Olen ma öelnud, et mulle numbrid meeldivad? Kuigi ma jooksu ajal neid oma elu segama ja kontrollima ei taha, sest ma nagunii ei jaksaks väärikalt esineda...
Aga igatahes praegu tänasest hommikust kribama tulles märkasin, et minu spordijutte on aegade hämarusest alates vaatamas käidud täpselt 11000 korda. No ok, ilmselt vähemalt kolmandik nendest on mu enda nimel, aga ikkagi. Vau ma ütleks. :)
Aga hommikusse tagasi. Kui ma viis minutit peale viite silmad lahti tegin, siis väsimust enam ei olnud. Aga tõusta nagu ka veel ei viitsinud. Minutid tiksusid vaikselt. Ja kui 5:20 mobiil piiksuma hakkas, siis vist olin isegi korraks veel suigatanud. Aga kuna kraadiklaas näitas akna taga 12,7 kraadi, siis oleks lausa patt olnud minemata jätta. Jope jätsin koju ja see oli ainuõige otsus. Lühikeses pluusis ei hakanud ühelgi hetkel isegi mitte jahe.
Uksest astusin ma välja umbes kolm minutit hiljem kui tavaliselt hommikul sõrkima minnes. Aga kui palju see kolm minutit jooksu mõjutas... Igatahes ei tihanud ma teist ringi lõpuni välja joosta, sest kuna lasteaiateel tuli veel bensiini võtma minna, siis tuli ka kodust veidi varem lahkuda ja... No aga suurest hirmust, et ma ei jõua, jooksin ilmselt veidi kiiremini ja olin juba peaaegu kodu juures tagasi, kui StarFM kõrvaklappides rõõmsalt teatas, et kell on 6:06. Tegin siis ümberkaudsetel tänavatel veel veidi ringe ja kokkuvõttes sai ilmselt umbes sama tavapärane 6 ja natuke kilomeetrit joostud.
Ilm, muuseas, oli fantastiline. Päike paistis. Ja ei paistnud ka. See tähendab, et üle vanglamüüri piilus pilvede vahelt päike. Selgelt nähtav kollakas-orandžikas kera pilvede vahel. Ja ma võisin seda kera otse vaadata, sest päikesekiiri ja erksust temas ei olnud. Ning maapinnal ei olnud mitte ainsatki varju moodi asja. Sest päikesekuma kui niisugust ei olnud. Aga jah - päike oli. Ja tagasiteel vaatasin paksu udu, mis linna peale kerkis... Saate aru, et mul on hommikuti palju niisama-mõtlemise-aega joostes, eks. :) Lisaks see, et ma tegelen vangla hommikumenüü äraarvamisega (lõhna järgi otsustades). Kuigi tundub ebareaalne, et nad sageli hommikuti suppi söövad... Aga täna igatahes oli puhas kalamarja lõhn. :)
Ja vist juba täna - juba täna! - saan ma lõpuks oma pisikese kellakese tagasi! Olen ta'st nii puudust tundnud. Jookse nagu pime - et tea, kui kiiresti, ei tea, kui kaua. Ei tea (tagantjärgi) isegi seda, kus... :) Nüüd saab kõik jälle korda. Hurraa!
kui telefon võimaldab, siis võiks alla sikutada app'i Endomonda, mis GPSi sisselülituse korral näitab ära kõõik vajaliku ja vajadusel saab sinna üht-koma-teist hiljem juurdegi lisada. Kõigele lisaks saab panna mängima oma playlisti, mis keeratakse vaiksemaks, kui on teadustajal midagi teadustada.
ReplyDeleteMa tean seda vidinat (2011 Saaremaa kolme päeva jooksul pidevalt "piiksus ja rääkis" kusagil läheduses). Aga ei ole sellist telefoni majapidamises. Ja täna on kell jälle kodus!
ReplyDelete