Wednesday, January 10, 2018

10. jaanuar - Minus vist ikkagi on veidi logistikut

Eile tahtsin ma jooksma minna. No päriselt. Vaatasin päeval aknast välja ja olin kindel, et õhtul lähen sibama. Töölt lahkudes arvasin, et lähen sibama. Aga siis 18 jälle ei tulnud rohkem kui veerand tunni jooksul. Ja kui tuli, siis istus bussi keskel üks "võluv haisupallike". Ja selleks hetkeks, kui majaukse juurde jõudsin, teadsin ma täpselt, et mina enam tagasi välja ei tule. Ja see tegi ühelt poolt vastikult pahaseks, et nii äpu olen, aga teiselt poolt surusin hambad risti ja andsin alla peas taguvale mõttele: "Ma EI TAHA minna!". Ja ma ei läinudki.

Täna vaatasin päeval töö juures aknast välja nin mõtlesin, et tore oleks õhtul jooksma minna...
Ühel hetkel sündis mu peas geniaalne logistiline plaan, mida mehele tutvustasin (kuna temal oli oluline osa). Arvas, et hea plaan. Kui aus olla, siis paar tundi hiljem ma juba kahetsesin seda veidi, kuid enam ei olnud võimalik rattaid seisma panna.
Niisiis ronisin ma rongi ja sõitsin Kitsekülla. Jalad selga ning Kristiine keskuse poole. Lilleküla peatuses võttis mees mind "rajalt maha". :) Koos Kristiinesse, saime poest piima ja leiva ning mina vahetasin riided. Siis juba kahekesi koos uuesti rongi peale. Mees vaeseke oli nagu koormaeesel - tema sõitis koju, mina väljusin Hiiul ja hakkasin sealtkaudu kodu poole sibama. Esimesel kilomeetril konsulteerisin telefoni teel tirtsu, kelle oli kodus "niiiiii igav". Kadaka teeni välja jõudes oli väike probleemike, et kergliiklusteelt Kalda tänavale pääseda, kuid sain hakkama. Teine dilemmakoht oli siis, kui tahtsin Harku metsa lõigata. Keegi oli aiad ette ehitanud. Aga pääsesin ka sealt läbi. Rännaku tänaval mõtlesin, et "nimi on nii tuttav, aga ma ei ole siin küll kunagi olnud." Ja siis äkki olin ma Pilliroo tänava otsa juures! Ja tuli välja, et olen Rännaku tänaval väga palju kordi olnud. Tõsi küll - veidi valgemates oludes.
Täna siis 5km ja 38min. https://connect.garmin.com/modern/activity/2426676595

Sunday, January 7, 2018

07.jaanuar - Kuidas see käis?

Kui üle nii pika pausi taas nullist liigutama hakata, siis tekib hulgaliselt küsimus iseenda jaoks paljudes teemades:
riietus - ma tegelikult tean, et olen need viimased korrad sibamas käies liiga paksult riides olnud, kuid samal ajal pelgan praegu oma immuunsüsteemi ja organismi pärast ning siis olengi liiga soojalt. Lisaks liigun ma praegu väga aeglaselt ja pole päris kindel, kas siis ka lühikesed püksid ok oleksid, kuid temperatuur plussis...
postitused - kuna garmin muutis oma süsteeme ja mul oma kella enam arvutisse tühjaks tõmmata ei õnnestu, siis kasutan äppi. Mis on mõttetult nõme. Vähemalt minu silmis. Ja tahvlis mulle toksida väga ei meeldi. Ning arvutisse sageli peale tööd enam ei kipu...
orienteerumine - üritan taas ümberkaudsete tänavatega tutvuda. Peale kolimist jäi see "tuttavaks" saamise aeg minu jaoks lühikeseks ning nüüd olen kõvasti unustanud ka. Tulemuseks ongi see, et tänavad on nime järgi tuttavad, tean, et enamikul neist olen abikaasa ja lastega jalutanud (ja rohkem kui üks kord). Aga ei suuda mäletada, kuhu seda täavat pidi saab või kuidas sealt kaudu koju sibada...
Ja siis veel kümme pluss erinevat asja. Nii et meenutamist ja uuesti harjumist jagub.

Eile, laupäeval läksin lihtsa vastupanu teed - lastega raamatukokku, toimetasime omad toimetused ära ja seejärel piiga raamatukotiga koju ning mina väikese ringiga joostes. Suundusin Harku metsa, et sealtkaudu kõige lühemat teed Veskimõldre kaudu koju liikuda. Porine oli ja lirtsuv oli. Ja mina olin aeglane, kuid tundsin end peaaegu et mõnusalt.
Kuna Garmini netileht keeldub täna lahti laadimast, siis linki taaskord ei tule. 4,7km ja 33min.

Täna paistis nii imeline päike, et oleks olnud patt mitte välja minna. Kuna mees on endiselt külmetunud ja suslikud ei näidanud üles mingit vaimustust minuga kõndimise suhtes, siis panin selga jooksuriided ja läksin välja. Esimene hetk, kui majanurga tagant välja astudes tuulepahvakas näkku lõi, tekkis küll mõte, et miks mu seda ometigi vaja pidi olema täna... Aga juba liikudes polnud olukord üldsegi enam nii hull. Tegelikult oli isegi päris mõnus. Ja päike oli imeline. Sibasin siis Laagri raudteejaama kaudu ülemisest sillast üle, ringitasin Jõekääru pargis kuniks kell kolmandat kilomeetrit piiksus ja siis alumise silla kaud kodu poole tagasi. Kokku 5,5km ja 40min.

Tuesday, January 2, 2018

02. jaanuar - Aasta lõpp. Kas millegi uue algus?

Mulle ei meeldi uusaastalubadused. Ja ma ei ole neid ka kunagi andnud. Nii ka seekord. Kuid ehk väike aastalõpu mõtteke?

Kui jõululaupäeval Saaremaale minekuks asju pakkisime, pidasin iseendaga retoorilist vestlust: "Jooksuasjad... Ei vist ei ole mõtet. Ma nagunii ju ei lähe jooksma...". Mees julgustas, et võiks ikka võtta, et auto ju tassib. Ja nii ma üle mitme kuu jooksuriided kapist välja sikutasin.

Ja sibama ma Saaremaal läksin. Kuna vennas on hetkel minu jaoks kaugelt liiga heas vormis, siis läksin üksi.
Olgem ausad - jaks ja vastupidamine on olematud. Neli kilomeetrit olematut tempot on rohkem kui liiga palju mulle hetkel. Peaksin ilmselt ka pulsivöö välja otsima. Aga igatahes välja ma läksin ja tunne oli kokkuvõttes hea.
Teisel päeval sisuliselt kõndisin vahepeal ja üritasin end filosoofiliselt lohutada, et aeglane on mõttekas olla. Et kui ma oma vasttärganud "jooksutahteidukese" lihtsalt üle torman, siis teda kuu aja pärast jälle ei ole...

Täna oli uue aasta esimene sibamine. Mõnes mõttes kõige raskem. Pikk tee koju ja kui peale kuute lõpuks kohale jüuad, siis uuesti välja pi edasse ja külma kätte minna... Kui veel perele ennem söök valmis teha, annab ka oma tühi kõht märku ja veel veidi raskem on uksest välja saada. Aga ma siiski läksin. Uhke enda üle.
Tuul oli minnes vastu, mistõttu kolmsada meetrit ennem tagasikeeramist ma puhtalt kõndisin. Aga tagasitee oli mõnevõrra kergemgi.

Ja väike osa minust mõtleb, et kui ma nüüd tubli olen, siis äkki oleks juunis tore taas Laulasmaale minna... :)

Nii et igatahes ma proovin nüüd uuesti netu-natuke ree peale saada.

Monday, September 25, 2017

25.september - Kuidas ma natuke eksisin

Töö juures oli täna raske päev.
Ja koju jõudes oli korra tunne, et päeval välgatanud mõte - õhtul võiks jooksma minna, sest ilm on ilus - on tobe ja väsitav... Aga mees toetas ja uksest ma välja sain.

Otsustasin natuke taas ümbrust uurida. Kuna ma ei ole nüüdse kodu juures leidnud veel sellist "üdini oma" rada, kuhu iga ilmaga tahaks jooksma minna, siis olen variantidele avatud. Saue poone ots (kuhu tahtsin minna laupäeval ja kuhu tegelikult lõpuks jõudsime pühapäeval perega kõndides) on meeldiv, kui tahta pikemalt sibada. Aga lühikese maa jaoks veidi liiga rahvarohke ja kitsas tundus...

Täna siis keerasin Laagri keskelt teisele poole ja mõtlesin, et vaatan, mis seal toimub. Oli mõnus ja meeldiv. Hea lai kõnnitee-kergliiklustee. Nats üle kahe kilomeetri sibatud, mõtlesin maha keerata ja kodu poole tagasi sättima hakata. Kuna just sealsamas oli silt, et olen Pilliroo tänaval, siis mõtlesin, et "ahhaaa - see on see tänav. Ma ju tean, kuidas sealt koju minna (teisest otsast) ja suundusingi seda pidi edasi. Aga siis nägin laia kergliiklusteed ja otsustasin sinna keerata. Veidi aja pärast sain aru, et see, mida mina pidasin "ilusaks ja laiaks kergliiklusteeks" oli hoopis pisike ja kitsas Soosambla tänav...
Mina ja orienteerumine... Me oleme mehega ja perega päris palju kordi juba sealkandis kõndimas käinud ja ilmselt igale tänavale korra või mitu sattunud. Aga mina ju ei mäleta. Nimed on tuttavad, aga teadmist või arusaamist, et kus see tänav asub, mul ei ole... Ühel hetkel tekkis tunne, et peaksin ikkagi veidi vasakule hoidma, et koju jõuda ja keerasin Harusamblasse. Natukese aja pärast sain ühele suurele tänavale ja rõõmustasin, et ilmselt tagasi Pilliroos. Kuna ühtegi silti ei paistnud, siis küsisin ühelt lahkelt neiult. Ja selgus,e t tegelikult olen hoopiski Möldre teel ja et raudtee on umbes 50 kraadi teises suunas, kui ma arvasin, et see on... Seega keerasin õige suuna saavutamiseks taas ja jätkasin piki Turbasamblat... Aga see keeras kohe varsti väga vales suunas. Jätkasin julgel sammul õiget suunda piki porist isetekkelist teejuppi, mis viis mind välja Kaskede puiesteele. Sel hetkel oli kergendus. Ma ei teadnud ikka veel, kuidas koju minna, aga ma teadsin vähemalt, et see tänav peab teist otsa pidi olema kusagil raudtee lähedal sellises kohas, kus ma juba oskan liigelda. :) Ja juba järgmisel ristmikul lõi äratundmine vastu. Otsustasin, et ei lähe Männimetsa peale, kust alustades liikusin, vaid lähen Kaskesid pidi lõppu välja. Ja siis oli juba peaaegu Laagri raudteejaam ja kodu. Kuus kilomeetrit sibamist sai täis ja tuju hea.

Lõpuosas tegelesin tõsiselt dilemmaga, et millal ja kus ma teist korda üle jõe läksin (ja ei suutnudki meenutada). Kodus kaardilt avastasin, et ei läinudki. Ma ei läinud isegi esimest korda üle jõe. :D Männimetsa peal on mingi "nire", mida mina arvasin, on Pääsküla jõgi. :)

Aga igatahes see suund mulle jooksmiseks meeldis ja sinna lähen ma veel. ja küllap ükskord jäävad need tänavanimed ka meelde.
6,1km ja 43 min. https://connect.garmin.com/modern/activity/1998289715

Sunday, September 24, 2017

23.september - Sama kiiresti kui Cooper ise...

Eesti Terviserajad kutsusid FB's üles osalema Cooperi testil. Hea põhjus iseendale, et uksest välja saada.

Seega panin end laupäeva hommikul valmis ja läksin sibama. Kodus tegelesin veel mõttega, et kas peaks mütsi pähe panema (pea on viimasel ajal väga õrnake kuidagi), aga siis otsustasin, ma ei ole ju kaua, ehk pole tarvis. Oi-kui-õige see otsus oli. Sest esimese sügispäeva puhul oli suvi tagasi tulnud. Soojendusjooksu paarsada meetrit tehtud, korjasin juba jope seljast ja sidusin vööle.
Sibasin läbi väikeste tänavate Laagrisse ning siis kui jõudsin (või tundus, et jõudsin) korralikule kergliiklusteele, panin aja jooksma ja hakkasin veidi kiiremini liikuma. Mingil hetkel sain aru, et ma ei ole mitte seal, kus ma tahaksin olla, aga lippasin siis edasi ja lootsin, et väga rappa ei satu. Ühel hetkel olin juba päris väsinud, aga kella vaadates selgus, et vaid nats üle minuti ongi veel jäänud ja see andis indu - minuti jaksan ma ju küll!. Kella kinnipanekuga jäin siiskiveidi hiljaks, tegelik distants ilmselt 1,99km. Aga 40+ naisterahva kohta loen seda enda jaoks väga heaks tulemuseks hetkel. Andsin küll endast suhteliselt kõik ka. :)
Tagasi sibades tegin kilomeetri sörki ja siis tundsin, et enam ei jaksa ning viimase kilomeetri koju kõndisin. Aga olemine oli mõnus ja tuju rõõmus. Ning on kuhu proovida areneda kevadeks.

Ja lõppkokkuvõttes - tsiteerides (mehe käest kuulduna) lapse ristiisa: "Ma läbisin Cooperi testi täpselt sama kiirelt, kui Cooper ise. Täpselt 12 minutiga!". :D

https://connect.garmin.com/modern/activity/1994062293


Sunday, September 10, 2017

10.september - "Sportlik" nädalavahetus ja lõputa maraton

Et alustada algusest, pean mainima, et veebruari alguses oli operatsioon ning sellest ajast alates ma sisuliselt jooksnud ei ole (aga olen palju tervise huvides kõndinud).
Esimese keemiaravi eel küsisin arstilt, et kas ja kui palju ma joosta võin. Ja tema ütles, et ma võin tegelikult peaaegu kõike teha. Lihtsalt mõistlikuse piires...

Aga nagu selgus on mõistlikkus väga suhteline mõiste. :)

Reede, 8.september - Nike noortejooks We Run Tallinn!
Rajal oli kaks "suslikut" (poeg ja tütar) ning mina nende saatjaks. Sättisime end kohe stardis viimaste sekka ning ilmselt olime päris lõpus kõige viimaste hulgas. Aga me olime tublid. Tempo oli üliaeglane, kuid me jooksime. Vahelduva eduga tehti mulle mõlemalt käelt ettepanekuid, et "äkki kõnniks veidi", kuid alguses ütlesin, et "peame ikka kolmanda kilomeetri lõpuni vastu" ja siis oli ju veel vaid nii vähe jäänud... Nii et me võtsime kohati niigi aeglase tempo veel aeglasemaks, kuid sibasime. Ergutajad olid toredad. Lõpusirgel pani piiga ees ajama, poissi sikutasin mina kaasa ja nii me lõppu jõudsimegi.
Kella kinnipanemine meenus alles tüki aja pärast koduteel, kui Tramm Liivalaia ristile jõudis. :)
https://connect.garmin.com/modern/activity/1965990917

Laupäev, 9.september - 10 kilomeetrit (ajavõtuta kõnd)
Tööseltskonnaga sibamas. Meelitasin endale rahvast kaasa, lubasin juustupulki ja muud toredat ning saimegi paraja grupi kokku. Mitte ühtegi jooksusammu - nii ma endale lubasin ja nii ma ka vastu pidasin (kuigi oli kiusatusehetki). Vahepeal sadas vihma, kuid seltskond oli tore, rahvas oli äge, marsruut täitsa mõnus ja kilomeetrid lendasid. Ülearu me ei kiirustanud, kuid päris ei lonkinud ka. Tõe huvides oleks hea mainida, et tempo oli meil kõndides kiirem, kui eelmisel päeval põnnidega joostes...
Ja minus hakkas koduteel bussis istudes pead tõstma väike ketserlik mõte, et "samas tempos kõndides jõuaksin ma maratoni nibin-nabin enne kontrollaega finišisse"...
https://connect.garmin.com/modern/activity/1968016456

Pühapäev, 10.september - Tallinna maraton
Hommikul nosisin oma banaani, panin riided selge ja sibasin bussi peale.
Ma teadsin (teadsin juba ammuilma), et ma lähen ainult starti. On see mõistlik? Tegelikult ju küll... Ja nagu vennas ütles - finišiprotokollis näeb DNF palju parem välja, kui DNS.. :P
Start. Mina läksin rajale nagu turist sportlaste hulgas - jope vööle seotud. :) Ja ma olin mõistlik! Tempo algusest saadik aeglane. Mega-maru-aeglane. Mille tõestuseks oli ka see, et juba Vene kuluurikeskuse ees läksid minust mööda viimased "jänkud" Ivar ja Valdo. Soovisin edu ja jäin oma sörkimist sörkima.
Tegelikult oli päris algne plaan, et ma lähen starti, kõnnin kümmekond kilomeetrit ja tulen uuesti rajalt maha. Aga kuna olemine oli hea, mõtlesin, et ma esimese kilomeetri ikkagi jooksen... Ja selles üliaeglases tempos jäi hea enesetunne püsima... Kilomeetrist sai kaks, siis kolm... Ja mul oli endiselt hea olla... Mu ümber olid valdavalt välismaalased sel hetkel. Soomlased, üks itaallane, sakslane. Mingil hetkel tajusin, et möödujaid enam ei ole - on "kummipaela-jooksjad", kes vehepeal möödusid ja siis taas endast mööda lasid, kuid valdavalt olime ühes tempos ja vaikselt hakkas tekkima neid, kellest ise möödusin.
Täis sai kuus kilomeetrit ja 45 minutit. Möödusin sinisest saabi cabrioletist. Tütreke oleks öelnud: "Awwww... Niiiiiii nunnnnnu!". Nüüd juba mõtlesin, et siban seni, kuni jaksan. Olemine patuselt hea. Kümnes kilomeeter - üle lahesopi paistab Linnahall (selle värvimata osa). Ja jalad sibavad... No kuidas ma saan rajalt maha tulla, kui kõik joogipunkti inimesed on niii toredad ja sõbralikud? Kui inimesed raja kõrval lehvitavad ja soovivad edu? Ja kui mul on nii hea olla?
Kell tiksis täis kaks tundi, kui läbisin Ergo pantomiimi-ergutuspunkti. Ja sel hetkel ma äkki teadsin, et nüüd on see koht, kus ma lihtsalt pean mõistlik olema. Enesetunne endiselt suurepärane, ma ikka veel tegin jooksusammu, kuid oli aeg... Teadsin selgelt, et järgmises joogipunktis astun ma kõrvale.
Seitseteist kilomeetrit - Sparta joogipunkt. Neiud ütlevad, et lõpetamise teate võiks öelda punkti juhile. Varsti ta tulebki - Raul Olle ise. Ütleb, et kohe läheb neil buss linna poole. Bussi juures olev noormees annab mulle hõbedase ürbi ümber ja joogipudeli pihku ja siis me sõidamegi. Ja ikkagi on kahju vaadata tee ääres liikuvaid jooksjaid... Kahju, et mina seal enam ei ole... On natuke tunne, et olen iseennast alt vedanud. Kuigi ratsionaalne mõistus teab, et ma tegin ainuvõimaliku otsuse.

Olen uhke, et tempo oli stabiilne (loe: stabiilselt aeglane). Et ma tegelikult ka jooksin kõik selle 17km. Ja et ma tundsin end nii kõrvale astudes kui ka praegu füüsiliselt ülihästi!
https://connect.garmin.com/modern/activity/1969460483

Järgmisel aastal tahan jälle lõppu jõuda. :)

Monday, September 19, 2016

17.september - Ultima Thule maraton

Kohe alguses tuleb tunnistada, et ehin end võõraste sulgedega, sest tegelikult ma maratoni ikkagi ei jooksnud.

Algame sellest, kuidas kesknädalal vennas mainis, et "kui me nagunii Saares oleme, siis võiks ju maratonile ka minna". Ettepanek omamoodi natuke ahvatlev - ikkagi esimene maraton Saaremaal... Aga no olge nüüd! Ma mõned päevad tagasi alles vegeteerisin rajal eksole...

Reede õhtul kohale jõudes küsis vennas sedasama. Ja minul ajunurgas susises ja krõbises. Sest... ikkagi Saaremaa esimene maraton... Ja medal oli niiii imeilus....

Aga mees ja kaine mõistus koputasid südamele ning mõistusele ning ma ikkagi ütlesin "ei". Kuigi poolmaratoni präast oli kohe päris kurb meel...

Kuid leppisime kokku, et kuna ma nagunii plaanisin väikese jooksuotsa teha, siis sõidame mehega hiljem järgi ja ma jooksen veidi vennaga koos. Tehtud-mõeldud. Plaan sündis selle valgel, et kodulehel oli "siit näete tulemusi reaalajas" link. Aga hiljem selgus, et ma ei näe sealt mitte reaalajas, kuidas ja kui kaugel keegi jookseb, vaid hoopistükkis lõpetajate aegu. Millest pole midagi kasu, kui üritad kedagi rajal üles leida...
Vennanaine leidis veel ühe "online jälgimissüsteemi", kuid selle toimimiseks oleks vennas enne jooksu pidanud mingi äpi alla laadima ja telefoni kaasa vedama ja... Ühesõnaga - liig hilja leitud lahendus ei toiminud samuti. 

Umbes kolm tundi peale starti jõudsime linna. Ajasin näpuga jooksuraja plaanil järge, Kudjape ringil küsisime turvamehelt, et ega ta mu vennast näinud ei ole (Saaremaa värk - me ju tunneme üksteist :)) ning siis valisime koha välja ja ma hakkasin vasturingi jooksma - ise pidasin plaani, et järgmiselt vastutulijalt küsin, mitu kilomeetrit tal joostud on. :) Aga järgmine vastutulija oligi vennas. Nii et ots ringi ja üheskoos juba rada pidi õigetpidi edasi. Üsna varsti paistis 30km märk.

Ilm oli soe, vennasel Tallinn jalgades ja päike irvitas taevas... Aga meil oli täitsa tore. No vähemasti minul. 
Roomassaare otsas ringi tehes olime me tõesti maailma äärel. Vaikus, päike, kõrkjad, kruusarada... Ja need lõhnad, need lõhnad. Saaremaa on ikka täiega suurepärane!

Lõpus hakkas põlv märku andma, et maratonist ei ole veel nädalatki mõõdas, kuid üldkokkuvõttes oli enesetunne suurepärane. 40km sildi juures jätsin venna uuesti üksi sibama (ja ta pani sealt lõpuni minnes ikka hullu) ning oligi mu jooks joostud.

Aga nüüd on dilemma - Tallinnas olen ma igal aastal jooksnud. Ja kui Ultima Thule on vaid nädal hiljem, siis on seda minu jaoks palju... Aga ma tahan järgmisel aastal seda maratoni joosta!

Sunday, September 11, 2016

Tallinna maraton 2016

Et siis, mida öelda...

Taaskord nullseisust. Taaskord tugeva külmetusega.
Laupäeval käisime Mõmmijooksudel ning elasime kaasa 10km jooksjatele. Kaotasin üsna palju oma häälepaelte elastsusest. :)

Pühapäeval ei ärganud eesrindlase kombel viie ajal. Äratus oli kolmveerand seitse. Mina panin asju kokku, mees tegi putru. Nosisime kõik koos ja kaheksa paiku minek terve perega. Kohal umbes pool üheksa. Kuid kuna hommik oli suht soe ja pere plaanis päeva raja ääres veeta, siis polnud mul pakihoidu tarvis minna ning peale kuningliku ruumi külastust jäi aega veel ülegi.

Stardikordoris sättisin end serva peale, et mitte väga rahvale ette jääda. Vennas oli esialgu natuke minuga koos, kuid kuna meil olid seekord väga erinevad võimed, siis läks ta oma teed ja mina tiksusin edasi. Tuttavaid ei näinud. Ok, tempojänkud, aga mitte ühtegi "lihtrahva" hulka kuuluvat tuttavat. Ja ometigi pidi neid olema ja üksjagu. Inimesed muudkui möödusid. Ja minul oli teadmine, et tempo on ikka veel kiirem kui peaks (või noh - kui hetkevormitust arvestades normaalne oleks). Esimesed kümme kilomeetrit ülitugev aeg. Ja mööda on läinud ainult 4:15 ning 4:30 jänkud. Ja ma ometi üritasin kogu aeg aeglustada...
Viisteist kilomeetrit - väga hästi läheb! Lõpuks on möödunud ka 4:45 grupp.
Ja kuueteistkümnes kilomeeter, mis tõi kaasa "tönks" tunde põlves. Kergemini, kui Laulasmaal, kuid ikkagi. Ma ei hakka kangelast mängima ja võtan kohe järgmises joogipunktis tableti sisse, kuid paha on juba sündinud. Kilomeetriajad kukuvad momentaalselt. Lisaks hajub sudu ning rõõmus sügispäike hakkab piiluma. Rõõmus ja... soe... Ning minul ei ole enam hea olla. Pea hakkab veidi ringi käima. Nosin küll joogipunktides veele lisaks rosinaid, aga ikkagi. Russalka juurest kesklinna (ning veidi ka Pärnu maanteel seda nõmedat tõusu võttes) tegelen mõttega, et "ma ei hakka esimesel ringil käima" ning "mis peaks olema see üks põhjus, miks mitte katkestada"... Veidi enne teise ringi algust ma tean, miks - poolmaratoni aeg on laias laastus sama, mis ikka. Mis tähendab, et mul on veel neli ja pool tundi aega, enne kui finiš suletakse. Mul on aega, mul ei ole ühtki põhjust katkestamiseks...
Esikoht lippas mu'st mööda Viru ringil - jagasime üheskoos ergutustüdrukute spaleeri-ruumi. Siis veel kaks tumedat meest ning üks või kaks "meie meest" ja oligi kõik. Mõtlen omaette ketserlikult, et tipud on kah täna kuidagi aeglased...

Teisele ringile.
Pean ütlema, et teistpidi keeratud ring on huvitav ja omamoodi vahva, kuid minu arvates ebaõnnestunud. Ja kindlasti kõvasti raskem. Aga midagi teha ei ole. Nii ta on ja tuleb liikuda.
Tuukri tänava alguses saan mehelt "oma" spordijoogi pudeli ning sealsamas möödub ka viie tunni grupp. Ivar noomib, et kiirustasin liigselt alguses. Tal on õigus ja tal ei ole ka õigus. Ma ei usu, et oleksin teise ringi vastu pidanud ja paremini suutnud, kui oleksin esimese aeglasemalt teinud... Samas oleksin ma võib-olla veidi kaugemale jõudnud koos nendega enne ärakukkumist... Mine võta kinni. Aga arvestades fakti, et ma ei ole grupis jooksjat sorti, siis... Igatahes läks ka viie tunni grupp ja mina vaikselt (veeel aeglasemalt) oma rada järgi.
Sprtlandi fotograafi jaoks olen ma järelejõudnud poolmaratoni meeste vahel absoluutselt ebahuvitav ja segav element.
Pirita tee bussipeatuses jõuab järgi töökaaslane. Ta hilines starti ja on omaette lipates mulle 40min tagasi teinud. Vahetame kaks sõna ning ta lippab edasi.
Meriväljalt tagasikeeramisele lähenedes jään natuke kõndima. Minu läheduses on juba pikka aega kõndinud üks neiu, kes tegi jalale liiga. Tema kõnd võrdub minu sõrkimine. Kui kõnnin jään ta'st maha, kui siban, jõuan jälle lähemale. Tagasiteel hakkab ka tema taas jooksusamme sisse tegema ning vahepeal on meil pikem vahe, siis taas lühem...
Ma kõnnin üksjagu, aga enesetunne on parem, kui vahepeal. Ja arvutades tekib arusaam, et üsna suur on tõenäosus, et ma jõuan lõppu enne, kui kell saab 5:30 stardist. Tuju paraneb veelgi. Ja jooksuotsad tigutempos pikenevad veelgi.

Lõppu jõuda oli tore!
Ja mul ei ole tunnet, et "mitte kunagi enam". Vastupidi - taastus mu tahe joosta. Ma lihtsalt peaksin (võib-olla?) selle nimel siiski veidi rohkem tööd tegema... :)

Friday, September 9, 2016

09.september - Nike Noortejooks

Alustama peaksin sellest, et maratoni nädalavahetusele lähenesin väga vastuoluliste tunnetega.

Peale Laulasmaad tõmbasin koos lastega dressid selga saaremaal 23.juunil. KÕigepealt tirtsuga ringike, siis pojaga ringike ja siis üksi ka veel väike ringike. Oli tore ja täitsa mõnus.

Ja siis... said meist uue korteri omanikud ja tuli remont... Puhkuse veetsid lapsed Saaremaal vanaema-vanaisa juures ja meie mehega keskmiselt 8-23 aga vahel ka varem või hiljem uues kodus toimetades.
Juuli lõpus käisime põnne tagasi Tallinna toomas ja siis õnnestus 29. juulil taas kord dressid selga saada ning väike ringike teha. 6,9km, 46 minutit. Ja ma olin niiii surnud...

Nii et jah - maratoninädalavahetusele vastu veidrate emotsioonidega vormitus seisus.

Millalgi panin end põnnidega kirja Nike Noortejooksule. Nemad küll nooremad plaanitust ja mina vanem, kuid öeldi, et kui laps jaksab, siis võib ning mina võin saatjana kaasas ka olla (olles varasematel aastatel seal tuttavaid "endast vanemaid" jooksmas näinud, ei tundnud ma ka väga süümekaid sellega seoses).

Nädala algul jäin haigeks ja kesknädalal kandus tõbi üle ka pojale. Seega starti jõudsime me tirtsuga kahekesi. Oi ta oli elevil ja pabinas. Ametlik särk (naiste XS kui väikseim võimalik variant) lehvis nagu kleidike. Protokolle sirvides tundub, et ta oli noorim osaleja.

Start lükkus veidi edasi (mis oli meie jaoks hea, kuna mees pojaga jäid kaasa elama tulles rongist maha). Aga viimaks siiski. 10-9-8-7-6-5-4-3-2-1 ja Start.

Sibasime käsikäes ja olime kokku leppinud, et jookseme aeglaselt ning sellest ei ole hullu, kui meist mööda minnakse. Kuigi olime end stardis alguses üsna taha sättinud, oli möödujaid esialgu ikka palju-palju. Aga edenesime vaikselt. Mina õpetasin tirtsukest ja julgustasin ning tema muudkui sibas. korra tekkis küsimus, et "pistab, äkki kõnniks", aga siis võtsime hoogu maha, õpetasin, kuidas hingata ja sibasime edasi. Käima ei jäänud, ikka jooksusammul.

Ja mingil hetkel hakkasime nägema palju suuremaid, kes kõndisid. Ja see tegi tirtsu meele heaks, et tema jaksab sibada.

Kui finišikaar paistma hakkas, ütles ta, et "lõpus võib ju kiiremini ka" ja siis ühel hetkel lasi ta mu käest lahti ja tormas!

Ametlikult siis 4,6km ja 38 minutit, 2,4 sekundit.
Ilus suur medal kaelas ja joogipudeli üle üüberõnnelik. :)

Tuesday, June 21, 2016

18. Juuni - Laulasmaa Ultra 2016

Mul on aega...

Täpselt sellise teadmisega ma sel aastal rajale läksingi. Ma tahtsin minna, kuid samas teadsin, et vorm on olematu ja pelgasin ka.
Terve nädala uurisin erinevaid ilmalehti. Oli muutuseid ajas, kuid laias laastus jäi ennustus siiski samaks. Vihm, tuul, vihm, torm, vihm... Olen ma öelnud, et mulle ei meeldi vihmaga joosta? Ja pealegi... No kuulge! Ultra esimesel päeval on ju alati päike paistnud! Aga ei miskit. Ilmaennustus ei paranenud.

Reede õhtul peale tööpäeva lõppu kallasin oma spordiriiete sahtli voodi peale laiali ja hakkasin sorteerima. Väga suurt valikut ei olnud - vaata kust otsast tahad, üks jope ja üks dressikas ja hunnik lühikese varrukaga pluuse ei muutunud kuidagi "soojemaks" sellest vaatamisest. Aga polnud mõtet ka nina väga norgu lasta. Panin mõttes komplektid kokku ja lappisin kotti ning olingi valmis.
Ema oli juba varem sõnad peale lugenud. Mitte et ma ettevaatlik oleksin (seda ta vist juba isegi usub :P), aga ta pabistas, et hakkame vennaraasuga omavahel võislema. Rahustasin ta kiirelt maha - minul sellist plaani ei ole ja võimekust ka mitte. Uskuma jäi. :)

Laupäeva hommik oli täpselt nii hall nagu lubati. Väike puder banaaniga ja teele. Sain oma numbri ja hiiglaslikud haaknõelad. Täiesti hirmsad, ausalt. :D Õnneks oli autos veel Kuressare linnajooksu number, mille küljest sain pisikesed haaknõelad asenduseks. Kuna suurt osalejate telki sel aastal ei olnud, jätsin koti autosse.

Juhendid nagu ikka. Kõike tähtsam - rada on libe, tuleb olla ettevaatlik! Siis tavapärane, kuidas kulgeb rada. Et Meremõisas on kolm vetsu, Heliküla poolel ei ole üldse ja Türisalul... on igal pool... :P Aga! Panga poole minna ei tohi!

Ja siis oli start.

Selleks aastaks ei olnud mul mingeid plaane. Ütlesin kõigile, et teen nii nagu tervis lubab. Et kui õnnestub korrata esimese aasta 2+2 ringi ja 51km, siis olen rahul, aga kui mitte, siis ka ei kurvasta. Kulgesin vaikselt. Järjest vajusid kiiremad eest ära, kuid jagus ka neid, kes jäid nägemisulatusse. Esimene toitlustuspinkt silla juures. Valik on suurepärane. Võtan veidi juua (kuigi kribava vihmasaju tõttu janu polegi) ning kartulivahvli ja kulgen edasi. Neljandal kilomeetril taban end mõttelt, et vastikult väsinud olen ja nõmedalt raske on... Ja kuidagi iseenesest hüppab selle käigus pähe mõte, et "mis siis! Mul on nii palju aega!". Ja korraga läheb tunne palju kergemaks. Keila-Joa park on vihmaga veel nirum, kui muidu. Kuid esialgu ei miskit hullu. Ning olgem ausad - imeilus on ikka. Vihmasadu vabastab lõhnad. Jõgi vuliseb. Linnud, vaade... mere lõhn... Taha, Vääna-Jõesuu punkti jõuan uhkes üksinduses. Kõik need, kes on enne mind jõudnud, on juba tagasitõusugi ära teinud. Taganttulijad on kaugel. Jõuan vaevalt laskumisest alla ja hakkan punkti poole sibama, kui.... Kostab pasun?!?! Ja kohe seejärel hüüab keegi: "Tule-tule, meil on sulle süüa!". Suu vedas iseenesest kõrvuni, jalad hakkasid veidi rõõmsamalt sibama... No tegelt ka - just mind oodatigi. Nii armas oli! Ja etteruttavalt võin öelda,et kuigi kõik punktid olid vahvad ja toredad ning kõik vabatahtlikud, kellega kokku puutusin, olid suurepärased, siis just seal taga, selles kõige üksildasemas punktis võideti mu süda!
Tagasitee. Vahepeal sajab, siis jälle ei saja. Olemine on palju parem, kui neljandal kilomeetril. Luitemetsas näen korra paarsada meetrit eespool oma tiimikaaslaseid, kuid nad on ikka kõvasti kiiremad ning kaovad varsti jälle. Kuid on teisi - kes tuleb juba uuesti vastu, kellele jõuan ise (üllatus-üllatus) järgi. Heliküla ringil on "tappev" puu murdunud. Ring ise on kuidagi pikem, kuid laias laastus sama, kui mäletasin. Ja umbes kilomeeter enne esimese ringi lõppu teeb parem jalg äkki "nöksti" ja põlv vajub alt ära. Ning loetud meetrite jooksul muutub tulivalusaks. Mida! Olen marutige, aga miski ei aita. Liipsat-liipsat kõnnin lõpu poole vihapisarad silmis. Vahepeal proovin ikka optimistlikult uuest ka jooksusammu, kuid ei, jalg ei kanna. Miks ometi? See ei oleks tohtinud juhtuda nii vara! Mul pidi olema vähemalt 20km veel.... Korraks käib peast läbi mõte, et kas ongi tänaseks kõik? Kuid siis rahustan end maha - mul on aega!

Jõuan Meremõisa. Esimese ringi aeg läheb kinni. Söön veidi borshi. Siis jalutan auto juurde. Mõtlen riietevahetusele, kuid siis otsustan lisada vaid lühikeste varrukatega pluusi alla oma sooja villase talve-aluspluusi. Esimesel hetkel on märja pluusi taas pealetõmbamine nõme, kuid kuna nagunii vaikselt sajab, siis läheb see tunne kiirelt üle. Ja alustan teist ringi. Algul tuleb jooksusamme tehes hambad risti suruda. Külavahelisel asfaltiosal anna alla ja ütlen mehele, et tahan kotist valuvaigistit. Esialgu tundub nii nagu alati, et see ei aita üldse, kuid vaikselt läheb paremaks ning siban edasi. Kõige suurema sahmaka vihma saan kaela vastalt enne "sõnajalatõusu" kuid kuna mets on ümber päris tihe, siis ei saagi väga aru, et midagi väga muutuks. Ja suht-koht kohe peale sahmakat jääb vihm taas hetkeks järgi. Mees on sarnaselt eelmisele ringile Türisalu pangal ootel. Teeb pilti. Kuna on kuivem, on ka tuju parem. Tagasiteel on näha, et siin seal on kiiremad alustajad tõusudel libisenud. Hiljem saan teada, et üks neist minu vennas. Meremõisa sirge on ülipikk. Liiga pikk. Telk paistab, mina siban, kuid lähemale ei jõua. Lõpuks siiski jõuan kohale. Otsustan suht kohe ka Heliküla ringi peale teha. Vahetan vaid tossud ja sokid ära. Juba ette on teada, et seekord saan maratoniaja üle kuue tunni. Kuid see ei loksuta mind enam. Mul on aega. Kohe ringile mineku peal trehvan vennast, kes küsib, kas lähen temaga koos kolmandale ringile. Kuna vihma ei ole juba tükk aega enam sadanud ja püksid on mõne koha pealt juba peaaegu kuivad (ja mul on täiesti kuivad sokid jalas!), ning kell ikka veel suht vähe, siis... miks mitte. Tal tuleb lihtsalt kaua oodata.
Heliküla ring tehtud, saan mehe käest peale oma jope, nosin veidi kartuliputru ja siis lähme teele. Tunne on, et võiks isegi veidi sibada, kuid kuna vennas tegi selle nõmeda libisemisega oma jalale suht-koht haiget, siis me kõnnime. Ja kõnnime. Ja kõnnime. Ja lobiseme. Teeninduspunktides on tore, abikaasa jälitab meid fotokaga. :)
Tagasiteel, umbes ringi kümnendal kilkmeetril küsib vennas, et kas temaga neljandale ringile lähen? Tunnen, et aega on, miks mitte. Ja suht-koht kohe peale seda hakkab taas sadama. Tihedalt. Palju. Ja seekord sadu enam ei lakka. Ning napp kolm kilomeetrit hiljem, kui oleme jõudnud silla juurde teeninduspunkti (mille käigus sellest küige halvemast tõusust vennas mind sisuliselt üles lükkas, sest tema ägedad salomonid pidasid, kuid minu päevinäinud adidased võtsid muda alla ja liuglesid vaid) tean ma kindlalt, et neljandale ringile ma siiski ei lähe. Enne Heliküla otsa saame teada, et saabunud on soe söök. Palume kaks portsu "kinni" panna ja läheme ringi lõpetama. Lombid suurenevad silmnähtavalt. Ja mul hakkab külm. Hoolimata sellest, et kannan oma parimat jooksujopet, millega saab jooksmas käidud ka -20 kraadiga. Aga see üdini tunginud niiskus võtab oma. Tagasi jõudnud, siban üle mati ja panen otse edasi vetsu. Ning sealt tagasi tulles suundun otse ajavõtu telgi juurde. Minul on tänaseks kõik. Ma ei taha minna enam Heliküla ringile. Ma olen nii märg, mul on külm ja ma lõpetan. Tegelikult on mul oma tulemuse üle väga hea meel, tunnen lihtsalt nagu oleksin vennast alt vedanud. Aga seegi tunne sumbub kiirelt. Nosin suurepärast kana-riisipada. Mul hakkab veel külmem, kui liider - ikka veel lühikeses dressis - korraks peatub ning seisuhetk ta kohutavalt värisema ajab... Autos saan end korraks soojaks, kodus tuppa minnes hakkavad aga hambad uuesti plagisema. Kõik on niiìiii märg. Ja mul on ikkagi nii hea meel, et osalesin. Kellast andmeid kätte ei saa, seega on vaid diplom see, mis osalemist kinnitab...

Öösel vaatan paar korda kella ja muretsen venna ning rajalolijate pärast. Õnneks asjata - selleks ajaks on võistlus peatatud. See oli õige otsus.

Ja mul on tunne, et ma tahan vist järgmine aasta jälle minna. Sest mul on ju aega....