29.mai - Korvpalliklubi perepäev

Tegelikult oli perepäev juba eile.
Kella kaheteistkümneks Viimsi staadionile. Väike sissejuhatus ning soojendusvõimlemine ja seejärel juba kahekilomeetrine jooksuke kõigile osalejatele Viimsi terviseradadel. Seejärel sai iga pere osaleja passi ning algasid võistlused. Kümme erinevat. Osalema pidi (lotriil osalemiseks) vähemalt seitsmel. Kuna aga võistlused olid lahedad, siis tegime kõik kümme läbi.
Esimene: kus on kõige vähem rahvast sabas ootamas? Jeee - ketsipaelte sidumisvõistlus. Tirtsuke innustab, poeg aitab. Krõps lahti, paelad maha, murule sirgeks, et kohtumin näeks ning pael uuesti tossule peale. Krõps kinni ning valmis. Minut ja kaheksateist sekundit. Pole paha. :)
Seejärel kohe kõrvalasuvale tõukeratta slaalomile. Kümme koonust, mille vahelt läbi kimada ja siis tuldud teed tagasi. Iga puutumise eest +3 sekundit. Tippudega me ei konkureeri, aga kõik said oma sõidu sõidetud.
Järgmine valik saab tasakaalupoomi kasuks, sest selle juures kohtunikuks poja treener Siim. Seisame järjekorda ja avastame, et kõrvaloleva põrgatusvõistluse saba on vägagi lühike. Sündis otsus, et tirts jääb tasakaaluvõistluse sappa ja kui peaks tema järjekord kätte jõudma, siis laseb lihtsalt järgmised mööda. Põrgatusvõistlusel saame ette veidrad prillid, mis segavad palli vaatamist ja siis samuti slaalom koonuste vahel. Sedakorda põrgatades. Poja kolm tiiru, mina kolm tiiru. Vaheldumisi. Eelmisest aastast mäletasin, et kui ettevaatlikult lähen, siis saan palliga hakkama küll... :) Kaks minutit ja neli sekundit ei ole üldse paha (eriti selle valgel, et tugevad tegijad said minut neljkümmend.
Tasakaalupoomil kaks korvpalli sülle ja s-kujuliselt tagurpidi asetatud pinke pidi raja teise otsa. Seal tiir ümber koonuse ja tuldud teed tagasi. Kõigepealt poja, siis tirts ja viimasena mina. Saame ilusti hakkama. (Kui kõik võistlused tehtud, käib piiga ühe tiiru veel enda lõbuks - siis ta jookseb...)
Järgmisena tõkkejooks ülevalt või alt. Kaks rida tõkkeid. Osad kõrged, osad madalad. Rada tuleb läbida, iga osaleja ise otsustab, kas läheb üle tõkke või tõkke alt. Paarist viimasest lähen ma isegi üle, kuid enmikul ronin alt. Kõrgused ja küpped ei ole mu sõbrad.
Siis suusavõistlusele. Kaks lauajuppi, mille küljes paelad. Poiss kõige ees, mina keskel, piiga viimane. Saame päris hästi. Enne starti tuletame meelde, kumb on parem jalg ning kumb vasak ja siis juba minu lugemise peale üheskoos: "Alustame paremast! Ja parem jalg! Ja vasak jalg!". Minut ja seitse sekundit. Distantsi pikkusest ei ole aimugi. Äkki kümme meetrit?
Seejärel viskevõistlusele. Kuna poja on veel väike, saame madala korvi. Ja tänu sellele ka mõned visked sisse minuti jooksul.
Sööduvõistlus. Joone tagant pall kahe käega nii kaugele kui võimalik.... Olen ma öelnud, et pallivisked ei ole mul ka kunagi välja tulnud? Kolme peale kokku 20m. Aga endal on tunne, et oleme ägedad.
Ja viimase võistlusena täpsusvise. Väravasse on seatud neli koonust ning rippuma kollaseid taldrikuid. Koonuse ümberviskamine üks punkt. Taldriku tabamine kaks punkti. Kordamööda ja minut aega. Hea, et poja võistkonnas on, päris nulliga ei lõpeta. :D

Seejärel soe seljanka ning kohuke ja siis tänusõnad, auhinnad, loosimine....
Poja treener lahkub- lähevad Saaremaale elama. Imeline otsus, kuid kahju on ikka.

Mees lastega lähevad mehe vanema poja sünnipäevale, mina siban Piritalt koju. Raske on, aga pean vastu. Kümme kilomeetrit lõpetab päeva suurepäraselt.

27.mai - Tasa sõuad, kaugele jõuad

Miks see küll minu puhul paika ei pea?

Jällegi, olen selle 20 päeva jooksul veidi jalgu liigutanud, kuid sõrmede liikumapanemisega ja sissekannetega tekib ikka "piduriefekt".

Nädalal 19 olin ma tegelikult päris tubli. Teisipäeval ja neljapäeval, kui tirts ujumistrennis, käisin jooksmas. Teisipäeval tavapärane ring veidi pikemalt (enne Renniotsa tunnelist tagasikeeramist väike jõnks lisaks). Kokku siis 8km. Aga neljapäeval vaatasin töö juures veidi oma vanu blogipostitusi sellest ajast, kui tunneleid alles ehitati ja varasemastki ning läksin nostalgilisele meenutusringile - selle asemel, et Renniotsa tunnelist tagasi keerata, sibasin Pärnu maanteele välja ja sealtkaudu koju. Kokku tuli 9,6km. Pole paha. Nädala sees veel niisama kõndimisi ja laupäeval mehega peale põnnide magamaminemist Toompeale hilisõhtust romantikat tegema. Pühapäeval väike sibamine. Tundus, et kõik on kontrolli all...

Aga siis läks niruks. Esmaspäeval käisin rattaga tööl. Oli täitsa lahe, kui välja jätta fakt, et ma ei salli käikudega rattaid, aga seda mehe "kangisüsteemidega"käiguvahetajat ma lausa vihkan. Hoidusin hoolikalt midagi näppimast, kuid ikkagi läks asi tagasiteel paigast ära ja mina seda korrigeerida ei osanud. Seega olid umbes kolm-neli viimast kilomeetrit puhas piin ja ajasid mu niigi kehva rattasõidutahte täiesti minema taas.
Kolmapäeval jõudsin jooksma ja sibasin 9,5km, kuid siis jäi nädal kohe täitsa niruks. Nädalavahetusel kaks päeva loomaaias. Loomulikult ma saan aru, et ka see kõndimine on kasulik miskitpidi, aga ma ei oska seda siiski hinnata...

Sel nädalal ei ole sugugi paremini läinud. Esmaspäeval 10km jooksu ja... That's it. Küll on ilm niru, küll on muid tegemisi. Eile oli päeval töö juures tunne, et võiks õhtul minna. Õhtuks tunne kadus. Praegu on jälle mõte, et äkki õhtul... Ei julge palju tegelikkusele mõelda...

8.mai - luhtunud võistlus

Mai esimene nädal oli päris "nitševo".

Kuna meil olid teisipäevaks ja neljapäevaks plaanid, siis käis piiga issiga ujumas esmaspäeval ning kolmapäeval. Ning mina sibasin natuke. Tavapärane ring. Esmaspäeval läks kell lolliks ja tegi esimese kilomeetri 400m lühemaks. Ühtegi mõistlikku põhjust ei ole. Mulle endiselt meeldib Garmin, aga vana kell oli ikka palju parem. Uued ja moodsad asjad on lihtsalt liiga... peened... Kolmapäevasel sibamisel kaotas kell aga jälle lihtsalt umbes 150m tunnelites ära. Muidu oli mõnus - soe (juba isegi veidi liiga soe) ja esmaspäeval oli mega palju teisi jooksjaid ja rullitajaid.

Reede õhtul väike jalutuskäik mehega. Piiga oli tõukerattaga kaasas, poja otsustas tubaste tegevuste kasuks (jälle...).

Laupäeval tegin hommikujooksu. Poja oli nõus rattaga mulle "saatjaks" tulema. Seega lobisemiserohkem sibamine kui tavaliselt.

Ja sellega jõuamegi pühapäeva. Meil oli tihe päevakava, kuid mehe abiga sai plaan nii paika pandud, et mul poli aeg osaleda Wings for Life World Run'l. Leidsin selle juhuslikult netist mingi paar kuud tagasi tekitas huvi. Aprilli esimeses pooles tõmbasin selle äpi, mingi hetk sai ka annetus tehtud ja kui aeg ajalt vaatamas käisin, siis toimus "countdown". Pühapäeval umbes kolmveerand kahe paiku olin siis valmis. Dressides-tossudes, klapid olemas. Avan äpi ja... Pilt on punane ja nullilugemine on seiskunud 22 minutit ning 22 sekundit enne lõppu. Ükskõik, mida teha proovisin, sain vastuse, et "unknown error". Tegin isegi telefonile restardi - ei midagi. Ning siis paarkümmend sekundit peale kahte hakkas asi tööle ja teatas mulle, et "selleaastane jooks on juba peale hakanud. Teretulemast järgmisel aastal". No ma olin ikka tõsiselt pettunud. Väga!
Mehe õhutusel sai võõra metsa vahel väike jooksuots siiski tehtud, kuid tuju oli suht null. Kahju oli.