Mai esimene nädal oli päris "nitševo".
Kuna meil olid teisipäevaks ja neljapäevaks plaanid, siis käis piiga issiga ujumas esmaspäeval ning kolmapäeval. Ning mina sibasin natuke. Tavapärane ring. Esmaspäeval läks kell lolliks ja tegi esimese kilomeetri 400m lühemaks. Ühtegi mõistlikku põhjust ei ole. Mulle endiselt meeldib Garmin, aga vana kell oli ikka palju parem. Uued ja moodsad asjad on lihtsalt liiga... peened... Kolmapäevasel sibamisel kaotas kell aga jälle lihtsalt umbes 150m tunnelites ära. Muidu oli mõnus - soe (juba isegi veidi liiga soe) ja esmaspäeval oli mega palju teisi jooksjaid ja rullitajaid.
Reede õhtul väike jalutuskäik mehega. Piiga oli tõukerattaga kaasas, poja otsustas tubaste tegevuste kasuks (jälle...).
Laupäeval tegin hommikujooksu. Poja oli nõus rattaga mulle "saatjaks" tulema. Seega lobisemiserohkem sibamine kui tavaliselt.
Ja sellega jõuamegi pühapäeva. Meil oli tihe päevakava, kuid mehe abiga sai plaan nii paika pandud, et mul poli aeg osaleda Wings for Life World Run'l. Leidsin selle juhuslikult netist mingi paar kuud tagasi tekitas huvi. Aprilli esimeses pooles tõmbasin selle äpi, mingi hetk sai ka annetus tehtud ja kui aeg ajalt vaatamas käisin, siis toimus "countdown". Pühapäeval umbes kolmveerand kahe paiku olin siis valmis. Dressides-tossudes, klapid olemas. Avan äpi ja... Pilt on punane ja nullilugemine on seiskunud 22 minutit ning 22 sekundit enne lõppu. Ükskõik, mida teha proovisin, sain vastuse, et "unknown error". Tegin isegi telefonile restardi - ei midagi. Ning siis paarkümmend sekundit peale kahte hakkas asi tööle ja teatas mulle, et "selleaastane jooks on juba peale hakanud. Teretulemast järgmisel aastal". No ma olin ikka tõsiselt pettunud. Väga!
Mehe õhutusel sai võõra metsa vahel väike jooksuots siiski tehtud, kuid tuju oli suht null. Kahju oli.
No comments:
Post a Comment