02. oktoober - Vabatahtlikult sunniviisil

Möödunud nädalalõpul oli endast nii hale-nii hale. Reede öö vastu laupäeva ja laupäev olid hambavalu pärast viimase pooleteist nädala kõige hullemad. Aga laupäeva pärastlõunaks kogunes mõnus mädapallike igemesse ja suulakke ning ilmselt hakkas igeme ja hamba vahelt vaikselt välja immitsema. Ning üllatus-üllatus - valu hakkas taanduma! Selmet ma nädalavahetusel jooksma ei jõudnud. Pühapäeval mees natuke ajas ka, aga... Lihtsalt ei olnud tahtmist. Tundsin end seetõttu lausa halvasti, aga ma tõesti lihtsalt ei tahtnud jooksma minna...

Esmaspäeval, kui põnnid voodisse said, toppisin jooksuriided selga ja astusin õue. Mis kõige imelikum - kui kuu tagasi oli minek raske, sest hämardus ja oli selline "üleminekumoment" õhtul, siis nüüd oli lihtsam. Õues oli pime. Ja nii lihtne see oligi. Kogu aeg natuke hirmus minusugusele jänkule, kuid kui juba olin õue jõudnud, siis liikumine oli ok.
Tempo algul veidi kiirem, kui oleks pidanud ning seetõttu olin ka väsinum. Kuid tunne oli hea. Minek oli hea. Ja ma tahtsin jälle minna. Teadsin algusest peale, et jooksen vaid natuke. Ning seetõttu olen kokkuvõttes väga rahul.
5,4km ja 35min http://connect.garmin.com/activity/383861760

Täna väike lippamine tööpäeva järgselt. Autoga lasteaeda. Seal autvõtmed mehele, kes tirtsuga poodi läks. Meie pojaga aga Lillepi pargi kaudu promenaadile. Tema rattal, mina joostes. Esimene pool kilti oli vastikult külm. Peale seda tundsin ainult kinnastest puudust. Nii naljakas, et endiselt võin ma kuni viie kraadini (hädapärast ka nullini) joosta lühikestes pükstes, kuid käelaba hakkab jahedusest valutama. Mis siin muud, kui tuleb kindad välja otsida.
Jooks oli vahelduvas tempos ja päris väsitav, sest lugesin pojale kogu aeg ka sõnu peale, kuidas käitutakse liikluses, jutustasime ja lobisesime. Promenaadil olin mina küll ainus jooksja, kes jalakäijate teel liikles. Aga noh - saigi poja harjutada õiges ääres sõitmist, möödumist ja möödalaskmist.
Sadama ristmiku juures panin kella kinni, kuna siis jäin osaliselt kõndima. õppisime turvaliselt ristmiku ületamist ja peale seda enam kella tööle ei pannund. Seega mingi pool kilomeetrit distantsist puudu lõpus.
5,6km ja 35min http://connect.garmin.com/activity/384721341

Töö juures on meil "tervisekuu". Andsin lubaduse igal õhtul teha 50 kükki. Nüüd pole muud, kui et tuleb teha. :P

22.september - Pirita sügisjooks

Peale maratoni olen olen laisk.

Korra käisin ujumas. Tegelikult oli mõnus. Kuigi õhtul on parasjagu väsitav ja raske. Sest astuma hakata sain ju alles siis, kui põnnid voodis.

Korra käisin jooksmas. Esimesed paar kilomeetrit olid kohe väga rasked. Edasi läks veidi kergemaks. Tempo oli hästi aeglane, kuid kaheksa kilomeetrit sai läbi sibatud.
http://connect.garmin.com/activity/376740789

Pirita sügisjooksul olin juba registreerimise algusest saadik kirjas olnud. Ja lapsed pidid lastejooksule minema. Pühapäeva hommikul... No ei oleks tahtnud minna. Viimasel ajal on vastik külmetusevimm naha vahel olnud ning nüüd on see kulmineerunud hambapõletiku aktiveerumisega. Ja ma ei salli hambavalu. :S Aga no lõppkokkuvõttes seisin ma siiski võistlejaterivi tagumises otsas ning ootasin starti. See jäi küll kuus minutit hiljaks, kuid lõpuks siiski. Esimene kilomeeter oli täpselt sellises tempos, nagu oli mõelnud, et väga palju aeglasemalt ei tahaks - kuus minutit. Seal sees siis ka alustamise stardikõnd. :) Edasi läks hästi. Jooksin enda kohta piisavalt kiirelt. Pead ei anna, kuid mööda läks minust peale esimest kilomeetrit vist vaid üks noormees. Ise sain mööda üksjagu paljudest. Parajaks stiimuliks oli üks tibatilluke neiu. Vahepeal oli ta päris minu juures, siis jälle lippas ette... Umbes neljandal kilomeetril kaotasin ta täielikult silmist. Aga üsna varsti jõudsin järgi ühele väikesele poisile, kes kõndis. Soovitasin tal pigem sõrkida, et on kergem. Ja nii ta siis minu kõrval sibas - ajasime juttu ja 300m enne finišit kadus ta nagu tuul. :D
Oli raske, kuid teadsin igal hetkel, et selle kuus kilomeetrit pean vastu. Kella kinnipanek minu kohta minimaalse viivitusega, võib-olla vaid paarkümmend sekundit.
Ametliku protokolli järgi oli aeg 33min ja 46sek. http://connect.garmin.com/activity/379581113
Võiks ju teoretiseerida, et kui jooksnuksin sama tempoga nagu kaks aastat tagasi, siis saanuksin ma umbes poole parema tulemuse naiste hulgas... Aga ma olen selmet rahul.

Sel nädalal on kõik õhtud olnud sisustatud lasteaia Mihklilaada ettevalmistuste ja laada endaga ning ega hambavalugi jooksma meelita.

Tallinna Maraton 2013

Millest siis alustada.
See oli ju ammu teada, et kui just katastroofi ei juhtu, siis ma maratonile ikka lähen. Eelmisel õhtul lohutasin jälle emmet. Huvitav, kas kunagi tuleb aeg, mil tema ka usukuma hakkab, et ma olen täisealine ja varsti juba üle keskea naisterahvas, kellel omal ka natuke mõistust peas? :) No igatahes on ta alati mures, kui ma veidi pikemale jooksule lähen. Et ma enda põlvedele liiga ei teeks. Ja et ma enda südamele liiga ei teeks. Ja et ma üleüldse endale liiga ei teeks. Eks ma siis korrutasin järjest sama, mis alati, et ma ju tean, mida ma teen ja ega ma võidu jooksma ei lähe. Ja ma lähen ju selleks, et oleks tore. Ega ta vist ikka päris uskuma mind ei hakkagi, et jooksmine võib tore olla. Ja fun. :)

Hiljem veel mõtlesin, et olen ma ikka tuim tükk küll. Loen FB'st, kuidas kõik sätivad geele, jooksuplaane, riideid ja mida iganes veel... ja tõden endamisi, et tossud esiku ukse kõrval ja muud nagu pole tarviski... Ei olnud natukestki ärevust. Ja magasin hästi. Juba mitemid päevi kipitav kurk segab päevasel ajal küll söömist, kuid mitte magamist.

Hommikul äratus veidi enne poolt kaheksat. Natuke kaerahelbeputru soojaks, kuid söön vaid paar ampsu. Kurk kipitab ja pudru pole hea. Võtan siis vähemalt banaanist paar ampsu. Mees keelitab hiljem veel ukse peal, et "võta teine pool ka", aga no ei lähe lihtsalt. Seon käe kinni, jalale teada-kohale plaaster ja valmis ma olengi. Paiku kaheksa uksest välja ja minek.

Kesklinnas toimuks nagu mingi "veneaegne lastekoduüritus" käib minnes naerune mõte peast läbi. Iga tänava otsa pealt paistab üks kuni mitu inimest sinise kotikesega, kes kõik liiguvad ühes suunas. :) Aga eks ma isegi samasugune. Kosmose kino juures lendavad must mööda kolm Luike. Njah, hea, et mu tase on nagu on (olematu). Ei ole muret, et peaks soojendust tegema. :D
Pakihoius saan kokku õepojaga, kes esmakordselt selle tee jalge alla võtab (talle sõnu peale lugedes saan hetkeks aru oma emast - no nad ei ole ju lihtsalt kunagi piisavalt suured ja mõistlikud, need väikesed...) :D Anname kotid hoidu ning eelmise aasta halvale kogemusele tuginedes sätin endale ümber vana vihmakeebi. Ääääk... vale valik. Sest ilm on juba nii vara hommikul tõsiselt soe. Natuke veel jutustamist, leian üles oma jooksukaaslase ja siis oleme stardikoridoris ning sokutan vihmakeebi ära. Soe. Mõnus.
Maichl'ga on meil kokku lepitud ühine jooksuplaan. Esimene kilomeeter umbes seitse minutit ja siis edasi keskmiselt 6:40 nii kaua kuni jaksame. Kuna selle plaani järgi (lõpuni vastu pidades) peaks lõpuaeg olema kusagil 4:40 kandis (milleks ma tean, et ma sel aastal suuteline ei ole), siis käin viie tunni jänku Valdo juures veel ütlemas, et ku ma jalgu jään, siis võiks kõrvupidi kaasa sikutada. Sest mu suur-suur unistus päevaks on lõpetada taas alla viie tunni.

Siis ongi stardihetk. Savisaar õnneks kõnet ei pea. Ainult lehvitab oma tribüünilt nagu Inglise kuninganna. Ja sellest annab mööda vaadata. Või olgem ausad - ega ma tavaelus nii kõrgele ei vaatagi. :)
Esimesed meetrid jälle linta-lonta, siis juba vinta-vänta ja siis me jooksemegi. Jänkude õhupallid on kõik meist ees, kuid ega see meid ju sega - küll asi varsti korrigeeruma hakkab. Meil on oma plaan!

Ja plaan töötab täitsa hästi. Jookseme ja jutustame. Iga natukese aja tagant avaldab emb-kumb arvamust, et me ei ole päris nii tegijad, et lobisedes vastu peaks. Ja siis jutustame edasi. :) Kilomeetrid lähevad, ei mingeid probleeme, ei mingeid muresid. Näeme tuttavaid, jagame muljeid. Mingil hetkel hakkavad liidrid vastu tulema ja siis juba traditsiooniline kisa. Millegipärast märkan väga vähe tuttavaid. Kuid mõned siiski on. Ja kuivõrd rinnanumbritel on nimed, siis on kohe mõnus ka võõraid pool-tuttavateks teha ja nimepidi ergutada. :) Meriväljal on teeremondiga keerukoht ümber tehtud. Mõnes mõttes mõistlikum. Mõnes mõttes tahaks "seda mis alati". Aga no see on väike muutus. Juba olemegi tagasiteel. Mõnus on mõelda, et eelmisel aastal siinsamas ütles Karin, et tal on nii hea olla ja mina ei tihanud tunnistada, et mul on juba hiigla-raske. Täna on minul ka veel mõnus ja hea. Mis ei ole nii mõnus ja hea, on see, et viie-tunni jänku on ikka veel meie ees. Maratonis küll matemaatika ei kehti, kuid see ei ole ju viie tunni tempo! seda enam, et 4:45 tempojänku paistab ka vaid mõnisada meetrit eespoolt... Joogipunktides saame vahepeal 5:00 pundist ette, kuid jooksusirgel lähevad nad jälle mööda. Arutleme vaikselt, et näha, et ilus poiss jäneseks pandud, kamp kauneid noori naisi ümber kohe. :)

Ma ei mäletagi enam täpselt, kus me oleme, kui liidrid meist mööda lippavad. Ilmselt just Tornide väljakule jõudnud, sest kuidagi sealsete pöösastega meenub mulle Maichl'i naer "issake, ta riivas mind!". Mida me veel ei tea, on see, kas riivaja oli võitja või teise koha mees. :P
Nunne tänavale on ehitatud "sild". Kogu selle ehituse ümber tuure kogunud pahameele taustal ütleksin ma ainult, et sealt ülesaamine ei olnud tõusu-languse mõttes probleemiks. Kuid tahaks loota, et korraldajatel olid varuks kummimatid plaan B jaoks. Siis Ansipi maja, Tuukri tänav ja tee ääres on mees põnnidega. Hetkel veel on mul hoog sees - ainult lehvitan ja vahetame möödudes paar sõna. Senini on ju õnnestunud ka joogipunktid läbida "joostes". Siia vahele võiks ära mainida ka selle, et ühel hetkel saan ma aru küll, et lõpetan selle päeva mõningate hõõrdunud kohtadega, kuid kuna ilm on nii kuum nagu ta on ja isegi mere ääres ei ole sellist asja, mida võiks tuuleks nimetada (mõnes kohas õhk veidi liigub, kuid tuult ei ole), siis kallan igas joogipunktis endale ühe topsi lihtsalt pähe. Ja olen üleni märg.
Mere puiesteel avastame, et joogipunkti on nihutatud. See ei ole ka just parim otsus, aga minul just palju vahet ei ole. Vanalinn. Šnelli park. Snikersi tüdrukud. Hea, kui asjad on "nii nagu ikka". Kusagil Kaarli kiriku läheduses lippavad meist mööda viies koht ja Romka. Mõtlen hetkeks ketserlikult, et kui ma ka kätega nii vehiks - äkki liiguks ka kiiremini? .P

Vabaduse väljakul otseloomulikult hästi palju rahvast. Sibame mööda ja teisele ringile. Ja mina pean tunnistama, et mul on nüüd väga raske... Poolmaratoni starti ootavatest jooksjatest lippame veel koos mööda. Poolmaratoni aeg. 1:23. Viie tunni jänku endiselt meie ees... Teeme joogipausi. Ja siis lasen Maichl'i ees ära. Temal on jõudu samas tempos jätkata, minul ei ole. Sampo panga ees jään kümneks meetriks kõndima - et öelda mehele-lastele, et mul on väga raske. :S Siis jooksen edasi. Aeglaselt. Umbes samal ajal antakse avapauk poolmaratonile. Mõtlen väikese masendusega, et kas tõesti läheb samamoodi nagu eelmisel aastal... Samas üritan positiivse poole pealt näha, et eelmise aasta "ikaldusest" olen umbes kümmekond minutit ees. Kõige raskem on Russalka joogipunktist Pirita sillani. Just see hetk, kui kõik poolmaratoni jooksvad tuttavad mööda lähevad ja mu virelemist näevad. :P Esimest korda elus mõtlen, et "olgu taevas tänatud valimisreklaamide ja muidu reklaamide eest!". Sest ma sunnin end jooksma. Ühest reklaamist järgmiseni. Siis võin reklaamivahe kõndida ja järgmise reklaamini tuleb joosta. Otseselt ei oskagi öelda, mis mul viga on. Kopsud kisuvad krampi. Ropsida ei taha, kuid paar korda tekib mõte - äkki oleks lihtsam, kui näpud korraks kurku ajada? Igatahes Russalka juures võetud banaaniviil (organism vajab lisaks veel ju turgutust, eksole) oli täiesti üleliigne asi. Pool sellest läks prügikasti (vabandust), teine pool surus end kõhtu kuidagi ja ei sobitunud üldse seltskonda. :) Aga Merivälja poole liikudes õnnestub enda jooksma sundimine natuke paremini. Ilmselt seetõttu, et raske pole mitte peale kõndi jooksma hakta vaid kuna tõenäolilset on mu vererõhk taaskord maas (oleks pidanud hommikul oma vererõhu kohviportsu jooma äkki?) on kõige raskem jooksult kõnnile minemise hetk. Siis on tunne, et maailm muutub halliks. Ja nii ma siis jooksen. Vahel ikka natuke kõnnin ka, kuid rohkem jooksen. Tagasitee. Veel ainult kesklinna ja olengi kohal. Maichl on minu üüratuks üllatuseks umbes vaid kilomeetrikese eespool.  Reet Linna jagab tee ääres käepatsusid. :) Mitte just väga positiivne üllatus tabab meid Pirita silla joogipunktis. Kell piiksub 34.kilomeetri täitumist ja sellel hetkel saab selgeks, et selles joogipunktis ei ole enam vett. Ilmselt ei ole enam ka spordijooki (kuna ma seda nagunii ei jooks, siis ei süvene, kuid lauad on täitsa tühjad). Ühest küljest masendav. Teisest küljest - nii veider kui see ka pole - peale seda ma jooksen. Saan sabast kinni ühel noormehel, kes viie tunni pundist kukkunud ja lohutame teineteist, et "Russalka juures peab vett olema, sest sinna ootavad nad kümne kilomeetri jooksjaid". Tunnen veest puudust, kuid suurem mure on mu selja taga olevate inimeste pärast. Mida nemad peale hakkavad? Ice power'i telgist mööda joostes lasen jalad kiirelt üle pritsida - veidikegi jahedust ja värskust (ehki üsna haisvat :P).
Kümne kilomeetri tagasipöörde kohast saame mööda umbes kümmekond minutit enne nende starti. Russalka joogipunktis kaotan oma jooksukaaslase. Ilmselt jääb ta maha (sest ees ei paista), kuid ei ole tunnet, et tahaks selja taha vahtima hakata. :)

Korra kõnnin veel - Ansipi majast Tuukri algusesse. Aga siis jooksen. Jõe ristis saan mehelt joogiabi jäätee näol ja see on suurepärane! Ning siis ma jooksen. Enesetunne on hea, jõudu nagu ka on. Tempo ikka aeglane, kuid mul on hea olla! 10km liider lendab mööda vastalt peale Tornide väljakule keeramist. Sillast üles-sillast alla. Snikersi neiu tunneb mind ära (ütlesin talle esimesel ringil, et järgmine kord võtan, palun hoida) ning ulatab šokolaadi. Pistan selle taskusse ja siis on lõppujõudmine juba vormistamise küsimus. Üllatavalt palju on mu ees inimesi, kes kõnnivad. Möödudes ergutan neid jooksma - sest tagant tuleb 10km mass ja nad ei taha sellele ette jääda! Uskugu inimest, kes oma kogemuste põhjal teab, mida räägib! :)
Kirikust mööda, siis lippab mu'st mööda üks pisikestest Antsonitest. Ma vist ei ole öelnud, et olen kord küünlavalgel nende kolme omaloodud laulu kuulates peaaegu armunud. Mitte poistesse - selleks olen liiga vana. Kuid olustikku ja sellesse imelisse loomingusse, mida nad teevad. Ja iga kord neid nähes tuleb see meelde. Nii seegi kord - hõikan tagantjärgi ergutusi ja tunnen, kuidas endalgi suunurgad kõrgemale tõusevad. Mul on ainult natuke veel jäänud. Mäest alla ja olen kohal. Ja jalad hakkavad kiiremini lippama.

Jah, mu unistus ei täitu. Lõppaeg on 5:07:19 (netos 5:06 millegagi), kuid ma olen fantastiliselt õnnelik ja rahul oma jooksuga. Täna olin ma selliseks ajaks suuteline ja see oli järjekordselt imetore kogemus.

Tänu Marikale oskan küsida endale ümber soojakaitse, mis tõesti kaitseb keha mahajahtumise eest.
Saan ka medali ja joogipudeli.
Seejärel maratonialasse. Natuke sooja sööki, natuke jogurtit. Kuid tunnen, et ei tahagi seal seekord kauem olla. Tahan oma mehe ja laste juurde ja koju. Korraks vaatan massaži registreerimislehti ja mõtlen, et kui võtta veel vaba olev 16:20 aeg, siis võiks ju kodus ära käia ja kahe tunni pärast uuesti massaži tulla... Aga ma ei viitsi. Võib-olla järgmisel aastal (eelmisel aastal mõtlesin sama, kui mälu ei peta).

Ja niisugune see jooks oligi.
Kindlasti on palju asju, mida kirjutamise käigus unustasin. Härra Guthenberg marathon club särgis... Leili Teeväli ja Rein Pärn... Fantastiline noormees Pirita rannaparkla joogipunktis... Möödajooksul mind ära tundnud ja ergutavad töökaaslased... Kadri, kes olles ise ammu maratoni finišisse jõudnud šnelli tiigi juures energiat jagas... jne.jne. Oli suurepärane päev!

P.S. Kella kinnipanek tuli meelde maratonialas, kui kõht oli juba head-paremat täis pugitud...
http://connect.garmin.com/activity/372700179

04.september - Jälle pole midagi selga panna...

Kokkusaamiskoht Lasteaed.
Lapsed autosse, auto mehele ja ise sibades kodu poole. Nagu vanasti. Ma ei ole juba ammu seda teed jooksnud. Aga mõnus oli. Kiirem veidi, kui oleks vaja olnud. Kuid mõnus.

Seljas oli mul pikkade varrukatega pluus. Sest hommikul oli jahe ning mõtlesin proovida, et kas ikka on kõik nii, et maratonil hea joosta oleks. Pluus oli ok, ilm pluusi jaoks ei olnud ok. Mis tähendab, et ilm oli suurepärane, kuid oleks eeldanud hoopis vähem riideid. Ja mis eriti lustlik - nädalavahetuseks lubab "vananaistesuve" ning sooja, päikeselist ja suht tuuletut. Nii et ilmselt mitte sooja pluusi päev... Jälle mõtelmisainet.

Hüppasin ka Vabaduse väljakult läbi, et stardimaterjalid ära võtta. Mistõttu Hobujaamast Virusse sõitsin peatusevahe trammiga (et mitte hiljaks jääda). Selleaastane pluus on jälle kena. :)

9km ja 56min http://connect.garmin.com/activity/370551178

02.september - Teretulemast sügis

Ma ei ole päris kadunud, ainult natuke.
Järjest raskem on jooksmiseks aega leida.

Viimase kahe nädala jooksul siis neli korda. Kui laupäev möödus nii, et jooksma lihtsalt ei saanudki, siis oli tõsiselt tunne, et nii lihtsalt see lõppebki. Et käin maratonil ära ja... ongi kõik. Tegelikult ei olnud pühapäevane jooks selles mõttes üldse julgustav, et sain toast välja juba enne üheksat, kuid ikkagi möödus valdav osa jooksust hämaras/pimedas. Ja kui mõne nädala pärast kella keeratakse, läheb olukord veel lootusetumaks...
Ma lihtsalt ei tea, kuidas leida aida, mis kõigile sobiks, et ma sibamas käin...

Aga vahepeal siis:
pühapäeval, 25.augustil - 7,5km ja 48min http://connect.garmin.com/activity/364566098
teisipäeval, 27.augustil - 7,15km ja 46min http://connect.garmin.com/activity/366221805
pühapäeval, 01.septembril - 8,65km ja 54min http://connect.garmin.com/activity/369548187

20.august - Ma ei läinud tänavale, läksin ainult väravale...

Väike hommikujooks. Saaremaal on ikka märgatavalt lihtsam.
Plaan oli - Tutkule ja tagasi. Sõltuvalt tagasikeeramise kohast 5km. Võib-olla veidi rohkem...
Aga ristmikule lähenedes tuli mõttevälgatus, et väga ammu ei ole Pamma teed jooksnud. Peale silda meenus ka, miks ei ole. Selle kuiva ja põuaga ei ole kruusatee koht, kus oleks meeldiv joosta. Seega pöörasin siis vana lasteaia poole. Sealt üle sillakese ja pidin juba hakkama suurele teele tagasi minema... kui tuli mõte, et lippaks veel veidi põlluvaheteel. Sest ilus hommik oli. Kui oli natuke lipatud, sündis otsus, et lähen ainult põõsasteni ja siis keeran tagasi. Põõstaste juurest aga oli ainult natuke kurvini ning mõtlesin sinna minna... Kurvi juures aga selgus, et sealtkaudu läheb otse suurele teele ja sinna ma ju tahtsingi! Ainult et... Ma ise kuidagi arvasin, et jõuan suurele teele märkimisväärselt stardile lähemal... :) Kokku 6,85km ja 44min http://connect.garmin.com/activity/362835526

Mis eriti lahe - kui ma Muhu jooksule läksin tegelikult mõttega proovida, kas suudan selle distantsi nii läbida, et keskmine kiirus oleks kusagil 6:30-6:40 kilomeetrile (ja ega ma tegelikult ei uskunud, et suudan, sest viimasel ajal on jooksmine vaevaline olnud), siis eile hommikul oli selle jupikese keskmine kiirus umbes 6:25 kilomeetrile ja ei olnud sellist tunnet, et ma oleksin üleüldse suuteline kiiremini jooksma... :D

17.august - Muhu jooks

Alustamaks algusest: teisipäeva õhtul sadas. Lapsi lasteaiast ära tuues sain ma päris märjaks paduvihma kätte jäädes ja siis hakkas veidi jahe. Nii et kui põnnid voodis, siis ei olnud vähimatki tahtmist välja vihma kätte minna. Uhhh - külm ja vastik.
See-eest aga avastasin internetist, et laupäeval toimub Muhu jooks. Üheteistkümnes. Infot leida ei olnud just väga lihtne, kuid selgus, et ainult päris tipud ikka kohal ei ole - paar minu tempos jooksjat ka ikka eelnevatel aastatel olnud. Kuna nagunii Saaremaale minek, siis otsustasime ühendada meeldiva kasulikuga.

Kolmapäev. Ilm ei olnud just märkimisväärselt parem, kuid päris tervet nädalat jooksmata jätta oleks ka patt olnud. Seega siis välja ja väike sibamine. Olin enda kohta kiire. Enesetunne ei olnud väga hea ja mõnus oli lõpuks koju jõud. Või mis mõnus - ülihea meel oli, kui see läbi sai. :)
6,5km ja 41min http://connect.garmin.com/splits/358914312

Ja täna siis Muhu jooks. Koondmärksõnana võib öelda - ma jäin igale poole hiljaks. :)
10:15 praamiga Kuivastusse. Teine auto praamilt maha, sadamahoonesse. Saan numbri kätte... haaknõelu enam ei ole. Nagu paradoks - kodus ukse vahel oli suht viimane asi, mida mehelt küsisin: "Mis sa arvad, kas neil haaknõelu ikka on, või võtan omad kaasa...". Õnneks toodi siiski lisa ja üks korraldajatest tõi mulle mu nõelad. Sain numbri kinni. Soojendusvõimlemine ning start, et mitte järgmisele praamile jalgu jääda.
Kohe alguses sättisin end taha. Neiu lillakas jopes minu taga, üks elujooksja, Pärnu kahe silla klubi neiu kolme noormehega, ja veel kolm neiut meie ees. Kes lähemal, kes kaugemal. Tore oli see, et esimesel kilomeetril tundu, et võitjad äkki ei lendagi ülikiirelt eest minema. Päris kaua oli päris palju inimesi nägemisulatuses.
Esimene kilomeeter - liiga kiire.Väga liiga kiire.5:56
Teine kilomeeter - ikka veel liiga kiire. 5:58. Samas olemine fantastiliselt hea. Jõuga aeglasemaks ei surunud.
Kolmas kilomeeter - 5:59. Sünnib mõte proovida, kaua vastu pean, enne kui ära kukun. Noh, et algus on juba nii hästi läinud.
Mööduvad neljas ja viies kilomeeter - tempo on suurepärane. Pärnu sillaklubi neiu noormeestega vahel kaugemal, vahel lähemal, umbes samas tempos. Olemine hea. Vahepeale jäi joogipaus. Kohtumine mehe ja lastega, kes autoga sama teed läbivad ja kaasa elavad.
Seitsmenda kilomeetri sildi juures ütleb neiu lillakassinises, et tema jääb nüüd maha. Korraks on raskem - vastalt enne seda on olnud minimaalne, kuid pikalt kestev väike tõusuke vastutuules. See oli veidi väsitav. Kahju on, et me ei julgustanud teda edasi pingutama. Sest tegelikult läheb see raske mõnesaja meetriga üle. Olen omas mõttes graafikus: kümme kilti saan ma kindlasti hakkama, ja siis juba võin kukkuda ka...
Mingil hetkel jõuan kahe silla klubi neiule ja poistele täitsa kandadele. Üks poistest on ees ära läinud, kuid teised on täpselt heas tempos. Kuni kümnenda kilomeetri lõpuni. Siis jõuame me Liivale, inimesi on tee ääres. Tee poolt mööduvad järjekordselt praamilt tulevad autod. Kilomeetri aeg piiksub 6:01... Ja ma tunnen, et ma jaksan praegu veel kiiremini. ja tahan kiiremini. Möödun. Nad on mul üsna lähedal taga, kuid vaikselt siiski jäävad. Veidi varem oleme üheskoos möödunud juba kahest eelolevast neiust (kellest vähemalt ühe selja taga olen ma varemgi jooksuvõistlustel olnud).
Ristmik, mees ja lapsed. Kas tõesti juba üheteistkümnes kilomeeter? Ütlen, et enne järgmist joogipunkti võiksid nad mulle veidike greibi-spordijooki pakkuda, mis autos kaasa sõidab. Sest joogipunktides võtan ma ainult vett - paar lonksu suhu, suur ports krae vahele ja viimane tilk jällegi suhu. Töötab hästi.
Kolmteist, neliteist. Möödun Elujooksu neiust, kes tuttava näoga varasemastki (ka Ultralt). Eespool, kaugel, paistab vel üks neiu. Kuid tema on ikka liiga kaugel. Selle hetkeni, mil ta ühel hetkel kõndima jääb. Äkki on ta vaid sadakond meetrit eespool ning vahe väheneb jõudsalt. ja siis olen ma ta'st möödas. Umbes kaks kilomeetrit enne lõppu tulevad selja tagant sammud. Ja ühel hetkel kuulen häält: "Lõpuks sain su kätte!". :) Pärnu kahe silla klubi neiu oli mulle järgi kiirustanud. Poisid olid ära väsinud ja ta otsis seltskonda. :D Vapustav ikka. Koos möödume rahvasummast ja politseiautost Nautse ristis. Silt näitab, et 1km lõpuni. Paras takistusrada. inimesi on palju. Hüüan "palun mööda" ja "tuut-tuut". Enamasti õnnestub ka. Ainult üks peaaegu-kokkupõrge. Kurv kuvi järel ja finiš ei paista. Kuid lõpuks on ta siiski olemas. Jõuan kohale. Ja viis sekundit hiljem Pärnu neiu. Ilma temata oleks see jooks palju raskem olnud. Rahvariides neiud on toredad, saan võinoa meeneks. Ning teadmise, et jõudsin liiga hilja kohale. :D Veepudelid on otsas. Aga juua saab sealtsamast kõrvalt majast. Ja vesi on mõnusalt jäine. Seega pole hullu.

Viimane "hiljaksjäämine" siis, kui lastejooksu numbreid välja võtma lähme. Numbrid on otsas. Teen küll haledat nägu ja üten, et me registreerisime juba nädala alguses interneti kaudu ära... Hiljem selgub, et netiregistreerujatele on siiski numbrid kõrvale pandud ja suslikud saavad oma jooksu siiski number ühe all tehtud. Kutt silkab ise, neiu palub seltsi - seega veel üks kolmsada meetrit. Jube väsitav. :D

Lõppkokkuvõttes siis 17,1km (ametlikes protokollides 17,3 - eks ma õgvendasin kurve ilmselt), aeg 1 tund ja 40min. http://connect.garmin.com/activity/360359403
Ja ma olen fantastiliselt rahul oma jooksuga!
Esiteks arvasin, et ma ei suuda nii kiirelt üldse joosta praegu.
Ja et kui, siis vaid paar kilti.
Ma ei uskunud veel kolmeteistkümnenda kilomeetri juures, et ma tõepoolest jaksangi lõpuni välja.
Tempo oli minu kohta suht ühtlane ning viimastel kilomeetritel ka veidi tõusvas tempos.

Niiiiiiiiii mõnus!

11.august - Põud

Kui aus olla, siis pidi pealkiri olema "mõõnaperiood". Kuid kui sellele täpsemalt mõtlema hakkasin (nädal tagasi, sest ma ikka veel iga jooksu jooksmise ajal teen mõttes märkmeid, mida ja kuidas kirjutada, kuid siis lükkub see jälle edasi), siis sain aru, et mõõnast on asi kaugel. Ikka täielik põud...

Ja ometi läks juuli päris hästi. Veel eelmisel teisipäeval, 30.juulil:
Abikaasa läks lastele lasteaeda järgi ja viis poja rühmakaaslase sünnipäevale (mina ei oleks lihtsalt töölt jõudnud). Mina aga sõitsin töölt otse Järve metsa, et jooksma minna. Raske oli. Saaremaa lauskmaa ja pideva Veerennis tiirutamise järel osutus Järve terviserada üle mõistuse künklikuks pinnaseks. Ja mina ning künkad ei ole ju, teadagi, sõbrad. Aga surusin hambad risti ja sibasin edasi. Teise ringi keskel pidasin iseendaga sõnasõda - "lähen kolmandale ringile", "äkki siiski ei läheks kolmandale ringile".... Otsustasin jonnida ning pooleldi jõuga lihtsalt sundisin end kolmandat ringi alustama. Kolmanda ringi lõpupoole veidi arvutades selgus, et kui veel üks ring joosta, oleks 10km täis... ja igatahes neljandale ringile minna oli imelihtne. Päris lõpus tuli mulle isegi paar piiska ninale, kuid sajuks ei saanud nimetada isegi seda, mis autoga koju vurades autoakna märjaks tegi.
10,15km ja 1 tund 8min.  http://connect.garmin.com/activity/352574670

Ja seejärel... Seejärel tuli elu kogu oma "ilus" jälle vahele. Möödus kolmapäev, neljapäeval oleksin veidi tahtnud jooksma minna, kuid ei saanud. Reedel... Kell kümme ju enam ei lähe. Laupäeval olin juba enda ja kogu maailma peale nii parajalt tige, et samuti jäi jooks ära.
Pühapäev, 4.august:
Abikaasa hoolitses laste vanni ja magamamineku eest ning mina läksin jooksma. Üllatavalt kerge ja kiire jooks oli. Sibasin Filtri teel nagu ikka ja siis kergliiklusteed pidi Järve metsa, et natuke "mäestikuga" harjutada. Ja seejärel tuldud teed pidi tagasi. Mul on hea meel, et lõpus veidi kiirendada suutsin taas. Inimesi oli päris palju. Muusikamängija läks lõpus vussi - ja ma ei saa isegi aru, mis tal viga on - mingi osa muusikast kostab, kuid valdav enamus vokaalist on kuuldamatu. :S
12,4km ja 1 tund 21min http://connect.garmin.com/activity/353971951

Jah, pühapäeval see toimis, kuid kokkuvõttes selline lahendus meie jaoks ei tööta. Ma ei taha minna jooksma, kui see on "saame hakkama" variant. See peaks olema kõigile osapooltele vähemalt "ok" variant. Aga ei ole ju. :(

Kolmapäev, 7.august:
Sain põnnid veidi varem voodisse. Ajasin jooksuriided selga ja samale ringile, mis pühapäeval. Vaid pool tundi hiljem, aga... Esiteks oli söögist liiga vähe aega möödas ja algus oli raske. Teiseks hakkas hirmuäratava kiirusega hämaramaks minema. Järvevana kergliiklusteel pandi vähemalt lambid põlema, kuid Järve metsa jõudes selgus tõsiasi, et seal elektrile ei kulutata. Ausalt öeldes oli päris kõhe. Ja üsna kergendav oli sealt peale 2,3km jälle välja lipata.
12,15km ja 1 tund 20min.http://connect.garmin.com/activity/355100369

Reede, 9.august:
Tegelikult ei ole see õhtune jooksmine peale laste magamapanemist õige variant. Kui päeval töö juures kell 12 söön, siis ei jaksa ma õhtul teistele süüa teha ja ise mitte nosida. Kui ma aga söön poole kaheksa ajal (kui lõpuks vaaritamise lõpetanud olen), siis on jooksma minnes rakse.
Palav, kohutavalt palav. Mitte temperatuuri poolest, aga tuult ei olnud ja õhk ei liikunud. Suhteliselt ühtlaselt aeglased kilomeetrid, kuid sundisin end lõpuks raudteele tagasi jõudes vasakpööret tegema ning ka tagasiteel Filtrist läbi minema. Kolmel korral kukkus ka kümmekond udupiiska pähe, kuid ei mingit sadu jooksu ajal.
13,55km ja 1 tund 30min. http://connect.garmin.com/activity/356269763

Pühapäev, 11.august:
Lõpetasin parajasti hommikused pannkoogid, kui abikaasa tegi ettepaneku, et võiksin jooksma minna, kui soovin. Jätsingi siis pere hommikusööki sööma ja läksin väikesele ringile. Teadsin juba ette, et väga pikalt ei taha sibada. Ja mõnus kergendus oli teha lühike ots. Taaskord kuum-kuum-kuum.
6,2km ja 40min http://connect.garmin.com/activity/356970412

28.juuli - Parem Hilja kui mitte kunagi

Pidin hakkama möödunud nädalast kokkuvõtet tegema ja siis avastasin, et ka varasemat veel üks jooks kirja panemata. Alustan siis algusest:

Laupäev, 20.juuli
Õhtune jooks koos abikaasaga. Väga palju sellest ei mäleta. Esialgu oli isegi jahe, sest tuul oli päris tugev, kuid meenutades paar päeva varem olnud "arktilist tuult", ei olnud kaevelda millegi üle. Tempo meiepärane. Kaks kilomeetrit said ajanumbri alguseks küll juba 7, kuid selmet olime tublid. :)

10,1km ja 1h 10min http://connect.garmin.com/activity/345953105

Teisipäev, 23.juuli
Õhtune jooks üksi. Millegipärast kipub samm üksi veidi kiiremaks minema. Esimene kilomeeter ilusa ajaga. Teisel pole ka väga viga. Kolmas ilus. Ja siis tuli mõte, et prooviks, et täna aeglsemalt kui 6:40 kilomeetrile ei jookseks... Kella ma pidevalt ei jälginud, kuid proovisin ikka "veidi kiiremini" sibada. Ja nii läksidki ajad kuidagi paremaks ja paremaks. :) Raskemaks läks küll vähehaaval, kuid ei midagi hullu. Mingil hetkel tekkis mõte, et äkki prooviks siis juba keskmise alla 6:30 saada... Ja õnnestus. :) Aga jah - kui kaks aastat tagasi jooksin maratoni esimese ringi sellise (ja isegi veidi kiirema) tempoga ja oli mõnus, siis seekord olin ikka päris "soss" jooksu lõpus. Vanus vist... :P
Oli selline "loomajooksu" õhtu. Viiendal kilomeetril hakkas äkki metsast kostma "kolladi-kõlladi". Niipalju on maalaps minus taanduma hakanud, et esimese hooga kontrollisin, et kas minu ja "selle hirmsa looma" vahel on ikka aed olemas... :D:D:D Aed oli. Ja hirmus loom oli tegelikult tavaline lehm mitme saatja ja koleda metallse kõlaga kellaga. Ja siis me jooksime - mina mööda teed ja nemad teispool aeda koplis mind saatmas. Üle kilomeetri. Siis sai aed otsa. Ja lehmad andsid teatepulga üle. Sest kümmekond meetrit minust ettepoole silkas jänes. No sel hetkel tekkis eriti mannetu tunne. Ma liikusin enda arust ikka päris kobedalt, aga kui see loom jalad kõhu alt välja võttis, siis oleks ta ilmselt keenlastele ka pika puuga ära teinud. Kümnekonna sekundiga paistis ta'st veel vaid valge sabatutt ja välkuvad kannad ja siis kadusid ka need põõsastikku. Külavahel rõõmustasid mind veel paar koerakest (ilusti ketis kõik, ei midagi hirmsat). Päris lahe.

10,5km ja 1h 7min http://connect.garmin.com/activity/348337342

Neljapäev, 25.juuli
Pulma-aastapäeva puhul abikaasaga koos väike hommikujooks. Me ei ole kumbki väga head tempohoidjad. Seda enam on hindamist väärt see suhteliselt püsivas tempos sibamine.

10,1km ja 1h 8min http://connect.garmin.com/activity/348337330

Päeval veel lastega koos veekeskuses. Seal sai tehtud hulgi torusõite, kuid proovisin ka "üle saja aasta" ujumist. Rakse oli, kuid fantastiliselt mõnus oli. Ja pani igatsema ujumist. Tekitas tunde ja igatsuse, et peaks rahakoti ja ajaplaani üle vaatama ning äkki siiski proovima korra-paar kuus ujulasse jõuda. Lihtsalt ujuma...

Laupäev, 27.juuli
Viimane puhkusepäev Saaremaal. Päevane jooks enne tagasisõitu. Oli palav. Oli raske. Jooksin enda kohta päris kiirelt.

7,2km ja 42min http://connect.garmin.com/activity/350352842

18.juuli - Saaremaa

Teisipäeva õhtul käisime koos mehega jooksmas. Alguses ei olnudki plaani - et kuhu joosta või kaua joosta... Siis kõtlesime, et teeks kaheksa kilomeetrit täis, selleks tuli soost välja minnes teha väike jõnks paremale. Aga ilm oli mõnus ja jutuhoos läks jõns plaanitust veidi pikemaks. Tagasi jõudes oli juba üheksa kilomeetrit ja veidi peale tiksunud. Tegime siis veel väikese "bussijaama otsa" ning saigi 10km täis.
10km ja 1h 9min http://connect.garmin.com/activity/344443484

Neljapäeval käsin peval jooksmas. Oi-kui-soe oli. Tempo kujunes kiireks. Algul iseenesest kuidagi ja hiljem juba üritasin hoida ning lõpus kiirendada. Päris lõpp oli raske ja palav. Tuul oli mõnus - keerutas siia ja sinna. Mõnel hetkel oli täitsa mõnus, kui tundus erit palav ja lootusetu ning siis tuli täiesti ootamatu jahutav tuulepõõris.
7,25km ja 45min http://connect.garmin.com/activity/344443473

14.juuli - Saaremaal

Nädalavahetuse saabudes Saaremaale. Seekord pikemalt, sest mind ootab ees puhkus!
Laupäeva õhtul üks jooksutiir. Kuna pool päeva oli läinud sünipäevapeol, siis peab tõe huvides mainima, et joosta ei olnud üldse kerge. Esimesed umbes viis kilomeetrit oli kõht liiga täis ja oli tunne, et mao kõrval ei ole kopsudele enam ruumi. Ja viimase kahe kilomeetrini jõudes oli söök siis mõnusalt allapoole raputatud ning hakkas tekkima tunne, et tahaks vetsu minna. :P
Pulsivöö oli meeles. Ja peab ütlema, et olin veidi isegi üllatunud numbreid vaadates. Enesetunde järgi oleks arvanud kõrgemat pulssi. Eks ta iga kilomeetriga ikka tõsis muidugi ja lõpukiirendusel sain päris punasesse, kuid ikkagi - keskmisega täiesti rahul. Tempo samuti suht aglaselt ühtlane. Või siis ühtlaselt aeglane.
7,35km ja 49min http://connect.garmin.com/activity/342784128

Pühapäeval mehega koos Kuulandi sohu. Algul nägime põtra, siis rebast ja õige lõpuks jahimehi. Tundub, et põdral vedas, et me jooksma läksime. :P Joosta oli üllatavalt lihtne. Hoolitamta sellest, et esimesed paar-kolm kilomeetrit olid päris kärmed.
7,8km ja 52min http://connect.garmin.com/activity/342784107

10.juuli - Mõnus õhtune sibamine

Alustades algusest - põhjus, miks mul sageli on ei-taha-jooksma-minna-meeleolu, on suurima tõenäosusega mu iseloomus. Seda, et ma tõesti ei taha jooksma minna, ei juhtu just eriti sageli. Aga kui töö juures on olnud väsitav päev... Ja siis liikluses igasugused **** ette satuvad (halbadel päevadel oleks neil nagu aeg kinni pandud, et minuga ühel ajal samale trassile sattuda)... Ja siis veel kodus mingi jama on või põnnid pahandusi teevad... Siis ma olen kuri-kuri-kuri. Ja kuigi ma tegelikult tean, et joostes läheks kuri-olemine minust välja (vähemalt osaliselt), siis sageli on just see kuri jonn see, mis mind jooksma minemast takistab. Need siis korrad, kus ma tõesti rajale ei jõuagi. Aga jah, sageli ma siis lihtsalt turtsun, kuidas ei viitsi ja ei taha ja... Ja lähen ikka. :D Ühel või teisel põhjusel.
Kuna ma jooksen puhtalt oma lõbuks ja enesetunde järgi, siis ilmselt ei olegi olukorda, mil ma viriseksin selle pärast, et olen "üle treeninud". Kui ikka tunnet ei ole, siis jooksma ei lähe.

Eile oli plaan pulsivöö peale panna. Noh, et näidata, et ma ei vihka teda ühtigi. :P Meelde tuli see umbes täpselt siis, kui kell oli satelliidid üles leidnud ja ma olin sibama hakanud. Ja no tagasi minema ma kah ei hakanud.

Hea oli rajal olla. Päeval töölt lahkused oli mul külm. Kraadiklaas näitas 22 kraadi, kuid oli vastikult jahe tunne. Kuid õhtul oli mõnus. Peaaegu suurepärane ilm jooksmiseks.

Nii ma siis sibasin ja mõtlesin omi mõtteid. Tempot proovisin kolmandast kilomeetrist alates enam-vähem hoida. See tähendab, et natuke raske oli, kuid väga ennast tagant ka ei pressinud. Pigem oli nii, et ühe õla pealt ütles inglike: "Võid võtta küll veidi aeglasemalt kui vässa oled". Ning teiselt õlalt sosistas kuradike: "Aga natukese ja pärast pane ikka jälle hoogu juurde ja samm kiiremaks!" :) Nii et jah - oli parajalt raske, kuid mõnusalt hea. Lõpus hakkas janutama, sest joogipudelit mul loomulikult kaasas ei olnud. Aga see eest sattus viimasele kuuesajale meetrile just paras lugu taustaks - kohe kerge ja hea oli lõpuspurti teha. :)

12,6km, 1 tund 22min http://connect.garmin.com/activity/340552818

07.juuli - Mõnus ja soe

Laupäeva hommikul oli sees tugev ja hea tunne õhtuse jooksmise kohta. Ja siis tuli "pisike tige kärbes", kes mind näksis ja õhtul ei olnud enam mingit jooksusoovi. Nii saigi hoopis pühapäeva hommikul jooksuriided selga aetud ja sibama mindud.
Üllatavalt raske oli ja lõpp läks kiireks (mitte tempo mõttes, lastele oli kinnominek lubatud ja piletidki ostetud, seega tuli kärmelt käia). Janutama ajas ka. Ei olnud sellist tunnet, et septembris oleks lootust maraton taas alla viie tunni joosta... Aga mul on hea meel, et siiski välja läksin.

6,75km ja 45min http://connect.garmin.com/activity/338957257

Ootan juba puhkust ja Saaremaad. Küll ma seal alles jooksen... :)

04.juuli - Sume suveõhtu

Mõnel teisel õhtul jälle on kõik tore, kuigi eelduseid selleks ei ole. Olemine oli väsinud, õues oli vähe õhku. Jaksu ka väga ei olnud. Kuid jooks oli suurepärane.
Tühja sellest, et natu-natuke tempo lisamine tundus mõnel hetkel ületamatu raskusena - kokkuvõttes oli nii mõnus.
Rahulikult, omas rütmis kulgemine seitse kilomeetrit ja siis viimased kaks lidusin enda praeguse olemise kohta ikka kiirelt-kiirelt.
9km ja 59min http://connect.garmin.com/activity/337535509

02.juuli - Paha siga, sada viga

Millest alustada? Sellest, et mul hakkab tekkima tunne, et Rummu teelt rohelise tulega pööret sooritama hakates ja enda eest veel "viimasel hetkel" läbikimajaid leides ei ole nagu palju pointi kuri olla? Poolteist nädalat laste viimist Merivälja lasteaeda, mis meil suvel asenduseks on, on mind asju veidi teistmoodi nägema pannund. Nimelt - Rummu ristist alates iga järgmise fooriga läheb asi järjest hullemaks. Merivälja teel kehtib džungliseadus ja ilmselt olen ise loll, kui end sellest häirida lasen. Et puhta punasega kihutavad üle autod, sest "keeraja väljapääsemine on keeraja mure (vahet pole, et tal roheline tuli on)", on igapäevane, kuid ainult kaheksa päeva jooksul olen kaks korda ka punase alt läbilendavale liinibussile teed andnud.... Lootusetult napakas tunne tekib.

Nojah, tegelikult ei ole see jooksmisega üleüldse seotud.
Ja jooksmise viitsimist eile õhtul ka ei olnud.
Kuid patt oleks olnud minemata jätta nii ilusal õhtul. Ja spordimuttide võistlustingimused veidi pitsitasid ka. Nii ma siis uksest välja astusin. Ja selsamal hetkel teadsin ma, et see oli ka õige otsus. Hoolimata sellest, et jaksu ei olnud ja  pea valutas ja soe oli ja... Ühesõnaga paha siga, sada viga. Kuid õhtu oli imeline ja jooksmine kõigest hoolimata mõnus.
Kui kolmel esimesel kilomeetril oli aeg hea ja veidi parem ja veel veidi parem, siis hüppas pähe mõte, et prooviks lõpuni iga järgneva kilomeetri eelnevast kiiremini... Ja siis kohe järgmine mõte - läheks lühemat ringi, muidu ma ei jaksa... Ja kohe seejärel tuli mõistus pähe tagasi - ei lase numbreid enda üle võimust võtta! Ei lase numbritel jooksurõõmu ära võtta! Suundusin Järvevanale ja lasin sammu mõnuga aeglaseks. Sest ma võisin seda teha. Mul on võimalus nautida ja teha just nii nagu tahan. Niiii hea oli lõpuni joosta. Ja hea oli, et lõpus samm jälle kiirenes ning mul oli selleks jõudu. Ja tahet. Aga mitte kohustust.
Jube hea tunne.

8,8km ja 56min http://connect.garmin.com/activity/336974010

30.juuni - Hüvastijätt juuniga

Eile oli laiskus. Täna oli sant enesetunne. Kuid täna siiski ajasin riided selga ning läksin veidi sibama. Ilm oli soe. Algus oli raske. Väsimust oli olnud, kuid minekut ka mitte. Tempo aeglane, peavalu "trampis" sammude rütmis edasi... Aga vaikselt läks paremaks. Ja veidi-veidi kiiremaks ka. Kokkuvõttes on hea meel, et käisin.
8,8km ja 58min. http://connect.garmin.com/activity/335464520

26.juuni - Järvevanal avastamas

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et tegelikult ei olnud mul üldse eile viitsimist jooksma minna. Palav. Õhku polnud. Pikad tööpäevad üksi. Ja juba mõnda aega polnud harjumust õhtul selle nimel tegutseda, et jooksma minna. Kuid otsustasin siiski tubli olla ja kui põnnid voodis, sikutasin dressid selga.

Soe oli tõesti ning isegi üheksast õhtul ei liikunud õhk üleüldse. Juua muidugi kaasas ei olnud ning üsna varsti leemendasin higist. Tempo aeglane, olemine mitte kõige mõnusam. Kuid samal ajal oli selline joovastavalt lahe tunne jälle jooksmas olla. Et mitte tekitada kiusatust tagasikeeramiste ja ringide arvu koha pealt, otsustasin suunduda Järvevana teele uurimisretkele. Teadsin, et kusagil seal peavad ju olema kergliiklusteede tunnelid. No igatahes autode peale-mahasõidu juurest ma neid endiselt ei leidnud. Sibasin siis risti üle Järvevana ja hakkasin mööda kergliiklusteed vasakule minema - et varem või hiljem pean ma ju tunnelini jõudma. Jõudsin hiljem. :) Olin juba jõudnud asja olemasolus kahtlema hakata, kui silmapiirile ilmus. Sibasin alla... trellid ees. See tähendab, et sõidutee alt sain läbi, kuid raudtee alt läbi minev osa oli suletud. Lippasin teisel pool teed bussiputka ümber ringikese ja suundusin tagasi. Kui nii, siis nii, olukord pooleldi selge. Pooleldi sellepärast, et mul ei ole udu-aimu ka, kuhu see tunnel teisel pool raudteed peaks välja jõudma. Kaardi pealt seal teed ei paista. Filtri tee on kinni, ei saa vaatama ka minna. :) Sibasin siis tagasi ja "voilaa", teine tunnel. Otse Veerenni mahasõidu juures. Ja täiesti avatud ka. Lahe! Uued võimalused jooksma minekuks. Nüüd on olemas mõistlik variant Järve metsa lippamiseks. Kuigi peab mainima, et juba praegu on näha, et see mõistlik variant on võimalikult odavalt ja mitte eriti ratsionaalselt planeeritud. Mille muuga seletada seda, et kuigi on olnud valdavalt kuivad ilmad mõne paduvihmahooga, olid tunnelite põrandad ligedad ja libedad. Natuke tõsisem vihm või suurem sula muudab tunneli läbimise ilmselt üsna keerukaks ettevõtmiseks.

Igatahes oli mõnus aeglane sibamine. 7,4km ja 48min http://connect.garmin.com/activity/333679132

22.juuni - Jaanipäevajooks Saaremaal

Teadagi tassisin ma optimistlikult Saarde minnes jooksuriided kaasa. Oli küll palju muud tegemist, kuid laupäeval siiski jäid lapsed voodisse vanaema valve alla (oli ähvardus-kokkulepe, et kui lõunauinakut ei tehta, siis õhtul jaanitulele ka ei mida) ja meie mehega läksime sibama.

Otsustasime alustada "taganttuule suunal". Ei oskagi hinnata, oli see õige või vale otsus. Ilmselt nii ja naa. Esialgu oli lihtne ja hea. Tempo aeglane, samm kerge ja olemine mõnus. Lobisesin loomulikult rohkem, kui tarvis oleks olnud, kuid ka see ei seganud. Tombale jõudes ots ümber ja tuldud teed tagasi. Siis selgus, et tuul oli iiliti ikka täiesti tugev. Anglamäel, päris lõpu eel, ma isegi naersin korra, et tee mis tahad - jään seisma, sest vastutuult liikuda ei jaksa :) Aga liikusime siiski - veel aeglasemalt, kuid visalt. Tuul oli küll tugev, kuid omamoodi mõnus. Mõnes kohas tuulevarju jõudes oli tunne nagu kotis. Sellistel hetkedel mõtlesin austuse ja kaastundega nendele, kes Pärnus maratonirajal...

44 min ja 6,5km http://connect.garmin.com/activity/333582300

Laulasmaa ultra 2013 – Mission to survive

Üki, kaksi, kommi, nommi, ilus, parasjagu, supsti, ikka edasi, võta meetreid, null pole number, üle poole ringi, tosin, kuraditosin, harju keskmine, viska viis, naerata, anna minna, naksti, viska varvast, ühesõnaga, ring lõppeb algamiseks*

Millest siis alustada. Sellest, et kui suslikud Saaremaale viidud ja ise paduvihmas tagasi sõitsime... Vist rohkem kui pool teed halasin abikaasale, kuidas ma ikka tõepoolest ja üleüldse ei ole vihmas jooksja. Ja kuidas ma ei armasta vihmas jooksmist. Ja üleüldse, mul ei ole ju midagi selgagi panna, kui vihma sajab... Õhtul asju pakkides mõtlesin siis hoolega külmale ja soojale ja päikesepaistele ja millele kõigele ning tulemuseks kaks suurt kotti. :D

Hommikul tegi abikaasa mulle kaerahelbeputru ning mina pakkisin asju ümber. No et natukenegi vähem amatöör välja paista ja ühe kotiga hakkama saada. Õnnestus.

Kohale jõudsime veidi enne poolt kümmet. Number kõhu peale, kell tööle ja pleier taskusse ning valmis ma olingi. Juhendid korraldajatelt, kuidas mitte ära eksida, end hästi tunda ja ellu jääda. Ja siis oligi start.

Esimene ring: Julge pealehakkamine on pool võitu.

Sibasin peaaegu kõige taga. Kohe täitsa rahulikult. Ja siis mingi hetk langes pilk kellale. Hetke keskmine tempo: 6:10. Appi! Aeglasemalt, veel aeglasemalt. Esimese kilomeetri lõputõus. Peeter Vennikas võtab rahulikult. Ise viskab veel nalja, et küll jõuab mäest üles joosta küll, kui veidi soojenenud... Mulle meenub tuttava lause, mis võtab hästi kokku ka minu arusaamise ja maailmanägemise jooksu poole pealt: „Kui alguses aeglaselt joosta, siis olen lõpus samamoodi väsinud, aga finišon kaugemal...“ Nii ma siis vaikselt siban. Iga kord kella vaadates manitsen end vaiksemalt võtma. Egama ju tegelikult kiiresti liigugi, kuid minu kohta siiski täiesti arvestatav tempo. Pleier mängib vahvaid rahvaviise. Nägin kolm õhtut vaeva, et asi toimima saada, aga tulemus on suurepärane. Joogipunktid on mõnusad. Vichy mullivett kahjuks seekord ei ole. Jään sellega lõpuni hätta. Igas joogipunktis mängin loteriid, et mida võtta. Võtta aga on piisavalt. Vääna-Jõesuu tagasipöördekohale laskudes tuleb vastu härra, kellega eelmisel aastal koos jooksime. Täna on tema ikka palju kärmem. Aga selmet leiab ta igal kohtumisel aega mõne julgustava sõna ja lõpupoole isegi väikese jutuajamise jaoks. Oma üllatuseks ja rõõmuks avastan, et rahvas ei olegi väga palju mu'st ees (veel) ja ka seljatagant on veel mõned tulemas. Huvitav on see, et ma mäletasin rada. Aga samas ei mäletanud ka. Paljudes kohtades oli „ahhaaa“ moment, kuid samas ei mäletanud ma üleüldse, et see niiiii raske oleks olnud. Ilmselt nagu sünnitamisega – tead küll, et hull, aga kuniks see päris käes ei ole, ei ole mälestused üldsegi hirmsad. :P Tagasiteel olen väsinud, kuid sätin ikkagi jooksusammu. Peale stardi-finišiala Heliküla pöördepunkti poole sibades mõtlen taaskord, et 4,7km võib ikka ütlemata pikk olla... Aga see-eest ootab mind ees toitlustuspunkt, kus on ainsana Vichy mullivesi. Lahe! Poolmaraton saab tehtud ja suundun teisele ringile...

Teine ring: Vana ja väeti.

Jooksen, ma ikkagi jooksen. Küll märgatavalt aeglasemalt, kuid siiski.Mõtlen väikese hirmuga eesootavatele koledamatele kohtadele ja samaaegselt rõõmuga järgmisele joogipunktile, mis pole üleüldsegi kaugel. Ja siis ühel hetkel hakkab vasaku jala varvas valutama. Noo täitsa niimoodi, et ma hakkan aru saama, kuidas mõned endal pikkadel jooksudel varbaküüsi kaotavad. Ainult et – minuga ju nii ei juhtu. Nõme tunne. Türisalu pangal on mehe auto, aga meest ei ole. No mida... Lahke neiu leiab varbale plaastri (muuseas, see sunnik näeb täitsa hea välja – varvas ma mõtlen) ja elu läheb veidi roosamaks. Joogipunktist tagasiteel... Auto on, meest pole. Koledad mõtted kipuvad pähe. Varbavalu enam ei kiusa – parema jala põlv hakkab valutama. Tunnen end nii vana ja vigase ja väetina. Kui mehega lõpuks kokku saame, selgub, et ta oli mulle vastu tulema hakanud pangal ja ilmselt läksime risti mööda teineteisest. Kivi langes südamelt. Ja samas tunnen ka, et mulle piisab mu pleierist. Jah, sellestsamast, mida ma nii hoolega ette valmistasin. Neli tundi ja natuke peale oli see tore, aga enam ma ei taha. Nüüd tulevad linnulaul ja mina üksi. :P Stardi-finišialale lähenedes leiab mind Meelis Koskaru, kes ruttab kella kolmeks starti. Sibame koos, ajame veidi juttu. Mõnus vaheldus. Telkide juurde jõudes vahetan teised tossud jalga ning kui lühikest otsa tegema lähen, selgub, et kell on juba üksjagu päris palju. Kõnnin kiirelt, joogipunktis nosin rahulikult ning tagasiteel... Jõuab pärale, et kohe-kohe tiksub täis eelmise aasta maratoni aeg! Kas ma olen siis sel aastal viletsam? Ja ma hakkan sibama. Miks minutid nii kiirelt liiguvad, kui on kiire? Ma ei siba, ma lausa lidun. :D Valmistan mõttes ette kaitsekõnet, et kui minut-kaks hiljem jõuan, siis äkki õnnestuks kohtunikke ära rääkida... Ja lidun edasi. Kui kohale jõuan, saavad kirja numbrid 5 tundi ja 39 minutit. Jube rahulolev on olla. Tõe huvides peab mainima, et „lidumise“ tempo oli umbes 7:20-7:25 kilomeetrile... Aga ma olin ikka päris vässa.

Nüüd on puhkeaeg. Viskan välivoodile pikali, sirutan jalgu. Mõnusssss... Ja siis pakutakse suppi. Täiesti suurepärane püreesupp. Ning umbes 50min hiljem olen ma valmis minema tegema seda, mis oli mu unistus ja eesmärk. Lähen kolmandale ringile.

Kolmas ring: Uskumatu tunne.

Lahkudes viskan mehele nalja, et kolme tunni pärast näeme. Ja et äkki ma jõuan isegi paarkümmend meetrit joosta. Ning nii üllatav, kui see kapole, ma tõesti jaksan joosta. Aeglaselt, kuid mõnus on. Terve esimene kilomeeter saab sibatud ja siis edasi vastavalt tundele – kiire kõnd ja jooks. Sõltub ka maastikust. Pöördekohale lähenedes hakkab põlv uuesti ja tugevamalt tunda andma, ning enda üllatuseks leian, et mäest üles kiirustada on lihtsam, kui mäest alla. Olen nagu väike puuhobune langustel. Laugematel nõlvadel vean sirget jalga järgi, järsematel pean aru, kas mitte tagumik ees alla minna. Aga kohale ma jõuan ja siis juba tagasitee. Kõik need sillad-purded-kraavid veel vaid üks kord ületada. Vähem hirmsamaks nad nende kordade jooksul küll ei muutunud. :) Ringi algul jätsin jope selga, sest jahe hakkas puhates. Üsna varsti sidusin selle puusadele. Tagasiteel luitemännikusse jõudes oli hea meel, et ta kaasas oli, sest täitsa jahe hakkas korraks. Taas jope selga ning natukese aja pärast jälle seljast ära.

Natuke müstiline on see, et kui teine ring oli meeletult raske ja mõtlesin, et miks ma ometigi tahtsin veel kolmandale minna... Siis kolmas ring oli lihtne. Põlvevalust ja kõigest muust hoolimata. Nii hea oli teadmine, et mul on aega maa ja ilm, et oma eesmärki täita, et võin kõndida ja lonkida ja tuhat imet teha ning ikka jõuan enne pimedat tagasi. Ja sedavõrra suurem oli rõõm ja kergus tunda, et ma ikka veel jaksasin ja tahtsin joosta... Ei oskagi seda sõnadesse panna. Lühikese otsa teeme mehega koos. Kiirel kõnnil. Ja kusagil seal kõndimise käigus sünnib teadmine, et see jääb täna viimaseks väikeseks ringiks. Et ma võiksin teha veel ühe või mõlemad lohutusringi ja ilmselt ka jaksaksin... Aga ma olen oma eesmärgi täitnud ja ma olen mega rahul!

Stardi-finišialasse jõudes teen rahulolevat rõõmukisa. Ma tegin seda! 63,3km on selja taga, ja ma olen iseendaga nii-mega-väga-rahul! Aeg 9 tundi ja 57min. Saan diplomi ja külmikumagneti ja korraliku portsu makarone ning kooki... Ja siis sõitsime koju. Peale dušši on fantastiline tunne. Ja ma ei tunne mingit kahetsust, et natuke rohkem ei jooksnud. Täna veel ei oleks ma tahtnud seda rada pimedas läbida (isegi valges on see kunsttükk minu jaoks). Kuid mul oli lamp igaks juhuks juba kaasas. Nii et kunagi tulevikus... mine teea.

Parem põlv valutas öösel. Kuid hommikuks andis järgi ja tunne on selline, et homme võiks ilmselt jooksma minna. Natuke. :)

*hüüdlaused kilomeetripostidel.

10.juuni - Aeglane olla pole häbiasi...(?)

Eile õhtul taas jooksmas. Kui lasteaiaringil põnne kokku kogudes laus-paduvihmas lidusin kontsadel, siis ei tekkinud tunnet, et jooksma minna saaks/tahaks. Vitsutasin veel korraliku õhtusöögi, kui selle lõpuks valmis sain. Aga siis jäi vihm järgi ja aknast vaadates tundus ilm peaaegu et ilus. Ning põnnid läksid korralikult voodisse ja... No otse patt oleks olnud minemata jätta.

Ikka lühikeses pluusis. Sest dressikaga oleks palav (pluss see veel kleepub hirmasti, kui veidi higiseks saab), aga pika varrukaga pluusi mul ei ole. Täiesti hirmuga mõtlen Ultra riietuse osa peale. Mul ei ole mõnusat soojemat riiet. Ehk siis "appi, mul ei ole midagi selga panna!". Pika varrukaga pluusi peale olen mõelnud, kuid need on ikka meeletult kallid. No ei raatsi ma 50+ raha magama panna. Mõtlesin, et laenan mehe oma - käärin varrukad üles ja kärab küll :P Aga "sigastel" asjaoludel on ka see pluusi lahkunud oma oletatavast asukohast. Seega - nulliring.
Õnneks ei olnudki külm. Alguses oli veidi-veidi jahe, kuid läks paremaks.

Teadsin juba ette, et väga pikalt ei jookse. Esimene kilomeeter kiire. Teine - kiirem kui tavaliselt. Kolmas - juba peaaegu tavaline... Ja siis tuli mõte proovida jälle kiiremini. Et kui nagunii lühidalt teen, prooviks siis veidi kärmemini. Ühest küljest õnnestusin: Iga järgnev kilomeeter oli kiirem eelmisest. Kuues ja seitsmes isegi juba "nagu päris". Aga kokkuvõttes... kokkuvõttes tundsin ma täiesti selgelt oma praeguseid piire. Ja see tähendab, et ma ei suudaks 5km praegu vist isegi poole tunniga ära joosta. Aasta tagasi oleksin ma olnud valmis välja käima veksli, et "luban, et saan 5km'ga hakkama vähemalt 28min jooksul". Ja 10km umbes tunniga. Aga nüüd enam mitte. Reaalselt mõeldes saan aru, et vanus ja kõik muu võtab oma, aga... aga mõnel väikesel hetkel mõtlen nende tegijate peale, kes on avalikult välja öelnud, et "mis mõttega nii aeglaselt üldse jooksurajale kohmitsema tullakse". Ja kui ma siis mõtlen, et alles aasta tagasi olin ma ikka enda kohta päris palju kiirem... Siis tekib veidi lootusetu tunne. Isegi kui ma ei ole tempost huvitatud. Absurdne.

Aga jah - eile mõnus jooks ja ise olen rahul. 7,3km ja 43min 28sek. http://connect.garmin.com/activity/326011255

Ja kui keegi teab kedagi, kes tahaks "sponsoreerida" pikkade varrukatega pluusi koha pealt ühte aeglast vudijat, siis ma võin lahkelt tema kontakte jagada. :D

08.juuni - Tujukus ei aita...

Teisipäeval planeeritud mittejooksmise päev. Kolmapäeval ajasid põnnid mind hulluks ja kui nad lõpuks paiku pool kümme voodisse said, tundus kell korralikuks jooksmiseks juba liiga palju. Neljapäev... elu tuli vahele ja nii see jäi.
Reedel plaanisin juba poolest päevast õhtust jooksmist ja järjekordselt suutsid põnnid selliseid sigadusi korraldada, et nutma ajas. Kui nad lõpuks voodis olid, siis võitlesid minu sees kaks pahalast. Üks ütles, et mine - jookse ja ole rahumeeles tige. Teine piiksus vastu, et ära mine - olegi nii tige nagu sa oled ja vot kiusu pärast ära mine! Tobe, eks. Pool-vihaga tõmbasin lõpuks riided selga ja läksin. Ausalt öeldes sai taaskord kinnitust fakt, et viha ei ole jooksmisel parim kaaslane. Aga vaikselt läks paremaks. Ning iseenesest joosta oli päris mõnus.
1h ja 5min ning 10km http://connect.garmin.com/activity/324275406

Täna väike kiire ots - pojaga koos. Tema sõitis rattaga, mina sibasin. Samal ajal õppisime liiklusreegleid ja -kombeid. Täitsa hästi tuli välja. 26min, 4km.

3.juuni - Sume suveõhtu

Lapsed voodisse ja jooksma.
Kuni kell satelliite otsis, kuulasin A'Le Coq arenalt kostvat jalgpallilärmi. Siis panin aga oma laulu mängima - vutt pole minu teema. :)
Väga vastuoluline jooks. Väga vastuoluline õhtu. Soe, sume tuuletu. Samas mõnus, mitte lämmatav. Juba algusest saadik hakkas vasak jalg veidralt käituma. Ja see ei olnud meeldib. Algul pahkluust ja siis säärt pidi üles liikus väsimuse ja valu segu ning mingil hetkel hakkas hooti sellist vastikut närvivalu moodi jutti läbi viskama, et hetketi oli tunne, et kui toetumise hetkel peaks sama valujutt tulema, siis kaob jalg alt ära. Aga ei kadunud ja tegelikult läks "mida lõpu poole, seda paremaks" jälle. Nagu alati.
Jooks oli aeglane. Samas ei olnud kerge.
Enesetunne ei olnud halb. Samas ei olnud mul üldse hea olla.
Aga päris kokkuvõttes oli täisa mõnus jooks.

Tagasi jõudes tegin oma sada kükki pargiservas (ehmatades ühte jalutuskäigul olevat minikoerakest :P). Plaan oli veel ka kõhulihaste harjutused ära teha, mida proovin juurutada, kuid sääskede invasioon sundis mind sellest plaanist loobuma. Lippasin trepist üles ja tegin viimased harjutused toas.

1 tund ja 3min ja 9,5km http://connect.garmin.com/activity/322498916

01.juuni - Lastekaitsepäev

Ja minu nimepäev. Ilmselt seetõttu ma lapsemeelne olengi.

Reedene jooks jäi ära lapseliku pahameelehoo pärast. Eile ei olnud sugugi parem päev. No ei ole ma seltskonna-inimene. Vanalinnapäevad võivad küll toredad olla, aga ainult tagantjärgi (päris tükk aega tagantjärgi), sest seal rahvamassi sees... Uuuuhhhhh... No aga igatahes eile oli meie pere Vanalinnapäevadel ja minul õhtul närvid krussis mis krussis.
Kell sai hommikul käele pandud ning pidas ilusti vastu terve päeva ja ka õhtul jooksmast tagasi jõudes oli pilt ilusti ees ja töö tehtud. Seega - kaksteist tundi on kinnitatud töökindlus hetkel küll. :) Mina rõõmus.

Õhtu oli meeletult soe. Ja sirelilõhnane. Kohati oli üllatavalt tugev tuul, kuid ka see oli soe ja pigem mõnus. Vägagi aeglases tempos mõnus kulgemine. Esimestel kilomeetritel nagu alati - veidi valusad ja väsinud pahkluud ja natuke tüdimust, kuid edasi läks juba mõnusalt.

Tund ja kolm minutit ning 9,5km. http://connect.garmin.com/activity/321293315

29.mai - Taas koos sõbraga.

Ma sain oma sõbra tagasi!
Loomulikult ma kohe pidin ta kaasa võtma ja õhtul jooksma minema. Ja saime kahekesi ilusti hakkama. Loodetavasti läks seekord paremini. Igatahes eilese jooksu pidas mu kellake väga hästi vastu. Pilt oli ees, reageeris ilusti, näitas täpselt. Õhtu oli soe. Tegin taas Luite ringi, vaatasin maanduvaid lennukeid (mis sealtkaudu üle majade ja minu läksid) ja nautisin olemist.

Mõnus-mõnus-mõnus. 8,4km ja 54min. http://connect.garmin.com/activity/319950062

27.mai - Tänasida toimetusi ära viska homse varna...

Tegelikult ei plaaninud ma üldse täna jooksma minna.
Eile alles sai käidud.

Aga siis tuli meelde, et pojale on homseks sünnipäevakutse. Ning hommikul oleks endiselt niru minna... Ja tööl on ka suht tihe nädal... Pealegi on õues imeilus õhtu ja nii ma uksest välja astusingi, jooksuriided seljas.

Täna oli kohe mõnus joosta. Mõtted uitasid oma radu, klappidest kõlasid mõnusad laulud. Ja vaikselt oli hea sibada. Natuke naeruväärne oli küll avastada, et 2011 juulis olen jooksnud umbes-täpselt samasugust ringi kui täna (siis küll paarsada meetrit pikemalt). Siis kulus selleks 56min. Täna siis 9km ja tund ning kaks minutit (umbes)... Aga olemine oli mõnus ja tuju hea.

26.mai - Vihmas, tuules ja päikeses

Suurbritannia teadlastel õnnestus viimaks välja selgitada, mida naised tegelikult tahavad. Naised, seevastu, jõudsid vahepeal juba ümber mõelda...

Mis puutub eelmisesse nädalasse, siis iseloomustab see lause mind vist hästi. Tahaks öelda, et tavapäraselt ma selline ei ole... aga ilmselt oleks öelda, et tavapäraselt ei paista see lihtsalt nii väga välja (kuigi vahel on tunne, et ma olen pigem meheliku mõtlemise ja loogikaga).

Aga algusest - kolmapäeva õhtul peale põnnide voodisseminekut jooksma. Oi-kuidas-ei-oleks-viitsinud-minna. Aga ikkagi läksin. Ei tea, kas seetõttu, et sain uksest välja kümmekond minutit varem kui tavaliselt või sellepärast, et ilm oli ilus, kuid jooksjaid oli kohe märkimisväärselt rohkem, kui tavapäraselt õhtuti. Ja üldiselt on õhtuti sportijaid ikka üksjagu. Rohkem, kui hommikul igatahes. :) 45min ja 7km.

Reede. Umbes-täpselt sama stsenaarium. Kuna ma kartsin, et Veerenni ringini tagasi jõudes ma enam teist korda Siselinna kalmistu poole ei keeraks, läksin teistsugust rada. Uusehituse juurest läbi Espaki juurde, sealt Luitesse ja siis ringiga tagasi. Ausalt öeldes arvasin, et sain pikema ringiga hakkama, aga ikka sama 45min ja vanade jooksude pealt järge ajades ikka seesama umbes 7km. Ma ei pea ilmselt mainima, et mu kell on endiselt remondis... :S

Pühapäeval olin natuke Jüri triatloni juures abiks. Tekkis väike igatsus. Ujumise järgi. Ja suur igatsus. Inimeste järgi. Rattasõitu ma endiselt ei igatse. :P

Pärast käisime mehega koos ka jooksmas. Neli tiiru järve metsas. Umbes 9,5km ja tund ning viis minutit. Väike mõte oli ka viies ring teha, kuid mees sai kivi sussi sisse ning seejärel hakkas minul midagi hõõruma. Midagi permanentset, mida ei saanud välja raputada. Ja nii see läks. Enesetunne oli mõnus. Tempo aeglane (loe: olematu).

Ühest küljest ma loodan, et mu kell tehakse korda ja ma saan Ultral "sõbraga" koos joosta. Teisest küljest kardan, et kui ei õnnestu... siis polegi midagi teha... Raske saab olema, sest ma olen tõeliselt nirus vormis. Aga mul on tahe ja... vaatame, kuidas läheb. Plaane vaikselt peas liigub, kuid rääkida neist veel ei tahaks. :)

20.mai - Õhtune sibamine

Lapsed voodisse ja dressid selga. Natuke komplitseeritud see õhtune jooksmine on - kui peale töölt tulemist hakata süüa tegema ja see lõpuks valmis saab, siis tahaks ju ise ka nosida. Lõunast üksjagu aega möödas. Aga kui seda teha, siis on poolteist-kaks tundi hiljem jooksma minnes raskevõitu. Proovisin siis täna mõistlik olla ja natu-natukene ainult süüa. Peaaegu õnnestus. :D

Ilm oli taas mõnus. Vahepeal oli isegi päris tugev tuuleke puhumas. Ja jooksjaid oli palju. Ning jalgrattureid. Ja muidu jalutajaid.
Tegin täna ühe ringikese lisaks. Loojanguni oli veel veidi aega ja kui kogu aeg 6,3 teha, siis võib mingil hetkel pikem distants juba jamaks minna.

Nii et umbes 8km ja umbes-täpselt 52min.

18.mai - Melanhooliahoog

Eile oli täpselt selline päev...

Alustama peaksin sellest, et viimane kord jooksma minnes ei saanud kella tööle. Pärast kodus proovides tuli pilt ette ja tekkis tunne, et "ise loll".

Eile hommikupoolikul siis jooksma. Dress selga, kell käe peale, autos lülitasin tööle, et otsib juba satelliidid üles ja läheb pärast kiiremini. Stroomi kohale jõudes tahtsin oma tavapärase ekraanipildi peale vahetada ja... Kellal läks pilt eest ära. Et misasja nagu? Lülitan sisse (kohe ei õnnestunud, aga siiski), kõik ok, hakkan ekraanipilti vahetama... pilt eest ära. Kolmas katse, sama nigel tulemus. Viskasin kella autosse ja läksin ilma. Ise tige nagu herilane. Ja järjest tigedamaks iga sammuga läksin. Lõpptulemusena läks jooksutuju ka (padi oli paha ja tekk torkis ja...). Igatahes keerasin otsa ringi ja sönkisin auto juurde tagasi. "Skooriks" laias laastus neli kilomeetrit ja ülipahur meeleolu.
Jõuan koju. Mees vajutab kella - läheb tööle. Vahetab ekraanipilti - kõik liigub nagu kellavärk. No audalt - ise loll. Ja see tegi veel tigedamaks! Läksin akna alla, otsisin satelliidid üles, hakkasin ekraanipilti vahetama - pilt eest ära... Ajuvaba. Aga vähemalt mees nägi, et nagu ikka on midagi viga...

Päeval oli tunne, et mille pagana pärast ma ennast sinna Ultrale üldse kirja panin. Tuju ikka tõsiselt sant. Kuid õhtuks veidi laabus. Selgus, et kell oli terve päeva laua peal sisselülitatud asendis olnud ning pilt ikka veel ees. Mõtlesin siis, et proovin, kas ekraanipilti vahetamata saan tööle lülitada ja kas toimib. Kui põnnid voodis, toppisin dressid selga ja läksin uuele katsele. Õue jõudes... oli kellal pilt eest läinud. Ja sisselülitamine ei õnnetunud... Läksin siis niisama. Iga veidi aja tagant proovisin uuesti sisse lülitamist, kuid mis ei toimi, see ei toimi.
Õhtu iseenesest oli fantastiline. Vihm oli kõik puhtaks ja kargeks muutnud. Paari päevaga on kõik õitsema hakanud. Jumalikud lõhnad! Ja jooksmiseks paras temperatuur. Esimesel kilomeetril jälle jalad pahkluust kanged ja jube väsinud, kuid edaspidi läks paremaks.
Tavapärane 6,3km lõpukiirendusega (vahepeal mõeldes kümnetele tigudele ja tuhandetele vihmaussidele, kes olid kergliiklusteele roninud).
Koju jõudes proovisin kella sisse lülitada... Õnnestus. Aga viskas pildi ikka üsna kohe tasku jälle, nii et ma ülemäära "hulluks" ei jõudnud veel minna. :D

Nüüd ei teagi, mida teha.
Mulle meeldib mu kell. Jah, on suur. Jah, on raske. Aga on nii hea ja lollikindel. Selle mudeli tootmine on lõpetatud. E-bay'st oleks veel võimalik osta... aga hind on kallim, kui uuematel mudelitel. See ei ole ju loogiline ja mõistlik...

15.mai - Õhtune jooksuring

Kuna täna hommikul oli uni mõnus ja magus, siis ei viitsinud homme varast ärkamist panna. Suslikud voodisse, dressid selga ja sibama. Millegipärast ei õnnestunud kella tööle saada. Mossitasin natuke ja läksin ilma (pärast jooksu läks tööle nagu "niksti").

Õhtu oli mõnus, tuul oli vaibunud, hea rahulik. Ikka tavapärane ring, umbes 6,3km ja umbes 42min. Jooksjaid oli palju. Ikka kohe väga palju. Hommikuti olen nii üksi-nii üksi, seepärast tundus veidi harjumatu. Esimesel kilomeetril oli väike väsinud/tüdinud tunne sees, kuid mida samm edasi, seda mõnusamaks olemine muutus. Hea jooks oli.

Ja täna registreerisin end siis ka Ultrale ära. Aastataguse ajaga võrreldes olen ma küll päris vormitus olukorras, kuid tahet on ja usku ka natuke. Ning kui ma hea tuju ka veel kaasa võtan, siis ongi juba põhipakett olemas. :)

14.mai - On ja pole ka

Magasin ühe jutiga selle hetkeni, kui telefon piiksuma hakkas. Iseenesest oleks hea meelega veel natuke põõnanud, aga kui juba siis juba. Ja tegelikult oli õue jõudes ilm imeline. Jooks iseenesest oli mõnus, kuid tempo aeglane ja veidi oli selline väsinud tunne sees. Ja ma tõesti ei salli seda tunnet varahommikul, et kahe-kolme kildi sibamise järel oleks vetsu tarvis. Kohe tigedaks hakkab ajama. Ja rikub hommikuse jooksu mõnu. Aga lahendust ka leida ei oska. :S

Täna siis 5,4km ja 37min 43sek. http://connect.garmin.com/activity/312795695

12.mai - Peaaegu Tartu Rocca-Al-Mares

Tänane jooks oleks peaaegu et ära jäänud. Tuju ei olnud ja siis hakkas tahtmine ka ära minema... Aga õnneks siiski lõpetasin dressides, kell käe peal ja pulsivöö ümber ukse ees seistes.

Plaani ei olnud. Oli ainult väike mõttepojake, et võiks veidi pikema jooksu teha. Soojade ilmadega hakkab taaskord dilemma, et mida kaasa võtta, mida maha jätta. Jopet ei ole, taskuid ei ole. Ainult pisi-pisike tasku jooksupükste küljes. Ja no tegelikult ei ole väga mugav joosta, kui võtmekimp tagumikku torgib. :P
Alustasin täna siis koduukse eest. Korra mõtlesin, et läheks sellele Järvelt algavale kergliiklusteele, kuid kaarti uurides olen ikka veidi skeptiline selle väikese jupi osas, kus tee vahepeal katkeb. Ja siis tuleks orienteeruda mööda tänavat ja läbi Glehni pargi. Ja ennast tundes - ma läheksin kindlasti valet teed. Seega otsustasin vana tuntud tee kasuks ja keerasin tossuninad Stroomi suunas. Esimesed kaks kilomeetrit olid jälle takistusjooksu moodi: kiiresti üle tänava, stopp foori taga, slaalom bussipeatuses... Siis sain Stroomi alale ja läks rahulikumaks ning stabiilsemaks. Ilm oli mõnus ja pilvealune. Alguses oli jahe, hiljem oli mõnus. Jalgrattaid oli palju. Jooksjad olid ilmselt enamus Tartus. :)
Kui Kakumäe sildi juurest vasakule keerasin, hakkas minu jaoks suht tundmatu ala. Jah, olin seal ju kunagi jooksnud (2005 oli Tallinna Sügisjooks seal), kuid mingit mälupilti või tuttavat tunnet küll ei olnud. Aga loogiline mõtlemine ütles, et kui hoian kogu aeg otse ja veidi vasakule, siis pean mingi hetk jõudma Rannamõisa teeni (mis oleks juba tuttav kant). Vana-Rannamõisa tee tuligi, kuid esialgu ei olnud üldse tuttav. Ühtlane tõus ainult ülesmäge. :P Siis aga hakkas Selver paistma ja ma teadsin, kus olen. Veidi-veidi enne Haabersti ringile jõudmist, hakkas väsimuse tunne tekkima. Ning janu oli.  Tegin siis kiire vahepeatuse Statoilis ning siis sibasin edasi mööda Paldiski mnt. serva. Tuul oli otse vastu ja päris vastik külm tuul oli. Ning energia kadus ebameeldivalt kiiresti. Igatahes otsustasin, et mere äärde tagasi enam ei keera - lähen kõige lühemat teed kodu poole. Mustamäe tee ristile lähenedes oli vahepeal isegi kiusatus kõndima jääda, kuid jonn ei lasknud. Mõtlesin, et kas ma nii nänn siis olengi. Hea Ultra-unistaja, eksole. Lõpupoole oli jälle veidi mõnusam olemine, kuid jalad kippusid veidi kangeks minema. Annab siiani tunda, et vahepeale pikk paus jäi. Aga küll see ka üle läheb. Koju jõudes tegin veel väikese "edasi-tagasi" otsakese järgmise ristmikuni, et poolmaraton täis saada. Päris Tartu jäi tegemata, kuid "close enough".

Kokku siis täna 21,15km ja aeg 2h 19min. http://connect.garmin.com/activity/311473806 Olen rahul sellega, et vahepeal oli tempo suhteliselt ühtlane. Mugavustsooni tempo võiks loomulikult veidi parem olla, kuid kui võrrelda kuu aja taguse olukorraga, on praegu igatahes palju parem.

10.mai - Hurraa, reede!

Olen ma öelnud, et mulle numbrid meeldivad? Kuigi ma jooksu ajal neid oma elu segama ja kontrollima ei taha, sest ma nagunii ei jaksaks väärikalt esineda...

Aga igatahes praegu tänasest hommikust kribama tulles märkasin, et minu spordijutte on aegade hämarusest alates vaatamas käidud täpselt 11000 korda. No ok, ilmselt vähemalt kolmandik nendest on mu enda nimel, aga ikkagi. Vau ma ütleks. :)

Aga hommikusse tagasi. Kui ma viis minutit peale viite silmad lahti tegin, siis väsimust enam ei olnud. Aga tõusta nagu ka veel ei viitsinud. Minutid tiksusid vaikselt. Ja kui 5:20 mobiil piiksuma hakkas, siis vist olin isegi korraks veel suigatanud. Aga kuna kraadiklaas näitas akna taga 12,7 kraadi, siis oleks lausa patt olnud minemata jätta. Jope jätsin koju ja see oli ainuõige otsus. Lühikeses pluusis ei hakanud ühelgi hetkel isegi mitte jahe.
Uksest astusin ma välja umbes kolm minutit hiljem kui tavaliselt hommikul sõrkima minnes. Aga kui palju see kolm minutit jooksu mõjutas... Igatahes ei tihanud ma teist ringi lõpuni välja joosta, sest kuna lasteaiateel tuli veel bensiini võtma minna, siis tuli ka kodust veidi varem lahkuda ja... No aga suurest hirmust, et ma ei jõua, jooksin ilmselt veidi kiiremini ja olin juba peaaegu kodu juures tagasi, kui StarFM kõrvaklappides rõõmsalt teatas, et kell on 6:06. Tegin siis ümberkaudsetel tänavatel veel veidi ringe ja kokkuvõttes sai ilmselt umbes sama tavapärane 6 ja natuke kilomeetrit joostud.

Ilm, muuseas, oli fantastiline. Päike paistis. Ja ei paistnud ka. See tähendab, et üle vanglamüüri piilus pilvede vahelt päike. Selgelt nähtav kollakas-orandžikas kera pilvede vahel. Ja ma võisin seda kera otse vaadata, sest päikesekiiri ja erksust temas ei olnud. Ning maapinnal ei olnud mitte ainsatki varju moodi asja. Sest päikesekuma kui niisugust ei olnud. Aga jah - päike oli. Ja tagasiteel vaatasin paksu udu, mis linna peale kerkis... Saate aru, et mul on hommikuti palju niisama-mõtlemise-aega joostes, eks. :) Lisaks see, et ma tegelen vangla hommikumenüü äraarvamisega (lõhna järgi otsustades). Kuigi tundub ebareaalne, et nad sageli hommikuti suppi söövad... Aga täna igatahes oli puhas kalamarja lõhn. :)

Ja vist juba täna - juba täna! - saan ma lõpuks oma pisikese kellakese tagasi! Olen ta'st nii puudust tundnud. Jookse nagu pime - et tea, kui kiiresti, ei tea, kui kaua. Ei tea (tagantjärgi) isegi seda, kus... :) Nüüd saab kõik jälle korda. Hurraa!

8.mai - Kevad

Hiljuti alles oli tunne, et iga hommikuga läks aina pimedamaks ja pimedamaks, kuid nüüd on selge, et kevad on ikka täitsa kohal.
Esmaspäeva hommikul sibades paistis päike otse Filtri tee otsa peal, kuid piilus veel õrnalt läbi puuvõrede. Täna oli ta sealsamas, kuid juba ulatus üle võrede piiluma. Ning täna igatahes oli jope liiast juba esimeste meetrite järgselt.

Esmaspäeval tavapärane hommikuring 6,3km. Täna ilmselt umbes 6,2, sest lõpus lõikasin üle laste mänguväljaku, kuna kiireks läks. No tõesõna - jooksuraja äärde tuleks tualett rajada. :P

4.mai - Kuressaare linnajooks

Algusest alustades peab mainima, et puhkusegraafiku järgi oli mul eelmisel nädalal puhkus. Kuid tekkisid asjatoimetused ning seetõttu jäi puhkamine ära. Võtsin siis sel nädalal neljapäeva ja reede puhkepäevad ning saime juba teisepäeval peale tööd Saaremaa poole teele.

Kolmapäeval tegin õetütrega pisikese sõrkjooksu. Ta joosta väga ei jaksanud, aga on kiire kõndija ning nii me siis sibasime - tema jooksis ja siis jälle kõndis ja mina tegin kõrval vaikset sõrki, lobisesin ja hoidsin tuju üleval. :) Vanade kogemuste põhjal sai kokku veidi üle viie kilomeetri.

Neljapäeva õhtul väike jooks mehega koos. Kuus kilomeetrit ilusat ilma ja mõnusat äraolemist kalliga koos. :)

Ja täna siis "ümber linna jooks". Viimati osalesin aastal 1993. Siis oli distants (ilmselt) kolm kilomeetrit (või viis? Üleüldse ei mäleta). Ja see oli niiiiii pikk. :)
Hommikul numbrite järgi. Sain ilusa ümmarguse nubri: 55.
Täna siis kõigepealt lastejooks. Issi tegi suslikutest stardijoonel pilti ja suundus siis finišisse meid ootama. Oli kokkulepe, et poeg sibab nii kiirelt, kui jõuab ning meie läheme plikaga taga järgi. Poiss oli tubli ja rahul. Ning ka piiga sibas vapralt. Ühel hetkel suutis ta küll sirgelt kõhuli prantsatada, kuid nutt vaibus kiirelt ning sibasime edasi. Auhinnajäätis finišis oli tõeline hitt. Ning eriti veel see, et emme lubas selle õues päikese käes ära süüa... :P

Ja siis varsti oligi minu kord stardipaika suunduda. Vanameistri sõnu meenutades trotsisn kohati ülimalt vuhisevaid tuulehooge ning jätsin jope mehe kätte. Õe lapsed arvasid, et jooksevad minuga koos, kuid kui ma poisile oma praegust temposuutlikust tutvustasin, siis ta otsustas ikkagi oma jooksu teha. Piiga jäi siiski minu kõrvale - ta on küll kärme, kuid puudus varasemast nii pika distantsi läbimise kogemus. Jooksjaid palju, kuid enamik lühikesele distantsile. Kesklinnast läbi, Kaevu tänavat pidi Marientali jalgrattateele ning varsti olimegi punktis, kus lühikese distantsi jooksjad keerasid paremale ja meie vasakule. Eespool paistis üllatavalt üksjagu minejaid. Kuid paraku selgus üsna varsti, et enamik neist, kes meie läheduses, olid valesti keeranud lühikese distantsi jooksjad.
Veidi enne esimesse joogipunkti jõudmist möödusime ühest neiust. Mõtlesin optimistlikult, et "njah, potentsiaale viimase koha auhind lännu...". :P Sibasime, jutustasime. Mees ja lapsed sõitsid linna ringi pidi autoga kaasa ning tegid vahepeatuseid meie ergutamiseks. Poja harjutas pildistamist. Vedas tal - emme ju enamasti pigem keelab, sest kaamera on kallis ja raske. :P Veidi peale Kihelkonna ringi jõudsime järgi isale, kes jooksis koos oma... umbes kümneaastase?... pojaga. Kaugemal eespool paistsid veel paar inimest. Üheksandal kilomeetril joogipunkti jõudma hakates ütlesin pisisugulasele, et kui ta tunneb jõudu-jaksu samas tempos jätkata, siis mingu rahulikult. Mina enam nii kärmelt ei jaksa ja tulen talle vaikselt järgi. Ja nii ta sammhaaval minema hakkas. Aga kui tema jõudis ükshaaval eesminejatele järgi ning sildike näitas, et juba 10km joostud, siis ei tahtnud ka enam tempot palju alla lasta. Pulss oli küll ilmselt juba kõrgel selleks hetkeks, kuid nii vähe oli lõpuni ja tundus, et lõpuks ometi on potentsiaali jooksuks, mille teine pool on enam-vähem sama kiire kui esimene ning minust keegi mööda ei lähe. Esimesena üks noormees, kellel oli vist probleeme jalakrampidega, siis jõudsime golfi väljakult välja ning Tori abaja silla peal sain järgi teisele noormehele. Teoreetilises kauguses paistis veel üks neiu helesinises (kes oli umbes neljandast kilomeetrist alates meil pilguulatuses olnud). GO Spast möödudes tegelesin tõsiselt mõttega, et kui ma talle järgi võtan (oli aru saada, et ta on ka väsinud), siis on võimalus, et lõpuspurdiks jõudu ei jagu ning ta läheb uuesti ette. Aga siis mõtlesin, et kelle see asi... Ajasime paar sõna juttu ja jooksime mõnedsajad meetrid kõrvuti, kuid Lossiparki mineku pisike tõus jättis vahe ja siis teadsin ma juba kindlalt, et ma lähen eest ära. Ja tundub, et talle oli see samuti täitsa ükskõik, sest ta lasi tempo järsult alla ja vahe suurenes megakiirelt. Lõpu pool kilomeetrit oli omamoodi lahe tunne - mina ihuüksi Kuressare peatänaval sibamas! Mees-lapsed-õelapsed olid kõik ilusti finišis ootamas, pojaga sai enne päris lõppu jõudmist veel patsu tehtud ja siis ma olingi kohal. Sain veepudeli, kallistused/musid suslikutelt ja mehelt ja siis istusin liiklusmärgi kivil päikese käes ja mõnulesin. Tuli meelde ka kella vaadata: 13:21. Mis tähendab seda, et isegi kui start oleks minu mobiili järgi täpselt kell 12 antud (aga läks minut-kaks hiljem) oleks tegu olnud jube kiire jooksuga.
Spekuleerida pole mõtet, samas ei tea, kas aega üldse keegi võttis. Nii et laias laastus võib öelda, et 13,7km ja tund kakskümmend ajaks. Ilm fantastiline (nina ja põsed päikeseroosad), tuju hää, olemine oli mõnus. Mida veel tahta!

Ja lootustpidi saan järgmise nädala lõpus oma kella tagasi. Ma niiiiii igatsen teda.

28.aprill - õhtune sõrk

Päev loomaias. Oli tore, aga parajalt väsitav.

Siiski tekkis õhtupoolikul mõte, et ilm on ilus ja... hommikul ei viitsiks väga vara ärgata ja... No ja nii ma dressid selga ajasin ja uusi radu avastama läksin. Sõitsin Järvele. Millalgi märkasin mööda sõites, et sealt läheb mõnus kergliiklustee. Kunagi lähen ma kaugemale, päris üle Mustamäe, taha välja. Siis kui oma kellakese tagasi saan ning ajas-kiiruses ning hiljem ka kohas jälle orienteeruda oskan. Täna siis üle Tipi silla ja hüppetornide juurde ning siis tuldud teed pidi tagasi. Jooksuaeg oli 35min, seega distants ilmselt umbes mingi 5km.

27.aprill - Stroomi kergliiklusteel, Kakumäe asumini

Väike sibamine. Esimesed paar kilomeetrid olid täitsa ebameeldivad kohe. Jalad olid pahkluu juurest kuidagi hirmsasti väsinud. Mõtlesin, et äkki ei teeks pikemalt... Aga muuseumi väravas (kolm kilomeetrit täpselt) oli juba enam-vähem ning sibasin edasi. Merirahu juures oli mõnus ning Kakumäe asumi sildini jõudes oli tunne, et võiks veelgi edasi joosta. Aga kuna tagasi oli ka veel pikk tee, siis keerasin ikkagi otsa ümber. Viimased paarsada meetrit jälle kiirendust ka. Aega läks 1 tund ja 15min. Distants... Ilmselt umbes kaksteist kilomeetrit (pluss miinus natuke).

4.mail lähen nostalgitsema ning osalen ümber Kuressaare jooksul. Viimati sai kaasa löödud aastal 1993.

25.aprill - Kui tahad kuulsaks saada, pane hamburger tasku

Kui kell helises, olin igatahes sügavas unes. Aga veeretasin end siiski voodist välja ja peale näopesu oli juba päris ok olla. Rõõmu teeb, et ei tekkinud mõtet, et äkki ei läheks...

Trepist alla astudes paistis koridoriaknast märg tänav. Ja meenus, et mees ütles jah, et ilmateade lubas ööseks vihma. Kui tänavale astusin, siis selgus, et öö polnud veel möödas, sest vihma sadas ikka veel ja päris tihedalt. Üldse on tunne, et ma jooksen sügisesse, mitte kevadesse. Iga järgmine jooksuhommik on olnud pimedam, hämaram ja süngem. Täna velkles trammipargi prozektor porilombil täitsa "sügiseselt" igatahes.

Lühikeste pükstega külm ei olnud, kuid paremal käel hakkas külm. Lõpuks tõmbasin ta lausa varruka sisse peitu.

Aga jooks oli mõnus. Kella unustasin alustades vaadata, kuid eks ta umbes sama kaua läks, kui ikka. Sama 6,3km pikkune otsake ning ikka umbes sama 42-45min vahemikku ilmselt.

Pealkiri ei ole küll jooksuga seotud, kuid kuna kuulan hommikuti sibamise ajal StarFM'i, siis lihtsalt mulle täna niiväga see lause meeldis. :)

23.aprill - Jüriöö hommik

Head Jüripäeva!
Kell helises 5:20. Kui aus olla, siis olin juba päris natuke aega simad kinni voodis vedelenud ja oodanud, et küllp ta varsti helisema hakkab, kuid vaadata ka ei viitsinud. Hea, et ei viitsinud. Sest kella polnud üldse oma koha peal - olin ta öösel endale kuidagi kaissu nihverdanud. :D

Riided selga ning olingi sumedas ning pilvises hommikus. Ilm oli veider. Soe. Kohati täiesti tuulevaikne. Ja siis oli jällegi täiesti tugev tuul. Hea meel oli tõdeda, et natuke raskevõitu oli algus endiselt, kuid enam ei olnud esimestel kilomeetritel sellist tunnet, et pulss lakke hüppab ja kuhugi minna ei jaksa. Tempo oli küll ka aeglane loomulikult, kuid tundub, et organism hakkab harjuma, et ma vahel varahommikul jooksmas käin.

Kui teist korda Filtri tee bussipeatusest tagasi keerasin, kukkus esimene vihmapiisk vastu nina. Esialgu harvalt, kuid kiiresti tihenedes algas mõnus kevadine vihmasabin. Ning samamoodi järsku see ka lõppes, nii et koju tagasi jõudsin ma juba jälle kuiva ilmaga. Mõnus hommik.
44min ja ikka see umbes-täpselt 6,3km ring.

21.aprill - Rabajooks

Seekord siis järjekorras 79's.
Minekuga läks natuke aega, kuid 11:30 stardiajaks olid lõpuks kõik formaalsused, musid ja kallistused tehtud ja sain jala joonele. Plaan oli joosta aeglaselt ja tunda mõnu. Kuivõrd kella ei olnud... Njah. :D

Minuga ühes stardis oli neiu roosas. Kes jooksis kiiresti. Aga mitte liiga kiiresti. Nii parasjagu. Ja ma mõtlesin, et püüan tal sabas püsida, kuniks jaksu. Kui jõud lõppeb, siis jõuan ju alati tempo maha võtta.

Esimesed sajadkonnad meetrid oli rada ilus. Siis keerati metsa vahele ja seal oli ka natuke aega mõnus. Ja esimesel suuremal künkal algas talv. Stardis küsisin ühelt just lõpetanud noormehelt, et kuidas rada oli. Ta ütles, et jäine, aga mitte porine. Esimese-otsa-jooksja-eelis ilmselt. Sest selleks ajaks, kui mina rajale jõudsin, olid sealt ilmselt sajad kui mitte tuhanded jalad üle käinud ning kohati olid ikka täiesti arvestataval tasemel porimülkad. :) Aga jällegi - kui kiired jooksjad protsisid tagant kuklani poripritsmeid, siis aeglase liikumise eelis oli puhtad dressid. :)
Umbes kolmandal kilomeetril mõtlesin, et end hautada ei oleka mõtet ning sidusin jope tuttaval kombel ümber vöö. Mõnus oli. Libe, seda küll, kuid mõnus. Neljanda kilomeetri lõpupoole jäi neiule roosas üks aeglasem seltskond pahasti ette (jooksime küll mõlemad rada valides, kuid tema valdavalt raja paremas ning mina vasakus ääres) ja nendest möödumisega nihkusin temast veidi ette. Ja nii jäi see siis kuni lõpuni. Pulss oli kõrge. Selleks polnud pulsivööd ja kella vajagi, et aru saada, kuid enesetunne oli lausa suurepärane ning jalad kerged. Päris lõpus jaksasin isegi veidi kiirendada (vähemalt endale tundus nii).

Ametlikud andmed ütlevad, et rada on 6,3km pikk. Kui lõpetasin, tiksus kell just 1 tund ja 07 minutit täis. Arvuta kuidas tahad - paganama kiire. Ja ma ei ole praegu nii kiire. :) Seega usaldan pigem oma mõne aastas tagust jooksu, kui kell käe peal oli ja ütles, et rada on umbes-täpselt 6km pikk. Seegi tempo jätab mu praegust vormi(tust) arvestades liiga kiire mulje, kuid kõlab veidi reaalsemalt. :)

Igatahes nädalaga rahul.

20.aprill - Olen natuke tubli olnud

Eile hommikul olin siis juba natuke ette valmistatud selleks, mis mind ees ootab. Kell helises 6:20, umbes poolest olin väljas. Hommik oli karge. Ärkamine võttis aega. Esimesed kilomeetrid olid aeglased, kuid mingil hetkel läks kergemaks. Tuul oli tugev, kuid olemine mõnus. Umbes kolmveerand tundi ja varasema sama raja  läbimise põhjal umbes 6,3km.

Täna Stroomi kergliiklusteel. Alustasin suvehooaega. Mis tähendab seda, et läksin jooksma lühikestes pükstes. Rannas oli taas päris tugev tuul, kuid jahe ei olnud ühelgi hetkel. Kuna kella ei olnud, siis jooksin puhtalt enesetunde järgi ning enesetunne oli hea. Täna oli tõesti mõnus-mõnus. Lippasin Merirahuni (sadakond meetrit mööda ka, et mitte ühte väljakeeravat autojuhti narritada) ja siis tagasi. Tagasiteel oli tuul tagant. Soe hakkas. Algul võtsin jope luku lahti, siis aga võtsin jope päris ära ja sidusin vööle. Niiiii mõnus. Ainult see parem käsi, mis lühikeses pluusis joostes pikemal maal alati haiget saab, hakkas lõpus endast märku andma. Pole veel harjunud ilmselt, et lühikese pluusiga joostakse.
Auto juurest lahkudes muusikat tööle pannes oli kell 13:58. Tagasi jõudes oli kell 15:00. Mis on ebaloogiline. Sest Merirahuni ja tagasi on kümme kilomeetrit. Ilmselt isegi veidi rohkem. Ja ma ei jookse praegu nii kiirelt. Aga pole nagu ülearu ka mõtet pead vaevata. Sest jooks oli imehea!

17.märts - Hommikune tuleproov

Eile hommikul proovisin.
Mõte tuli tegelikult juba eelmisel nädalal. Et kui ma ikka kuidagi õhtuti jooksma ei jõua... aga niiiiii hirmuskangesti tahaks Ultrale minna... Siis võiks proovida hommikul...

Esimene katse on eelmisel reedel. Aga poja tuli õhtul lasteaiast üleni tilkuvana ning öösel läks mitu korda uni ära (käisin kombekat ja kindaid keeramas ja kuivatamas) ning kui siis kella nelja ajal veel vihmasadu ka endast märku andis, keerasin äratuse uuesti tavapärasele ajale ja saatsin mõtte seenele.

Kuid natuke piinlik oli ja eile siis uuele katsele.
Öösel, kui uni ära läks ja kuidagi tagasi tulla ei tahtnud, mõtlesin korraks, et äkki ei läheks... Aga siis sai jonn võitu ning hommikul helises kell 5:40 nagu plaanitud. Dressid selga ja välja. Hommik oli imeline! Tumeroosa päikesetõusu-taevas, tuulevaikus, kaheksa kraadi sooja (Star FM'i väitel). Imeilus hommik.
Ilmselgelt ei ole ma sellisel ajal jooksma harjunud, sest tempo oli aeglane, kuid pulss tundus päris kõrge olema. Lasin aga tempot veel aeglasemaks... Esimene kilomeeter 6:54, Teine 7:04. Ja siis ärkas mu seedimine. Vastik-vastik-vastik. Jooks jäi plaanitust lühemaks. Viimase kilomeetri aeg oli ainult natuke üle kuue minuti ja ikka veel oli tugev kahtlus, et õigeks ajaks koju jõuan...

Kokkuvõttes jäigi ainult neli kilomeetrit. Kell vaeseke on nüüd väsinud (vanust ka juba üksjagu) ja läks akuvahetusse, aga jooks jäi ennem arvutisse sikutamata. Seega on ta ilmselt igaviku teed läinud.

Mida ma õppisin?
Et hommikul joosta jõuaks, tuleks ärgata vähemalt veerand kuus.
Midagi tuleb mu seedimisega välja mõelda. Kuidas teda kiiremini liigutama panna? Ei ole ju mõtet ärgata viiest ja veerand tundi toas ringi trampida, et ta ärkaks... Seda enam, et ärataksin siis ilmselt kogu pere...

Ja kui lastega oli eelmisel õhtul räägitud, et kui uni läheb ära enne emme koju tagasi jõudmist, siis on kaks varianti: kas tasakesi emme voodisse pugeda ja seal pikutada kuni mu tagasijõudmiseni või tasakesi köögis krõbinaid ja piima süüa. Tegelikkus - koju jõudes vaatasid suslikud multikaid ja issi oli loomulikult üles aetud... Nii et meil on, millele mõelda. :)

13.aprill - Suts ja valmis. Aga aeglaselt.

Teisipäeval tahtsin pakile järgi minna. Tegelikult oli see mind kandekeskuses juba nädalajagu päevi oodanud, kuid ma olin ikka unustanud. Lasteaia juures rääkisin suslikutele, et nemad jäävad autosse (sest nad olid kohutavalt märjad) ning mina lippan kärmelt ja toon paki ära. Suts ja vamis, eksole. Meelde tuli see suts mulle... umbes Vabaduse väljakul. Teoorias oleks olnud veel võimalus auto nina Toompuiestee poole keerata, aga kas see oleks seda väärt olnud? Veeresime koju.
Ja kodus lippasin siis jooksujalu kandekeskusesse. Eks ta selline paras sprint oli - kaks kilti sinna, kaks tagasi. Ja kuna mul oli kiire, siis sibasin päris kärmelt. Kilomeetriajad seda küll ei näita, sest foore, mille taga oodata, jäi teele üksjagu, kuid "best pace" on minu kohta ikka muljetavaldav. :)
4,16km, 27:40min. http://connect.garmin.com/activity/297229920

Eile oli pisike plaan, kuid plaan ei teostunud. Tänane hommik läks samuti raisku. Aga kui lõuna ajal suslikud peale pikka kraaklemist lõpuks voodisse sain ja nad üllatavalt kiirelt uinusid, siis panin dressid selga ja suundusin Stroomi. Üle saja aasta panin pulsivöö peale ja üritasin siis aeglaselt joosta. Esimesel kilomeetril oli lihtne, edasi aga jälgisin pidevalt, et liiga kõrgele ei läheks. Kolmanda ja neljanda kilomeetri max pulss on tingitud selles, et ümberkeeramise kohta jõudes tuli klappidest jama laul, ning üritasin üheaegselt joosta, lompe jälgida ja uut laulu panna. Viienda kilomeetri lõpumeetritel tegin sama vea. Ilmselgelt ei tasuks pulssi hoida üritades väga telefonist laule näppida. Tempo oli aeglane. Kohati oleksid jalad tahtnud kiiremini sibada ja siis hoidsin end tagasi. Enesetunde järgi kahtlustasin pigem kõrgemat pulssi, kuid selles võis olla süüdi ka peavalu.
6km ja 43min http://connect.garmin.com/activity/297229897

4.aprill - Teletorni trepijooks

Alustuseks väike kõrvalepõige üleeilsesse õhtusse. Tegin pisikese jooksuotsa Filtri teel. Ja tegelikult peaks alustama sellest, et umbes kolmveerand tundi varem sisenesime suslikutega Selverisse ja ma teadsin kindlalt, et tuleb osta tordimaterjali. Veidi hiljem kesklinna poole vurades kõlas tagaistmelt rõõmus avaldus: "Küll mul on hea meel, et mul homme sünnipäev on!". Ja sellepeale ütles emme (loe: mina) valjusti ja mõtlematult "kurat" (ja ausalt, ma üldiselt ei vannu). Aga jah - koogimaterjali meil ju poekotis ei olnud....
Nii ma siis koju jõudes ühendasingi meeldiva kasulikuga - tegin joosutiiru ja lõpu eel põikasin poodi. Raske oli nagu viimasel ajal ikka. Loodan, et ennem hakkab kergemaks minema kui et rõõm jooksust kaduma.
Viimase kilomeetri jooksin nagu vanasti koolis pendelteatejooksudes - ainult et pulga asemel küpsisepakid kõvasti vastu rindu surutud.

7,1km ja 47min http://connect.garmin.com/activity/292761338

Täna oli Teletorni trepijooks.
Esialgu täpsusjooks, hiljem kiirusjooks. Kuna mind pole kummagagi õnnistatud, siis läksin nii kiiresti peale tööd kui jõudsin ja ronisin üles. Täpsed inimesed olid omadega juba ühel pool, kiired tegid alles soojendust - seega oli mul vaba trepp. Kolmeteistkümnendale korrusele jõudes tegin pikema pausi - veepeatus, aknast välja vaatamise peatus. Vahepeal sai veel telefonile vastatud, sest kuna pojal väike sünnpäevapidu tulemas ning täna oli tulekust teada-andmise viimane päev, siis pidi ju reageerima. :) Aeg häbiväärne 11:43, kuid enesetunne suurepärane ning täna ei hakanud eelmise aastaga võrreldes üleüldse halb. Mina rahul.

30.märts - Kirik keset küla

leidsime kompromissi keha ja mõistuse vahel ning käisme mehega kõndimas. Pulss parajalt kõrge ning vajalikult madal ja samas mõnus ajaveede. Lumesadu oli marginaalne. Ja öelgu, mida tahavad - isegi lumesajust hoolimata oli kevade tunne õhus. Lõhnab kevade järgi ja tunne on kevadine.

6,5km ja 1h 3min http://connect.garmin.com/activity/290651081

29.märts - Enne lumetuisku on ilus ilm

Üks mu lemmikuid "nõukogude kirjandusest" sisaldas lauset, et "kõige pimedam on vastalt enne koitu". Ei tea, kas tõsi või mitte, kuid igatahes lubas ilmateade nädalavahetuseks taas lumetiusku. Ning viimastel päevadel on olnud imelised kevadilmad.

Eile käisime abikaasaga kõndimas. Algul oli küll mõte, et algul kõnnime koos ja siis lähen mina jooksma, kuid nii mõnus oli päikesepaistel koos kõndida ning juttu ajada üle hulga aja.
6km ja tunnike.

Täna jooksma. Raske-raske-raske. Aga ikkagi mõnus ka. See teadmine, et ma jooksen jälle, on mõnus. Viimased viissada meetrit võtsin jalad selga ja lippasin kiiresti. Enda kohta kiiresti. Lõppu jõudsin. Ja veel millise ajaga! Mees tuletas küll kodus meelde, et ma rääkisin vajadusest madalal pulsil joosta... aga no mis sa teed, kui väljas on nii mõnus. :)
6km, 38min http://connect.garmin.com/activity/290183637

Ühest küljest tahaks juhust kasutada ja homme ka jooksma minna. Samas - olen kolm päeva juba midagi teinud ning keha ei ole harjunud sellise aktiivsusega... Aga eks paistab, mis saab.

27.märts - minu 7980

Tunnistan oma ignorantsust - tööl oli päris kiire enne puhkusepäevi ning käisime ühe pisipõnni sünnipäeval ka teisipäeval. Seega uudiseid ei näinud ja "põlistamise päeva" tulemisse ning olemisse ei süvenenud. Aga eile sattusin täiesti juhuslikult peale üleskutsele liikuda oma lemmikviisil vabaduse põlistamise päeva auks 7980m.

Nii me siis mehega koos läksime. Alguses, natuke üle kilomeetri kõndisin koos temaga, siis hakkasin vaikselt sibama. Oi, raske oli. Minu kunagine koolitee, mis pidi olema seitse kilomeetrit pikk, on muutunud. Proportsioonid on kuidagi hoopis teised. Väiksena oli teadmine, et kui oled Tombal, siis oled juba peaaegu Leisis kohal. Nüüd muudkui jooksen ja jooksen, juba Tomba... ja kell näitab kolm kilomeetrit ning natuke. :) Kui siis veel Veske künka otsa jõudes koerad hooga tulid, keerasin otsa ringi (kuigi paarsada meetrit oleks tulnud veel edasi liikuda). Mõtlesin, et äkki penide perenaine lahkub vahepeal hoovist ja päris ära söödud ka ei tahaks saada. Tuul ei olnud üldse eriti tugev, kuid tagasiteel pärituules joostes oli ikka hoopis teine tubakas: soe (peaaegu, et palav), no täitsa kevad. :) Nii et jah - jube raske oli. Aga positiivne ning energiatandev sellegipoolest. Alguspunkti jõudes tegin siis veel kiire kakssada meetrit teisele poole, et distants ikka korralikult kella peale saada. Ning siis oligi läbi. Ausalt öeldes - kolm kilomeetrit enne lõppu oli tunne, et ma olen täielikult mandunud. Ei ole väga kaugel see aeg, kus tempo 6:25-6:40 oli selline, mida sibades sain rahulikult juttu rääkida ja päris palju kilomeetreid tiksuda. Praegu on see minu "oi kui kiire minek ja pulss laes" tempo. Ja ma ikka veel mõtlen sellele, et kui ma ka kõik teised suvised võistlused jätan (ilmselt jätangi), siis Ultrale tahaks ikka minna. :)

Aga 7980 sai tehtud ja täna meelitab suur kevad ja erk päike juba uutele distantsidele. Eks vaatan - äkki annangi kiusatusele järele.

Kokku siis 7,99km ja 54 minutit http://connect.garmin.com/activity/289754220

23.märts - Mis ei tapa, teeb tugevaks

Tahan olla optimist - tänasest alates hakkab jälle paremaks minema. Ning selle uskumiseks/tõestuseks kasutasin esimest võimalust ning läksin jooksma.

Noh - ei olnud väga hea. Annab tunda, et pikk vahe vahel ja ilmselt on ka mingi külmetuselaadne asi mul viimase nädala-poolteist sees elanud, seega oli kaelast ülespoole väga-väga raske. Tempo oli madal, pulss oli   enesetunde järgi otsustades pigem veidi liiga kõrge, kuid kuna tahtsin kiiresti koju tagasi jõuda, siis lasin olla. Minu üllatuseks ja rõõmuks oli rada valdavas enamuses jäävaba. Kooli juures mõtlesin korraks, et ei lähe Vabaõhumuuseumi väravani välja magu algne plaan oli. No lihtsalt silmad ei teinud koostööd... Aga siis mõtlesin, et nii lihtsalt ka alla ei anna ja aeglaselt-aeglaselt käisin selle otsa siiski ära. Ja oi-kui-hea-tunne oli pärast, kui auto juurde tagasi jõudsin.
Nii et - ei olnud hea, aga oli väga hea. :D

6km, 40min http://connect.garmin.com/activity/287595853

Ja endiselt olen igal õhtul oma 100 kükki teinud. Juba selline tore harjumus.

9.märts - Olen endiselt olemas

Alustan seekord enese õigustamisega. Jah - jooksma ei ole ma jõudnud vahepeal (midagi teha ei ole), kuid see eest olen viimasest postitusest saadik suutnud tõepoolest igal õhtul oma sada kükki ära teha. Kolmandal päeval olid jalad valusamad, kui peale viimaseid maratone. :D Aga see läks paari päevaga mööda. Ja nüüd on täitsa lõbus. Tempos tegin järeleandmisi ja mõõnduseid. Mõned päevad kulus lausa seal 3:20 piiril. Nüüdseks olen niikaugel, et aeg on keskmiselt 2:35-2:50 ja kükitada on mõnus. Ning tehnika on igatahes hulga paremaks läinud (isegi kui ma seda ise ütlen). Viimastel päevadel olen lõpuks niikaugele jõudnud, et teen ka mõned minutid planku ja/või kõhulihaste harjutusi juurde. Halval ajal abiks seegi.

Aga täna sain jooksma! Õepoeg oli armas, tuli põnne vaatama. Sain paar vajalikku toimetust tehtud ning siis jooksma. Oi-kui-mõnus oli!
Kell kahjuks andis kohe sisse lülitades häire, et aku on tühi. Oleks võinud ju mõelda... Aga ta tublike pidas isegi 4,5km vastu. Stroomi rada oli üllatavalt jäine ning ettevaatlik tuli olla päris paljudes kohtades, kuid piisavalt palju oli ka häid ja mittelibedaid kohti.

Arvestades seda, et viimasest jooksust on möödas kuu, oli enesetunne väga väga mõnus! Jalad muudkui lippasid (minu mõistes lippasid, tegelikkuses ikka aeglaset) ja naeratus muudkui trügis suule. Jooksjaid oli päris palju, kuid kuna ilm oli suurepärane, siis tundus neid ikka vähevõitu. isegi niisama jalutajaid oli vähe. Aga kui nad olid, siis ikka pundis ja mitmekaupa keset teed, nii et vaata ise, kuidas mööda saad. Sibasin Merirahuni ja keerasin igaks juhuks tagasi. Õige otsus, sest kui mere ääres tuul ka veel vastu oli tagasi minnes, siis läks raskeks. Aga kuna mul kiiret ei olnud, siis lasin tempo rahulikult vaiksemaks ja nautisin edasi. Lõpus mõnisada meetrit isegi kiirendasin jälle. :)

Kokkuvõttes - raske oli (eriti lõpp), aga samas oli täiesti joovastav tunne taas rajal olla. Ning ehk on kükitamisest tõesti natuke kasu? Sest jah, ma väsisin, kuid suremise tunnet ei olnud. Ning pausi arvestades oli see minu arvates väga hea saavutus.

Kokku siis (eelmise samasuguse jooksu pealt spikerdatud) umbes 10,5km ja ajaliselt (mobiili muusikalist, mida kuulasin aitas siin kaasa) umbes 1 tund 13 min.