Tuesday, April 28, 2009

28.aprill

Olen nii niruks jäänud, et enam ei ole isegi piinlik nagu... :D
Eelmise nädala trenniks jäi kolmapäevane jalutuskäik botaanikaaias. Nüüd lõpuks, kui külmetus hakkab järgi andma, hakkab ka enesetunne paremaks minema vaikselt. Ikka veel iiveldab ja on paha, kuid palju parem kui varem. Eile oli tugev soov ja tahe jooksma minna, kuid vältimatud asjatoimetused lapsehoidjal (loe: mehel) lükkasid selle edasi. Tänagi kippus päev juba päris õhtusse ja minul suur laiskus peal, kuid mehe ergutavade sõnade saatel ma siiski jooksma läksin. Üle väääääga pika aja tõesti jooksma. Ilm oli imeline. Metsa all õitsesid ülased. Ja mina panin parajad riided selga - ei olnud palav, ei olnud külm ka. Mis siis jooksu kohta öelda: tegin sama vea, mida kordan alati üle pika vahe jooksma minnes - tõusul ei jälgi pulssi, vaid proovin tempot hoida. Kui lõpuks kohale jõudis, siis muutsin taktikat, kuid kuna südametöö oli juba laes, siis kukkus tempo nagunii. Kui jätta arvestamata viimne pool kilomeetrit, mis oli jube raske, siis oli kogu jooks üllatavalt mõnus. Vaatamata kõrgele pulsile oli enesetunne hea ja tuju suurepärane. Sain kindlust, et reedel lähen Viljandi järvejooksule. Ajalisi eesmärke ma seadma ei hakka. Isegi parematel päevadel on Viljandi tõusud mulle rasked. Aga tänu tänasele jooksule olen kindel, et kui suudan joosta enda jooksu ning mitte kaasa minna alguskilomeetri "Hurraaaa! Kõik liduvad elu eest!" tempoga, siis saan selle ringi tehtud. Eesmärk siis mitte tähele panna seda, et kõik mu'st mööda lähevad ning jõuda lõppu mõnusa enesetundega.Täna siis 6km ja aeg 41:27. Oleks võinud olla veidi kiirem, kuid Lükati ristil ootasin mingi paarkümmend sekundit, et üle tee saaks. Ja üle tee oli tingimata vaja minna, et 6 kilti täis saaks. http://connect.garmin.com/activity/5921388

Ja järeldus pikale jutule: poolteist kuud looderdamist ning kohukesemõõtudes nääpsuke kõhus mõjuvad tulemustele üsna kardinaalselt. :)

Wednesday, April 15, 2009

15.aprill

Täna oli "tugev" trenn.
Jalutasime perega spordiriietes jõe ürgorgu pidi Botaanikaaeda (vahepeal oli tegemist, et tõusuvee tekitatud mudast ja lompidest läbi pääseda). Seal toimus "kõnd kuuel jalal", ehk siis väikemees oli vankrist väljas ja dikteeris tempot. Tagasi tulles sain laiskusest võitu, saatsin mehed ees ja tegin ise joostes väikese ringikese ning sibasin siis neile järgi. Kokku jooksin umbes ainult 2,5km, aga täitsa läbi võttis. Lõpus hakkasin juba lehvitama, et mehed tempot alla laseksid ja ma rutem neile järgi jõuaksin. Andis tunda, et ammu pole jooksnud - pulss tõusis kiirelt ja kõrgele. Aga tunne oli joostes hea ja pärast avastasin üllatusega, et tempo kah päris kiire. Nagu vanadel headel aegadel lausa. Kogu tänane üritus siis näha siit: http://connect.garmin.com/activity/5952646

Aga 1.mail saab see 11km ilmselt päris paras katsumus olema...

Saturday, April 11, 2009

11.aprill

Piinlik vaikus.
Hommikul pidin kribama hakkama ja ütlema, et "halb olemine" hakkab vist üle minema. Aga enne kui valmis jõudsin, pidime juba lippama. No hea, et ei jõudnud, sest praegune enesetunne on jälle... Tegelikult tahaks ja ka peaks ikkagi rohkem tegelema. Ehk tulevad helgemad päevad jälle ka meie õuele. Praegu olen sellegagi väga rahul, et eile tegime jalgrattasporti. Kuna ilm oli ilus, siis laadisime rattad autole järelkärusse ning sõitsime Riisiperre. Seal tegime matka mööda Läänemaa rattateed. See on siis vana Haapsalu raudtee, mis on üles võetud ja raudteetammile on tehtud rattatee. Täitsa kena oli. Ja soe. Tempo oli muidugi pühapäevane, kuid nii ammu ei ole rattaga sõitnud, et tagumik annab täna tunda küll veidi. Kella unustasin ma kahjuks maha, kuid kaardi pealt tundub, et umbes 15km ühtepidi ja siis peale väikest piknikku sama rada pidi tagasi sai sõidetud. Ma täitsa rahul.

Wednesday, April 1, 2009

Naljapäev

Enesetunne ikka kehv.
Eile õhtul oli plaan kõigest hoolimata siiski minna. Mees ja laps otsustasid kaasa tulla. Siis sai jooksuplaanist kepikõnd ja lõpptulemuseks oli lihtsalt perekondlik jalutuskäik, mille ajal mina natuke keppidega vehkisin. Muidu oli tore, aga üks kannikas muutus lõpupoole ülivalusaks. Mõnel hetkel võttis lausa lonkama. Tundsin ennast nagu viimane sandike - pea valutab, pee valutab, sõrm katki. Aga ilm oli ilus ja perega oli tore. Sportliku kasutegurit ilmselt ei olnud, kuid pooleteise tunniga jalutasime 7,5 kilomeetrit. http://connect.garmin.com/activity/3768354