... lastel pidavat selle seaduse tundmaõppimiseks kolm aastat aega minema. Ja mulle tundub vahel, et mina ei õpi ka seda kunagi ära. Piltlikult rääkides....
Viimati oli siis jaanuari keskpaik. Mina olin optimismi täis. Natuke hakkas just jooksmisega sujuma ja regasin end Laulasmaale ära...
Ja siis läks mehe tervis käest ära ja neli nädalat oli suht koht trennivaba. Vaid kaks korda piiga trenni ajal natuke ujumas ning Saaremaal korra jooksmas.
Viimase paari nädala jooksul samuti kaks ujumist ning korra või paar jooksmist. Jaksu pole, võhma pole. Ka tahtmist ei ole väga. Ja see viimane masendab.
Täna siis kerge sibamine. Tempo aeglane ja jõudlus olematu, kuid ma isegi väga ei vihanud end koju jõudes. Nii tahaks uuesti järje peale saada. Laulasmaani on ju veel vaid kolm kuud... Aga tundub, et kuniks ma ei õpi ära seadust, et "põrandalt ei saa alla kukkuda" ja hakkan tegema plaane, sest "asjad lähevad päris hästi", tabavad mind ikka tagasilöögid...
Aga noh - mis väärib tegemist, see väärib ka ümbertegemist.
Teen aga igal õhtul oma 100 kükki ja loodetavasti jõuan ka veidi sagedamini jooksurajale taas.
No comments:
Post a Comment