Niisiis suutsin ma vahepealse kehva perioodi ajal veel väikese külmetuse naha vahele hankida. Ei midagi tõsist. Aga piisavalt, et laiskus võidaks.
Pühapäeval läksin siiski jooksma. Mitte mingit viitsimist ei olnud. Isegi tahtmist ei olnud. Läksin puhtalt seepärast, et iga korraga muutus iseendale (ja mehele) "ei" ütlemine lihtsamaks. Ja hakkas tekkima tunne, et varsti ei küsi ma endalt juba en am "minna või mitte minna" küsimustki...
Seega - tossud jalga ja välja. Väga pehmelt väljendudes oli see katastroof. Kuhu kadus jooksumõnu? Või noh, olgem ausad - kusagil ajunurgas keerles teadmine, et jooks võib olla mõnus, kuid enesetunne nullis selle teadmise totaalselt. Niiiiiii sant oli. Kiirus väike, pulss laes, vasak põlv valutas, õhku ei jagunud, silme eest kiskus halliks... Paha siga, sada viga. Mingil hetkel oli tunne, et "puud on olemas, oleks vaid tükk nööri...". Aga surusin hambad risti ja venisin-sibasin lõpuni. Lõpus oli korraks hea tunne. Et ma käima ei jäänud ja et see läbi sai. Oleks siis palju jooksnud, eksole....
6,4km, 44min. Nähtud kolme rongi. http://connect.garmin.com/activity/243046712
Eile õhtul läksin uuesti. Lapsed on tõbised ja kodus, seega ei pidanud lasteaiast läbi sõitma. Keerasin Järve terviseradade juurde ja tegin väikese sõrgi. Palju parem oli. Kohe palju parem oli. Oma osa oli ilmselt sellel, et terviseraja "mägisest" profiilist tingituna oli mu tempo ikka üliaeglane, kuid pulss oli normaalne (tunde järgi) ja olemine oli isegi peaaegu mõnus. Esimesel ringil mõtlesin, et teen kaks ringi. See on veidi alla viie kilomeetri, aga kuna olin aeglane, siis aeg kindlasti üle poole tunni ja liialdada ju ka ei tasu. Teise ringi alguses mõtlesin, et teeks äkki kolmandast ringist poole - noh et keeran liinide alt otse tagasimineku peale ja jätan lõpuotsa tegemata. Ringi lõpus tekkis tunne, et läheks teeks ikka selle lõpuotsa ka ära. No on jah suur tõus seal, aga see on ju ainult mõnedsajad meetrid lisaks. Veidi enne keeramise kohta juba kahetsesin seda mõttevälgatust, aga siis otsutasin, et nii mömm ma nüüd ka ei ole, et jälle ümber mõtlema hakkan ja nii saigi kolmas ring ka tervenisti ära tehtud. Välja arvatud lõpuosa, sest ma ei tahtnud valgustatud rajaosa ja Pärnu maantee vahelisel ala pimedusse ekslema minna. Väljusin rajalt veidi varem ja liikusin valgete parklate kaudu. Hea oli olla. Ja tunne on selline, et mõni õhtu võiks jälle jooksma minna. :) Ilmselt lähen ka.
7,5km ja 53min30sek. http://connect.garmin.com/activity/243046704
Nii et - alustan vaikselt algusest. Ja alguses on unistus maratonist. Ning ultrast.
No comments:
Post a Comment