17.märts - Ilmateade ei eksi, ilm eksib...

...ütles keegi kuldsed sõnad selle kohta, et märtsi lõpus lubatud +14° asemel lubatakse nüüd hoopis -17°... Ilmselt kipub see nii olema jah.

Aga see nädal on olnud päris ilusad ilmad.
Teisipäeval oli tirts issiga ujumas ja seega läksin jooksma. Kell ei suutnud kuidagi satelliite kätte saada - muudkui vilkus kahe ka kolme pulga vahet. Kui mul mõne minuti pärast külm hakkas, käega lõin ja jooksma hakkasin (mõeldes, et vahet pole sellest distantsist, vähemalt aja saab kirja), siis selgus, et satelliidid olid tegelikult korrs ja toimis nagu peab. Ei oska arvatagi, miks ta seda varjata otsustas... Kindaid läks tarvis, lühikesed püksid olid hea valik. Jopegi sai lõpus lahti tehtud ja selja taha sõlme seotud, et liiga palav ei oleks. Aga vot mütsi unustasin maha ja sellest tundsin natuke puudust. Liiga külm peal ei olnud, aga kui oled ikka harjunud mütsiga käima, siis ei tasu seda nii järsku ära jätta.
Esimesed paar kilomeetrit olid jälle päris rasked. Siis läks mõnusamaks ja Järvevana sirge peal oli päris vahva.

Kolmapäev. Mees pakkus, et toob tirtsu ise aiast ära. Mina ei pidanud üldse jooksma minema, sest kaks päeva järjest juba sibatud. Aga ilm oli imeilus ja... ma ikkagi läksin. Oi-kui-raske oli. Vahepeal oli veidi mõnusam, kuid tempo oli aeglane ja enesetunne veidi sant. See sai samas mitmekordselt kompenseeritud kuue soojakraadi ja imelise päikesega. Tööl - istudes seljaga akna poole, maja põhjapoolses küljes, ei saa just eriti ilma nautida.

Täna oli taas tirtsu ujumistrenn. Jooksma minna ei jaksanud (päikest ju polnud), rattal sadul valel kõrgusel ja ise ma seda ümber kruttida ei jaksa (pealegi ei kuulu see mehe vana ratas mu lemmikute hulka). Nii ma siis läksin hoopistükkis ujuma. Vesi kippus veidi ninna küll jälle lõpupoole, kuid kilomeetri sain ilusti tehtud ning positiivne oli see, et jalg ei läinud lõpus krampi (viimasel ajal on see ikka stabiilselt kusagil millalgi peale seitsetsadat meetrit toimunud).

Homme ma ilmselt ei spordi. Või noh, oma sada kükki õhtul enne magamaminekut. Aga see pole nagu sport.

14.märts - Siis kui aeglaselt on liiga kiire

Olin tubli ja käisin ka reedel sibamas. Jalad olid väsinud, kuid nagu ikka, läks lõpupoole kergemaks.
Nädalavahetusel see-eest sportlikus mõttes looderdasin. Loomaaiaskäik ja muidu ringisibamine ei ole ikka sport vaid lihtsalt natuke liikumist.

Täna oli piiga Viimsi keskuses asuvasse mängutuppa sünnipäevale kutsutud. Tegin siis ausa näo ette ja läksin MyFitnessisse "tutvumistrenni". Kahju, et seda vaid kord kasutada saab... :P
Plaan olisuurepärane - mul on palju aega, jooksen pikalt. Kuid juba esimese paari kilomeetriga meenus, et jooksulindil on palju keerulisem joosta. Kui ei ole harjunud. Ning kuna mul oli viimasest korrast ikka väga palju möödas, siis oligi väga keeruline ja raske. Alustasin 8.2km tunnis tempoga ning siis natukehaaval tõstsin seda ning lõpetasin 10km tunnis tempoga. Viimased 30sek ajasin tempo 11.5 peale. Seega jäi pikast jooksust järgi 40min ja 6km. Seejärel kõnd 25min. Algul aeglaselt, siis natukehaaval kiirendades ja viimased  minutid uuesti kergelt joostes. Natuke "cool down’i" ja tund läinud ning minul käis pea ringi ja jalad tudisesid. Veider ikkagi, et väljas on sama tempoga kõvasti lihtsam. Täna võitlesin päris mitmetel (ja liiga paljudel) hetkedel kiusatusega lõpetada.

Natuke sikutasin ka hantleid ja oligi poolteist tundi läinud ja mina täitsa väsinud.

10.märts - Põrandalt ei saa alla kukkuda...

... lastel pidavat selle seaduse tundmaõppimiseks kolm aastat aega minema. Ja mulle tundub vahel, et mina ei õpi ka seda kunagi ära. Piltlikult rääkides....

Viimati oli siis jaanuari keskpaik. Mina olin optimismi täis. Natuke hakkas just jooksmisega sujuma ja regasin end Laulasmaale ära...
Ja siis läks mehe tervis käest ära ja neli nädalat oli suht koht trennivaba. Vaid kaks korda piiga trenni ajal natuke ujumas ning Saaremaal korra jooksmas.
Viimase paari nädala jooksul samuti kaks ujumist ning korra või paar jooksmist. Jaksu pole, võhma pole. Ka tahtmist ei ole väga. Ja see viimane masendab.

Täna siis kerge sibamine. Tempo aeglane ja jõudlus olematu, kuid ma isegi väga ei vihanud end koju jõudes. Nii tahaks uuesti järje peale saada. Laulasmaani on ju veel vaid kolm kuud... Aga tundub, et kuniks ma ei õpi ära seadust, et "põrandalt ei saa alla kukkuda" ja hakkan tegema plaane, sest "asjad lähevad päris hästi", tabavad mind ikka tagasilöögid...

Aga noh - mis väärib tegemist, see väärib ka ümbertegemist.
Teen aga igal õhtul oma 100 kükki ja loodetavasti jõuan ka veidi sagedamini jooksurajale taas.