Mida teha, kui nädal möödub nii kiirelt, et trennitegemisega kuidagi järgi ei jõua? :D
Aga täiesti ludri ma ikkagi ei olnud.
Esmaspäev - käisime mehega meie "lombi" (hellitava nimega "pässameri") vett katsumas. Jahe, aga mitte liiga külm. Kastsin end korraks ka vette ja sulistasin pea vee peal natuke edasi tagasi.
Teisipäev - kuna raudtee-ehitusega seoses on minu mõlema suuna perfektse ajastusega rongid ajutiselt liinilt maas, siis korra juba mõtlesin, et jätan trenni minemata. Kuid mees ergutas-julgustas ja viis mind autoga õigeks ajaks kohale ja toimetas pärast koju tagasi ka. Nii et üle kahe kuu uuesti BodyBalance Balti Jaamas. Mis mul öelda... Kõhulihaste harjutused ei tekitanud üldse sellist tunnet, et ma Saares olles enda arvates päris usinalt harjutusi tegin. Ja kuigi lihased valusaks ei jäänud, siis natuke ma järgmisel päeval ikkagi oma jalgu tundsin. Tõsiselt teistmoodi venitused/ painutused ikka, kui need, mida ise kodus või töö käigus teen. Õhtul käisin ka jooksmas. Taaskord ei leidnud ma Sisaski ja Särje tänavat nii üles nagu plaan oli. Kuid seekord ma vähemalt otsisin juba õigest kandist ning tagasi tulin seda teed mööda, mis plaanitud. Nende tänavate asukoht on minu jaoks sama "hiina keel" kui jalgratta käigud - arvad, et tundub loogiline, kuid järgmisel korral on jälle kõik peast pühitud ja nulltulu... Jooksmast tagasi jõudes võtsin kodust mehe kaasa ja käisime veel korra lombi juurest läbi. Seekord olid mul ka prillid ja panin ka pea vette ning proovisin päris ujumise moodi liigutusi.
Kolmapäeval olime me sünnipäevale kutsutud ning ma nautisin kunsti (kõigepealt film, seejärel "tuleetendus") ning vajalikust tiba rohkem söödavat kraami. Kuid kõik oli lihtsalt niiii maitsev. Mulle meeldib, kui on palju värsket ja soolast.
Neljapäeva õhtul peale tööd liikusime mehega koos Piritale. Tahtsime Metsakalmistult läbi käia ning ühildasime selle väääga pisikese jooksutrenniga - kolm korda Lükati silla juurest üles joostes. Rohkem polnudki tarvis, et jalgadest keedumakaronid saaksid. Mina ja mäed, teada lugu ju.... Edasine jalutuskäik oli naudisklev kõnd.
Reede õhtul pakkisime asjad kokku, lugesime lastele sõnad peale (et arvutid elektriarvet täisvõimsusel ei ründaks ning lemmikloomad ellu jääksid) ning asusime mehega reisile itta. Ööbima jäime Väinjärvele. Imeilus koht. Saabusime just päikeseloojangu järgselt, nautisime värve ning katsusin varbaga vett ja ütlesin, et "polegi nii hirmus". Hommikul poole seitsme ajal ärgates oli väljas paks udu ja õhusooja mobiilimasti andmetel 13, auto sensorite andmetel 10 kraadi. Kuid kogu selle loo juures tundus järve vesi veel isegi tiba soojem, kui eelmisel õhtul. Hingasin sügavalt sisse ning kastsin end märjaks. Ja ujusin mõned korrad 25m järvebasseinis edasi-tagasi. Päev möödus Kallastel pisitalgutel ja süües (mille käigus suutsin ma kas a) süüa midagi, mis mulle üldse ei sobinud või b) hingata enesele arusaamatul moel sisse liiga palju Hammerite'i aurusid. Igatahes oli päeva teine pool väike võitlus selle nimel, et normaalne välja näha ja end enam-vähem tunda). Õhtul keerasime autonina Vasknarva poole, kuid lõpetasime Alajõel, sest lihtsalt liiga pimedaks läks ja leidsime täiesti normaalse koha ööbimiseks. Mis omakorda võimaldas hommikuvalguses leida imelise (ja sel hetkel ka privaatse) väikese rannakese Alajõe kordoni taga. Kahjuks olid kohal ka sinivetikad, seega ma põlvedest kõrgemale vette ei liikunud. Sõitsime edasi Vasknarva. Jalutsime mööda jõe äärt, nautisime. Vahepeal käisin partidele tere ütlemas. Kuid kuna mul vooluveega kogemus puudub ja piirijõgi ei ole kindlasti hea koht selle kogemuse saamiseks, siis ma keerasin tagasi kohast, kus veetaimed lõppesid ja põhi suhteliselt järsu nurga all kaduma hakkas. Ehk siis pepu sai märjaks, kuid ujumiseni taas ei jõudnud. Aga kompenseerisime selle veidi hiljem jõe deltas, kuhu oli ehitatud paadisadam/ rand. Kuna kohalikud põngerjad tühjadelt ujuvkaidelt vettehüppeid harjutasid, siis tundus, et tegu ei saa olla väga kriminaalse toiminguga. Ja seega ronisin ka mina ühelt kailt vette, mulistasin paar korda ja siis suplesin (kuna prille polnud ma autost kaasa võtnud jalutama minnes) teise kai juurde, kus sai välja ronitud. Igatahes oli täitsa lahe kogemus. Ja veidi hirmus muidugi ka - ma pean veel kõvasti harjutama, et kaoks ära see hingamist krampi kiskuv hirmutunne teadmatu sügavuse ja veetaimede haarde ees.
Maratonini on kaks nädalat. Seekord on tiba hirm (et ikka pikk maa kuidagi ja mu võhm on viimasel ajal kuidagi väga nadiks jäänud). Kuid samas on ka usk ja teadmine, et ma ei lähe tulemust püüdma, ma lähen nautima ja lõppu jõudma. Iseendale tõestama, et ma olen suuteline selle taas ära tegema ja rõõmu tundma.
