Eile otsustasin jooksma minna. Mis tegelikkuses tähendas seda, et tulime tirtsuga töölt ja lasteaiast, tegime söögi, nosisime kõhu täis ... Ja umbes tund hiljem jooksma minnes sai meeldetuletust fakt, et tund peale sööki on liiga lühike aeg. Kuna teise korruse akna taga oli temperatuur 0,5 kraadi, toppisin jalga pikad püksid. Palav hakkas, kuid tempo oli tänu söömisele nii vaevaline, et lühikeste pükste jaoks oleks seda ikka vähe olnud. Maapind oli libe, aga täiesti talutavalt. Teisi jooksjaid näha ei olnud (ilmselt oli kell juba liiga palju).
6,2km ja 41min.
Täna uuesti. Poja jäi koju sööki valvama ja tuld kinni keerama ja mina läksin sibama. Akna taga 2,5 kraadi. Peale väikest kõhklust valisin lühikesed püksid. Ja see oli oi-kui-õige valik. Esimene kilomeeter läks liiga kiirelt, sest algul oli veidi jahe ja siis tuli tempot arendada. Seejärel juba veidi aeglasemalt. Kolmandal kilomeetril kaotas kell tunnelis satelliidid ja mina kaotasin 100m. Mõnes mõttes oli täna palju raskem joosta, kui eile. Maapind oli niiske ja sula, kuid täiesti müstilistel hetkedel, täiesti ootamatutes kohtades ei olnud jalal maha pannes toetuspinda...
6,2km ja 40min.
Tuesday, December 15, 2015
Sunday, December 13, 2015
13. detsember - Vihmas ja tuules, vihmas ja tuules...
Mitte küll väga edumeelselt, kuid ta liigub siiski.
Laupäev, 05.detsember. Torm oli. Vihma sadas ja tuul oli tugev. Temperatuur siiski piisav lühikeste pükste jaoks ja tõe huvides peab mainima, et tegelikult seal vihma ja tuule sees olles ei olnudki enam niiväga hull, kui aknast vaadates karta oleks võinud... Enesetunne üllatavalt mõnus ja samm sättis end viimase aja keskmisest veidi kiiremakski. Uuel kellal võtsin piiksud maha, kuid tal on mõnus lisavariant - vibra. Mis tähendab, et kui kilomeeter täis saab, siis ta "sumiseb ja põriseb" käe peal. Ja kui piiksu võis varem väga kergelt kõrvust mööda lasta, siis vibrat panen ikka tähele. Ja kui juba esimene kilomeeter on suht koht mõnusa enesetundega ja normaalse tempoga, siis... Litsume aga juurde. :)
Teisipäev, 08.detsember. Vahelduse mõttes oli ainult vihm, tuult ei olnud. Üle pika aja tundsin ma joostes mõnu. Veider. Tempo päris kärme, aga hea oli. Veidi-veidi pikem jooks - autol oli bensiinimõõdik punases ja lippasin tanklast läbi, et vaadata, kas on soodushind või mitte.
Neljapäev, 10.detsember. Tõusev tuul ja vihm. Veidi kehvem, kui eelnevad korrad. Endiselt oli piisavalt soe lühikeste pükste jaoks, kuid tuul kuidagi "peksis" ja eriti Järvevana äärt pidi tagasi kodu poole sibades olid silmad kissis ja poolkinni, et üldse midagi näha. Kõht kippus ka oma elu elama taas, seepärast ringi pikendama ei hakanud ja panin Renniotsa tunnelist otse kodu poole.
Nädalavahetus mõõdus jõulutunde tähe all, mis tähendas seda, et laupäeva veetsime poolenisti autos, sõites Tartu ja tagasi. Tore päev, kuid ei mingit liikumist. Pühapäeval oleks võinud, kuid tuju oli veidi niru ja siis käisime kuuske ostmas ja nädala söögikraami kokku ostmas ja piparkoogid ja õhtusöök ja...
Täna võib-olla proovin.
Laupäev, 05.detsember. Torm oli. Vihma sadas ja tuul oli tugev. Temperatuur siiski piisav lühikeste pükste jaoks ja tõe huvides peab mainima, et tegelikult seal vihma ja tuule sees olles ei olnudki enam niiväga hull, kui aknast vaadates karta oleks võinud... Enesetunne üllatavalt mõnus ja samm sättis end viimase aja keskmisest veidi kiiremakski. Uuel kellal võtsin piiksud maha, kuid tal on mõnus lisavariant - vibra. Mis tähendab, et kui kilomeeter täis saab, siis ta "sumiseb ja põriseb" käe peal. Ja kui piiksu võis varem väga kergelt kõrvust mööda lasta, siis vibrat panen ikka tähele. Ja kui juba esimene kilomeeter on suht koht mõnusa enesetundega ja normaalse tempoga, siis... Litsume aga juurde. :)
Teisipäev, 08.detsember. Vahelduse mõttes oli ainult vihm, tuult ei olnud. Üle pika aja tundsin ma joostes mõnu. Veider. Tempo päris kärme, aga hea oli. Veidi-veidi pikem jooks - autol oli bensiinimõõdik punases ja lippasin tanklast läbi, et vaadata, kas on soodushind või mitte.
Neljapäev, 10.detsember. Tõusev tuul ja vihm. Veidi kehvem, kui eelnevad korrad. Endiselt oli piisavalt soe lühikeste pükste jaoks, kuid tuul kuidagi "peksis" ja eriti Järvevana äärt pidi tagasi kodu poole sibades olid silmad kissis ja poolkinni, et üldse midagi näha. Kõht kippus ka oma elu elama taas, seepärast ringi pikendama ei hakanud ja panin Renniotsa tunnelist otse kodu poole.
Nädalavahetus mõõdus jõulutunde tähe all, mis tähendas seda, et laupäeva veetsime poolenisti autos, sõites Tartu ja tagasi. Tore päev, kuid ei mingit liikumist. Pühapäeval oleks võinud, kuid tuju oli veidi niru ja siis käisime kuuske ostmas ja nädala söögikraami kokku ostmas ja piparkoogid ja õhtusöök ja...
Täna võib-olla proovin.
Friday, December 4, 2015
04.detsember - Kaua tehtud kaunikene...
Kõigepealt rõõmusõnum - ma sain endale uue kella!!!
Ok, tegelikult ei saanud. Ostsin. Ja olin selleks sammuks sunnitud, sest mu kallis pisike Garmin pani veidi peale maratoni pildi tasku. Ning tundub, et igaveseks. Käisime üks õhtu koos jooksmas, kõik oli tore nagu ikka. Aga järgmisel päeval, kui tahtsin andmeid töö juures arvutisse sikutada, kellake enam ellu ei ärganud.
Mitu nädalat ikka aeg-ajalt proovisin, aga miski ei aidanud. Ja siis hakkasin vaikselt ringi vaatama. Tegelikult oleksin tahtnud samasugust. Aga elu paradoks on ilmselt see, et heade asjade eest nööritakse. Seda mudelit ei toodeta ju enam mitu aastat. Oleksin võinud saada "refubriched" variandi (millel ei ole ju mingit häda ja oleks täiesti hea variant olnud), aga... See oleks maksnud samapalju ning isegi natuke rohkem, kui kaks põlvkonda noorem Garmini veekundel mudel. Lugesin arvustusi, mõtlesin, arvutasin... Ja otsustasin lõpuks noorema (ja odavama) kasuks. Nii et minu uus sõber kannab nime Garmin Forerunner 910XT ja me oleme päris head sõbrad. Kellaga.
Oma kodulehe on Garmin nii ära "moderniseerinud, et esimesel nädalal peale kella kättesaamist ma ainult nutsin õhtul peale jooksu kodus - tee, mida tahad, aga andmeid kellast arvutisse ei saa. Tuleb mingi lisavidin installida, mis "teeb kogu töö ise ära"... Peaks tegema, aga no (pagan võtaks) ei tee! Lauaarvutis on programmijupp olemas kuid ei tööta (kõik juhenidid ütlevad, et "toimib automaatselt"). Tahvlisse võmbasin androidi-põhise programmijupi - peaks ka "ise töö ära tegema", kui ANT otsik on tahvliga ühendatud ja kolme meetri kaugusel olev kell tööle lülitatud. Ja jällegi - ei miskit. Nuta või naera... Vanad head ja lollikindlad asjad on ikka kõige etemad.
Ükspäev siis googeldasin töö juures veidi ja lõppes asi sellega, et esimest korda elus ma maksin äpi eest... Nüüd on mul vidin, mis ei ole üleüldse väga hea, aga vähemasti ta mingil määral töötab ja ma olen siiani info kellast kätte saanud. Progress peaks tegema elu lihtsmaks, aga selle jamaga pani Garmin küll mööda...
Natuke jooksust ka.
Elu võtab täiega oma, aga kuna teisipäeviti ja neljapäeviti käib meie piiga ujumistrennis ja kallis abikaasa toimetab ta sinna, siis saan ma nendel päevadel otse töölt koju. Ja vähemalt ühel neist päevadest proovin ikka ka jooksma jõuda. Olukord on katastroofiline umbes kaks-kolm esimest kilomeetrit. Kuigi tempo on selline, et kiiremad mehed panevad käies mööda, olen ma väsinud ja ei jaksa üldse. Imede läbi läheb lõpupoole alati kergemaks ja lihtsamaks. Teisipäevane jooks oli kuidagi eriliselt mõnus. Algus oli küll raskem, nagu ikka, aga kergem kui tavaliselt. Tundsin tavapäratult kiire 6:30 kilomeetritempo juures lausa lennukat tunnet. :)
Distantsid on endiselt lühikesed: mingi 6-7 kilomeetrit (sõltuvalt sellest, kas keeran Renniotsa tunnelist kohe kodu poole või siban veidi maad mööda Järvevana äärt edasi ka). Aga vähemasti ma jälle liigun. Ja pean mainima, et 1. detsembril oli lühikeste pükstega jooksmiseks suurepäraselt mõnus õhtu. :)
Ok, tegelikult ei saanud. Ostsin. Ja olin selleks sammuks sunnitud, sest mu kallis pisike Garmin pani veidi peale maratoni pildi tasku. Ning tundub, et igaveseks. Käisime üks õhtu koos jooksmas, kõik oli tore nagu ikka. Aga järgmisel päeval, kui tahtsin andmeid töö juures arvutisse sikutada, kellake enam ellu ei ärganud.
Mitu nädalat ikka aeg-ajalt proovisin, aga miski ei aidanud. Ja siis hakkasin vaikselt ringi vaatama. Tegelikult oleksin tahtnud samasugust. Aga elu paradoks on ilmselt see, et heade asjade eest nööritakse. Seda mudelit ei toodeta ju enam mitu aastat. Oleksin võinud saada "refubriched" variandi (millel ei ole ju mingit häda ja oleks täiesti hea variant olnud), aga... See oleks maksnud samapalju ning isegi natuke rohkem, kui kaks põlvkonda noorem Garmini veekundel mudel. Lugesin arvustusi, mõtlesin, arvutasin... Ja otsustasin lõpuks noorema (ja odavama) kasuks. Nii et minu uus sõber kannab nime Garmin Forerunner 910XT ja me oleme päris head sõbrad. Kellaga.
Oma kodulehe on Garmin nii ära "moderniseerinud, et esimesel nädalal peale kella kättesaamist ma ainult nutsin õhtul peale jooksu kodus - tee, mida tahad, aga andmeid kellast arvutisse ei saa. Tuleb mingi lisavidin installida, mis "teeb kogu töö ise ära"... Peaks tegema, aga no (pagan võtaks) ei tee! Lauaarvutis on programmijupp olemas kuid ei tööta (kõik juhenidid ütlevad, et "toimib automaatselt"). Tahvlisse võmbasin androidi-põhise programmijupi - peaks ka "ise töö ära tegema", kui ANT otsik on tahvliga ühendatud ja kolme meetri kaugusel olev kell tööle lülitatud. Ja jällegi - ei miskit. Nuta või naera... Vanad head ja lollikindlad asjad on ikka kõige etemad.
Ükspäev siis googeldasin töö juures veidi ja lõppes asi sellega, et esimest korda elus ma maksin äpi eest... Nüüd on mul vidin, mis ei ole üleüldse väga hea, aga vähemasti ta mingil määral töötab ja ma olen siiani info kellast kätte saanud. Progress peaks tegema elu lihtsmaks, aga selle jamaga pani Garmin küll mööda...
Natuke jooksust ka.
Elu võtab täiega oma, aga kuna teisipäeviti ja neljapäeviti käib meie piiga ujumistrennis ja kallis abikaasa toimetab ta sinna, siis saan ma nendel päevadel otse töölt koju. Ja vähemalt ühel neist päevadest proovin ikka ka jooksma jõuda. Olukord on katastroofiline umbes kaks-kolm esimest kilomeetrit. Kuigi tempo on selline, et kiiremad mehed panevad käies mööda, olen ma väsinud ja ei jaksa üldse. Imede läbi läheb lõpupoole alati kergemaks ja lihtsamaks. Teisipäevane jooks oli kuidagi eriliselt mõnus. Algus oli küll raskem, nagu ikka, aga kergem kui tavaliselt. Tundsin tavapäratult kiire 6:30 kilomeetritempo juures lausa lennukat tunnet. :)
Distantsid on endiselt lühikesed: mingi 6-7 kilomeetrit (sõltuvalt sellest, kas keeran Renniotsa tunnelist kohe kodu poole või siban veidi maad mööda Järvevana äärt edasi ka). Aga vähemasti ma jälle liigun. Ja pean mainima, et 1. detsembril oli lühikeste pükstega jooksmiseks suurepäraselt mõnus õhtu. :)
Subscribe to:
Posts (Atom)