10. jaanuar - Minus vist ikkagi on veidi logistikut

Eile tahtsin ma jooksma minna. No päriselt. Vaatasin päeval aknast välja ja olin kindel, et õhtul lähen sibama. Töölt lahkudes arvasin, et lähen sibama. Aga siis 18 jälle ei tulnud rohkem kui veerand tunni jooksul. Ja kui tuli, siis istus bussi keskel üks "võluv haisupallike". Ja selleks hetkeks, kui majaukse juurde jõudsin, teadsin ma täpselt, et mina enam tagasi välja ei tule. Ja see tegi ühelt poolt vastikult pahaseks, et nii äpu olen, aga teiselt poolt surusin hambad risti ja andsin alla peas taguvale mõttele: "Ma EI TAHA minna!". Ja ma ei läinudki.

Täna vaatasin päeval töö juures aknast välja nin mõtlesin, et tore oleks õhtul jooksma minna...
Ühel hetkel sündis mu peas geniaalne logistiline plaan, mida mehele tutvustasin (kuna temal oli oluline osa). Arvas, et hea plaan. Kui aus olla, siis paar tundi hiljem ma juba kahetsesin seda veidi, kuid enam ei olnud võimalik rattaid seisma panna.
Niisiis ronisin ma rongi ja sõitsin Kitsekülla. Jalad selga ning Kristiine keskuse poole. Lilleküla peatuses võttis mees mind "rajalt maha". :) Koos Kristiinesse, saime poest piima ja leiva ning mina vahetasin riided. Siis juba kahekesi koos uuesti rongi peale. Mees vaeseke oli nagu koormaeesel - tema sõitis koju, mina väljusin Hiiul ja hakkasin sealtkaudu kodu poole sibama. Esimesel kilomeetril konsulteerisin telefoni teel tirtsu, kelle oli kodus "niiiiii igav". Kadaka teeni välja jõudes oli väike probleemike, et kergliiklusteelt Kalda tänavale pääseda, kuid sain hakkama. Teine dilemmakoht oli siis, kui tahtsin Harku metsa lõigata. Keegi oli aiad ette ehitanud. Aga pääsesin ka sealt läbi. Rännaku tänaval mõtlesin, et "nimi on nii tuttav, aga ma ei ole siin küll kunagi olnud." Ja siis äkki olin ma Pilliroo tänava otsa juures! Ja tuli välja, et olen Rännaku tänaval väga palju kordi olnud. Tõsi küll - veidi valgemates oludes.
Täna siis 5km ja 38min. https://connect.garmin.com/modern/activity/2426676595

07.jaanuar - Kuidas see käis?

Kui üle nii pika pausi taas nullist liigutama hakata, siis tekib hulgaliselt küsimus iseenda jaoks paljudes teemades:
riietus - ma tegelikult tean, et olen need viimased korrad sibamas käies liiga paksult riides olnud, kuid samal ajal pelgan praegu oma immuunsüsteemi ja organismi pärast ning siis olengi liiga soojalt. Lisaks liigun ma praegu väga aeglaselt ja pole päris kindel, kas siis ka lühikesed püksid ok oleksid, kuid temperatuur plussis...
postitused - kuna garmin muutis oma süsteeme ja mul oma kella enam arvutisse tühjaks tõmmata ei õnnestu, siis kasutan äppi. Mis on mõttetult nõme. Vähemalt minu silmis. Ja tahvlis mulle toksida väga ei meeldi. Ning arvutisse sageli peale tööd enam ei kipu...
orienteerumine - üritan taas ümberkaudsete tänavatega tutvuda. Peale kolimist jäi see "tuttavaks" saamise aeg minu jaoks lühikeseks ning nüüd olen kõvasti unustanud ka. Tulemuseks ongi see, et tänavad on nime järgi tuttavad, tean, et enamikul neist olen abikaasa ja lastega jalutanud (ja rohkem kui üks kord). Aga ei suuda mäletada, kuhu seda täavat pidi saab või kuidas sealt kaudu koju sibada...
Ja siis veel kümme pluss erinevat asja. Nii et meenutamist ja uuesti harjumist jagub.

Eile, laupäeval läksin lihtsa vastupanu teed - lastega raamatukokku, toimetasime omad toimetused ära ja seejärel piiga raamatukotiga koju ning mina väikese ringiga joostes. Suundusin Harku metsa, et sealtkaudu kõige lühemat teed Veskimõldre kaudu koju liikuda. Porine oli ja lirtsuv oli. Ja mina olin aeglane, kuid tundsin end peaaegu et mõnusalt.
Kuna Garmini netileht keeldub täna lahti laadimast, siis linki taaskord ei tule. 4,7km ja 33min.

Täna paistis nii imeline päike, et oleks olnud patt mitte välja minna. Kuna mees on endiselt külmetunud ja suslikud ei näidanud üles mingit vaimustust minuga kõndimise suhtes, siis panin selga jooksuriided ja läksin välja. Esimene hetk, kui majanurga tagant välja astudes tuulepahvakas näkku lõi, tekkis küll mõte, et miks mu seda ometigi vaja pidi olema täna... Aga juba liikudes polnud olukord üldsegi enam nii hull. Tegelikult oli isegi päris mõnus. Ja päike oli imeline. Sibasin siis Laagri raudteejaama kaudu ülemisest sillast üle, ringitasin Jõekääru pargis kuniks kell kolmandat kilomeetrit piiksus ja siis alumise silla kaud kodu poole tagasi. Kokku 5,5km ja 40min.

02. jaanuar - Aasta lõpp. Kas millegi uue algus?

Mulle ei meeldi uusaastalubadused. Ja ma ei ole neid ka kunagi andnud. Nii ka seekord. Kuid ehk väike aastalõpu mõtteke?

Kui jõululaupäeval Saaremaale minekuks asju pakkisime, pidasin iseendaga retoorilist vestlust: "Jooksuasjad... Ei vist ei ole mõtet. Ma nagunii ju ei lähe jooksma...". Mees julgustas, et võiks ikka võtta, et auto ju tassib. Ja nii ma üle mitme kuu jooksuriided kapist välja sikutasin.

Ja sibama ma Saaremaal läksin. Kuna vennas on hetkel minu jaoks kaugelt liiga heas vormis, siis läksin üksi.
Olgem ausad - jaks ja vastupidamine on olematud. Neli kilomeetrit olematut tempot on rohkem kui liiga palju mulle hetkel. Peaksin ilmselt ka pulsivöö välja otsima. Aga igatahes välja ma läksin ja tunne oli kokkuvõttes hea.
Teisel päeval sisuliselt kõndisin vahepeal ja üritasin end filosoofiliselt lohutada, et aeglane on mõttekas olla. Et kui ma oma vasttärganud "jooksutahteidukese" lihtsalt üle torman, siis teda kuu aja pärast jälle ei ole...

Täna oli uue aasta esimene sibamine. Mõnes mõttes kõige raskem. Pikk tee koju ja kui peale kuute lõpuks kohale jüuad, siis uuesti välja pi edasse ja külma kätte minna... Kui veel perele ennem söök valmis teha, annab ka oma tühi kõht märku ja veel veidi raskem on uksest välja saada. Aga ma siiski läksin. Uhke enda üle.
Tuul oli minnes vastu, mistõttu kolmsada meetrit ennem tagasikeeramist ma puhtalt kõndisin. Aga tagasitee oli mõnevõrra kergemgi.

Ja väike osa minust mõtleb, et kui ma nüüd tubli olen, siis äkki oleks juunis tore taas Laulasmaale minna... :)

Nii et igatahes ma proovin nüüd uuesti netu-natuke ree peale saada.