Möödunud nädal oli taas selline pooletoobine. Mitte päris looderdav, kuid kindlasti mitte midagi sellist, mida eeskujulikuks pidada.
Teisipäeval jooksma ei läinud, küll aga käisime mehega üle väga pika aja õhtul jalutamas. Toompeale ja tagasi, tunnike lendas kiirelt.
Kolmapäeval käisime Alma linnasprindil. Pisipiiga oli sünnipäevale kutsustud, seega oli seekord võistkonnas kolm osalejat. Poja ei olnud väga õnnelik. Ta ei ole eriti tugev jooksma ning võhma ka väga ei jagu. Seega me siis vahelduva eduga sibasime, torisesime, kõndisime, julgustasime ja jälle sibasime. Kokkuvõttes olime täiesti tublid. Eriti arvestades fakti, et orienteerumise osa jäi mehele, kuna mul oli juhe nii koos, et peale raekoja platsi ei leidnud ma kaardilt ühtki kohta üles.
Neljapäeval jooksmas. 7,8km ja 48min.
Nädalavehetusel oli meil nii tihe programm, et jooksmisele ei viitsinud mõeldagi (küll aga mõtlesin korra sellele, et "täna ei viitsi") :) Aga üritasin pühapäeval taaselustada vahepeal unarusse jäänud traditsiooni "igal õhtul 100 kükki".
Kuna teisipäeva õhtuks oli meil asjaajamist, siis läks mees tirtsuga esmaspäeval ujuma ning poja oli klassivennal külas. Seega läksin mina jooksma. Paganama külm oli, pean ma ütlema. Ja pahkluud virisevad endiselt, et ma paks olen. Aga lõpupoole läks veidi kergemaks (eks nad harjuvad :P ).
Kahe viimase jooksu ajal olen spekuleerinud veidi mõtetega... Sel laupäeval on Kuressaare linna jooks. Kuna meil nagunii Saaremaale minek, siis ühildame meeldiva kasulikuga. Lapsed lähevad lastejooksule ja mina siis 10km. Olen kindel, et suudaksin selle distantsi joosta praegu ajaga veidi kiiremini, kui tund ja 5min... Aga sel juhul tõmbaksin ma end vist ikka päris rihmaks ka... Kass tasub? Pigem olen meelestatud nii, et kui jooksen kiiremini, on see pisike ime. Kui jooksen tund 5 kuni tund 7, siis olen väga tubli ja kui alla tund 10, siis olen täitsa tegija. Kui aeglasemalt... Noh, siis olen aeglane. Ja kuna ma tean, et ma olengi aeglane, siis... :D Minu võit igal juhul, kui lõppu jõuan.
Ükspäev potsas postkasti uus jooksja. Ja seal oli Priit Pulleritsu artikkel. Oeh... No kuidas saab üks inimene olla nii halvustav ja ebameeldiv? Ja miks tal lastakse selline olla? Tema jutte lugedes tekib alati tunne, et ma olen kellelegi surmani võlgu selle au eest, et mul üldse lubatakse käimisest kiiremini liigelda, sest nõmedalt mõttetu inimene olen ma nagunii, kui ei suuda maratoni alla kolme tunni joosta (sest kolme tunni alistajad on nagunii juba ka suht mõttetud mehed - jooksku parem 800m alla kahe minuti...). Aga noh - tema valib nõme olemise, mina võin valida tema arvamusest hoolimata sibamise.
Ja ma sibangi: Kuressaare linnajooks, Laulasmaa ultra ja Tallinna maraton. Vaikselt, väga aeglaselt, täiesti oma lõbuks... Aga lõpuni.
Pullerits on provokaator. Ta toitubki inimeste ärritamisest, tahab diskussiooni, dialoogi ja tähelepanu. Ta lihtsalt on selline. Selliseid tuleb ignoreerida ja mitte pühendada talle enda aega ja energiat. Nagu Delfi kommentaator, elab välja ennast.
ReplyDelete