Olen seda kirjutamist juba päris pikka aega edasi lükanud. Naiivses lootuses, et kohe-kohe midagi muutub. Aga no ei muutu. Ei saagi ju, kui ise ei muuda. :D
Aga alustades algusest - ma lihtsalt ei jõua jooksma. Olen kaks kuud tööl käinud, ning selle aja jooksul olen kaks korda nädala sees, tööpäeva õhtul jooksmas käinud. Esimesel korral tõi mees lased lasteaiast ära ning mina käisin peale tööd ja enne kojujõudmist sibamas. Teisel korral viisin lapsed koju, vahetasin riided ja läksin siis jooksma. Mehe sülle jäi ahastav ja krokodillipisaraid valav väike neiu. Sest kui tavapäraselt õhtuti ma sehkendan ringi ja nemad teevad omi toimetusi, siis minust puudust ei tunta, kuid ilmnes, et siiski pean olemas olema. Päev läbi kadunud olnud emme peab õhtul olema turvaliselt lähedal.
Jah, ilmselt olen ise liiga pehmeke ja küllap piiga harjuks ka lõpuks, et ma käin ära, aga... niii hale oli temast...
Ja nii ma siis olengi olukorras, kus ma käin jooksmas nädalavahetusel. Ning paar korda olen proovinud sibamas käia nii laupäeval kui ka pühapäeval. Tulemus? Üks jooks nädalas on vähe. Aga kahel päeval järjest ma ei jaksa.
Paar korda olen mõelnud, et äkki lõpetaks siis nalja ära - vanust juba ka natuke ja... Aga siis mõtlen jälle sellele, kui mõnus ja tore tunne on joostes, kui seda oma rõõmuks teha. Ja tunnen, et tahan osaleda järgmise aasta Ultral. Ja Tallinna Maratonil. Ja... no ilmselgelt liiga paljudel jooksudel. Arvestades asjaolu, et ma üldse jooksma ei jõua. :S
Aga eks ma vaikselt jätkan ja loodan, et elu teeb omad korrektiivid.
