Vahepeal olen tegelikult natuke sporti ka teinud, aga ülesmärkimisega on nirusti.
Üks ujumistund algas meie treeneri sünnipäeva puhul tema vetteviskamisega. Mispeale tegime soojenduse järel 7*50m aja peale ujumist. :D Ma sain isegi hakkama - omal tasemel. Ajad vastavalt 49sek, 50sek, 52sek, 51sek, 52sek, 49sek. Viimase aeg oli 54sek, sest see oli kohustusega teha saltopööre.
Veel paar vahepealset ujumist ja ÜKE't olid sellised tavapärased. Kiirendused maksimumpulsil (ujumises näiteks 6*25 ja 6*50, jooksmises umbes sajameetrised maksid...).
Eelmisel laupäeval oli Maijooks.
Enne seda siis ujumine, seejärel jalad selga ning lauluväljakule. Naersime omavahel, et märgade juuste ning ujumisprilli rantidega jooksma ilmudes on veidi koomiline, et osalus sai võidetud seminaril, millel õpetati, kuidas sportides ilus olla. :P
Sättisin end oma stardikoridori lõppu (sest ettepoole enam lihtsalt ei mahtunud) ning varsti kõlaski stardipauk. Lauluväljaku väravateni jõudmine võttis aega ligi minuti ja ega seejärelgi palju edukamaks see liikumine ei muutunud. Vist esmakordselt elus jooksin enamuse ajast vabatahtlikult pehmel pinnasel ja väliskurvis. Sest see oli ainus võimalus üldse edasi liikuda. Tempo oli kokkuvõttes muidugi keskmiselt kiire. Liiga kiire minu jaoks. Mida on ka pulsist näha. Aga samas tundsin ma end hästi seal punases tsoonis ja oli nauditav, et möödusin ise palju rohkematest, kui oli minust möödujaid. Ning ei olnud eriti neid, kes oleksid endast mööda lasknud ning siis uuesti möödunud.
Joogipunkt Selveri juures oli pandud jooksurajaga risti. Paljud möödusid, aga minu jaoks, teadagi, on joogipunkt kolmandik jooksu võlust, eksole. :P Sibasin kõige tagumisse lauda, mis oli täiesti tühi. Sain oma vee - lonks suhu, sauh krae vahele ja edasi.
Urva tänaval tegin avastuse, et seal on vaikne ja ühtlane tõus. Huvitav, vanasti seal "kärutades" ka seda täheldanud ei olnud. :P
Korraks Künnapuu tänaval tekkis mõte, et mida jama, võtan tempo maha... Kuid samas oli kiusatus edasi proovida ning mitte rahvast mööda lasta. Jätkasin. Memoriaali juures olid vanamehed (heas mõttes) puhkpilliorkestriga. No see oli lahe. Jalg hakkas kohe mõnusamalt astuma ja suu läks naerule. Ja siis varsti olimegi juba lauluväljakul. Tehes viimast ponnistust ja mäest üles joostes, märkasin sadakond meetrit eespool tuttavat. Tahtsin talle järgi jõuda ning lisasin vaikselt sammu. Ning saingi ta kätte. Jaksasin isegi paar sõna juttu vesta. :) Eestpoolt paistsid värvilise kaared ja pallid - leppisime kokku, et teeme lõpuspurdi. Tegime! ...ja siis selgus, et see pole lõpp, vaid tuleb veel üks kurv ja sadakond meetrit sibada, et päris finišisse jõuda. Sel hetkel oli mul raske. Olin ju arvestanud seismajäämisega... Aga isegi see hetkeline iiveldustunne läks üle ja lonkisin üle lõpujoone. Kell näitab 42min, sest panin ta kinni peale kiibi äraandmist. Tegelikkuses oli aeg 41:06 http://connect.garmin.com/activity/181001325 Ehk siis - kui oleksin end stardis kohe esiritta surunud ja lõpu õigesti ajastanud, siis oleks olnud isegi teoorias võimalik 40min hakkama saada. :D Mitte et see oluline oleks.
Kohe peale jooksu koju, pessu, autosse ja Riia poole sõitma, et jõuaks mehe numbrit välja võtma. Ja pühapäeval oli siis Riia maraton. Rahvast murdu, ilm soe. Ühel hetkel stardirivi kõrval seistes oli mul isegi veidi kahju, et ma ise seal ei seisnud. :) Mõte oli otsida-leida tuttavaid ning neist pilti teha. Reaalsus - esimesel korral silla peal ei märganud ma oma meestki ennem, kui ta mind hõikas. Aga sibasin ringi siin ja seal, ajasin kaardil näpuga järge ning käisin päris paljudel nurkadel vaatamas.
Peale Riiat Saaremaale ning seal tegin ka mina väikese jooksuotsa. http://connect.garmin.com/activity/181001208 Pulsivööd peale ei pannund, jooksin rahulikult ja aeglaselt.
Ning lisaks korralistele ujumistrennidele oleme ka mehega kaks korda hommikuujumist tegemas käinud. Mõlemal korral kilomeeter. Mõnus. :)
Tuesday, May 29, 2012
Monday, May 7, 2012
7.mai - Ujumine aja peale
Täna oli ujumises siis plaanipäraselt kontroll-ujumine aja peale.
Kõigepealt soojenduseks 5*100m. 50m krooli, 25m kiirenevat ja 25m seliti lõdvestus.
Seejärel jagas Liilian meid paaridesse ja radadele. Mina olin Priiduga ühes ja esimeses ujumises. Teise ringi keskel tundsin, et nagu väga raske on hingata. Tõmbasin tempot aeglasemaks ja mulistasin edasi. Minu üllatuseks ei lennanud Priit mulle nii kiirelt peale, kui kartnud olin. Alles siis, kui ma olin viimasele ringile minekuks otsa ümber keeranud, tuli ta lõppu. Ise arvasin, et saan vähemalt poolteist ringi pähe. :) Viimase otsa proovisin siis taas veidi kiiremini. Lõpptulemuseks aeg 6:33. Olen väga rahul. Kõik, mis on alla 7 minuti, on minu arvates minu jaoks väga hea tulemus. Eriti arvestades seda, et ma tundsin end hästi ja oleksin jaksanud ka jätkata (noh, vajadusel kasvõi rattasõitu :P).
Siis natuke lõdvestust, vaatasime teise stardi ujumist ja seejärel ülesanne punniga krooli käsi kilomeeter. Ma päris valmis ei jõudnud, 900m sain tehtud. Siis kiire suplus ja meie aeg oli läbi.
Kõigepealt soojenduseks 5*100m. 50m krooli, 25m kiirenevat ja 25m seliti lõdvestus.
Seejärel jagas Liilian meid paaridesse ja radadele. Mina olin Priiduga ühes ja esimeses ujumises. Teise ringi keskel tundsin, et nagu väga raske on hingata. Tõmbasin tempot aeglasemaks ja mulistasin edasi. Minu üllatuseks ei lennanud Priit mulle nii kiirelt peale, kui kartnud olin. Alles siis, kui ma olin viimasele ringile minekuks otsa ümber keeranud, tuli ta lõppu. Ise arvasin, et saan vähemalt poolteist ringi pähe. :) Viimase otsa proovisin siis taas veidi kiiremini. Lõpptulemuseks aeg 6:33. Olen väga rahul. Kõik, mis on alla 7 minuti, on minu arvates minu jaoks väga hea tulemus. Eriti arvestades seda, et ma tundsin end hästi ja oleksin jaksanud ka jätkata (noh, vajadusel kasvõi rattasõitu :P).
Siis natuke lõdvestust, vaatasime teise stardi ujumist ja seejärel ülesanne punniga krooli käsi kilomeeter. Ma päris valmis ei jõudnud, 900m sain tehtud. Siis kiire suplus ja meie aeg oli läbi.
6.mai - Kiili duatlon
Et kõik ausalt ära rääkida, peaksin ma alustama sellest, et mul ei olnud üldse plaanis Kiili duatlonile minna. Aga paar nädalat tagasi tekkis "sisekonkurents". :) Ehk siis, kuna meie klubi oli korraldaja, toimus sisene võistlus - millisest grupist on kõige rohkem osalejaid. Ja nii ma end kirja paningi. Nõrk, eks. :D
Kohale jõudsime ilusti, tirtsuke üritas jälle "emmega kaasa" joru ajada. Pojake suutis mu kiibi ümbrikust välja raputada (mille õnneks ilusti siiski tagasi sain, kuid veidi närvikõdi tekitas küll).
Ja siis mingil hetkel seisin startijaterivi keskel ja hakkasime liikuma.
Kui kohe alguses kokkuvõte teha, siis võistlus oli raske. Raskem, kui ma arvasin ja eeldasin. Ilmselt seetõttu, et eraldivõetuna olid distantsid ju lühikesed. Kolme kilomeetrit ju lonkima ei lähe - ikka pingutad. Kolmteist kilomeetrit ratast ei ole enamikele inimestest just märkimisväärne distants. Ja lõpu poolteist kilti - vormistamise küsimus, eksole. :) Aga kõik need lühikesed jupid kokku maksimumis pingutamiseks ikka päris rasked ja pikk aeg kokku.
Kui nüüd järjekorras teha, siis esimesed paarsada meetrit jooksin suht rahulikult. Rahulikult selles mõttes, et olin meie tüdrukute juures/tempos, kellest trennis tean, et minu tempo ja vastupidamine on hetkel suuremad. Siis tuli pähe, et Maari on minust rattas palju kiirem. Ja kuna ta ujub ikka võrratult paremini kui mina... Äkki mu ainukordne võimalus Maarist eespool olla? Lisasin veidi tempot. Mingil hetkel kuulsin kilomeetripiiksu ja ekraanil nähtav aeg (4:50) tekitas tunde, et hull olen ja lõppu ei jõua. :D Igatahes lasin sammu rahulikumaks. Teisele ringile minna oli raske. Uskumatu - poolteist kilti selja taga, teist sama palju ees ja mul oli niiiiiii raske. Tagantjärgi teades ja vaadates, et pulss oli need kaks kilomeetrit anaeroobses tsoonis ja enamiku sellest ajast maksimumi juures, siis väga imet pole. Aga jah, maratoni teisele ringile läksin optimistlikumalt. :) Jooksuring käis sinka-vonka pargis, seega olid mul eesliikuvad härrasmehed mõnusalt silme ees ja lõpupoole tekkis isegi tunne, et sain neile lähemale. Esimesel ringil oli ka Ragnar ees vilgatanud, kuid rohkem teda ei märganud.
Seda suurem oli minu imestus, kui ülikiire (nina püsti!) vahetusala järel leidsin Ragnari kolm meetrit enda ees ratta selga ronimas.
Ja siis tuli see 13km ratast. Olgem ausad - lasin täielikult kõrvust mööda info, et tuulesõit on lubatud. Aga ega ma ei oleks suutnudki kellelgi tuules püsida. Ragnar kadus esimese kilomeetri jooksul isegi nägemisulatusest. Härrasmehed, kellest vahetusalas möödusin, sõitsid ka rattaga kohe minust mööda. Veidi aja pärast veel kaks, kes jooksus mu järel tulid. Ning Nabalast Paekna poole keerates veel üks mees ja üks neiu. Üritasin arvutada, et mitu inimest veel mu selja taga võiks olla, aga polnud just palju lugemist. :D Siis nägin vastutulevat rollerit ja liidrit. Meeldiv üllatus - ise arvasin, et kohtume palju varem. Pulss oli mul küll neljandas tsoonis, kuid kuna jalad kiiremini nagunii vändata ei suutnud, siis vähemasti huilgasin vastutulijate natuke ergutuseks. :) Tagasipöördepunkt. Mitte väga kaugel mu selja taga järgmised kaks ratturit - seekord mõlemad naisterahvad. Ja veel veidi maad tagapool juba Maari. Kiirust ei olnud, kuid väntasin oma parimal moel. Kogu aeg ootasin, et millal nad siis mööda tulevad... Kuid kilomeetrid läksid ja naisterahvaid selja tagant ei tulnud. Möödusid küll kaks ratturit, kuid kiiruse ja väljanägemise järgi võtsin nad kiirelt uuesti loetelust maha - ei olnud möödujad seitse ja kaheksa, olid hoopis soojendus tegevad põhidistantsi sõitjad. Lõpusirgel (ooo kui meeldiv oli see hetk, kui tundsin koolimaja ära ja lõpp paistma hakkas) veeres Karmen soojendust tehes väga kergelt mööda. Soovis edu (mida oli väga tarvis). Üleõla pilk näitas, et kahest naisterahvast ja Maarist oli seljataha ilmunud vaid üks. Ning temagi mitte koheselt kandadel vaid mõnikümmend meetrit tagapool. Rattadistantsi käigus mõtlen TriStari rajale - 30km, mägine maa... Kohati on tunne, et TriStaar saab olema mu järgmine ja viimane triaton üldse. :P
Vahetusala. Seekord nii kiirelt ei läinud. Kohmetud sõrmed ei saanud kiivrit kohe lahti ning esimese hooga ei saanud ratast pulga peale. Aga siis olin juba jooksurajal. Joogipunkt, veetass. Topsist liikumise pealt endiselt juua ei oska, kuid võtsin siiski paar lonksukest. Mõnus. Jalad väsinud ja liiguvad omatahtsi. Selja taga tuleb see naisterahvas. Mingile hetkel karjuvad meie poisid ergutust: "tuleb-tuleb, mine eest ära!" Selja taga olev naine ütleb: "Ma ei jaksa kiiremini" ja siis küsib: "Või öeldi seda teile?". :) Vastan, et ausalt öeldes ei huvita väga, sest ma kiiremini praegu ei jaksa. Vahetame veel paar sõna. Kui mäekünkast alla jõuame, tunnen, et ponnistus "kumb ennem, mina või tema" ei ole seda väärt. Lasen naisterahva mööda. Võib-olla ma suudaksin temaga koos lõpuni joosta. Võib-olla ma isegi suudaksin teda enda selja taga hoida... aga ma tunnen, et ma ei taha. See kümme sekundit, paarkümmend meetrit lisapingutust tundub sel hetkel liiga paljuna. Just selle imeõhukese piirina, mis tekitab vihatunde, et ma sinna rajale üldse ronisin... Ja nii ta läheb ja mina vaikselt järgi. Lõpujoonel olen ma temast 3,3 sekundit tagapool ning vanuseklassi neljas. Tirtsuke ja pojake tulevad õnnitlema-kallistama. Ma olen päris väsinud. Ja ma olen jubedamalt rahulolev ja õnnelik.
Kell näitab ebaadekvaatset infot: Vahetusalades unustasin "spliti" vajutada, seda tegin mõlemal korral umbes kolmesaja meetrise viivitusega. Ning lõpus panin kella kinni peale ratta äratoomist (ehk ligi neli minutit hiljem). http://connect.garmin.com/activity/175495375
Minu suureks üllatuseks tuleb suur väsimus hoopis hiljem. Siis, kui me kolm-neli tundi hiljem kodus oleme. Ja esmakordselt tunnen kogemust: tahaksin süüa, aga ei saa. Iga väikese nosimise peale kisub magu nagu krampi ja ma hakkan luksuma (väga ebamugav). Aga lõpuks läheb ka see üle.
Täna on jälle hea olla. Kuigi suhtun veidi skeptiliselt meie õhtusesse trenniplaani ujuda 300m aja peale. :D
Võib-olla ma siiski proovin veel millalgi mõne võistluse ka selles vallas kaasa teha. Aga peaksin vist valima pikema distantsi. Lühikesega peaks olema kiire, kuid kiirust mul ei ole.
Kohale jõudsime ilusti, tirtsuke üritas jälle "emmega kaasa" joru ajada. Pojake suutis mu kiibi ümbrikust välja raputada (mille õnneks ilusti siiski tagasi sain, kuid veidi närvikõdi tekitas küll).
Ja siis mingil hetkel seisin startijaterivi keskel ja hakkasime liikuma.
Kui kohe alguses kokkuvõte teha, siis võistlus oli raske. Raskem, kui ma arvasin ja eeldasin. Ilmselt seetõttu, et eraldivõetuna olid distantsid ju lühikesed. Kolme kilomeetrit ju lonkima ei lähe - ikka pingutad. Kolmteist kilomeetrit ratast ei ole enamikele inimestest just märkimisväärne distants. Ja lõpu poolteist kilti - vormistamise küsimus, eksole. :) Aga kõik need lühikesed jupid kokku maksimumis pingutamiseks ikka päris rasked ja pikk aeg kokku.
Kui nüüd järjekorras teha, siis esimesed paarsada meetrit jooksin suht rahulikult. Rahulikult selles mõttes, et olin meie tüdrukute juures/tempos, kellest trennis tean, et minu tempo ja vastupidamine on hetkel suuremad. Siis tuli pähe, et Maari on minust rattas palju kiirem. Ja kuna ta ujub ikka võrratult paremini kui mina... Äkki mu ainukordne võimalus Maarist eespool olla? Lisasin veidi tempot. Mingil hetkel kuulsin kilomeetripiiksu ja ekraanil nähtav aeg (4:50) tekitas tunde, et hull olen ja lõppu ei jõua. :D Igatahes lasin sammu rahulikumaks. Teisele ringile minna oli raske. Uskumatu - poolteist kilti selja taga, teist sama palju ees ja mul oli niiiiiii raske. Tagantjärgi teades ja vaadates, et pulss oli need kaks kilomeetrit anaeroobses tsoonis ja enamiku sellest ajast maksimumi juures, siis väga imet pole. Aga jah, maratoni teisele ringile läksin optimistlikumalt. :) Jooksuring käis sinka-vonka pargis, seega olid mul eesliikuvad härrasmehed mõnusalt silme ees ja lõpupoole tekkis isegi tunne, et sain neile lähemale. Esimesel ringil oli ka Ragnar ees vilgatanud, kuid rohkem teda ei märganud.
Seda suurem oli minu imestus, kui ülikiire (nina püsti!) vahetusala järel leidsin Ragnari kolm meetrit enda ees ratta selga ronimas.
Ja siis tuli see 13km ratast. Olgem ausad - lasin täielikult kõrvust mööda info, et tuulesõit on lubatud. Aga ega ma ei oleks suutnudki kellelgi tuules püsida. Ragnar kadus esimese kilomeetri jooksul isegi nägemisulatusest. Härrasmehed, kellest vahetusalas möödusin, sõitsid ka rattaga kohe minust mööda. Veidi aja pärast veel kaks, kes jooksus mu järel tulid. Ning Nabalast Paekna poole keerates veel üks mees ja üks neiu. Üritasin arvutada, et mitu inimest veel mu selja taga võiks olla, aga polnud just palju lugemist. :D Siis nägin vastutulevat rollerit ja liidrit. Meeldiv üllatus - ise arvasin, et kohtume palju varem. Pulss oli mul küll neljandas tsoonis, kuid kuna jalad kiiremini nagunii vändata ei suutnud, siis vähemasti huilgasin vastutulijate natuke ergutuseks. :) Tagasipöördepunkt. Mitte väga kaugel mu selja taga järgmised kaks ratturit - seekord mõlemad naisterahvad. Ja veel veidi maad tagapool juba Maari. Kiirust ei olnud, kuid väntasin oma parimal moel. Kogu aeg ootasin, et millal nad siis mööda tulevad... Kuid kilomeetrid läksid ja naisterahvaid selja tagant ei tulnud. Möödusid küll kaks ratturit, kuid kiiruse ja väljanägemise järgi võtsin nad kiirelt uuesti loetelust maha - ei olnud möödujad seitse ja kaheksa, olid hoopis soojendus tegevad põhidistantsi sõitjad. Lõpusirgel (ooo kui meeldiv oli see hetk, kui tundsin koolimaja ära ja lõpp paistma hakkas) veeres Karmen soojendust tehes väga kergelt mööda. Soovis edu (mida oli väga tarvis). Üleõla pilk näitas, et kahest naisterahvast ja Maarist oli seljataha ilmunud vaid üks. Ning temagi mitte koheselt kandadel vaid mõnikümmend meetrit tagapool. Rattadistantsi käigus mõtlen TriStari rajale - 30km, mägine maa... Kohati on tunne, et TriStaar saab olema mu järgmine ja viimane triaton üldse. :P
Vahetusala. Seekord nii kiirelt ei läinud. Kohmetud sõrmed ei saanud kiivrit kohe lahti ning esimese hooga ei saanud ratast pulga peale. Aga siis olin juba jooksurajal. Joogipunkt, veetass. Topsist liikumise pealt endiselt juua ei oska, kuid võtsin siiski paar lonksukest. Mõnus. Jalad väsinud ja liiguvad omatahtsi. Selja taga tuleb see naisterahvas. Mingile hetkel karjuvad meie poisid ergutust: "tuleb-tuleb, mine eest ära!" Selja taga olev naine ütleb: "Ma ei jaksa kiiremini" ja siis küsib: "Või öeldi seda teile?". :) Vastan, et ausalt öeldes ei huvita väga, sest ma kiiremini praegu ei jaksa. Vahetame veel paar sõna. Kui mäekünkast alla jõuame, tunnen, et ponnistus "kumb ennem, mina või tema" ei ole seda väärt. Lasen naisterahva mööda. Võib-olla ma suudaksin temaga koos lõpuni joosta. Võib-olla ma isegi suudaksin teda enda selja taga hoida... aga ma tunnen, et ma ei taha. See kümme sekundit, paarkümmend meetrit lisapingutust tundub sel hetkel liiga paljuna. Just selle imeõhukese piirina, mis tekitab vihatunde, et ma sinna rajale üldse ronisin... Ja nii ta läheb ja mina vaikselt järgi. Lõpujoonel olen ma temast 3,3 sekundit tagapool ning vanuseklassi neljas. Tirtsuke ja pojake tulevad õnnitlema-kallistama. Ma olen päris väsinud. Ja ma olen jubedamalt rahulolev ja õnnelik.
Kell näitab ebaadekvaatset infot: Vahetusalades unustasin "spliti" vajutada, seda tegin mõlemal korral umbes kolmesaja meetrise viivitusega. Ning lõpus panin kella kinni peale ratta äratoomist (ehk ligi neli minutit hiljem). http://connect.garmin.com/activity/175495375
Minu suureks üllatuseks tuleb suur väsimus hoopis hiljem. Siis, kui me kolm-neli tundi hiljem kodus oleme. Ja esmakordselt tunnen kogemust: tahaksin süüa, aga ei saa. Iga väikese nosimise peale kisub magu nagu krampi ja ma hakkan luksuma (väga ebamugav). Aga lõpuks läheb ka see üle.
Täna on jälle hea olla. Kuigi suhtun veidi skeptiliselt meie õhtusesse trenniplaani ujuda 300m aja peale. :D
Võib-olla ma siiski proovin veel millalgi mõne võistluse ka selles vallas kaasa teha. Aga peaksin vist valima pikema distantsi. Lühikesega peaks olema kiire, kuid kiirust mul ei ole.
Saturday, May 5, 2012
5.mai - Võistluseelne ujumine
Üks naiivitar siin arvas, et kuna homme on klubi poolt korraldatav võistlus (kuhu ma ei plaaninud minna, aga siis tuli klubisisene "võistlus", et millisest grupist on kõige rohkem osalejaid ning siis tuli ikka ennast ka kirja panna), siis on täna hea ja rahulik trenn.
Mis mul öelda, läbitud distants jäi tõesti väikeseks. :D
Soojenduseks 4*100m. 50m krooli, 25m krooli jalgu, 25m seliti (paaritutel kordadel) või kiirenevat (paaris kordadel).
Seejärel: 8*25m krooli jalgu (punn käes) aja peale. Ja Liilian võttis tõesti kogu aeg aega. Minu ainus mõte oli - kas krooli jalgu on üldse võimalik kiirelt ujuda? Aga näe, oli. Isegi minul. Suht kiiresti. Esimene kord 42sek. Vist, kuigi ma arvan, et äkki ikka kuulsin valesti. Sest järgmised ajad olid 32-35sek. Viimane kord 33sek.
Vahele 150m seliti lõdvestuseks (ülesanne oli 200, aga ma lõdvestusin aeglasemalt kui teised :P).
Siis 8*25m krooli käsi (punn jalge vahel) aja peale. Esimene kord - rekord! 20sek. Mis tuli tänu sellele, et ma suutsin teise otsa jõuda ilma hingamata. edasi tulid 21sek, 22sek, 23sek, 24sek, 25sek, 23sek, 25sek (viimasel korral käed lihtsalt ei liikunud enam).
Lõdvestus 100m seliti.
Ja siis 4*25m krooli aja peale. Esimesel korral suutsin ühe hingamisega (tavaliselt 1-3 hingamist, sõltuvalt väsimusest) 21sek. Siis 23sek, 25sek (hingasin vist mingi viis korda, et ellu jääda :P). Viimasel korral uhasin nii kuis jõudsin, aga käed jalad lihtsalt ei liikunud. Kolm hingamist ja siiski 25sek. Tunded segased - pigem siiski rõõmsad. Et üldse vastu pidasin ja lõpuni kaasa tegin.
Lõppu veel väike lõdvestus.
Homme siis võistlus. Lähen aitan nimekirja tagumisel otsal särada. :)
Mis mul öelda, läbitud distants jäi tõesti väikeseks. :D
Soojenduseks 4*100m. 50m krooli, 25m krooli jalgu, 25m seliti (paaritutel kordadel) või kiirenevat (paaris kordadel).
Seejärel: 8*25m krooli jalgu (punn käes) aja peale. Ja Liilian võttis tõesti kogu aeg aega. Minu ainus mõte oli - kas krooli jalgu on üldse võimalik kiirelt ujuda? Aga näe, oli. Isegi minul. Suht kiiresti. Esimene kord 42sek. Vist, kuigi ma arvan, et äkki ikka kuulsin valesti. Sest järgmised ajad olid 32-35sek. Viimane kord 33sek.
Vahele 150m seliti lõdvestuseks (ülesanne oli 200, aga ma lõdvestusin aeglasemalt kui teised :P).
Siis 8*25m krooli käsi (punn jalge vahel) aja peale. Esimene kord - rekord! 20sek. Mis tuli tänu sellele, et ma suutsin teise otsa jõuda ilma hingamata. edasi tulid 21sek, 22sek, 23sek, 24sek, 25sek, 23sek, 25sek (viimasel korral käed lihtsalt ei liikunud enam).
Lõdvestus 100m seliti.
Ja siis 4*25m krooli aja peale. Esimesel korral suutsin ühe hingamisega (tavaliselt 1-3 hingamist, sõltuvalt väsimusest) 21sek. Siis 23sek, 25sek (hingasin vist mingi viis korda, et ellu jääda :P). Viimasel korral uhasin nii kuis jõudsin, aga käed jalad lihtsalt ei liikunud. Kolm hingamist ja siiski 25sek. Tunded segased - pigem siiski rõõmsad. Et üldse vastu pidasin ja lõpuni kaasa tegin.
Lõppu veel väike lõdvestus.
Homme siis võistlus. Lähen aitan nimekirja tagumisel otsal särada. :)
Friday, May 4, 2012
4.mai - Järve mets
Eile taas ÜKE ja taas Järve metsas.
Asukoht iseenesest ju mõnus, ainult et jala minnes tuleb lõpus teha kas suur ring või natuke autode vahel seigelda. Sain kuue paiku kodust minema ja tegin väikest sõrkjooksu. Kahekümne minutiga olin kohal. Väikesed soojendusharjutused ja siis grupp koos soojendusringile. Jooksime kõik koos ja lobisesime maast ning ilmast.
Seejärel jooksuharjutused. Natuke raskemad, kui viimasel ajal olnud on ja rohkem ka, aga mõnus oli ja hea tunne oli neid teha. Mis oli mõnevõrra üllatav, sest kurgus pesitseva külmetuse tõttu oli mu pulss iseenesest täiesti ebaadekvaatne - kaks kiiremat liigutust ja 150 oli juba käes.
Siis pulsijooksu poolteist ringi. Enesetunne hea, loba jätkus, aga vot pulss... Nojah. Igatahes ei olnud ta II tsoonis (kui ta teoorias oleks olema pidanud).
Lõppu siis veel venitused ja suurem šokolaadisöömine (Üks poistest tõi sünnipäeva puhul kastitäie Snikersi šokolaade ja neid me siis mugisime). Koduteel taas Maariga Alevi tänava otsa juurde ja sealt sõrk koju. Tuul oli vastikult külm. Lühikesed püksid olid ok, aga käed külmetasid kohutavalt.
Praegu tundub, et pühapäevasele Kiili duatlonile lähen ma vastu nii, et olen kaks korda ratta seljas istunud. :P
Asukoht iseenesest ju mõnus, ainult et jala minnes tuleb lõpus teha kas suur ring või natuke autode vahel seigelda. Sain kuue paiku kodust minema ja tegin väikest sõrkjooksu. Kahekümne minutiga olin kohal. Väikesed soojendusharjutused ja siis grupp koos soojendusringile. Jooksime kõik koos ja lobisesime maast ning ilmast.
Seejärel jooksuharjutused. Natuke raskemad, kui viimasel ajal olnud on ja rohkem ka, aga mõnus oli ja hea tunne oli neid teha. Mis oli mõnevõrra üllatav, sest kurgus pesitseva külmetuse tõttu oli mu pulss iseenesest täiesti ebaadekvaatne - kaks kiiremat liigutust ja 150 oli juba käes.
Siis pulsijooksu poolteist ringi. Enesetunne hea, loba jätkus, aga vot pulss... Nojah. Igatahes ei olnud ta II tsoonis (kui ta teoorias oleks olema pidanud).
Lõppu siis veel venitused ja suurem šokolaadisöömine (Üks poistest tõi sünnipäeva puhul kastitäie Snikersi šokolaade ja neid me siis mugisime). Koduteel taas Maariga Alevi tänava otsa juurde ja sealt sõrk koju. Tuul oli vastikult külm. Lühikesed püksid olid ok, aga käed külmetasid kohutavalt.
Praegu tundub, et pühapäevasele Kiili duatlonile lähen ma vastu nii, et olen kaks korda ratta seljas istunud. :P
Subscribe to:
Posts (Atom)