30.november - vihmas ja lumes

No tegelikult siiski mitte päris.

Kui ma teisipäeval peale tööd jooksma läksin, siis oli ilm selline parajalt karge. Maapind ei olnud külmanud, kuid vesi oli kadunud. Õhk oli ilmselt umbes nullilähedane.
Järve metsas oli vähem inimesi, kui eelnevatel kordadel, kuid parajalt palju. Üle väga pika aja otsustasin pulsivöö kotti pista ja ühes läksid ka telefoni kõrvaklapid. Mis tähendab seda, et ma kuulasin muusikat. Ja joosta oli mõnus. Kolm ringi läksid kui iseenesest (mitte küll ajalises mõttes). Pulsivöö oli peal, kuid ma ei jälginud seda - jooksin enesetunde järgi. Hea on näha, et kuigi (eriti lõpupoole) hakkas väga kõrgeid numbreid vahele loopima, oli jooksu keskmine ja kilomeetrite keskmised täiesti mõistuspärased ja kontrolli all. Mina rahul.

7,6km, 54min http://connect.garmin.com/activity/248070020

Täna väike jooksuots. Algul mõtlesin teha vaid ühe ringi. Mitte kedagi ei olnud. Sportimas, ma mõtlen - lahtiseid koeri oli koos omanikega mitu. Tont võtaks, see ajab mind veel mitu tundi hiljem kurjaks. :S Lund enam ei sadanud, kuid jälgi oli vähe ning kõrgepingeliini all oli kohe päris paks lumi. Tõusudel kippusid ketsid ringi käima ning tasasel maal oli pahkluud kanged tasakaalu hoidmisest. Aga kui ring hakkas lõppema, möödus mu'st üks noormees joostes. Ja tema liikus samuti aeglaselt ning nägi natuke vaeva. Kohe palju kergem hakkas ja seega tegin pooliku ringi veel otsa. Distants häbiväärselt väike. Aega kulus austustäratavalt kaua. Enesetunne ja olemine mõnus-mõnus-mõnus

4,7km ja 38min http://connect.garmin.com/activity/248070016

Lisaks nägin lõpus veel ka kahte suusatajat, kes rajale tulid. :)

18.november - Swisshotelli trepijooks vol.2

Neljapäeval samuti Järve terviseradadel. Seekord ei olnud küsimust - kuna unustasin kella hommikul koju, siis tuli joosta sama rada, mis eelmisel korral. :) No ja nii saigi tehtud kolm ringi väljumisega valgustatud parklas. Oli kergem, kui eelmisel korral. Ja põlv ei hakanud valutama. Tore täitsa. Kokkuvõttes oli aeg (ja tempo) ka umbes sama (panin mobiili pealt stopperi taskusse jooksma).

Täna toimus Swissotel'i trepijooks. Kui poleks õepojale lubanud, et kohal olen ja end netis reganud, siis võib-olla poleks kohale läinudki. Enesetunne oli selline nagu oleks kergekujuline tellisesein peale kukkunud. Aga mis siis ikka - dressid selga ja kerge sörk hotelli suunas. Kaks kilti ja kohal ma olingi. Sain kiibi kätte ja mis seal ikka jokutada. Järjekorda minek.
Veider, kevadel oli kogu see nali kuidagi kergem. Vähemalt trepil olles oli selline tunne. Nüüd õhtul kevadist kirjutist lugedes ma selles enam nii kindel ei ole, kuid jah - trepiastmeid pidi üles rühkides oli peas mälestus kevadisest palju kergemast olemisest. Umbes kümnendal korrusel hakkasin ma mõtlema, et "äkki ikka ei ole hotellil 30 korrust#. Äkki on 20 ja keegi ajas lihtsalt sassi. 23'dal korrusel seisin lihtsalt kümmekod sekundit käed põlvedel ja üritasin hingata ning roosasid mõtteid mõelda. Tagantjärele tarkus - jah, praktiliselt mõeldes ja korralikult ning läbimõeldult tegutsedes oleks mul olnud võimalik kiiremini üles jõuda. Kuigi tegelikult ei ole sellel üleüldse tähtsust. Ma jõudsin üles. Ja peale veidikest vaibal istumist ja vee limpsimist sõitsin taas alla. Et võtta jope ning sibada koju tagasi. Paras pisike trenn tehtud kokkuvõttes.

Ja meenutuseks iseendale - trepid on rasked ja sprint ei ole minu teema! :)

14.november - Alustame algusest

Niisiis suutsin ma vahepealse kehva perioodi ajal veel väikese külmetuse naha vahele hankida. Ei midagi tõsist. Aga piisavalt, et laiskus võidaks.

Pühapäeval läksin siiski jooksma. Mitte mingit viitsimist ei olnud. Isegi tahtmist ei olnud. Läksin puhtalt seepärast, et iga korraga muutus iseendale (ja mehele) "ei" ütlemine lihtsamaks. Ja hakkas tekkima tunne, et varsti ei küsi ma endalt juba en am "minna või mitte minna" küsimustki...

Seega - tossud jalga ja välja. Väga pehmelt väljendudes oli see katastroof. Kuhu kadus jooksumõnu? Või noh, olgem ausad - kusagil ajunurgas keerles teadmine, et jooks võib olla mõnus, kuid enesetunne nullis selle teadmise totaalselt. Niiiiiii sant oli. Kiirus väike, pulss laes, vasak põlv valutas, õhku ei jagunud, silme eest kiskus halliks... Paha siga, sada viga. Mingil hetkel oli tunne, et "puud on olemas, oleks vaid tükk nööri...". Aga surusin hambad risti ja venisin-sibasin lõpuni. Lõpus oli korraks hea tunne. Et ma käima ei jäänud ja et see läbi sai. Oleks siis palju jooksnud, eksole....

6,4km, 44min. Nähtud kolme rongi. http://connect.garmin.com/activity/243046712


Eile õhtul läksin uuesti. Lapsed on tõbised ja kodus, seega ei pidanud lasteaiast läbi sõitma. Keerasin Järve terviseradade juurde ja tegin väikese sõrgi. Palju parem oli. Kohe palju parem oli. Oma osa oli ilmselt sellel, et terviseraja "mägisest" profiilist tingituna oli mu tempo ikka üliaeglane, kuid pulss oli normaalne (tunde järgi) ja olemine oli isegi peaaegu mõnus. Esimesel ringil mõtlesin, et teen kaks ringi. See on veidi alla viie kilomeetri, aga kuna olin aeglane, siis aeg kindlasti üle poole tunni ja liialdada ju ka ei tasu. Teise ringi alguses mõtlesin, et teeks äkki kolmandast ringist poole - noh et keeran liinide alt otse tagasimineku peale ja jätan lõpuotsa tegemata. Ringi lõpus tekkis tunne, et läheks teeks ikka selle lõpuotsa ka ära. No on jah suur tõus seal, aga see on ju ainult mõnedsajad meetrid lisaks. Veidi enne keeramise kohta juba kahetsesin seda mõttevälgatust, aga siis otsutasin, et nii mömm ma nüüd ka ei ole, et jälle ümber mõtlema hakkan ja nii saigi kolmas ring ka tervenisti ära tehtud. Välja arvatud lõpuosa, sest ma ei tahtnud valgustatud rajaosa ja Pärnu maantee vahelisel ala pimedusse ekslema minna. Väljusin rajalt veidi varem ja liikusin valgete parklate kaudu. Hea oli olla. Ja tunne on selline, et mõni õhtu võiks jälle jooksma minna. :) Ilmselt lähen ka.
7,5km ja 53min30sek. http://connect.garmin.com/activity/243046704

Nii et - alustan vaikselt algusest. Ja alguses on unistus maratonist. Ning ultrast.