel teisipäeval, sest ilmselgelt on autojuhid nädalaga veidi lu es ja tuisus sõitmise kogemust omanadanud/meelde tuletanud ja see mõjub hästi. Kuid selmet oli väga hea tunne kodus autos välja astuda. Ning sellest hetkest alates oli ilm fantastiline.
Riietasin end ikka veel üle. Kõige masendavam on see, et ma hetkeks ju mõtlesin,et paneks ainult lühikese pluusi jope alla... aga siis panin ikka pika pesupluusi ka veel. Ja see oli viga. Mul oli mega palav ja viimased paar kilti jooksin lausa paljakäsi. Millal ma ükskord õpin õiges koguses rõivaid valima, seda ei tea...

Jooks oli aeglane. Väga aeglane. Sussid keerutasid pehmes lumepudrus ringiratast ja see ei ole mu lemmiktunne, aga samas oli mõnus ka. Tunnelites kaoats kell ikkagi 100m nagu ükskord ammu (ilmselt jälle "ufonaudid" satelliitide ees), kuid laias laastus see pilti ei muuda.

Kella arvates 6,12km, tegelikkuses siis vana hea 6,22km ots: https://connect.garmin.com/activity/1012783885

10.jaanuar - Vaikselt edasi

Peale viimast sissekannet ma tegelikult päris talveunne ei jäänud:
20. Detsember, kui kõik aktiivsed tegelased vana-aasta maratonil osalesid, tegin mina oma pisikese isikliku vana-aasta minijooksu. 8,5km Filtri tee ja Järvevana tuttaval ringil väikese laiendusega. Ilm oli soe, vihma sadas välja minnes päris tugevalt. Vaibus selleks ajaks, kui lõpetasin ja koju tagasi jõudsin.https://connect.garmin.com/activity/987087430

22.detsember - õhtune sibamine tavapärasel ringil. Paraku ei meeldinud tunnelid jälle kellale ning kakssada meetrit kadus nagu niksti. Selle tulemusel muutsin seadistused uuesti ümber. Iga natukese aja tagant salvestav "smart" süsteem võib küll akut säästa, kuid laseb end väga kergelt eksitada. Panin peale uuesti sama nagu ka vanal kellal oli - iga-sekundi-salvestus. Toimib väga adekvaatselt.

Edasised aastalõpu sportimised aga jäid ära meie peret tabanud viiruse tõttu. Minul õnnests see jõululaupäeval saada. Palavik tõusis 38.8 peale ning kaasnesid tugev lihasvalu üheskoos tuuma-peavaluga. Järgmisel päeval oli palavik langevas trendis ja kolmandal juba peaaegu kadunud, kuid siis tuli (üheks päevaks) jube nohu ja seejärel kurguvalu ja muud pisikesed tüsistused (kusjuures kõigil pereliikmetel olid järelkajad erinevad). Päris korda po,e enesetunne veel siiani saanud, kuid siiski olen kaks pisikest jooksuotsa teinud ka uuel aastal:
 5. Jaanuar - tavapärane ring mega aeglaselt. Külma -13 kraadi. Loomulikult riietasin end üle. Kuna tuult ei olnud, siis oli dressipluus jope all ikka totaalselt palju. Aga kinnaste kättepanek oli hea otsus. Lumelödris sibamine oli ja ilmselt jääbki minu jaoks keeruliseks. Eelistan ikkagi tugevat pinda, kuhu jalg toetada.
https://connect.garmin.com/activity/1005594781

9.jaanuar - päike paistis, -16, kuid pisike tuuleke tegi selle veidi jahedamaks. Esialgu oli plaan reedeõhtul minna, kuid siis oli koju jõudes nii külm, et puudus igasugune soov veel kuhugi minna. Jooks oli ikka raske, kuid samas kergem, kui teisipäeval. Riietus hakkas ka juba enam-vähem sobima. Tavapärane ring erineva lõpuga, sest fooris läks tuli punaseks, aga mul oli "hoog" sees ja seega sibasin kõrvalolevale reguleeri ata ülekäigule, kust kohe üle sai. https://connect.garmin.com/activity/1009743389

Ah jaa  - unustasin... Valdo ja Kauri positiivse eeskuju tõttu olen siis üle paari aasta taas regatud Laulasmaale.