4.mai - Kuressaare linnajooks

Algusest alustades peab mainima, et puhkusegraafiku järgi oli mul eelmisel nädalal puhkus. Kuid tekkisid asjatoimetused ning seetõttu jäi puhkamine ära. Võtsin siis sel nädalal neljapäeva ja reede puhkepäevad ning saime juba teisepäeval peale tööd Saaremaa poole teele.

Kolmapäeval tegin õetütrega pisikese sõrkjooksu. Ta joosta väga ei jaksanud, aga on kiire kõndija ning nii me siis sibasime - tema jooksis ja siis jälle kõndis ja mina tegin kõrval vaikset sõrki, lobisesin ja hoidsin tuju üleval. :) Vanade kogemuste põhjal sai kokku veidi üle viie kilomeetri.

Neljapäeva õhtul väike jooks mehega koos. Kuus kilomeetrit ilusat ilma ja mõnusat äraolemist kalliga koos. :)

Ja täna siis "ümber linna jooks". Viimati osalesin aastal 1993. Siis oli distants (ilmselt) kolm kilomeetrit (või viis? Üleüldse ei mäleta). Ja see oli niiiiii pikk. :)
Hommikul numbrite järgi. Sain ilusa ümmarguse nubri: 55.
Täna siis kõigepealt lastejooks. Issi tegi suslikutest stardijoonel pilti ja suundus siis finišisse meid ootama. Oli kokkulepe, et poeg sibab nii kiirelt, kui jõuab ning meie läheme plikaga taga järgi. Poiss oli tubli ja rahul. Ning ka piiga sibas vapralt. Ühel hetkel suutis ta küll sirgelt kõhuli prantsatada, kuid nutt vaibus kiirelt ning sibasime edasi. Auhinnajäätis finišis oli tõeline hitt. Ning eriti veel see, et emme lubas selle õues päikese käes ära süüa... :P

Ja siis varsti oligi minu kord stardipaika suunduda. Vanameistri sõnu meenutades trotsisn kohati ülimalt vuhisevaid tuulehooge ning jätsin jope mehe kätte. Õe lapsed arvasid, et jooksevad minuga koos, kuid kui ma poisile oma praegust temposuutlikust tutvustasin, siis ta otsustas ikkagi oma jooksu teha. Piiga jäi siiski minu kõrvale - ta on küll kärme, kuid puudus varasemast nii pika distantsi läbimise kogemus. Jooksjaid palju, kuid enamik lühikesele distantsile. Kesklinnast läbi, Kaevu tänavat pidi Marientali jalgrattateele ning varsti olimegi punktis, kus lühikese distantsi jooksjad keerasid paremale ja meie vasakule. Eespool paistis üllatavalt üksjagu minejaid. Kuid paraku selgus üsna varsti, et enamik neist, kes meie läheduses, olid valesti keeranud lühikese distantsi jooksjad.
Veidi enne esimesse joogipunkti jõudmist möödusime ühest neiust. Mõtlesin optimistlikult, et "njah, potentsiaale viimase koha auhind lännu...". :P Sibasime, jutustasime. Mees ja lapsed sõitsid linna ringi pidi autoga kaasa ning tegid vahepeatuseid meie ergutamiseks. Poja harjutas pildistamist. Vedas tal - emme ju enamasti pigem keelab, sest kaamera on kallis ja raske. :P Veidi peale Kihelkonna ringi jõudsime järgi isale, kes jooksis koos oma... umbes kümneaastase?... pojaga. Kaugemal eespool paistsid veel paar inimest. Üheksandal kilomeetril joogipunkti jõudma hakates ütlesin pisisugulasele, et kui ta tunneb jõudu-jaksu samas tempos jätkata, siis mingu rahulikult. Mina enam nii kärmelt ei jaksa ja tulen talle vaikselt järgi. Ja nii ta sammhaaval minema hakkas. Aga kui tema jõudis ükshaaval eesminejatele järgi ning sildike näitas, et juba 10km joostud, siis ei tahtnud ka enam tempot palju alla lasta. Pulss oli küll ilmselt juba kõrgel selleks hetkeks, kuid nii vähe oli lõpuni ja tundus, et lõpuks ometi on potentsiaali jooksuks, mille teine pool on enam-vähem sama kiire kui esimene ning minust keegi mööda ei lähe. Esimesena üks noormees, kellel oli vist probleeme jalakrampidega, siis jõudsime golfi väljakult välja ning Tori abaja silla peal sain järgi teisele noormehele. Teoreetilises kauguses paistis veel üks neiu helesinises (kes oli umbes neljandast kilomeetrist alates meil pilguulatuses olnud). GO Spast möödudes tegelesin tõsiselt mõttega, et kui ma talle järgi võtan (oli aru saada, et ta on ka väsinud), siis on võimalus, et lõpuspurdiks jõudu ei jagu ning ta läheb uuesti ette. Aga siis mõtlesin, et kelle see asi... Ajasime paar sõna juttu ja jooksime mõnedsajad meetrid kõrvuti, kuid Lossiparki mineku pisike tõus jättis vahe ja siis teadsin ma juba kindlalt, et ma lähen eest ära. Ja tundub, et talle oli see samuti täitsa ükskõik, sest ta lasi tempo järsult alla ja vahe suurenes megakiirelt. Lõpu pool kilomeetrit oli omamoodi lahe tunne - mina ihuüksi Kuressare peatänaval sibamas! Mees-lapsed-õelapsed olid kõik ilusti finišis ootamas, pojaga sai enne päris lõppu jõudmist veel patsu tehtud ja siis ma olingi kohal. Sain veepudeli, kallistused/musid suslikutelt ja mehelt ja siis istusin liiklusmärgi kivil päikese käes ja mõnulesin. Tuli meelde ka kella vaadata: 13:21. Mis tähendab seda, et isegi kui start oleks minu mobiili järgi täpselt kell 12 antud (aga läks minut-kaks hiljem) oleks tegu olnud jube kiire jooksuga.
Spekuleerida pole mõtet, samas ei tea, kas aega üldse keegi võttis. Nii et laias laastus võib öelda, et 13,7km ja tund kakskümmend ajaks. Ilm fantastiline (nina ja põsed päikeseroosad), tuju hää, olemine oli mõnus. Mida veel tahta!

Ja lootustpidi saan järgmise nädala lõpus oma kella tagasi. Ma niiiiii igatsen teda.