28.oktoober

Pühapäeval jäi "tormi" tõttu jooks ära. Aga eile vedas - pisike sugulane tuli koolivaheaja puhul paariks päevaks pealinna ning vaatas õhtul poja järgi ning saime mehega koos jooksma minna. Koos oli palju lõbusam. Ring sai kuidagi väga kiiresti otsa ja igav ei hakanud üldse.

Tänaõhtune ring viis meid tundmatutele radadele. Otsustasime, et kaks päeva järjest pikka ringi ei tee ja mees juhatas teed. Umbes viis kilomeetrit oli tulemuseks.

Järjekordne ringike tehtud. Oi kuidas ei oleks viitsinud minna, aga küll ma ennast tunnen - oleks täna minemata jätnud, siis oleks varsti juba nädal möödas olnud viimasest jooksust ja... Koju tagasi jõudes selgus, et jooksin veidi kiiremini kui tavaliselt. Taevas tänatud - jooksmise ajal kippus vahepeal hingamise rütm sassi minema ja ma juba arvasin, et nii äpuks jäänud, et üldse ei jaksa... (Eks hirm kannustas veidi takka. Kell oli juba palju, liiklust vähe ja rumalad mõtted kippusid pähe ning väike hirmuke põue - ma kardan ju pimedat )

Taas 9km seljataga. Ihu väsinud kuid hing rõõmus.

Eile õhtul Tallinna tagasi jõudes tegin ühe jooksuringi. Ilm oli täitsa mõnus, mis sest, et vihma veidi sadas. Aga jooksmine kahjuks nii mõnus ei olnud. Jalad olid veidi väsinud. Samas - vahepeal kui mõtted "uitama" läksid, siis oli täitsa hea sibada. Jällegi 9km seljataga.

Kuna homme ei saa jooksma minna, siis tegin ka täna ringi. Kaks päeva järjest 9km on minu praeguse vormi jaoks ikka palju. Umbes pool distantsi pidasin võitlust iseendaga - kas hakkan käima või jooksen edasi... Lõpuni sibasin, aga jube väsinud olin küll.

Saaremaal

Täna oli mõnus sibamine. Mees tuli kaasa ja nautisime Saaremaa ilusat ilma ning sügisvärvides metsa. Jooksime umbes kuus kilomeetrit ja lõpetades oli tunne ülimõnus. Oleks võinud veelgi joosta.

Julgelt edasi

Nonii, üle hulga aja jälle midagi kirjutada. Eile õhtul oli jube peavalu ja jooksma ei jõudnudki (loll on see, kes vabandust ei leia, eks ). Täna siis otsustasin kohe suurele ringile minna. "Suur" ring minu jaoks on umbes 9km. Kevadel sai seda mitu korda joostud, aga täna oli päris raske. Siiski õnnestus täita pisieesmärk - läbida ring ilma kõndimata. Nii ma siis sõrkisin ja üllatavalt tore oli. Viimane suurem tõus seitsmendal kilomeetril tegi jalad täitsa "pehmeks", kuid mõtlesin, et enne seismajäämist püüan kinni mõnedsajad meetrid eespool liikuvad kepikõndijad. Ja selleks ajaks kui neile järgi jõudsin, oli suur väsimus jälle üle läinud ja sibasin vaikselt edasi.

Kuidas kõik algas

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et kooliajal mulle joosta ei meeldinud. Olin aeglane ja kellele ikka “õrnas eas” meeldib teste sabas sõrkida ja ennast viimaste seas näha. Ülikooliajal hakkasin vahel õhtuti väikeseid jooksuringe tegema. Raha spordiklubi jaoks ei olnud, aga kaalu kogunes usinasti – nii see otsus sündiski.

Oma mehega kohtudes leidsin inimese, kes hakkas süstima minusse “jooksupisikut”. Nüüd olen jõudnud niikaugele, et oma lõbuks mulle vahel kohe meeldib joosta. Olen läbinud ka pikemaid distantse (sügisjooksul poolmaratoni kolm aastat tagasi, kaks aastat tagasi kõrvemaa kevadjooksu 16 km ning Tartu maratonijooksu 23 km). Lühemaid, 10-12km distantse on olnud ilmselt kümmekond võistlusoludes. Alati kulgeb jooks üsna ühtemoodi: mingil hetkel on paha ja ajab lausa nutma. Imestan endamisi, et mis pagana pärast ma üldse siin rajal olen ja arutlen, et kas astun kohe kõrvale või veidi aja pärast... Aga siis läheb raske hetk mööda ja joosta on juba tore. Lõppu jõudes on uhke ja mõnus tunne ning siis ma tean, miks ma jooksen. Tulemustest ei tasu rääkida. Ma olen aeglane ning kiiresti jooksma ei hakka ma kunagi. Aga keegi peab ju ka viimane olema.

Ja nüüd tulebki mängu minu “helesinine unistus”. Juba 2005 aastal tekkis mul väike mõte, et ehk kunagi proovin ma joosta ka maratoni. Igasugustel erinevatel põhjustel on mu jooksmine olnud aga väga “lünklik” ning igakord peale pausi alustan jälle nagu nullist – joosta ei jaksa, väsin kiiresti... Sellistel hetkedel olen peitnud selle unistuse kuhugi sügavale, et ta välja ei pääseks. Peale lapse sündi tundsin, et petan ennast – minusugune ei jookse kunagi maratoni! Sest ma lihtsalt ei jaksa...
Ja vot sel nädalavahetusel perega väikese väljasõidu raames metsas uitades äkki otsustasin – ma TAHAN joosta maratoni. Võib-olla ma ebaõnnestun, võib-olla ma siiski ei jaksa, võib-olla... mida iganes. Aga ma TAHAN proovida. Esmaspäeva õhtul andsin lapse mehe hoolde ja läksin jooksuringile. Umbes ainult 5 km, kuid parem natuke kui üldse mitte. Järgnevatel päevadel on järjest midagi vahele tulnud ja seepärast otsustasin, et hakkan oma trenne kirja panema - ehk distsiplineerib veidi.
Pika jutu lõpetuseks panen uhkelt kirja ka tänase sissekande: Mees on kodust ära ja seepärast käisime pojaga kahekesi jooksmas. Tema vankris, mina vankri taga. Distants ainult umbes 3 km, aga täitsa ära väsitas. Pisikesed Pirita künkad muutusid täitsa järskudeks tõusideks vankrit lükates.