31.detsember - Aasta lõpp

Ja saabki see aasta läbi. Viimased jooksud Saaremaal, sest kuidagi tuleb ju kompenseerida seda, et trennidest sel nädalal viilin.

Teisipäeval lühike jooks. 5,7km ja 36min. Jube raske oli. Tervis ikka veel pisut niru ja kui esimesed kaks kilomeetrit olid rasked, siis järgmised kolm olid ebameeldivalt halvad. :S Kohe ikka paha tunne jäi sisse. http://connect.garmin.com/activity/137953377 Aga mis oli tore selle jooksu juures - hommikul mõllas veel tõeliselt torm Partic. Päeval hakkas selginema, muutus tuulevaikseks ning päikeseliseks. Kui ma enne loojangut jooksma jõudsin, hakkas taas vaikselt tuuleke keerutama, mis loetud minutite jooksul päris tugevaks muutus taas ning õhtuks oli kohal torm Robert. :)

Laupäeval oli hoopis teine tubakas. Ilm oli fantastiline. Jagus tuult ja tuulevikust, päikest, pilvi, lund ja rahet. Metsa vahel olin lausa kurb, et mul fotokat kaasas ei olnud (ja tegin iseenda jaoks avastuse, et hetkel vähemasti on minu jaoks jooksmine siiski prioriteetsem pildistamisest). Seadsin endale eesmärgi joosta kilomeeter pulsiga kuni 145, 500m pulsiga kuni 160 ja 100m pulsiga kuni 170. Ja siis otsast peale. Kahjuks ei tulnud ma kohe selle peale, et oleks võinud iga lõigu alguses kellale öelda, et "uus lõik". Oleks palju ülevaatlikum olnud pulsitabelit vaadata. Aga eks see ongi midagi, mida tulevikuks kõrva taha panna. Samas olen enda üle päris uhke, sest kuigi pulss kippus ikka olema veidi veidi kõrgem plaanitust, olin ma siiski täpsem, kui kunagi varem. Ehk siis minu elu esimene pulsi järgi jooks, mis plaanist ka tegudeni reliseerus päris mõistlikult. 6,5km ja 42min http://connect.garmin.com/activity/137953240

27.detsember - Jõulunädala sport

Kipun viimasel ajal arvutiga pahuksis olema ning seetõttu tekivad viivitused ka kirjutamises. Ja ega väga palju ju kirjutadagi pole...

Esmaspäeval oli ujumine. Soojenduseks oli 300m krooli erinevates vahemikes (mida ma kahjuks nüüd, nädal hiljem enam ei mäleta). ja põhiharjutus oli 3*500m järjest. 250m II tsoon, 100m III tsoon, 100m IV tsoon ja 50m seliti. Mis oli minu jaoks üllatav - peale seliti ujumist oli jube raske uuesti krooli üle minna - pea hakkas ringi käima jubedamalt. Mina just arvasin enne pihtahakkamist, et seliti on hea kiirest pulsist taastuda ja siis aeglasesse ujumisse minna... Aga näe, mis välja tuli.
Lõpetuseks veel 100m suplust ja valmis.

Neljapäeval oli ÜKE. Kuna Liilian pidi treenerite koosolekul osalema, siis tegime asju teises järjekorras kui tavaliselt, kuid siiski kõik tavapärane - soojendusjooks, jooksuharjutused, venitused, staatilised harjutused ning pulsi-kontrollimise jooks. Peale trenni veel 20min kiiret kõndi, et koju jõuda. Ja siis juba jõuluaeg ühenduses kõhuviirusega, mis tähendab seda, et rohkem sporti ma vahepeal teinud ei olegi. Täna meelitab veidi tormituule kiuste välja - eks paistab, kas leian hetke ilma-valguse-lapsehoidja koostöös, mis soosib hullu mõtet.

18.detsember - Treenime nagu Eesti Koondis vol_2.

Kolmapäeval käisime mehega Pirital jooksmas peale laste aeda viimist. Eks ta selline parajalt "läkune" oli, aga muidu täiesti joostav. Pulsivööd ma peale ei pannund, kuid tempo oli selline... Kiirema mehe kõnd. Samas ei olnud üldse mingit stiimulit, tahtmist ega ka jaksu kiiremini joosta.
Kokku keerutasime siis 55 min 7,3km. http://connect.garmin.com/activity/134602645

Neljapäeval oli ÜKE. Puhkenädala oma. :P
Tegelikult oli ok. Jõudsin veidi varem, sörkisin kümme minutit. Trenn tavapärane. Jooksu ajal oli täna pulsijälgimist 20min jooksul. 4*5min: 4,5 min II tsoon ja 30sek maksimum.

Laupäeval jäi ujumine ära ning treenisime taas Eesti koondise moodi. :) Mis tähendas seda, et kõik grupid olid koos. Kõigepealt kuulasime loengut teemal "Kuidas treenivad tippjalgpallurid" ning siis tegi FC Flora treener Janno meile poolteist tundi trenni nagu jalgpallurid teevad. Ilm oli kohutav, aga hästi tore oli sellest hoolimata. Ja huvitav on tõdeda, et ma hakkan jõudma piisavalt auväärsesse vanusesse, et tagamõtteta noorte poiste kohta tõdeda, et "väga hea nägi välja". :D

12.detsember - Väsinud

Tegelikult olen ma kõik ühistreeningud ikka ilusti ära teinud vahepeal. Lihtsalt ise jooksma ei jõua kuidagi.

Neljapäeval ÜKE.
Kohale jõudsin veidi varem ning sibasin 20min lihtsalt ja siis kohe trennialguse 10min soojendust otsa. Venitused, jooksuharjutused... Hüpped on saatanast. :P Omamoodi huvitav oli 2*10min jooksu. 5min III tsoon, 3min III+ tsoon, 1min IV tsoon ja 1min max. Teist korda oli maksimaalne kuidagi palju aeglasem. :) Siis staatilised harjutused, mis olid rasked ja lõpetus. Kaks tundi oli läinud päris kiirelt.

Laupäev ujumine.
Soojenduseks 3*150m. 50m krooli, 50m seliti, 50m konna käed-krooli jalad. Jube raske oli see viimane minu jaoks. Ähkisin nagu auruvedur. Teise otsa lõpul Liilian seletas, mida ma valesti teen, tänu sellele oli kolmandal korral veidi lihtsam. Kuid tõesti vaid veidi.
Siis 12*100m intervalliga 30. Kahekaupa: III tsoon ja IV tsoon. Iga saja viimased 25m kiirenevalt maksini.
Ja rohkem ma ei jõudnudki, veel lõdvestus ja välja.

Täna taas ujumine.
Mina läksin tundi teadmisega, et meil on puhkenädal. Naerukoht. Mina kujutlesin puhkenädalat ikka hoopis teistsugusena ette. :P
Soojenduseks 300m rahulikku krooli.
Siis 10*50m krooli. Paaritud korrad III tsoon, paaris korrad kiirenevalt maksimumini.
Vahele 50m suplust.
Seejärel 6*100m intervalliga 5 vette-väljahingamist. Iga saja esimene 25m maksimumi ja ülejäänud 75 rahulikku pulsi taastamist. Neljandal korral võttis Liilian aega (24sek), Viiendal korral oli käsk Maariga võidu teha (25sek). Naljakoht on muidugi mina ja Maari võidu - tema ujub 17sek'ga. :D
Vahele 50m suplust.
Ning lõpetuseks 2*100m. 50m maksimaalset ja 50m pulsi taastamist. Esimesel korral oli mu aeg 56sek (25m rapsimist ja 25m võitlust ellujäämise nimel :P). Teisel korral 53sek. Teisel korral ma kohe tundsin, et läks veidi paremini - ei tõmmanud end esimese basseinipikkusega täiesti ribadeks ja jõudsin ka tagasiteel veel veidi liigutada. Liilian muidugi ütles (ja täiesti õigustatult), et ma vehin niisama kätega, jõudu mul taga ei ole tõmbel. Aga ma ei oska seda muuta ka...
Lõpetuseks 100m suplust ja välja venitama.

6.detsember - Uus kogemus

Eile oli ujumine.
Soojenduseks 400m. 50m krooli, 50m krooli jalgu-konna käsi.
Seejärel 3*500m: 100m hingates üle kolme, 50m hingates üle viie, 50m hingates üle seitsme, 100m hingates üle kolme, 100m krooli jalgu, 100m hingates üle kolme. Kolmas kord oli punniga, siis lõpus 300m üle kolme. Kui oli vaja üle seitsme hingata, muutus üle viie hingamine kuidagi... lihtsaks. :) Esimesel ringil tegin mõlema otsa peal kaks korda üle seitsme ja siis "hingeldasin" ülejäänud aja. Teisel ringil läks paremini - esimese otsa sain korralikult tehtud ja teisel otsal ka kaks hingamist, seejärel lõpuni lisa võttes. Väsitav oli (eriti need krooli jalad), aga tehtud sain.
Lõpus veel väike lõdvestus ja välja.


Täna osalesin tõusujooksu-sarja kolmandal etapil.
Ilm oli muidugi suurepärane. Jalad oli ligemärjad juba mere väravast tuletorni juurde sibamisega. Nimed pandi kirja ja siis 30sek.intervalliga stardid. Mina olin üheksas ja nagu lõpus selgus - kõige kiirem noormees sattus minu taha. No nagu ikka, eksole. :)
Alustuseks siis jooks tuletorni trepist üles. Mis see 42m tuletorni siis niiväga ära pole. Esimesed viis trepivahet tunduski nii. Kusagil seitsmenda-kaheksanda trepivahe peal hakkas jooksusammule "jõnks" sisse tekkima ja üsna kiirelt kadus jooksusamm sootuks. Aga ähkides ma üles jõudsin. Väga õigesse kohta oli aknalaud pandud ja seal oli täpselt veel üks vaba koht. Potsatasin istuma nagu küps ubin. Ja siis jõudis juba kohale see noormees. :D
Teine start pidi olema mööda nõlva lauluväljaku mäele, kuid kuna see peljati liiga libedaks, tehti teine jooks laulukaare all. Mitte et seal poleks libe olnud. Lisaks on seal ju astmed nii laia vahega, et mul hakkas poole peal sammu pikkusest puudu jääma. Kuna jooks oli lühike ja visuaalne kontakt kogu aeg olemas, siis siin oli lihtsam - üks lõpetas, teine alustas. Vähemalt ei joostud mulle selga. Taas olin konkurentsitult kõige aeglasem.
Kui esimese jooksu tegid mehed kusagil 40sek algusesse, siis minu aeg oli 1.13(ja paar murdosa ka, protokoll tuleb hiljem). Kiireimal naisel 55sek. Teise jooksu parim mees 11,...sek ja naine 14,...sek, minu aeg oli 22,...sek. :D Aga väga-väga lahe seltskond ja mõnusa fiilingu andis. Soovitan soojalt. Järgmine kord toimub jaanuari keskel (kuupäev täpsustamisel) Radisson SAS hotellis. 24 korrust. :P

4.detsember - Teine advent võiks ju veidi optimistlikum olla...

Meie treeningute aegu muudeti. Kahjuks mitte mulle sobivamas suunas. Siiski oli neljapäeval korralik plaan - võtan lapse veerand kuus lasteaiast peale kui tema sporditund lõppeb ning siis on meil 40minutit läbi tipptunni koju jõudmiseks ja ma ise lippan kohe trenni edasi. Plaan oli hea, kuid kuna samal õhtul umbes pool tunnikest varem toimus kesklinnas surmaavarii, millest mina sain aimu veidi liiga hilja (reguleerima hakati politsei poolt vaid hetk enne meie kesklinna jõudmist, seega tundus Peda juures asi lihtsalt veel sandilt kulgeva tipptunnina. Aga kui ma 35min hiljem ei olnud ikka veel Hobujaama jõudnud ning tegutsesin pingutustega selle nimel, et poeg tagaistmel politseivilkurite nautimise kõrval sealsamas maas lebavat verist tompu ei näeks (meil kulus ligi veerand tundi, et läbida sadakond meetrit avariipaiga kõrval)... Mingil hetkel hakkas mulle pärale jõudma, et kui ma trenni üldse lähen, siis jään kolmandikust ilma... Ja kui me siis lõpuks koju jõudsime, siis ei olnud minus enam ettevõtlikust, et taaskord autonina kesklinna poole keerata ja trenni minna.

 

Väikeseks kompensatsiooniks käisin siis reede hommikul jooksmas. Oi kui raske oli. Jaksu ei olnud, pulss kerkis olematu tempoga kõrgele. Kiiremini ka ei saanud, sest siis kippus juba silmade ees täpiliseks minema. Tegin oma ringi ära, aga tavapärast rahulolutunnet ei kaasnenud. :S 

6,85km ja 49min http://connect.garmin.com/activity/132593900

Laupäeval oli ujumine. 

Ka see trenni aeg oli muutunud. Ning väikese segaduse tõttu olime koos noortega ning ka paar väga tugevat olid meiega koos. Olime esialgu viiekesi rajal. Põhiujumise ajaks läksin esimesele rajale, sest seal oli üks meie grupi algajamatest ning üks noortest. Vähem kokkupõrkeohte. :)

Soojenduseks 300m: 50m krooli, 25m käed rusikas, 25m vesipallikrooli.

Põhiülesanne 2*800m. Esimene kord abivahenditeta, teine kord labadega. 200m pulsiga 23, 200m pulsiga 25, siis jälle 200-23 ja 200-25. Iga kahesaka lõpul 25m maksimumi. Minul jäi labadega ujumisel lõpust 100m tegemata, sest ei jõudnud. Suplus ning välja. Vähemalt oli mõnus enesetunne tagasi. 

25.november - Tugitoolisportlase nädal

Kuna Saaremaa reisi tõttu jäi vahele neljapäevane ÜKE ning tänane trenn jäi ära klubi sünnipäevaürituste tõttu, siis proovisin ise veidi usin olla. Netiühendusega Saaremaal oli veidi nirusti, seetõttu ei õnnestunud mul kuidagi treeningplaanile ligi pääseda. Täielik nöök, eksole - ühe korra kahe kuu jooksul oleks valmis treeningplaani täitma, aga siis kah ei pääse ligi. :P Lähtusin siis sellest, et aeglaselt jooksmine peaks olema kindel investeering ja jooksin aeglaselt.

Kolmapäeval oli imeline tuuletu ja päikeseline hommik. Selleks ajaks, kui ma jooksma jõudsin, oli taevas küll pilves ja tuul tõusnud, kuid ikka veel suht mõistlik ilm. :) Unustasin kellale restardi teha, seetõttu on jooksu alguses ka veerand tundi eelmise neljapäeva jooksu, kuid see ei sega. Ainult esimese kilomeetri pulsi rikkus ära, tegelikkuses oli see mul keskmiselt kusagil 135 peal. Kokkuvõttes oli selline veider jooks - tempo aeglane, pulss siiski mitte nii madal, kui võiks. 58min ja 8,4km http://connect.garmin.com/activity/130620222

Neljapäeval oli ehe näide peaaegu kõige sandimast "näost", mis sügisel on - tugev tuul, peenike külm vihm, mis vihma tõttu nõelteravalt vastu nägu peksis. Ainult temperatuur oli halvimast variandist veidi soojem. :) Alustasin teed vastutuule suunal, et tagasitulles veidi rahulikumalt võtta. Millegipärast oli kruusateed just hiljuti hööveldatud ja seega oli pinnas pehme ja lahtiseid kive täis... "Mõnus". :P:D Vihma tõttu peitsin kella varukaserva alla ja tempot/pulssi ei jälginud. Teadsin siiski, et liigun üliaeglaselt. Meeldiv avastus oli see, et eelmise päevaga võrreldes oli pulss ilusam. Tundub, et natuke trenni tuleb siiski vaid kasuks. 1 tund, 8,75km http://connect.garmin.com/activity/130620214

21.november - Appi! :)

Täna siis ujumine.
Soojendus 2*200m: 100m krooli, 25m parema käega, 25m vasaku käega, 25m üle kolme ja 25m üle viie. Raske oli. Hingamisele veidi varem söödud mehe sünnipäevatort väga hästi kaasa ei aidanud. :)
Põhiharjutuseks tehnika 4*200m: 50m+50m käetõmme vee all ja käsi vee alt tagasi. Algul parema ja siis vasaku käega ning 50m+50 tugev tõmme ja ilus kaar. Jälle algul parema ning siis vasaku käega. Kaks korda punniga, kaks korda labadega. Mina neljandat korda päris lõpuni ei jõudnudki. Üliraske.
Ja siis... Kiirendusvõistlused! 6*25m sprint. Nõue oli "käed rullima". Vahepeal 45sek pausi (kõige esimese kohalejõudmisest, nii et minu paus oli ikka jupike lühem :P) ja siis jälle tagasi. Neljandal korral olevat Jaan viilinud. Mida see täpselt tähendab, seda ma ei tea, kuid selle otsa ajal ma nägin teda peaaegu lõpuni enda kõrval. Ehk siis tema viilimine oli minu parim ponnistus. :D "Karistuseks" saime ühe otsa sprinti juurde. :)
Lõppu veel kolm otsa (ehk 75m) hästi rahulikku suplust ja tund läbi.

Tempo ikka ei ole minu jaoks. Aga ma vähemasti tegin oma parima ja ma pidasin lõpuni vastu. Nii et väga väsinud, aga rahulolev.

18.november - Hommikune ujumine

Täna siis taas ujumine.
Soojenduseks 200m omal valikul. Mina ei osanud midagi originaalset välja mõelda ning tegin 2*75m krooli ja 25m seliti.
Esimene ülesanne: 2*200mkrooli, 25m krooli käed rusikas, 50m hingates üle viie ja 25m käed rusikas. Kuna ma pean nagunii kiiremini liigutama, siis oli see päris väsitav ülesanne. Teist korda rusikateni ja seejärel üle viie hingamiseni jõudes oli küll tunne, et oi-oi-oi... Aga omaenda piirituks üllatuseks sain peaaegu hakkama. keeramise ajal hingasin valesti, sest jõudsime sinna Maariga koos ja ei tahtnud kokku põrgata ning tagasiteel tegin ka ühe "kaks korda järjest ühele poolele" hingamise vahele. No mis sa hädaga teed, kui õhk otsa saab.
Teine ülesanne oli 700m punniga krooli kätetöö harjutamiseks: 175m teine tsoon, 25m maksi, 175m kolmas tsoon, 25m maksi, 175m teine tsoon, 25m maksi, 75m neljas tsoon ja 25m maksi. Minu maksimaalne on tegijatega võrreldes loomulikult suht naljanumber, kuid kui lõpetasin, olid käed päris väsinud. :)
Siis veel kiire 50m suplust ja oligi aeg välja ronida, sest tugevate grupi trenniaeg juba algas. :)

Iseenesest oli tore ja mõnus. Nädala pärast on trenni asemel klubi sünnipäev. Homme on triatlonihooaja lõpuüritus. Mis on ahvatlev, kuid kahe tõbise suslikuga... Njah, peab mõtlema.

17.november - ÜKE

Kella seitsmeks Tallinna Spordihalli. Tegelikult jõudsin viis minutit varemgi kohale, seega oli soojendusjooks 15in asemel 20. Hästi rahulik ja kerges tempos. Vahepeal sibasin koos Maariga, aga siis kippus pulss juba liigagi madalaks jääma (112-115), Seepärast lahkusin varsti jällegi omas tempos, hoides pulssi umbes 130 ringis või veidike madalamal.
Seejärel soojendusharjutused ning jooksuharjutused.
Jooks. Lõpuks ometi oli mul pulsikell kaasas, mis oli hea, sest seekord oli juba veidi keerulisem: 3*5min. 3min teises tsoonis (minu puhul siis pulss alla 144), 1,5min kolmandas tsoonis (pulss kuni 161 - mina proovisin mitte üle 158 minna) ning 0,5min neljas tsoon (nii kiirelt kui jaksasin, pulsi võis lasta kuni 176'ni, korra, teisel tsüklil käis nii kõrgel ära ka).
Siis jõuharjutused. Samuti kolm ringi viieharjutuliseid tsükleid: jalad, käed, kõht, selg ning veelkord käed (teised lihased). Mõnes olukorras on 45sek ikka päris pikka aeg. :P
Kolm ringi lõdvestuseks ning lõpuvenitus. Tund ja viiskümmend minutit kadus jälle kiirelt.

14.november - Ujumine

Täna siis ujumise trenn.
Pisipiiga lasteaia isadepäevapeol oli igasuguseid toredaid näksimisi ning ilmselgelt olin ma vee trenni algusekski natuke liiga palju söönud, kuid õnneks väga hullu mõju see ei avaldanud.
Soojenduseks 400m - 175m krooli, 25m seliti ja sama uuesti. Kuna ma üritasin jälgida jalgu ja käsi ning seda, et ma liigutaksin käsi kiiremini... Täitsa väsitav oli. :P
Põhiülesanne 2*600m. 75m kolm tõmmet, liuglemine ja uuesti, 75m kiiret kätetööd (III tsoonis). Ning neli korda sama ring. Esimene 600m oli labade ja punniga, teine 600ainult punniga.
Siis 100m suplust ja madalasse otsa saldopööret õppima. Endiselt on mul nina ja otsmikukoobas peale kukerpalli vett täis, aga kevadise katsetamisega võrreldes läks nagu veidi paremini (enda täiesti subjektiivne arvamus). Kiiremini tavalisest pöördest see küll ei toimunud (pigem vastupidi), kuid väikese sahmerdamise tulemusena tegin ma midagi kukerpalli moodi ja suutsin isegi uuesti õiges suunas liikuma hakata. :D
Lõpus rahulik sulistamine sügavasse otsa tagasi ja trenn läbi.

12.november - Nädal pildis

Tegelikult pilte ei ole, lihtsalt kokkuvõte nädalast.

Esmaspäeval oleks pidanud olema ujumine. Rõhk sõnal oleks, sest kuna mehel oli töö juures ootamatu ja pikaksveniv koosolek, siis ei tahtnud ma ekprompt enam lapsehoidjaid otsima (inimestel on ju oma elu ka, mulle endale ju ka ei meeldi tunniajalise etteteatamisega kiired asjad) ning seega ma trenni ei jõudnud.

Veidi tasakaalustas seda olukorda kolmapäeva õhtu, sest siis toimus klubi naiste promomise üritus ning sellega seoses oli ujulas Naistemaailma saate filmimine. Viimse hetkeni kahtlesin kohaleminemises, sest mulle ei meeldi kaamerad ja ma lähen ähmi täis. Kuid siis sain kokkuleppele, et mina rääkima ei pea ja võin ainult "taustajõuks" olla ning see sobis. Umbes kolmveerandtund mõnusat ujumist ja sulistamist. :)

Neljapäeval oli ÜKE. Soojendusjooks, jooksuharjutused ja hüpped 2*8+2min jooksu (8min rahulikult ja 2min III+ tsoonis), staatilised harjutused kõhule, seljale, külgedele ja kätele - kõiki kolm ringi variatsioonidega, veel veidi lõdvestusjooksu ning venitused. Tund ja kolmveerand läinud nagu niuhti. Seekord oli nagu veidike kergem kui eelmisel nädalal. Ja käed-jalad ei jäänud ja kangeks. :)

Täna hommikul ujumine.
Soojenduseks 8*50m - 25m krooli, 25m suplust ja 25m krooli, 25m kiirenevat ning siis otsast peale. Kiirenev  oli... väsitav. :)
4*200m krooli pulsiga 25 (ehk siis minu puhul juba neljas tsoon), intervalliga 20sek. 150m sellest hingates üle kolme, 50 hingates üle viie. Kaks ringi tegin nii ära, siis kurtsin, et pulsiga on jama - üle viie hingamisega tõusis see juba 27-28 löögi peale. Liilian ütles, et sel juhul hingaku ma terve maa üle kolme - pulss on olulisem. Sain hakkama, kuid väsitav oli, tempo pole minu jaoks (ja oleks, et ma siis erilist tempot aretaksin sellise pulsi saamiseks).
Vahele 50m suplust.
2*200m labade ja punniga. 150m pulss 25, 50m pulsiga 27. Kätele oli see päris väsitav. :)
Lõpetuseks veel 100m suplust.

5.november - Ma isegi hingan liiga aeglaselt...

Neljapäeval oli ÜKE.
Kohale jõudsin veidi varem ning tegin veerand tundi sõrki. Nagu ikka kehtib reegel, et trenn algab õigel kellaajal kümneminutilise soojendusjooksuga. Kes on ennem jõudnud ja jooksnud, tegi seda enda riisikol. Aga mul ei ole selle vastu midagi. Vahel on hea ringiratast joosta. Mõtted ei pea isegi sellel teemal liikuma, kuhu minna. Lihtsalt oled. Ja jooksed.
Trenn ise oli tõhus. Annab tunda, et mitu kuud on vahele jäänud (ise ma ju joosta võin, aga harjutusi ja staatilist hoidmist...). Jooksuharjutused olid mõnusad, jõukohased ja vahvad. Kohati võtsid hüpped küll pulsi kõrgele, kuid see taandus kiirelt ja olemine oli hea. Kiirustasin vaid jällegi veidi... Selles mõttes, et tahtsin liikuda pigem edasi, mitte üles.
Staatilised hoidmised ja kõhulihaste harjutused on teine tubakas. No ei ole ju võimalik, et 40sek on niiiiiii pikk aeg, kui tuleb külge hoida... Aga on. Ja kõhulihaste harjutuse ajal olin jällegi murust madalam. Kui lõpus oli veerand tundi jooksu stiilis 3min teises tsoonis ja 2min kolmandas, siis jooksime Priiduga koos ja lobisesime maast ja ilmast. Üheskoos on palju kergem aeglane olla. :)
Lõpuvenituste ajal paindusin palju rohkem kui trenni algul. :) Natuke läks aeg üle ka ja kokku kaks tundi tegutsemist.

Täna oli ujumine.
Soojenduseks 3*100m. 50m krooli, 25m kiirenevat maksimumini ja 25m seliti.
Põhiülesanne: 3*500m. 300m teises tsoonis ja 200m kolmandas. Esimene kord ilma abivahenditeta. Teine kord labade ja punniga ning kolmas kord labadega. Tegin ülesande ära, kordagi ei tekkinud kiusatust ääre peal puhata, aga... Ma ei teinud hästi ja sain noomida. Ja põhipõhjus - ma hingan liiga aeglaselt! Seda on nii raske seletada... No tegelikult algas kõik sellest, et Liilian ütles, et ma peaksin kiiremini liigutama. Et teen tõmbeid nii aeglaselt, et vahepeal hakkan juba vajuma ja jalad ei ole ka üldse veepinnal nagu peaks. Aga kui ma hakkan kiiremini kätega tõmbama, ei jõua ma enam kolme tõmbe ajal välja hingata. Mis tähendab,et ma lõpetan väljahingamise alles siis kui pea on veepinnal ja siis ei hinga ma enam korralikult sisse ja... No ja siis juba tõuseb pulss ja ma olin koheselt oma kolmanda tsooni lõpuosas ajal, kui oleksin pidanud loogika järgi teist tsooni ujuma. :S Lisaks sain ma veelkord kinnitust, et jalad on minu jaoks ujumisel segav faktor. Kui ujusime abivahenditeta või ainult labadega, olin ma teistest kõvasti aeglasem oma uimerdamises. Aga samas, kui me kõik ujusime punni kasutades, siis olin ma üks kiiremais. Ehk siis ma liigun edasi umbes ühe kiirusega sõltumata sellest, kas jalad vehivad kaasa või mitte. Samas sellest, kuidas jalad edasi liikuda aitaksid, mina aru saada ei suuda... :(
Lõpetuseks 200m rahulikku ujumist/suplust.

Tänasest üsna segased mõtted. Ma ju tahaks paremini, aga ei tea, kuidas...

2.november - Kadriorus

Viimasel ajal on laiskus suur olnud ning naljalt enam jooksma ei jõua. Kuid täna hommikul kõigi toimetuste vahelt käisin õepojaga Kadriorus jooksmas. Ta tuli Tallinna kooli ning ei orienteeru veel hästi, et kus oleks mõnus ja autodele väga jalgu ei jääks... Mitte et mul orienteerumisoskust eriti oleks, aga vähemasti ühikast otse ja minimaalsete autoteedega Pirita promenaadile ning Kadriorgu minekut oskasin näidata. Sekeldasime pargis ka veidi ringi ning käisime korra ka Lasnamäe serva peal. Näitasin, kust läheb sild üle Laagna tee ning linnaosavalitsuse juures olevas uues pargis on ju ka täiesti joostav ring vahelduse mõttes.
Tempo oli meil hästi kõikuv ja ka üsna kogu aeg sai lobisetud.
Täitsa mõnus. 10,6km ja 1tund 6minutit. http://connect.garmin.com/splits/125993260

31.oktoober - Õhtune ujumine

Nagu ikka, lapsed issile ja ise ujuma.
Ääre peal venitused, siis vette.
Soojenduseks 4*100m. 25m krooli jalad pluss parem käsi, 25m krooli jalad pluss vasak käsi ning 50m krooli.
Põhiülesandeks oli vastupidavusujumine. 3*300m. 50m hingates ainult paremale poole, 50m hingates ainult vasakule poole, 50m hingates üle kolme, 50m hingates üle viie ja 100m tavalist krooli (mis minu puhul tähendab siis samuti üle kolme hingamist üldreeglina). Otstes pausipidamine ei olnud lubatud. Ja kuigi soojendus oli päris väsitav, siis see põhiharjutus oli hästi mõnus ning aina mõnusamaks läks. Esimene 300m oli siis ilma abivahenditeta, teine 300m oli labadega ning viimane 300m oli punni ja labadega. Kui abivahenditeta ujudes oli üle viie hingamine teisel otsal juba päris väsitav ja raske (käed peavad ju tükk maad kiiremini "vehkima", et õhku jaguks :P), siis labadega oli see kuidagi palju kergem. Ning kolmandal korral tuli juba täitsa hästi välja.
Lõpuülesandeks oli 6*25m. Pool basseinipikkust käed ees krooli jalgu ja siis lõpuni krooli ja sama korrata. Kuna põhiharjutus oli meil õnnestunud kiiremini kui plaanitud ja ka see harjutus läks päris kiirelt, siis tegime kuue korra asemel hoopistükkis kaksteist. :)
Lõpetuseks sada meetrit suplust.
Ja tund läbi.

29.oktoober - Treenime nagu Eesti Koondis

Täna toimus klubi ühisüritus. Alguses ühine treening (kõik grupid pluss tartukad pluss sakukad pluss kuulsused) ning hiljem siis koogisöömine ja jutustamine.

Ühistreening kandis nime "treenime nagu Eesti Koondis". Trenni viis läbi koondise peatreener isiklikult ning ülilihtsate vahenditega muudeti punt optimistlikke harrastajaid "pudrujalgadeks". :D
Mis me siis tegime? Ei midagi erilist - isegi mitte ühtegi jooksuharjutust ei olnud kavas. Me lihtsalt jooksime. Kõigepealt rahulikult kakskümmend minutit. Seejärel mäest üles ja alla viis minutit. Rahulikult veerand tundi. Ja viis minutit mäest üles ning alla. Rahulikult veerand tundi ja taas viis minutit liivasel künkal. Rahulikult kümme minutit ja viieminutiline mäejooks madalamal künkal suunitlusega allajooksul täistempo arendamisele. Veelkord kümme minutit rahulikku jooksu ja venitus. Kõik. Ja ma olin läbi nagu läti raha. :)

Üks mis kindel - koondisesse ma ei kandideeri. :D

27.oktoober - Sügis oma ilusaimas võtmes

Kuna mees õhtul ilmselt enne trenniaega koju ei jõua, jääb mul (jälle!) jooksutreening vahele. Et veidi süümepiinu leevendada, tegin hommikutoimetused kiirelt ära ja läksin väikesele jooksutiirule enne tirtsule järgiminekut.

Ilm on imeline. Just selline, mille pärast ma oktoobrit armastan. Kuiv, päikeseline, kuldne, jalgade all krõbisev... Esialgu oli veidi jahe ja tuulehood kippusid vingelt kimbutama, kuid umbes poole kilomeetriga sai see korda nagu ikka. Ning edasi oli puhas rõõm ja lust. Tempo oli aeglane. Pulsivöö unustasin küll panna, kuid vähemalt enamuse jooksuajast oli ka pulss enesetunde järgi madal - mis oligi eesmärk. Käskis ju spordiarst mul madalal pulsil trenne teha.
Nii ma siis sibasin, ühe silmaga kella piiludes ja vaikselt arvutades, et kas ja kuhu veel sammud seada, enne lasteaeda jõudmist. Üleliia vara polnud mõtet minna. Väga hiljaks jääda ka ei tohiks (vahe üleliia varase ja liiga hilja vahel on kusjuures vaid umbes veerand tundi :P).

Kokku siis 5,45km ja 34 minutit. http://connect.garmin.com/activity/124582367#

23.oktoober - Ujumine

Täna siis ujumine taas.
Soojenduseks oli 4*100m. 50m rahulikku krooli, 25m krooli jalgu (abivahenditeta), 25m suplust. Üsna raske oli - krooli jalgadega mina edasi ei liigu kuidagi ja abivahenditeta on hingamine kah keeruline.
Põhiülesandeks 5*200m krooli. Pulssi ei tohtinud lasta välja vahemikust 21-23.
50m suplust.
4*50m. Alustuseks krooli jalgu vee all nii kaugele kui võimalik ja siis lõpuni ning tagasi rahulikku suplust. Tegijad läksid kolmveerandi basseini peale välja, minu "tipuks" jäi esimese valge jooneni jõudmine. No ei seisa ma vee all ning ei liigu ma edasi krooli jalgu tehes.
Lõpetuseks veel 50m suplust.

22.oktoober - Tehnika on oluline

Täna ujumine. Treeneriks Dea.
Ja täna lõpuks jõudis mulle kohale, miks on siiski kasulik ka algõpetusi kuulda (kuigi teoorias me ju teame enam vähem kõik, kuidas krooli ujutakse) ning tehnikaharjutusi teha. Sest kuigi mulle kevadel juba väikest viisi tundus, et ma oskan natuke ujuda, hakkasin ma alles täna lõpuks aru saama, kuidas käsi õigesti liigutatakse. Seni mängisin "tuuleveskit" - ehk siis hingamise ajal liikus teine käsi juba hooga kõhu alla, et järgmist tõmmet teha. Ja ma isegi ei saanud aru, et midagi valesti oleks. Aga kui nüüd lõpuks kohale jõudis liuglemisharjutuse mõte ja see, et ma peaksin iga tõmbe vahel (kaasaarvatud hingamise ajal) eesolevat kätt korraks paigal hoidma... Keeruline, seda küll, aga muutis mõnedki asjad loogilisemaks. Nii toimides muutub võimalikuks ka Liiliani räägitud tõmbetehnika - algul aeglaselt ja poolest tõmbest jõuga ja kiirelt lõpuni. Ennem vaatasin tuimalt ja mõtlesin, et jutuks hea küll, aga käsi liikus ikka terve tõmbe ühes taktis.
Ka jalgade töö hakkab mul vaikselt sujuma. Siin aitas mind ilmselt kõige rohkem Heinrichi suust pool-juhuslikult kuuldud lause "varbad veidi seespool". Pole aimugi, kas ma seda õigesti tõlgendan, kuid kui hoida varbaid veidi sisse ja jalgu põlvest allapoole veidi "O-asendis", siis ma enam põlves väga ei vänta. :) Pea õiget keeramist tuleb veel harjutada (eriti vasakule poole), kuid selle üle siiski praegu väga ei kurda. Ja ventileerimine... No sellega olen endiselt hädas. Kuid ehk ma ikka arenen-paranen selleski.

Tegelikult ei olnud mul üldse viitsimist täna trenni minna. Olemine oli niru, hommik hall ja udune... Aga õnneks tuli tramm kohe kui peatusesse jõudsin ning kui olin juba peale roninud, siis oli ainus võimalus trenni minna. :)

Soojenduseks umbes seitse minutit vabal valikul. Mina valisin vana tuttava rütmi: 75m krooli, 25m suplust.
Esimese harjutusena tegime lauaga jalgade tööd ning ventileerimist. 4*25m rütmiga 5 vettehingamist.
Seejärel saime punnid ning 10*50m samuti rütmiga 5 vettehingamist. Käsklus oli ühe 50m ajal jälgida korralikku hingamist ja teise viiekümne ajal keskenduda kätetööle.
Lõpetuseks oli 400m krooli. Dea soov oli 50m üle 5 hingamist ja 50m üle kolme hingamist, kuid sellises rütmis pidasin vastu ainult esimese sada meetrit. Siis jätkasin 25m kaupa. Üle kolme hingates taastus ilusti ära sellest, et üle viie hingates lõpp raskeks kippus minema.
Ning siis veel 50m rahulikku suplust ja oligi tund läbi.

19.oktoober - Tervisekontroll

Kõigepealt likvideerime vanad võlad - esmaspäeval oli ujumine.
Oma treener lastega võistlustel, seega asendustreener. Ja taas veidi rohkem tehnikale pühendatud õhtu. Kõigepealt pikk soojendusvõimlemine. Mille järgselt saadeti meid dušši alla... Ma arvasin, et treener ajas meid eelneva grupiga segamini ja piiksatasin, et meie trenn alles algab... :) No tegime siis kompromissi ja kastsime end uuesti märjaks enne vettehüppamist.
Soojenduseks 300m - 25m suplust, 50m krooli, 25m seliti paaris käetõmmetega.
Ja edasi igas variandis krooli jalgu - lauaga, rinnuli, seliti, punniga (seda käes hoides)... Vahepeal suplus ja siis jälle uued harjutused. Käsu peale järjekorras minek, mis tähendab seda, et kokku sai läbitud vähe maad, kuid tempo oli kohati päris kiire, sest ei tahtnud ju kellelegi jalgu jääda ja teise otsa tuli jõuda ja hingamisharjutused valmis saada enne, kui jõudis kätte järjekord ujumaminekuks. :)
Kui peale trenni dušši all mulistades mõttes kokku lugesin, siis oli läbitud meetreid (vist) 1400. Minu jaoks kõige raskemaks osutus punni käes hoides üle kolme tõmbe hingamist teha. Mis on veider, sest ilma punnita on see ju suht lihtne. Aga kuidagi lisaaega võttis see käte sättimine ja punniga toimetamine...
Olemine peale trenni hea.


Täna siis koormustest.
Ei oskagi väga pikalt kirjeldada. Alguses mõõdeti ja kaaluti, arvutati rasvaprotsent ja muud tähtsad suhtarvud. Ma olin jälle igapidi "normi piires". Mis on meeldiv, arvestades seda, et tordist, mis mees esmaspäeval mulle tõi, sõin mina tubli kolmveerandi... :D
Siis nina klõpsuga kinni ja suhu jubin, mis meenutas hambaproteeside mudelit. Ja siis graafikujärgne hingamine: nii nagu ikka, sügavalt sisse-sügavalt välja, nii nagu ikka, sügavalt sisse-järsku välja-järsku sisse. Tundub lihtne, aga tegelikkuses oli veidi keerulisem. Teadsin küll, et nüüd millalgi tuleb sügavalt hingata, aga kui käsk tuli, siis oli see ikkagi veidi ootamatu. Tulemus siiski päris hea - kopsumaht on 5,28 liitrit ehk 153,94% eeldatavast (ehk siis 100% oleks sellel müstilisel statistilisel keskmisel naisel...). :)
Ning seejärel kleebiti mulle andurid külge, mask ja  mütsike pähe ja jooksmiseks valmis.
Plaan oli lihtne: esimesed neli minutit on kiirus 4,5km/h ja tõusunurk oli nullis. Seejärel hakkas iga kolme minuti tagant kiirus tõusma 0,5km/h ja tõusunurk 2%. Tundub, et mis seal siis ikka ära pole - ma ju olen võimeline jooksma kiirusega 10km/h vähemalt pool tundi... Aga tõusunurk tegi ikka oma. Pidasin vastu 21 minutit ja mõned sekundid. Selleks hetkeks oli viimase kahe minuti jooksul kiirus olnud 7,5km/h ja tõusunurk oli 12%. Ilmselt oleksin tegelikult veel veidi pingutada suutnud - no näiteks selle viimase minuti järgmise kiiruse-nurga suurendamiseni.... Aga pea hakkas veidi ringi käima ja ma pole ju suur enesepiitsutaja. :)
Max pulsiks jäi 180 (kuigi ma ju tean, et see võib ka kõrgemale tõusta veidi). Aeroobse pulsi lävi on 137, anaeroobse pulsi lävi on 171. VO2max on 48 (2009 aasta alguses kontrollis käies oli see number 41,5). Hinnang - väga hea. Suurepärane oleks alates numbrist 51. Kuivõrd kopsumaht oli hea, siis selgus, et ma ei kasuta seda, mis mulle antud on, sihtotstarbepäraselt - max ventilatsioon oli 121,1. Mitte et see number mulle midagi ütleks, kuid väidetavalt võiks (peaks) minu kopsumahu juures see number olema pigem 140... Taastumine hea.
Soovituseks sain teha rohkem baasaeroobset treeningut põhivastupidavuse tsoonis (pulsiga 130-144l/min).

Aga hea teada, et olen terve ja oma vanuse kohta piisavalt kobe naisterahvas. :D

16.oktoober - Saaremaa Kolme Päeva Jooks_päev kolm

Öö oli segane, kuid parem kui eile. Ilmselt olin ma ikka niipalju väsinum ka, et uinusin kergemini peale igat lohutamis-abistamisringi. Hommik tervitas päikesepaiste ja mõnusa tundega.

Kuressaare poole sain teele taas kümmekond minutit hiljem, kui mulle oleks meeldinud, kuid siiski sain õigeks ajaks kohale. Kindlustunnet lisas see, et esimesed üheksa lasti jooksma aegade järgi ning alles kümnenda mehega koos (kaheksa minutit peale esimest) siis anti start kogu summale. Kui alguses autost välja ronisin, siis loobusin mõttest joosta lühikese pluusiga. Linnas oli tuul ikka märkimisväärselt olemas ja külm kah. Ning kui olin juba peaaegu stardi juures, keerasin otsa ringi ja silkasin tagasi auto juurde - kindaid võtma. :) Vähemalt sai ilma igasuguse vaevata soojendusjooksu tehtud.

Ja siis lõpuks start.
Enesetunne oli üllatavalt hea. Vasak põlv andis vahel märku, et ta on olemas ja jalad olid veidi väsinud, kuid olemine üldiselt reibas ning naerune. Esialgu möödusid kilomeetrid päris kärmelt. Teise kilomeetri lõpus märkasin eespool juba tuttavat raudmehe selga. Hommikul kodus tutvustasin mehele plaani täna vaikselt joosta ning tema ütles, et viimasel päeval tuleb endast ikka kõik anda... Need sõnad kõrvus kumisemas seadsin sammud eesliikuva selja temposse. Kiirevõitu küll oli, aga kuna olemine oli hea, siis otsustasin, et saan seda endale veidi aega lubada. Väheke lobisemist kuulus ka asja juurde loomulikult...:P
Kellamäel metsa keerates selgus, et Saaremaal on veelgi mägesid, mille olemasolust mul aimugi polnud ning otseloomulikult viis rada sellest mäest üle. Ning siis jõudsime golfikeskusesse. Pool maad läbi. Kuna tempo kippus kilomeeter haaval ikka mõne sekundi kaupa kiiremaks minema, siis mõtlesin, et nüüd on paras aeg maha jääda ja aeglaselt sibama hakata. Lõppujõudmise nimel. Kuid õige pea leidsin raudmehe taas enda eest ning tekkis kiusatus ikka veel kaasa minna.
Paras väljakutse oli minu jaoks sillakesed golfikeskuse ja spaarajooni vahel. Kuivõrd mul on jalakäijatele mõeldud sildade vastu... Aga no mis sa hädaga ära teed - hoidsin silmi kinni ja silkasin üle. Lossist mööda jooksnud, nägime eespool minu esimese päeva tempomeistreid. Peagi jõudsime neile järgi ning üsna kiirelt liikusime ka mööda. Peast käis läbi mõte, et ma olen hull...
Kui lõpuni jäi veel kaks kilomeetrit, tundsin, et kilomeetriga saaks veel hakkama, aga kaks... Mehed lubasid mind finišisse lükata. (peast käis läbi autode multika küsimus: Kas viimasel ringil ikka tohib tõugata? ;)). Umbes poolteist kilomeetrit enne lõppu hakkasid nad vaikselt eest ära libisema. Tempo tõusis korraks numbriteni 5:14... Mu jalad ei suutnud seda enam kaasa teha. Kuid täpselt kilomeeter enne lõppu jooksime mööda Priit Ailtist. See pole üldse oluline, et tema oli juba lõpus käinud ning nüüd niisama seal sõrkis. Tunne oli ikka vägev. :D
Veel lossipark ning jäigi viimane sirge. Tuttavad seljad paistavad umbes kolmsada meetrit eespool. Ma ei lasknud enam kedagi endast mööda, kuid kiiremaks lõpuks ka jaksu ei olnud. Finišis siiski ajaga 1:32:30. Üle mõistuse! Ja ehki väsinud, oli olemine super! http://connect.garmin.com/activity/121988688

Ausalt, ma hakkan mõtlema, et äkki oleksin ma siiski võimeine jooksma maratoni ajaga alla 4:30? Või kui väga tahta ja harjutada, siis äkki poolmaraton ajaga 2:05? Uhke, uhke, uhke olen praegu. Ja südamest tänulik raudmehele abi ja suurepärase seltskonna eest. Ilma temata poleks ma eluski sellist jooksu teinud.

15.oktoober - Saaremaa Kolme Päeva Jooks_päev kaks

Selleks, et kirjeldada tänast päeva, pean ma alustama eilsest õhtust ja ööst. Kuna olemine oli ju hää ja tegemist jagus, siis sain voodisse alles peale ühtteist. Ja magama jääda ei saanudki, sest poja vaiksest köhakesest paisus jõudsalt paukuv ja kole köha. Mis ajas üles ka pisitirtsu. Lisaks tekkisid pojal hingamisega probleemid - kähises ja hingeldas. Ja nii ma siis liiklesin terve öö ühe voodi äärelt teisele - silitasin, andsin juua, lohutasin ja kussutasin. Vahepeal pillasin paar pisarat ka, sest nii pagana abitu tunne oli... Aga vahepausidena ärkamiste vahel umbes kolm tundi und tuli enne hommikust äratust siiski kokku.

Hommikul oli umbes poole tunni jooksul tõsiselt kaalumisel variant, et jätan jooksu pooleli, pakime oma pisikese õnnetusehunniku autosse ja sõidame koju ära. Kuid siis läks palavik veidi alla ja olemine püstijalu paremaks ning paar minutit enne üheksat hakkasin dresse selga tõmbama, et Kuressaarde sõita.
Natuke patustamist teel, kuid jõudsin siiski enne poolt kohale, sain autole kergelt parkimiskoha ja lippasin bussi peale. Busse viis, viimases oli veel kohti. Pingipoolikuks sain endale kunagise koolivenna TTÜ päevilt. Mille järgi ta mind ära tunda suutis, mina aru ei saa. Aga näe... :)

Sõrve säärel, keset metsa pandi meid siis lõpuks maha. Minu lemmikuks kujunes stardipaigas olnud wc - suur silt keset metsarada, mis teatas, et siin on tualett, paremal meeste pool, vasakul naiste pool. :D

Sõrkisime veidi soojenduseks (oli vist esimene kord elus seda teha - tavaliselt lähtun eeldusest, et küll ma jooksu ajal soojeneda jõuan, miks end väsitada), sain esmaabiautost plaastrikese väikese höördunud koha peitmiseks ning tegin avastuse, et kell on... teadagi kus - kodus laadijas...
Uurisin siis eilsest tuttavatelt "selgadelt" välja, et nemad kavatsevad joosta samas tempos ning teadsin, et mina pean olema aeglasem. Kuna mul puudub igasugune kiirustunnetus, siis lihtsalt lootsin, et väga nihu ei lähe.
Stardijärgselt oli tõus. Täiesti arusaamatu - Saaremaa üks kolmest tõusust suudeti sokutada meie jooksurajale. :P Leidsin endale jooksukaaslaseks ühe toreda naisterahva, kelle tavapärane jooksutempo on minust märgatavalt kiirem, kuid asjaolu, et ta oli rase, muutis meid umbes võrdväärseteks. Ja nii me siis jooksime ja lobisesime-lobisesime-lobisesime. Esimesed kilomeetrid läksid kergelt ja kiirelt, ka esimene joogipunkt sai kergejalgselt läbitud. Kui aga kuus kilomeetrit enne lõppu mere äärde jõudsime, siis selgus, et ei olegi tuulevaikus nagu metsa vahel tundus. Oli isegi päris normaalne ja arvestatav tuul. Ja see väsitas üksjagu. Simmo tegi pilti ja julgustas, et lõpuni pole palju. Teises joogipunktis pidasime pausikese ja jõime korralikult. Õnneks jagus - esimese otsa mehed olevat joomata mööda tuhisenud. Peale joogipausi hakkasid jutupausid pikemaks venima. Ilmselge märk, et naised on väsinud. :D
Ja kolm viimast kilomeetrit olid rasked. Olin väsinud ja ainult sulaselge jonn takistas kõndimajäämist. Üldaeg oli siiski isegi parem, kui hommikul lootsin (arvasin nimelt, et kui 1:45 finišisse jõuan, siis olen rahul) - 1 tund ja 40 minutit. Ning kui arvestada seda, et viimsed kolm kilomeetrit olid tõesti aeglased, siis pidime esimeses otsas loba ajal tegelikult päris kiirelt jooksma.

Kohale jõudes pakuti suppi (heldus kui maitsev võib olla hernesupp tavalise musta leivaga), sai pesta (millest ma küll loobusin) ning riideid vahetada (seda võimalust küll kasutasin). Ning kui natukese aja pärast soojas bussis taas Kuressaare poole veeresime, vot siis jooksin ma veidi lühisesse vähese magamise peale. :D

Jalad on täna kehvemas seisus, kui peale maratoni, kuid mitte midagi ületamatult hullu (eeldusel, et mul on meeles villile hommikul plaaster peale panna). Ja Alma ütles, et teine päev pidi kõige raskem olema. Tavaliselt oleksin ma selle peale ilmselt mõnusalt muhelenud, kuid täna ma seda usun. Sest see tähendab, et homme on taas tore jooks. :)

16,195km, aeg 1:39:49.

14.oktoober - Saaremaa Kolme Päeva Jooks_päev üks

Sel aastal toimub Saaremaa Kolme Päeva Jooks juba kolmekümne kaheksandat korda. Ja mina olin stardinimekirjas esmakordselt. Saarlaste värk - igale poole mujale on kergem jooksma jõuda, kui kodusaarele. No olgem ausad - mul oli siiras soov osalemiseks juba eelmisel aastal, kuid siis läks maratonijärgne liikumahakkamine ja treenimine nii vaevaliselt, et mõte sai maha kantud. Sel aastal aga registreerisin juba juuli lõpus end ära. Sest kui juba raha makstud, siis tagasiteed enam ei ole. :)

Nii ma täna mõned minutid enne kella nelja Spordihoones oma stardimaterjale küsimas olingi. Dokumenti muidugi kaasas ei olnud, kuid õnneks usaldati piisavalt. Isegi meest ei pidanud tuvastamiseks appi kutsuma. :P Nägin päris palju tuttavaid. Enamus küll kordades kiiremad jooksjad kui mina. Neiu, kellega lootsin koos joosta, siiski starti ei tulnud jalaprobleemide tõttu. Nii tegingi enne jooksu soojendust suslikuid taga ajades. Peale stardipauku veel kiire lehvitus ja läksime.
Ilm oli väga hea. Tuul küll tugev ja vinge, kuid kui enne jooksu põhjustas see külmavärinaid, siis jooksu ajal oli pigem mõnusaks jahutuseks.
Minek oli mõnus. Tempo liiga kiire (nagu ikka stardis), kuid olemine kerge. Üllatus. Sest kuna viimasest jooksukorrast on juba peaaegu kaks nädalat möödas, siis pelgasin veidi. Esimese kilomeetriposti juures lasin sabast lahti Anu-Mallel. Ikka kiired inimesed jooksku omas tempos ja mina jooksen omas. Kolmanda kilomeetri lõpupoole möödus üks Täispika triatloni raudmeestest. Jäi jooksma noormeeste selja taha, kelle tempo ma olin veidi varem just enda jaoks tiba kiireks tunnistanud. Vaikselt hakkasid nad eest nihkuma. Kuid hea tunde tegi sisse. Et ma suudan natuke-natuke aega ka niiii kõvade meestega ligilähedases tempos joosta.
Rada oli hästi tehtud. Mulle meeldivalt palju kõvakattega teed. Ning ka mõned madalamad-pehmemad kohad oli jooksmiseks hästi jala järgi. Ning palju oli vaadata tee ääres. Saarlane või mitte, kuid Kudjapel ei olnud mina varem käinud. :)
5,5km ja joogipunkt. Pakuti spordijooki, mida ma igaks juhuks ei tihanud võtta ja vett. Janu ei olnud, kuid mõned lonksud siiski kurgust alla kallasin (niivõrd kui seda saab kallamiseks nimetada - üksjagu ma juba ähkisin selleks hetkeks ning kuna ma ei tahtnud tempos väga palju kaotada, siis andis veelgi rohkem tunda see, et ma jooksu pealt topsist hästi juua ei oska). Selleks hetkeks hakkas mul tekkima tunne, et poole maaga on tekkinud piisav ajavaru tunniga lõppu jõudmiseks. Ja natuke tekkis kiusatus proovida lõpuni punnitada.
Kuivastu maanteele jõudes oli hea võimalus heita pilk eespool jooksjatele. Nii hea võimalus olnuks kaasa elada, aga mitte ühtki tuttavat nägu. Ok - Renna oli, talle sai huilata korraks. :D
Tagasipöörde koha juures selgus, et tuttavad seljad, kes eest ära kadusid, ei olegi üle mõistuse kaugele jõudnud. Võib-olla pool kilomeetrit. Selleks ajaks olin leidnud endale uued "seljad" - üks naistepaar, kes jooksis ülimõnusas tempos. Kusagil kaks kilomeetrit enne lõppu hakkas aga nende ees vaiksel selg ees lähenema veel paar neiut ning see oli stiimuliks tempomeistritest mööda sibada ja oma tempoga jätkata. Etteruttavalt pean ütlema, et olen oma tempoga väga rahul. Minu kohta ikka päris ühtlane. :) Sain kätte ka need neiud - teise neist täpselt "viissada meetrit finišini" sildi juures. Ja siis juba hakkasid vaikselt eestpoolt hääled kostma. Lõpp tuli kiiremini, kui arvasin. Aga viimasel kahesajal meetril tulid seljatagant ühed tümpsuvad sammud - kah kiiremini kui ma arvasin ja nii sai siis veel päri kõva lõpukiirendus tehtud. :)

Kella kinni ei pannund. Alles siis, kui esimene kruus teed ära "mõnuletud" ja tempomeistritele aitäh ütlema läksin, tuli meelde nuppu vajutada. Tegelik aeg oli mõned sekundid alla 55minuti. Minu parim aeg. Ja seda veel ülihea enesetundega lõpus. Eks paistab, kui palju ma selle tänase jooksu eest ülehomme lõivu maksma pean.
10km, 55min http://connect.garmin.com/activity/121486824

Homme tahaks proovida joosta keskmise kilomeetritempoga 6-6.10. Ehk siis jupike aeglasemalt kui täna, kuid mu treeningkiirusest siiski kiiremini. Eks paistab, kuidas õnnestub.

10.oktoober - Sulistamas

Ujumine.
Kõigepealt taas ääre peal korralik soojendus ning siis vette.
Soojenduseks oli 2*100m. Sellest 75m krooli ja 25m seliti krooli jalgu. Tunnistan ausalt - raske. Hingeldama ajas ja teist korda krooli lõpetades oli väga hea meel, kui servani jõudsin ja seliti keerata võis. Vähemasti sai sügavalt hingata ja kogu aeg tuli õhku. :)
Esimene ülesanne oli 4*100m. 25m vaid paremale poole hingamist, 25m vaid vasakule poole hingamist ning 50m üle kolme hingamist. Võimalikult järjest. Mina plaanisin iga 100m järel 3 vette-väljahingamist teha. Kuid kolmanda saja keskel pidas Liilian mind korraks kinni ja ütles, et ma ei tõsta küünarnukki piisavalt kõrgele (kui palju kordi ma seda juba varem kuulnud olen...) ja siis sealt lõpuni ujusin järjest. Hoolega küünarnukke kergitades. Seda ei tea, kas tuli paremini välja, aga noomida rohkem ei saanud. :)
Siis 6*100m krooli. Iga saja lõpus tuli pulssi kontrollida. Olin ilusti vahemikus. :) Ja mõnus oli. Viimase viiekümne meetri peal tundsin küll, et käed hakkavad väsima ja küünarnukk vajus jälle alla nagu alati.
50m suplust.
Ning siis punn jalgevahele ja "sculling". Sellel asjal ei pidavatki eestikeelset nime olema. 25m käed sirgelt üleval krooli asendis õrnalt "vehkida" (tegelikult ei tohtinud vehkida, aga ma ei oska seda siiski paremini nimetada), Siis 25m sama käed küünarnukist kõverdatult õlgade juures. 25m käed all ning 25m igahingamise vahepeal käed sujuvalt "ülevalt-alla".
Veel 50m suplust ja venitama.

Mõnusalt vässa. :)

8.oktoober - Ujumise algõpe

Täna oli taas ujumine.
Jätkame algõppega. Õnneks oli tunnis ka Harles. Vähemalt keegigi, kes eelmisest aastast tuttav.
Alustuseks korralik soojendus, seejärel näitas Liilian, kuidas käed ja hingamine krooli ujudes käivad. Siis vette ja ühine korralik vette-väljahingamine. Liilianiga koos oli kõik kuidagi toredam ja lõbusam. :)
Nagu juba eelmine kord mainitud, olen seekord ülendatud teisele rajale. Olen küll aeglane, kuid antud hetkel oskan veidi rohkem, kui mõned päris algajad. Ja siis juba ujumise juurde - lauaga krooli jalgu rinnuli ja seliti (kuus ringi ehk 300m). Siis krooli käsi kordamööda (mõlema käega 125m, kokku 250m). Ja siis minu lemmik - punn jalgevahele ja 300m krooli käsi. Poole peal ütles Liilian, et ma ei pane kätt õigesti vette. Proovisin siis paremini. Mis tähendas seda, et kogu keskendumine läks kätele ja hingamise unustasin ära. :P Ikka raske niimoodi, eksole. :)
Lõpetuseks veel 100m suplust (taaskord range meeldetuletus, et suplus on kõike muud, aga mitte krooli). Sulberdasin siis minekud oma "konnakäed-koerajald" stiilis ja tagasitulekud seliti.

Mõnus oli. Hea tunne tekkis ja jäi ning pea täna valutama ei hakanud. Rahulolu.

4.oktoober - Uue hooga talvesse

Eile oli sportlik päev. Niivõrd kuivõrd.

Hommikupoolikul tegin väikese jooksuringi. Vihma sadas mõnudega. Aga hästi soe oli, üldse ei pidanud kahetsema, et oma dressipluusi üles ei leidnud. Ainus, mille suhtes ei oska midagi ette võtta - jooksu käigus hakkan higistama ja siis toob vihm kõik selle soola silma. Ning ajab silmad kipitama. Äkki müts oleks aidanud... Kuid selle unustasin ma otseloomulikult kaasa võtta (sest kui mütsi kandmine jooksu ajal ei meeldi, siis on see unustamine ju imelihtne).
Läbi paksu vihmahalli pilvemassi oli kellal veidi aeganõudvam satelliite leida. Hakkasin jooksma ennem, kui ta valmis sai. Ja kuna jooksurada viis kohe kastaniallee alla, siis oli kellal veelgi raskem :P Olin umbes 600m sibanud, kui lõpuks pilt ette tuli ja lisaks ajale ka marsruuti arvutama hakkas. Aga esimese kilomeetri ajaks tänu sellele müstiline üheksa-pool minutit (müstiline isegi minu kohta :D). Ülejäänud jooksuga olen rahul. Tunne oli mõnus, jaksu oli, tempo kujunes täpselt õigeks... Jooksin ümber A.LeCoq Arena. Koondnimetus: slaalom ümber porilompide. Ja vahepeal ühtlane veekiht. Nii ettenägelik ehitajatest teha pooleteistmeetrine katuseserv, kus all saab kuivalt olla vihma ajal. Ja siis paaris kohas servaalune kõnnitee niiiiiii vale kaldega teha, et vesi koguneb nagu suurde basseini. Ma muidugi avastasin selle veidi liiga hilja ka esimesel ringil. Ja nii seal siis plärtsutatud sai. Kui jalad juba täiesti märjad olid, siis oli isegi täitsa lahe. :)
Kokku siis jooksu veidi umbes kuus kilomeetrit (veidi vähem) ja aeg 35:20 http://connect.garmin.com/activity/118819856

Õhtul esimene ujumistrenn sel hooajal.
Mis ma oskan öelda. Õhtusöögist oli veidi liiga vähe aega möödas. Sarnaselt kevadise alustamisega sain poole tunni pealt kohutava peavalu. Vähemasti tean, et see peaks paari-kolme nädalaga mööda minema (sest on tingitud valest ventileerimisest ja ajaga ma harjun taas olukorraga). Olen päris algajate grupis ning seekord saan rohkem algõpet, kui kevadel. No vähemasti eile sain, sest oli asendustreener, kes ka alles alustab. Kui Liilian tagasi tuleb ja ise meid juhendama hakkab, siis eeldatavasti teeb ta veidi erinevad harjutused-koormused päris algajatele ja rohkem oskajatele. Subjektiivse hinnangu järgi tundub, et olen grupis umbes keskmine. Kiirust on vähe, tahtmist on parasjagu... :)
Mõnus oli tunnetada, et ma siiski mäletan veel, kuidas asi käib ja 25m järel ei olnud "suremise" või "lämbumise" tunnet. Oli hoopis minu suureks heameeleks mõnus vaba olemine.
Kui palju me ujusime, seda ei oska öelda - eelkõige tegime harjutusi jalgadele (rinnuli, selili, käed kõrval, käed üle pea, üks käsi ees jne.jne). Igas otsas 10 vette-väljahingamist. Nii palju pole ma vist veel kordagi vette mulistanud kui eile. :)

29.september - Mihklipäev

Just tänane Mihklipäev andis tooni minu eilsele "sportimisele".
Toimus viimane EE tervisejooksu etapp. Seekord Nõmmel. Kui pojal lasteaias järgi käisin, sadas paduvihma. Aga siis tulid kodus ka igasugused toimetused veel ja kui ma lõpuks veerand seitsme paiku liikuma sain, oli ilm küll paranenud, kuid avastasin oma piirituks hämmelduseks, et juba hämardub. Kui vanasti (siis kui ma veel noor olin :P) üldse midagi sellist oli, mida ma vahel praegu igatsen, siis oli see "Moskva aeg".
Tehnika tänav oli otseloomulikult umbes. Samuti Sõpruse puiestee. Tegin siis nii nagu teha ei tohiks - muusika üürgama ja automaatpiloot peale. Mõtlesin, et mul ei ole kiire, ma ei lase ennast millestki/kellestki häirida, sõidan rahulikult ja ei mõtle, et siit või sealtkaudu saaks kiiremini... Õnneks olid head laulud. Laulsin valjusti ja valesti kaasa ning tee läks lõbusamalt.
Starti jõudsin täpselt sel hetkel, kui Riho teatas, et veel kümme minutit on viimase etapi start avatud. Pulss tõusis kiirelt ja nohisesin kangesti valjusti, kuid muidu oli üllatavalt mõnus joosta. Kui esimene kilomeeter täis sai, võtsin jope seljast ja sidusin puusadele. Sügis sügiseks, aga kilejopega ikka plusskraadidega ei jookse.
Ühel hetkel aga juhtus minuga sama, mida ma vahel triatlonivõistlustel Jürgen Ligi vaadates peenikest naeru pidades kõrvalt jälgin: ma lihtsalt eksisin ära. Aga kui temal jagub kuraasi valjult hõigata, et kust paganama kohast see rada läheb?, siis mina nentisin lihtsalt omaette vaikses arusaamatuses, et miskipärast tuli üsna varsti peale teise kilomeetri silti kohe ka neljanda kilomeetri silt... Küllap ma siis tihenevas hämaruses mäest alla joostes liialt paremale hoidsin (seal oli suur lomp ka - keskendusin selle ületamisele) ja õiget rada ei märganud. Aga kuna kell oli tõsiselt palju ja mul oli veel vaja poest läbi silgata ning koju külalisi võõrustama ning pojale tänaseks Mihklilaadaks pirukaid küpsetama jõuda, siis lõin käega ja ei läinud enam õiget rada otsima.

Seega jäi sportlik saavutus päris lühikeseks: 22,45km ja 14 minutit http://connect.garmin.com/activity/117851353 Aga tunne oli siiski mõnus ja mõni teine päev jälle. :)

25.september - Pirita sügisjooks 2011

Mähe selts algatas uue ürituse - Pirita sügisjooksu. Ning kuigi distants vaid 5,7 kilomeetrit ametlike andmete järgi, otsustasime siiski osaleda. Ikkagi Pirita. Ja omasid tuleb ju toetada. :)

Start pidi olema kell 12, kuid kõnede tõttu tekkis väike viivitus. Samas ilm oli ilus, rahvast palju ja tuju püsis hea. Stardipauk, kell tööle ja jooksma. Algne plaan oli võtta rahulikult. Saaremaa ikkagi ju ees veel. :) Tegelikkus kujunes teistsuguseks. Stardi järgselt oli rahvast palju nagu ikka ja kõik silkasid ühises tempos. Üsna kiires, mõtlesin ja arvasin, et hakkan varsti pidurdama. Siis aga sai abikaasa osava põikega ühest meie ees jooksvast tädist mööda ja hakkas kaugenema. Üle mitme aasta olid meie peres taas asjad nii, nagu need tegelikult ongi (või noh, peaksid olema ja oleksid, kui abikaasa kaotaks kümmekond kilo) - mees ees, mina taga. No ja katsu siis sellises olukorras aeglustada. :) Mõtlesin, et kui ta ees läheb, katsun teda vähemasti mitte silmist kaotada. Vahepeal kadus ka, sest rada oli kitsas ja meie vahel (umbes mingi 150m) päris palju rahvast. Aga kurvides ja künkaharjadel siiski märkasin jälle eespool mütsi ning surusin edasi.
Raske oli. :D Eriti siis, kui kolmas kilomeeter täis sai. Mõtlesin peaaegu, et aitab naljast. Aga just siis sain mööda pikalt minu ees jooksnud neiust maratonisärgis ja oleks olnud väga hale ta kohe jälle endast mööda lasta - punnisin edasi. Mingil hetkel jõudsin mehele järgi. Tal oli seal üks teine noormees tempomeistriks ja kutsus üles mind ühinema, kuid siis oli minus juba uus eesmärk pead tõstnud. Kui juba nii ilusti ja kiirelt oli jooks läinud, siis tekkis kiusatus proovida, et kas jõuan lõpuni tempot hoides ja kas jaksan lõpus kiirendada. Raske oli, aga jaksu oli ka. Lõpusirgel (umbes 300m) kippusid küll korra jalad sõlme minema, kuid siiski suutsin lõpuni oma "kiires" tempos rassida.
Ja siis oli paarkümmend sekundit paha. Jube kiusatus tekkis maha istuda (kus juba palju seltskonda ees :P) ja lihtsalt olla. Aga sain sellest tundest ka üle. Hoidsin tugevasti oma medalit ja jäätee pudelit ning tegin sügavalt kummardades mõned sisse-välja hingamised ja hakkaski paremaks minema. Siis lõpuks tuli meelde ka kell kinni panna. Natuke on isegi kahju, et mu haugimälu järjekordselt alt vedas kellaga. Ma olin tõesti väle lõpus ja tahaks teada, kui väle, kuid nüüd on see puhkeaeg seal ka kirjas ning keskmine aeg tuli väga tavaline kokku. Aga no mis teha. :)

Kell näitab siis distantsiks 5,5km ja minu aeg 30:18 (tegelikkuses siis mingi aeg, umbes 20-30sek vähemgi). http://connect.garmin.com/activity/116886071

Kuna meil oli kiire, siis hakkasime kohe auto poole minema ning poolel teel tuli meelde, et unustasin oma stardimaterjalide nänniümbriku ühe käru katterihma vahele (panime selle jooksu ajaks sinna hoiule). Mis siis muud, kui jalad selga ja asjadele järgi. Ja siis uuesti auto juurde. Jälle ei tulnud selle pealegi, et oleks võinud kella tööle panna, kuid kokku oli veidi üle kilomeetri ja kuna meil oli tõesti kiire, siis püsis tempo keskmiselt umbes 5:45 juures (vahel veidi kiirem, vahel veidi aeglasem, igal hetkel alla kuue). Ja jaksasin küll jälle. Nii et - minust võib isegi asja saada, kui jaanipäeva külm ära ei võta. :)

24.september - Ringike vanadel radadel

Eile pärastlõunal jäi mees tirtsukesega koju ning mina läksin pojale lasteaeda järgi. Parkisin ära ning enne lasteaeda sisse minekut tegin väikese jooksutiiru ringrajal.
Tempo oli aeglane. Esimese kilomeetri jooksin meelega aeglasemalt, teine ja kolmas tulid tänu vihmale ja tugevale tuulele ise aeglased. Lisaks hakkas tekkima tunne, et ainult tuttav ringike teed pidi jääb liiga lühikeseks ning põikasin metsa. Tahtsin jõuda diagonaalis selle suure jalgrajani, mida pidi sageli kõndinud-jooksnud oleme, kuid seda ma üles ei leidnudki. Päris täpselt aru ei saa, kuidas. Ei mäleta, et see oleks varem teest nii kaugel olnud... Aga ju siis oli...
Igatahes ekslesin veidi metsas. Pirita künkakesed on jälle mägedeks muutuma hakanud. :) Ja siis tagasi teele ning tuttavat rattateed pidi ringile ja sealtkaudu alguspunkti. Nagu juba öeldud, tuuli oli kohutavalt tugev. Aga muidu oli joosta päris meeldiv. Rõõm oli tunda, et kui 7km täis tiksus, siis sain viimsel paarisajal meetril kiirendamisega ka jälle ilusti hakkama. Olen endaga rahul.

7,26km ja aeg 45:26 http://connect.garmin.com/activity/116581567

20.september - Kiire ringike

Viimasel ajal kipub õhtuti suur tüdimus ja väsimus peal olema. No ei viitsi enam peale laste magamapanemist välja minna.
Täna siis lõunane jooks. Piiga voodisse, mees valvas ja mina läksin sibama.

Hea oli. Jaksu oli, väsimust ei olnud, minekut oli. Tahtmist ei olnud. :S See on täiesti veider. Kõik on hästi, ja ometigi tunnen, et nagu ei viitsiks eriti... Aga mis see tahtmine ikka loeb, kui suur jonn teiselt poolt jooksma ajab. :) Iseenesest olen tänase jooksu üle väga uhke. Küll ainult 5,5km, kuid keskmine tempo üle ootuste hea minu jaoks. Ning kui esimese kilomeetri väikest aega nähes pidurdama hakkasin ja arvasin, et ega ma vist eriti kaua enam ei jaksa tänu sellele, siis tegelikkuses jaksasin ikka küll. Isegi nii hästi, et viimane pool kilomeetrit jooksin kohe päris-päris kiirelt. :) Pulss tõusis lõpus ilmselt päris kõrgele, kuid oleksin isegi veel veidi jaksanud. Mis annab lootust, et Saaremaa kolme päeva jooksul vähemalt esimese päeva kümme kilomeetrit saan joostud normaalse ajaga. Ise tunnen, et oleksin väga rahul ajaga alla tunni ja nelja minuti. Tean, et suudaksin ka paar sekundit alla tunni joosta, kuid mõtlemise koht... - kas ja kuidas ma peale seda kahel päeval kuusteist kilomeetrit jookseksin...

Täna siis 5,59km ja aeg 31:32 http://connect.garmin.com/activity/115902429

16.september - Ta keerleb siiski

Üleeile õhtul rääkisin emaga telefoni teel. Ja muuhulgas esitasin taaskord pisikese õigustusloengu vastuseks teemale "Miks ma end niimoodi piinan". Ega mul pole talle midagi ette heita - ta on ju ema. Ja kuna meie suguvõsas peale minu naissoost jooksuga tegelejaid pole ning mehigi minimaalselt (ja mäe, õepojal on juba jalgadega probleeme eksole...), siis on minu tegutsemised ilmselt veidi arusaamatud küll. Õnneks on mul väga arusaaja emme, aga no vahel tuleb siiski natuke enda maailmavaadet seletada - et mulle lihtsalt meeldib joosta... No ja selle "õigustamise" käigus rääkisin teiste kogemustest, et varbaküüned siniseks ja tulevad maha ja... Ja et mul ei ole midagi niisugust... :D Arvake nüüd, kes täna hommikul dušši all avastas, et põhjus, miks parema jala suur varvas "hellake" on olnud jooksust alates, on ilmselt üks pisike helesinine sinikas küüne all. Igatahes hoian sellel teemal suu kinni, et kõlakas emmeni ei jõuaks. :D

Ja täna hommikul jõudsin ma lõpuks taas jooksma ka. Muidugi hoopis teistmoodi, kui plaanitud. Plaan oli poja lassteaeda viia ning sealtsamast teha väike jooksutiir radadel, kus kaks aastat tagasi palju jooksin. Ainult see oli veel paika panemata mõttes, kas teha "pikk" ots (umbes 6,5km ;)) või "lühike" ots (umbes 5km). No aga kui ma juba peaaegu lasteaia juures olin, tuli veel üks kiire tegevus vahele, mis tuli sealkandis ära teha ja siis oli auto ka juba bensiinist peaaegu kuiv ning käisin tankimas natuke. Ja lõpptulemusel keerutasin Lillepi pargis umbes kolm kilomeetrit ja seejärel koju, et jõuaksin end ikka ära pesta, enne kui pisipiigale juba järgi vaja minna on. Koduperenaise kiire elu eksole. :)
Jooks iseenesest oli mõnus. Isegi sellist väsinud tunnet ei olnud jalgades. Korra, laskumise peal kobistades käis põlvest jõnks läbi, aga valutama ei ajanud. Seega olen väga rahul. Enesetunne oli ka suht kerge ja rõõsa ning tempo tunde järgi parajalt kiire. Tunded mängus jälle seetõttu, et kell jäi koju lauanurgale....

14.september - Plaanid on suured

Hoolimata headest plaanidest natuke joosta, ei ole ma siiani välja jõudnud. Mehel on töö juures nii kiired ajad, et koju ilmub ta alles siis, kui mina juba voodis olen. Jookse siis niimoodi. Ilm muidugi ei ole ka just suurem asi olnud. Eile vaatasin aknast paduvihma ja tormituulehoogusid ning tänasin taevast pühapäevase imelise ilma eest. :) Homme aga... homme õhtul peaks mehel tähtaeg kukkuma ja ehk saan lapsed õhtul korraks temaga jätta.

See eest olen olnud aktiivne "mõttesportlane". :)
Nimelt oli pühapäeva õhtuni Tristarile varane soodusregistreerimine. Mõtlesin nii ja naapidi ja.... jätsin registreerimata. Sest 30 eurot on ikkagi 30 eurot ja ma ei oska ju maanteerattaga sõita ja lisaks see pisiasi, et mul ei olegi üldse ratast ja...
No aga esmaspäeva hommikul oli teade, et seoses serveri umbeminemisega eelmisel õhtul pikendati soodusregistreerimist veel ühe päeva võrra. Ja hilisõhtul registreerisin ma end ära. Tristar 33,3 distantsile. Hoolimata sellest, et ma ei oska maanteerattaga sõita... Hoolimata sellest, et mul polegi ratast... Ja et ma pole juba ligi kolm kuud varvasti vette pistnud ning vist ei oskagi enam ujuda. :P

Ning laupäeval, Tallinna Maratoni Expol registreerisin end Rakvere ööjooksu poolmaratonile. Ja lähiajal tahaks järgmise aasta Tallinna maratoni registreerimise ära teha. Ning järjest rohkem meeldib mulle mõte Riia maratonist kevadel. :)

Nii et jah - mõtted liiguvad mul usinasti, isegi kui ise vaid niisama istun. :)

11.september - Tallinna Maraton

Täna siis maraton.
Eile õhtul olin ma üllatavalt (iseenda jaoks) rahulik. Tegelesin lastega, keetsin mehe õhutusel hommikuks kaerahelbeputru... Riided ikka vaatasin lõpiks hakkama, aga see oli suures plaanis ka kõik.
Öö oli rahutu. Sest pisipiigal oli mingi mure ja me ärkasime (kõigepealt tema ja siis mina) vist vähemasti korda viis. Nii et kui kell veidi peale seitset helises, oli esimene mõte, et metsa see puder, ma magan veel veidi. Aga siiski ajasin end voodist välja. Lõpuks järgnesid juba tavapärased hommikused toimetused. Panin ka mehele-lastele koti hakkama - nad viisid mind Vabaduse väljakule ning siis suundusid ratast tooma. Ja päris mitmeid kordi kohtusime rajal. :)

Andsin oma kotikese pakihoidu, vaatasin natuke tuttavaid nägusid (kellest enamik plaanis jooksu minu mõistes ulmelistel kiirustel) ja suundusin stardikoridori. Olin oma numbrivahemiku esimeste hulgas. Algul plaanisin vaikselt tahapoole jääda, aga siis tuli sinna Valdo Jahilo ning hoidsin tema ligi. ;) Jänkudest märkasin ainult 3:00 ja otse meie ees 4:15. Arvasin, et küllap on Meelis kusagil läheduses, ju millalgi teda ikka näen...


Ja antigi start.
Algus läks hästi. Esimene kilomeeter taas liiga kiirelt, siis hakkasime tempot vaikselt aeglustama, et oma jänku ära oodata. Metodistide kiriku juures möödus meist... 4:00 jänku. Russalka lähedal lasime minna 4:15 jänkul (kes oli ei-tea-kuidas meie selja taha sattunud). Igas joogipunktis võtsin veidi spordijooki ning natuke vett. Vahel hammustasin oma müslibatoonikest taskust ja võtsin rosinaid. Ikka väike soov oli seda eelmise aasta totaalset jala alt "äraminekut" vältida. :) Mingil hetkel hõikas mees kõrvalt, et meie ja Meelise vahe on kaks minutit. Läksime siis Valdoga omas tempos.
Olime just Merivälja piirile jõudnud, kui vastu "lendasid" esimesed mustad mehed. Elasime sündsalt kaasa umbes esisajale - plaksutasime, huilgasime. :) Peale tagasipööret tekkis meie seltskonda veel üks USA proua ning Valdo sõber, kes hakkas tempot tegema ja meid kiiremini edasi viima. Kuueteistkümnenda kilomeetri tekkis väike kahtlusemoment, et äkki oleme minu jaoks siiski veidi liig kiires tempos. Aga kuna Meelis oli veel selja taga, siis otsustasin, et lasen minna nii trummi kui ka pulgad ja naudin head seltskonda kuni jaksan. No ega väga kaua ei jaksanud. Vanalinna sisse minnes otsustasid mehed tõusu samas tempos võtta. Seltskond seltskonnaks, aga kuna teine ring oli ees, siis otsustasin, et enesetappu ma ka ei tee ja jäin neist maha. Esialgu vaid veidi.

Vabaduse väljakule jõudes oodati otseloomulikult esimesi. AGA - ma sain neil eest ära! Ausalt öeldes tagasiteel nendega juba Pirita selveri juures kohtudes olin kindel, et täna saame ringiga sisse, kuid õnnestus. :) Pärnu maanteel valmistusid esimesed agarad poolmaratoonarid juba stardikoridoridesse minekuks ja kui olin seal toitlustuspunktist leiva ja veetopsi mugumiseks kaasa haaranud ja jätkasin, kuulsin võitja ilmumisega kaasnevat kisa. Tagantjärgi tean, et 4:30 grupp sai neilt loetud meetritega ringiga sisse. Nii et meie vahe oli (meetrites) ikkagi vaid mõnedsajad.
Teise ringi algus. Värsket tunnet enam ei ole. Otsustan, et Russalka juures teen taas vetsupausi. Aga mida pole, on vets. Mees on põnnidega taas raja ääres. Kurdan, et kõhus hakkas vaikselt keerama. Ootan juba Pirita silda. Vastalt enne kohalejõudmist lendasid peale poolmaratoni liidrid. Ja siis jäi neid tulema viimse hetkeni. Sillal kõigepealt joogitops, siis vetsupeatus (küll on mõnus :P ) ja siis veel väike jõujook, sest jõudu on ju vaja.
Ja see oli viga. Pakutakse kahte sorti spordijooki. Hele on vastik (esimeses joogipunktis katsetatud), roosa mitte hea, aga joodav. Sillal aga krabasin kiiruga (kuna peatus ju niigi pikk olnud) heleda joogi. Ning nii kui see kurgust alla voolas, hakkas niigi keerlev kõht protestima. Piinlik küll, aga mis sa hädaga teed. Kükitasin sinnasamasse eraldusriba muruplatsile ja magu saatis tagasi kõik, mis seal leidus. Valdav enamus küll vesi ja seesama spordijook. Päris tükk aega läks selle jama peale. 4:30 seltskond eesotsas Meelisega lippas mööda. Ja kuna mul tõustes käis maailm veidi ringi ja jalad all värisesid, siis ei hakanud isegi mõtlema enam, et neile järgi võiks proovida hoida. Raske oli. Ausalt, ainult jonn hoidis mind järgnevad paar kilomeetrit rajal. Peale tagasipööret oli mõte, et nüüd on iga samm kodule lähemale. Õnneks hakkas sel ajal juba vahepealses joogipunktis manustatud banaan ja soolaga leib natuke organismi kaotust taas leevendama. Aga juba teadsin ka, et ühte eesmärki ma ei täida. Ma ei suuda kõndimata lõpuni minna. Paar pisikest kõnnipeatust teen ka Meriväljal, kuid kuigi poolmaratoni rahvas on ühtepidi väga pärssivalt mõjuv (milline tempo!), siis teisalt jälle on niru kõndida, kui teised nii krapsakalt jooksevad. Ja tegelikult oli palju lihtsam taas jooksma saada, kui ümberringi palju kiireid liikujaid. Immiteerisin siis jooksusammu ja liikusin. Jõujooki ma enam ei puutunud. Spordigeeli ka mitte. Vesi ning rosinad-banaanid olid piisavalt head. Mere ääres teen vaheldumisi jooksu kõnnipeatuseid. Kõnnid üritan hoida lühikesed. Osalt aitab sellele kaasa ka mees, kes rattaga kõrval sõidab. Ning poja, kes hüüab: "Emme, jookse nüüd kiiremini!". Aega on palju kulunud, kuid minu suureks üllatuseks on mul eelmise korra ajani veel ikka palju aega. Umbes Russalka juures möödub krapsakal sammul tuttav. Mille järgi ta mind seljatagant ära tunneb, et tea. :) Aga tunneb, ning annab veel veidi lisaenergiat. Ja läbi pea lippab ka mõte, et ma vist olin natuke arust ära, kui arvasin, et mõnel poolmaratoni jooksjal lõpus sabast kinni saan. :P
Mida lähemale lõpule, seda vähem kõnnin. Näen palju tuttavaid ja see annab uut energiat. Ning olemine - nii uskumatu kui see ka pole - muutub aina paremaks. Kui vahepeal mõtlesin, kuidas mehele öelda, et ma vist ikka ei taha kevadel temaga koos Riias maratoni joosta, siis nüüd mõtlen, et võib olla siiski... Umbes kaks-pool kilomeetrit enne lõppu tunnen, et ma ei tahagi enam käia. Ma tõesti suudan jälle joosta. Üliaeglaselt küll, aga tunne muutub iga sammuga aina paremaks. Shnelli tiigi ääres saan snikersi-neidudelt šokolaadi. Esimesel ringil loobusin, kuid nüüd võtan hea meelega. Harutan juba otsa lahti ka, aga siis otsustan, et söön finišis. Hea otsus. :D Toompuiesteelt Kaarli puiesteele keerates näen tuttavat trennist, kes nurgal aktiivselt kaasa elab. Ja seejärel märkan paarkümmend meetrit eespool teist trennikaaslast, kes poolmaratoni jooksis. Jõuan talle järgi just mäeharjal ning koos lobisedes ja teineteist ergutades lippavad jalad aina kärmemalt mäest alla finiši suunas.

Lõppu jõudes on tunne, nagu oleksin esmakordselt sellega hakkama saanud. Niiiiiiiiii hea meel ja mõnus olemine. :) Saan medali ning veepudelit võttes tuleb meelde ka kell kinni panna. Veel väike ringike ümber kvartali ning siis maratonijooksjate alasse, kus jagatakse suppi ning paellat ja jogurtit ja kohukesi ja... Massaaži ka, aga ma tõesti ei viitsi nii kaua järjekorras oodata. Viisin parem kiibi ära ja läksin koti järgi - jahe hakkas ju. :)

Mida siis kokkuvõtteks öelda. Aeg on umbes üheksa minutit parem, kui eelmisel aastal. Esimene ring oli suurepärane. Mehe arvates veidi liigagi suurepärane (teise ringi valguses). :P Käimisest hoiduda ei suutnud. Jooks oli kokkuvõttes keerulisem ja raskem, kui eelmisel aastal. Lõpus seevastu tundsin end paremini, kui eelmisel aastal. Ning kõigest hoolimata on meeleolu suurepärane.

Jalad on väsinud, aga kangust ei ole. Trepist üles-alla liikumine ning kükitamine probleeme ei valmista ning teo vajaduse üle mõtisklema ei pane. ;)

Maraton: Kell näitab küll pikemat distantsi, aga ega ma väga säästlik jooksja ei ole ning stardis ja finišis sai ka üksjagu lisameetreid tekitatud. http://connect.garmin.com/activity/113619369 Ametlik aeg 4:41:22. Olen ülirahul!

Suur-suur aitäh kõigile, kes rajalt ja raja äärest kaasa elasid ning jõudu andsid.

Siin oleme veel päris alguses...

 ...esimese ringiga kolmveerandi peal...

 ...ja siin mu kõige raskema kümne (28-38) kilomeetri keskel. :)

8.september - Ükskord unustan ennastki...

Eile oli järjekordne energiajooksu etapp. Seekord siis Järve metsas. Minu jaoks tundmatu piirkond. Mees on küll rääkinud, et seal on nüüd uued ja mõnusad valgustatud rajad, aga kas ma siis süvenesin...  :)
Igatahes oli tõesti lahe rada. Palju künkaid, samas mõnus tugev jalgealune. Kella unustasin koju. Järjekordselt! Loodetavasti ma pühapäeval ikka suudan meeles pidada, et võiks kaasa võtta. Aga minek oli hea. Ja tunne oli, et läksin kiirelt. Kaua muidugi seda minekut enam olnud ei oleks. Lõpus oli pulss päris kõrge ja mugavustunne kadus umbes kilomeetrike enne lõppu. Kui kinnitavaid andmeid pole, siis on muidugi hea öelda, et küll ma jooksin kiiresti. :) Aga väidetavalt oli distants 4,8km ning minu aeg 25:15. Isegi kui distants päris nii pikk ei olnud, annab arvutus (minu õnneks) päris kiire tempo. :D


Täna võtsin oma stardimaterjalid välja.

5.september - Viimane nädal

Jälle olen looderdanud. Või noh - mitte tegelikult looderdanud - elu on nii kiire ja tegemist nii palju, et lihtsalt sportima ei jõua kuidagi. :)

Kolmapäeval ei jõudnud isegi tervisejooksu etapile. Läksime siis neljapäeval tervisekõnni raames oma linnukest kirja saama. Jooks oli Kadriorus, veidi lühem ring, kui jooksuetappidel. Algul ei saanud kell satelliite ka kätte, kuid ega see ju nii oluline polegi. Tempo oli aeglane, sest poja oli rattaga ka kaasas. Algul siis mees tirtsukese vankriga ning mina lükkasin poja ratast. Umbes teise kilomeetri lõpuosas aga tegime vahetust. Siis liikusime me tirtsuga veidi kiiremini eest ära ning lõpus sai väike lisaring poistele vastu tehtud. :)

25min ja veidi üle kolme kilomeetri http://connect.garmin.com/activity/112027619

Eile käisime Kalamaja pargis pildistamas ning pärast seda veetsime veidi aega kultuurikilomeetril joostes. Mina omas tempos, mees lastega ühes tempos. Pulsivööd ma taas ei võtnud. Samas tunde järgi oli pulss taas keskmisest kõrgem. Kuid enesetunne jube hea. Olemine suurepärane ning minek väga kerge. Tempo oli kiire. Algul jalad kohe ise lippasid kiirelt, pärast juba tahtsin lõpuni proovida. Samas - ega ma kella pealt tempot ei jälginud küll. Lihtsalt kilomeetri lõppedes oli hea tuvastada, et endiselt liiguvad jalad päris kärmelt. :)

Kokku 7,5km ja umbes 43min. http://connect.garmin.com/activity/112027611

Eilse ülihea jooksu põhjal võtsin vastu otsuse, et sätin end pühapäeval stardis Meelise selja taha 4:30 gruppi. Ja siis proovin nendega koos joosta nii kaua kui jaksan. Kui ei jaksa - pole ka hullu, aga kõige optimistlikum lootus mõtleb, et äkki pean isegi kusagil 25-26 kilomeetrit vastu. :hmmm: No läheb kuidas läheb. Ma vähemasti proovin. :) Pulsivöö jääb vist ka maratonil peale panemata. Suur tüdruk, tegelen rohkem "tunnetega". :D

Loen teiste blogisid ja ettevalmistusi ja tunnen end totaalse amatöörina - ei joo Borjomit, ei söö makarone, ei manusta magneesiumi, ei varu geele ja vaseliini... Ainus, mida tean, on üks koht, kuhu tuleb plaaster panna, sest ajalugu näitab seal höördumisohtu, aga see kah rohkem selleks, et midagigi teha... Kuid siis ikka mõtlen, et kauges minevikus joosti ju kah niimoodi... naturaalselt. Aga mul on ilmselt palju paremad tossud. :D

27.august - Ülemiste järve jooks

Päris laiselnud ma vahepeal ei ole, kuid jooksude arvutissetõmbamine on tegevus, milleks tuleb "hoogu" võtta. Lisaks olen mõned päevad vabatahtlikuna tööl käinud (kuna tegu on spordiürituse korraldamise kulissidetagusega, siis omamoodi sport seegi :P Igatahes väga nauditav) ja seetõttu ei jõuagi arvutisse enne, kui hilisõhtul. Aga siis tahaks juba rohkem magama.

Kõigepealt ilma kellata - eelmisel reedel tegime väikese rattasõidu. Sellise rahuliku. Pooleteisttunnise.

Kolmapäeval oli tervisejooksu etapp. Poja mängis lastetelgis, tirts oli vankris ja üheskoos me jooksime. Mõnus rahulik tempo, hea oli lobiseda. :) Kokku 4,42km ja aeg 28:45. Kuna jooksu ära ei salvestanud ning pärast veel korduvalt põnn kella sisse-välja lülitas, näitab graafik aiateibaid. :) http://connect.garmin.com/activity/109711850
Jooksujärgselt tutvusime veel kiirelt "Sis" jookide ja geelidega. Minu huvi oli puht-praktiline. Kuna nemad on väljas ka Tallinna maratonil, siis oleks ju hea teada, kas võib endale kasutamist lubada või mitte (ääremärkus, ma ei ole just paljusid geele proovinud, kuid siiani on kõik mul südame pahaks ajanud või seedimise sassi keeranud). Njah - ega seegi geel tea mis maitseelamus ei olnud, aga vähemasti jäi sisikond paigale. Sidrunijook mulle ei maitse, kuid laimimaitseline oli väga hea. :)

Neljapäeval ühendasin meeldiva kasulikuga. Peale tööd võtsin jalad selga ja sibasin lasteaia poole, et poja ära tuua. Kuna kell liikus armutult, siis Maarjamäe servale jõudes liikusin edasi bussiga, kuid selmet sain joostud 52min ja 8,4km. http://connect.garmin.com/activity/109711833


Täna oli Ülemiste järve jooks!
Hommikul küll mingit tunnet ei olnud. Olin nii unine, et veel stardikoridoris soojendusvõimlemise ajal haigutasin suure suuga ja süüdimatult mitu korda. Aga järjekorras...
Kohale liiklesime ratastega. Natuke kahju oli avastada, et rattaparkla oli valveta (sest rattalukk oli kodus lapsevankri küljes), kuid leidsin rattale siiski hea koha ning sättisin ta veel nii, et oleks täiesti ilmselgelt arusaadav, et tegu on vana ja väsinud rattaga. :)
Lapsed osalesid lastejooksul. Viimases "segajooksus", kus osalesid kõikide vanuseklasside esindajad, kes oma pundist maha olid jäänud. Poja ütles jooksu lõppedes, et oli hea jooks (mida oli tore kuulda. Mulle tõesti meeldis, et ta ei lasknud end häirida sellest, et enamik lapsi temast ette jõudsid). Neiu jooksis minu näpuotsas. Terve ringi jooksis. Sõrme lahti ei lasknud, virisema ei hakanud. Aga ähkis nagu väike auruvedur. Ja üliuhke oli selle veepudeli üle, mille finišis sai. :)

Ja siis läksin mina soojendusvõimlemisele (milles ma päris palju viilisin) ja siis oligi start.
Kuna soojendusvõimlemise ajal oli rahvas laiali, sättisin end oma arvates suht taha. Aga hiljem selgus, et tegelikult olime otse stardijoone juures ja lihtsalt teised võimlesid eespool. :D Seega alustasin päris eest. Tempo ühel hetkel kiire ja järgmisel momendil olime juba värava juures ning jäime ummikusse. Lahtised kivid, millega teed pinnatud oli, ei teinud jooksu minu jaoks just kõige kergemaks, kuid siiski oli minek mõnus. Tempo püsis ühtlaselt veidi kiirem, kui ma arvanud olin. Pulsivööd ma ei pannund, kuid enesetunde järgi ütleks, et väga madal ta polnud. Samas olla oli väga hea. Tuul oli üsna tugev. Ja see tasakaalustas mõnusalt päikest ja päris paljusid soojakraade. :)
Esimene joogipunkt möödus nagu profil. :P Mul pole kunagi nii head joogipeatust olnud. Ausalt. Hetkeks seisatasin, et võtta topsik ja õngitseda suurest topsist endale jõujooki (mida ei jõutud nii kiirelt välja kallata), siis liikusin edasi ning sain teiselt laualt vee. Sellega oli mõnus spordijoogi maitse suust ära loputada ning ülejäänu krae vahele jahutuseks valada. Kilomeetri aeg tuli selline, et kui poleks teadnud, poleks aru saada olnudki, et joogipaus vahel oli. :) Kuuneda kilomeetri lõpu poole tekkis mu tavapärane enesehaletsuse periood. Jooksu oli veel üsna palju ees, tekkis kartus, et äkki ma ei pea lõpuni vastu. Siis mõtlesin, et vahet ju pole. Minu jooks! Minu enesetunne... Kümnendal kilomeetriposti juures teine joogipeatus. Piirdusin ainult veega. Õnnestus samuti suurepäraselt.
Umbes seitsmendast kilomeetrist alates oli vaid paar inimest selja tagant tulemas, kes mööda läksid. Ümberringi püsisid tuttavad seljad-dressid-mütsid (mis kelleltki silma hakkas ;) ). Mõnest möödusin ise. Mida aeg edasi, seda rohkematest möödusin. Üheteistkümnes kilomeeter ja tee keerab metsa vahele. Kaks ja pool kilomeetrit üsna korralikke künkaid, puujuuri ja lahtist liiva. Ning minu piirituks üllatuseks ning imestuseks ma tunnen, et ma tõsti jaksan. Tempo aeglustub vaid märgatavalt. Mul on mõnus küngastest üles minnes. Ning järjest rohkematest ma möödun. Paljud on sellised, keda olen eelnevalt näinud minust möödumas, kuid on ka selliseid, kes eestpoolt jäänud. Veidi raske on puude vahel käbidega kaetud pinnasel möödumiskohta leida, kuid mul on tunne, nagu oleksid mul tiivad. Lippan mööda ka ühest tädist, keda talvel spordisaalis alati jooksmas nägin. Ta on hea jooksja. Korraks tekib tunne, et äkki pingutan ikkagi üle... Kaksteist kilomeetrit täis, mul jagub indu. Veidi hakkab hetketi õhku väheks jääma, kuid kuna siiani olen vaid läbi nina hinganud, siis pole probleemi üle kahe-kolme tõmbe suu kaudu lisa võtta. Kolmeteistkümnenda kilomeetri silt ja ma tean, et ma ei pingutanud üle. Selle viimase kilomeetri jõuan kindlalt lõpuni. Metsa vahelt Veejaama majadealale sisenedes tekib veel kord "tiivatunne". Jalad lisavad iseenesest kiirust. Üks juba lõpetanud noormees tuleb vastu ja hõikab, et "juurde-juurde. Ikka kõigist mööda, mis see sada meetrit enam!". Tegelikkuses on lõpuni küll veel umbes nelisada meetrit, kuid vahet ei ole. Ma jaksan, mul on hea olla.

Kella muidugi unustan kohe kinni panna, kuid sellest hoolimata on aeg minu jaoks hea. Kell näitab 13,7km ja aeg umbes 1h21min. http://connect.garmin.com/activity/109711811

Mu elu parim jooks ilmselt. Harjumatu, aga ülimõnus on lõpule lähenedes tunda, et ma jaksan veel küll! :)

19.august - Veel üks tavapärasest pikem ring

Kolmapäeval oli tuhat toimetust ning tervisejooksule ei jõudnud. Eile hommikul aga tegime kiire kontrolli ning selgus, et mitte keegi meie võistkonnast ei olnud jõudnud. :ahjaa: Veidi hiljem tuli siiski info, et kaks inimest lähevad.
Õhtul siis sättisin end valmis. Kuna mehel pidi tähtis kõne olema, siis teadsin, et lähen jooksma vankriga. Ning jätsin pulsivöö panemata. Mis sellest ikka vaadata, kui vankriga läbimiseks mittemõeldud rajal rassides pulss taevasse tõuseb. :D Viimasel minutil aga selgus, et mehe kõne jääb ära. Seega jooksin üksi ja vabalt. Natuke kiirustasin, et õigeks ajaks tagasi jõuda, kuid mitte liiga. Olemine mõnus. Kuna neljapäeviti on rajal enamasti tervisekõndijad ja ma mõned minutid enne ametlikku algust kohale jõudsin, siis olin igatahes esimene, kes üle finišijoone astus. :P
Kolm ja pool kilomeetrit ning aeg 21:14 http://connect.garmin.com/activity/107687240

Täna hommikul siis jälle põnnid lasteaeda ja ise jooksma. Võib olla seetõttu, et eelmisest päris pikast jooksust vaid neli päeva möödas. Võib-olla millegi muu pärast, kuid väike väsimus oli sees. Ilm täna otseselt ei soosinud. Tuul oli suhteliselt tugev ja puhus vastu ka mere ääres (mitte ainult Lasnamäe serval). Valdavalt paistis päike. Mis oli omamoodi veider - taevas oli pilverüngastest paks, kuid minu peale paistis ikkagi erk ja soe päike. :P Kahe erandiga - kui Lillepi pargist läbi jooksin, sadas vihma, mis lõppes sisuliselt koheselt peale promenaadile jõudmist. Ja mõned hetked peale tornide väljakule jõudmist hakkas taas sadama. Ning sealt jooksin siis sisuliselt koju välja saadetuna vihmast.
Kaheteistkümnenda kilomeetri lõpupoole mulle helistati ning ilmselt läks telefoni õngitsedes kell kinni. Tööle panin selle uuesti peale kõne lõppu, seega umbes pool kilomeetrit jäi nii ajas kui ka distantsis kajastumata. Ja üsna kohe peale kõne lõppu saabus "suur laiskus". Sellest hetkest peaaegu lõpuni välja võitlesin ma tüdimusega ning tahtmisega kiirelt koju pääseda. Natuke uhke ka, et siiski vastu pidasin. Natuke kahju, et selle kehva tuju pärast paarist kohast umbes sajameetrised otseminekud tegin (näiteks Šnelli tiigi ääres). Kui ei oleks teinud, oleksin 20km kokku saanud. Kesklinnas (peamiselt siis alates 16'dast kilomeetrist) jäin jälle päris pikalt fooride taha. Kuid kui vaadata kella pealt keskmist liikumise aega, siis on heameel tõdeda, et jooksutempo väga ei aeglustunudki. :)
Üldine tempo siiski nõmedalt aeglane ja pulss ebameeldivalt kõrgevõitu. Aga mis ma ikka virisen - selline see olukord praegu on ja siis tuleb lihtsalt mängida selliste kaartidega, mis hetkel käes. :)
Kokku 19,25km (pluss umbes 500m) ja aeg 2:02:24 (pluss umbes kolm minutit, ütleb telefon kõne ajaks). http://connect.garmin.com/activity/107687227

15.august - Aeglane, aga visa

Täna siis jooksma. Eile õhtul pidin minema, aga elu oma reaalsuses tuli vahele ning jätsin ära. Lubasin mehele pühalikult, et lähen täna hommikul. Tema küsis, et mis siis kui vihma sajab ja mina ütlesin, et väike vihm mind ei peata... :)


Hommik. Õnneks ei saja. Pisikest piigat taas lastehoiu ei taheta, sest jällegi on üks kasvatajatest haigestunud, kuid õnneks on mehel töö juures praegu veidi vabam ja siis tegimegi nii, et viisime kõik koos poja lasteaeda, mees läks tirtsuga mängima ning mina hakkasin jooksma. Mõned vihmapiisad tulid, kuid see lõppes üsna ruttu. Ja seejärel oli sisuliselt ideaalilm jooksmiseks. Päike ei paistnud. Sooja umbes 18 kraadi, tuul olemas, kuid marginaalne (isegi mere ääre ei olnud minu suureks üllatuseks üldse tugevat tuult, üksnes paar järsemat iili). Õhk oli nii niiske, et vahepeal tundis seda niiskust jooses. Mõnes kohas oli udu. No mida sa hing veel tahad.

Olin oma kaks pisikest veepudelit ka kaasa võtnud ja seega enda arvates väga hästi varustatud. Jooksma hakates selgus aga, et kuigi pulsivöö oli mul ilusti ümber pandud, polnud sellest kasu, sest kella olin maha unustanud hommikusekelduste käigus. Mees ütleb, et ma olen natuke tehnikast sõltuvuses. :P Ma ise nii ei arva. Kõrvaklapid jäid ka maha (nagu enamasti) aga sellest ma puudust ei tundnud. Nii palju on ju vaadata ja mõelda jooksu ajal. Aga vot kell... Ma ei pea seda tehnikavidinaks. Lihtsalt natuke kurb on joosta, kui ei ole aimu ka, kui kiirelt liigud, kaua aega kulunud on...

Alustasin siis lasteaia juurest ning läksin ringile, mida jooksin sageli siis, kui veel sealkandis elasime. Minu "suur ring". Pooleteise aasta jooksul, mil ma seda jooksnud ei olnud, oli päris palju muutunud. Pooleliolevad majad lõpuni ehitatud, valmis majadesse sisse kolitud. Mõnes kohas hekid nii kõrgeks kasvanud, et üle enam piiluda ei saanud. Jõe ääres olid puuoksad niimoodi rattaraja kohale kasvanud ühes kohas, et isegi minusugune päkapikk ei mahtunud alt läbi nagu varem. Mõni asi oli siiski ka muutumatuks jäänud - näiteks Lasnamäe serval puhuv tuul, mis on alati vastu. :D

Kui oma suure ringiga valmis sain, siis jätkasin marsruuti, mida aasta tagasi sageli jooksin. Minu jooks "lasteaiast koju". Kesklinna jõudes oli päris mitu seisakut - fooride pärast, turistigruppide pärast ning ühele hädasolevale paarile juhatasin teed maabussijaama. Päris koju ma jooksuga ei jõudnud, sest mehel tuli üks tähtis kiire asi ning kaheksasada meetrit enne lõppu võttis ta mind rajalt maha. :)

Ajasin nüüd delfi ja maanteeameti kaartides veidi sõrmega järge ning pakuksin, et tänane jooksutiir tuli kokku 18 kilomeetrit (pluss-miinus natuke). Aega läks umbes-täpselt kaks tundi. Mis ütleb arvutades, et tempo oli aeglane. Aeglasem, kui oleks pidanud. Aga eks see oli ka põhjus, miks mul nii hea olla oli ja miks ma üldse väsimust ei tundnud.


Igatahes lähen nüüd 11.septembrile vastu palju kindlama tundega. Paremat aega sel aastal ilmselt ei tule, aga usun, et jooks tuleb mõnusam.  :)

8.august - Aeg lendab, mina jään maha

Augusti algus läks üsna nässu.
Kõigepealt oli terve pere haige (mina ei tea, kuidas lapsed nii kõbusad suutsid olla, sest kui viirus lõpuks minuni jõudis, siis oli mul niiiiiiii halb olla, et nuta peatäis ja sure maha - no ei hakka parem), siis plaanisin teisipäeva õhtul jooksma minna, kuid mehel tulid tööülesanded ja oli poole ööni ära. Siis tahtsin kolmapäeva hommikul jooksuringile minna, kuid lastehoius oli kasvataja haigeks jäänud ja kuna meie trits on ainult proovimas/tutvumas, siis ei olnud temale tol päeval mingit hoidu ja tulime koos koju tagasi. Õhtul taas mehel tegemised ning ka tervisejooks jäi ära.

Neljapäeva hommikul samuti jooksma ei saanud, kuid õhtul lõpuks võtsime terve pere kokku ja läksime Harku metsa tervisejooksu etappi järgi tegema. Mina jooksin, mees käutas tirtsukest ning poja sõitis rattaga. Esialgu mõtlesin, et proovin joosta viis kilomeetrit alla poole tunni. Õnnestus. Aga kuna neljas kilomeeter läks veidi aeglasem, siis oli nii suur "hirm", et läheb kauem ja kokkuvõttes "lidusin" viienda kilomeetri ikka päris kiirelt. Jõudsin perele järgi, tegin teise ringi lõpuni ning siis jooksin neile uuesti vastu. Sain täpselt kaheksa kilomeetrit. Panin kella kinni, kuid tegelikult oleks võinud ka tööle jätta, sest viimased nelisada+ meetrit lükkasin joostes poja ratast. :)
8km, 48min http://connect.garmin.com/activity/104196518

Reede hommikul edenesid kodused toimetused kuidagi nii hästi, et otsustasin siiski ka jooksutiiru teha. Esimesi samme seades mõtlesin, et maraton läheneb, peaks hakkama natuke pikemaid otsi tegema. Seega võtsin otsuse sibada vähemalt üheksa kilomeetrit ning natuke edasi mõtlesin, et olgu siis juba kümme täis... Lippasin Stroomi ranna poole. Päike paistis ja üsna soe oli. Seitsmendal kilomeetril hakkas väike tüdimus tekkima. Mitte väsimus, vaid just tüdimus. Olin iseenda peale pahane, et joogipudelit kaasa ei võtnud. Kümme kilti ei ole üldiselt probleem joogita joosta, kuid kui väljas on ikka üle 24 soojakraadi ja päike lõõskab, siis tekib janu veidi varem... Siiski sain endaga hakkama, jooksin plaani pidi ja veidi peale ka ja kui 1h 12min peale alustamist koju jõudsin, näitas kell distantsiks 11,2km. http://connect.garmin.com/activity/104196505

Nädalavahetus oli täis sporti, kuigi ma ise ei teinud midagi. Pühajärvel oli ju triatlon ning pühapäeval oli abikaasa rajal. Pakkusin moraalset tuge ja õppisin pildistamist (natuke). Inimesed on ikka fantastiliselt tublid!

Täna (esmaspäeva) õhtul käisin elus esimest korda JK Sarma seerjajooksude sarjas kaasa löömas. Distantsiks üks kilomeeter. :D No ma olin ikka konkurentsitult viimane. :D Aga mulle elati sündsalt kaasa (ilmselt tänu sellele, et ma alaliselt ei osale - täna polnud ju probleemi see minutike oodata, mis ma aeglasem olin, aga kümne kildi peale veerand tundi mingit jokutajat oodata oleks ilmselt veidi nüri isegi nende arvates. :P ). Igatahes oli jube lahe üritus ning ma jooksin ilmselgelt oma elu kõige kiirema kilomeetri. :)
Et siis 1km, aeg 4:26 http://connect.garmin.com/splits/104971567

29.juuli - Nädal spordis

Laiskus kallal, avastasin, et terve nädal kirja panemata.

Esmaspäeval oli ujumine.
Ikka need tempotreeningud. Lapsed mehega mõllasid ääre peal ja mina siis ujusin äärt pidi edasi-tagasi. Igal otsal ikka paar kiiremat lõiku ka vahele.

Kolmapäeval tervisejooksu etapp Pirital.
Ring teistsugune kui eelmisel korral. Üle jõe ei aetudki, ring luhal ja tagasi. Päris kindel ei ole, kuid mulle tundus, et seesama noormees, kes eelmisel etapil mind jälitas ja puhata ei lasknud, oli seekord minu ees. :) Ja jälle ei saanud aeglasemalt joosta. Sest tema jooksis just sellises piiripealses parajas tempos ja ei saanud ju teda ees ära lasta. :P Raske oli. Eelkõige, sest oli palav. Pulss tõusis kõrgustesse lõpus ja oli hea meel, et rada otsa sai. Tempo minu jaoks ikka vägagi kiire. http://connect.garmin.com/activity/102594874
Kuna samas toimus ka aktsioon "Täpselt aasta Londoni olümpiani", siis kuulasime Grit Šadeiko ja Erki Noole juttu ning lahendasime olümpiateemalist viktoriini, mille autasuks stressipallike. Oli kena pall. Kuniks tirtsuke sellele hambad sisse lõi ja kolm "ampsu" võttis enne kui ma märgatagi jõudsin. :)

Neljapäeval ujumine.
Ei tea miks, aga ei olnud minu päev. Alles trenni lõpuks sain olemise enam vähem normaalseks. Aga enamuse ajast mattis hingamist ja surus rinnus. Igatahes diagonaali ujuma ma sellise tundega minna ei julenud. Seega siis jälle äärt pidi edasi tagasi ja kiirendused vahele.

Täna käisin jooksmas. Ei ole väga pikka aega juba Tallinnas uksest välja astunud selleks, et lihtsalt jooksma minna. Üldse on mul viimasel ajal vist jooksmist veidi vähe. Tänagi esimesed neli kilomeetrit oli pidev võitlus iseendaga, et kas lõpetada ja minna koju tagasi või joosta pikemalt. Otsuse aitas teha fakt, et Veerenni tänava remont oli teises kohas, kui ma arvasin. Ja ma sain joosta Luite tänavale ning sealt ringile minna. Kui järgmine otsustamise koht tuli, oli enesetunne juba mõnusam ning ei olnud raske pikemat otsa pidi tagasi minna. Aga ilmselgelt pean hakkama uuesti rohkem jooksma.Täna siis 9,2km ja aeg 55:36 http://connect.garmin.com/activity/102594859

23.juuli - Mulgi maraton

Neljapäeval oli ujumine.
Mille ma ausalt öeldes täielikult unustasin. Nii et kui mees pärastlõuna ütles, et tuleb koju nii, et ma trenni jõuaksin, siis küsisin mina süüdimatult, et mis trenni... :eitea: Natuke kardetu sai tõeks - kiirendusharjutused. Kõigepealt ülesanne ujuda ring ümber karjääri ning vahepeal vabal valikul koha suhtes teha kaks korda maksimumtemponi lõike. Ma muidugi luuserdasin korralikult. Kaks korda proovisin kiiremini ujuda küll, aga kindlasti mitte ei teinud ma seda nii pikalt, kui oleks pidanud ja ka mitte maksimumkiirusega (sest maksimumiga ujudes on mul kahekümne meetri järel toss väljas ning oleks vaja jalga kuhugi toetada :P ). Seega siis tegin kiirendust mõistlikus tempos. :D Kui ring tehtud sai, selgus, et tund ei olegi veel läbi ning sain ujuda veel edasi-tagasi otsa külge pidi - pool teed "võistlustempos" (mis asi see veel minu puhul on, eksole) või veidi kiiremini ning teine pool rahulikult, kasvõi supeldes. Ja tagasi samamoodi. Nüüd ma püüdsin. Isegi väga. Päris pooleni ei jõudnud, kuid tagasi tulles jäi päris vähe vaid puudu. Seega olen üldkokkuvõttes rahul.


Täna Mulgi maraton. Meie jooksime poolmaratoni distantsi.
Viperused algasid hommikul, kui selgus, et Tartust otse Tõrvasse ei saa, sest teed on üles kaevatud. Ning loomulikult jäime paar minutit hiljaks bussi peale, mis rahva starti pidi viima. Õnneks selgus, et inimesi oli palju ning buss oli varem läinud ja tuleb veel teisele ringile. Saime ilusti kohale. Elasime hoolega kaasa esimestele maratonijooksjatele, kes Pollist enne meie starti läbi jooksid ja siis oli minek. Üsna kohe jäime tahaotsa. Meie mehega, tuttav, kes oli õnneks ikkagi jooksma tulnud ning meie ees üks vahva kolmik, kellest minul oli palju abi.
Kõigepealt umbes viiekilomeetrine ring ümber Polli ja siis juba Halliste poole. Läbi esimese joogipunkti. :) Kuna oli teada, et tuleb soe ilm ja joogipunkte pidi ametlikult olema "keskmiselt iga kuue kilomeetri tagant", siis panin vöö peale ja võtsin oma kaks tillukest pudelit kaasa. Tegelikkuses poleks vaja olnud, sest korraldajad olid ilmaolusid arvestades tublit tööd teinud. Teine toitlustuspunkt tuli juba umbes üheksandal kilomeetril. Selle ajani säras soe päike lagipähe ning mina, kes ma ei salli jooksmist nii, et midagi käes oleks, võtsin pooleliitrise pudeli kaasa. Üsna varsti oli tee ääres "iseteenindus-joogipunkt". Ehk siis pudelikesed laual reas, ole ainult mees ja võta. Ning selliseid väikeseid abipunkte oli rajal veel mitmeid. Minu üks lemmikutest oli tore onu väikese furgooniga, kes oli keskendunud küll maratonijooksjate jälgimisele-abistamisele, kuid mina sain temalt vähemalt kolm korda švammiga külma vett krae vahele ja pähe valamiseks. Umbes sealsamas jõudsin ma järgi Meelis Atonenile. No teate, siiani tuleb uhkus peale! :D Jätame mainimata, et minul oli seljataga veidi üle kümne ja temal üle kolmekümne (mille hulgas oli olnud ikka hulle tõuse), aga neli-viis kilomeetrit suutsin ma Meelisega isegi enam-vähem arvestatavalt ühes tempos joosta. "Mis oleks kui" teooriat järgides võiks mõelda, et kui mul poleks kõhus keerama hakanud ja ma poleks kiiret metsapeatust teinud, siis ei oleks ma sellest abistavast kolmikust maha jäänud, keda jälitasin ning siis , võib-olla, oleksin Meelist ka edestada suutnud finišis - aga see on teooria, praktikas selgus, et isegi seljavaludega võitlevana ning vahepeal kõndides on ta minust kiirem. Kuid väga meeldiv oli koos (niivõrd-kuivõrd) joosta. :)Hallistesse jõudes olid kurvi peal väikesed tüdrukud, kes kilkasid mulle rõõmsalt, et olen kaheteistkümnes naine. Ja kui oli mööda jooksnud, läks lahti elav arutelu, et kas olin ikka naine ja kas olin ikka kaheteistkümnes... :D Teeninduspunkt oli bussipeatuses - kaasaelajaid jagus. Sinnasamasse oli pargitud ka väike veoauto, millele oli monteeritud duššisüsteem. Mõtlesin, et jäängi sinna alla mõnulema. :P Veel veidi edasi on üks lahe härrasmees survepesuri aia äärde vedanud ning pakub jooksjatele soovi korral mõnusat külma uduvihma. Kõik see kokku tekitab ülimõnusa ja hästi südamlikult armsa tunde. Väikeürituse "kodutunne". :) Viimases joogipunktis tegin pikema peatuse, nosisin kurki (jube maitsev!), sõin banaani. Vesi oli hea külm. Ja seejärel pikk-pikk langus orgu ning teiselt poolt üles. Õnneks mitte päris üles, ennem keeras rada metsa. Poisid, kes kurvi peal valvasid, teatasid optimitlikult, et lõpuni veel kaks ja pool kilomeetrit. Sellest (tegelikult küll veidi pikemast maast) umbes pool kulges metsas. Mina arvasin, et voorel, mees ütles hiljem, et tema arvates vanal raudteetammil. Kui silt näitab kaks kilomeetrit lõpuni jõuan pikale sirgele, mille teises otsas Meelis just peitu keerab. Jooksen, ja ei suuda uskuda, et üsna varsti peaksin olema Abja-Paluoja majade vahel. Kus need majad kõik on? Aga näe, mingil hetkel on tõepoolest majad. Ja siis on otse ees tõus. Viimane. Aga see eest päris korralik. Lõpuks sain siiski üles ning siis oli juba puhtalt vormistamise küsimus - vasakpööre sirge lõpus, kaarega ümber pargi ja ongi lõpp.
Oi kui väsinud ma olin. :) Mõistus üritas aru saada, kuidas sellise vormiga pooleteist kuu pärast poole pikemat maad joostakse, kuid ei õnnestunud. Samas enesetunne suurepärane! Ja veidi aja pärast, kui kuum ja rammus supp söödud ning tünnisaunas istutud, on juba väga väga hea murul istuda ning autasustamisi vaadata.
Iganes lahe päev. Päris tõsiselt mõtlesime, et äkki järgmisel aastal võiks maratonidistantsi seal üle vaadata. :)Kokku siis 21,09km ja aeg 2:18:38. http://connect.garmin.com/activity/101197578 (hommikul läks kell Tatus kolmeks sekundiks tööle, seepärast on graafik suht veider esmapilgul :P ).

21.juuli - Põlvevalu

Eile üle mitme päeva taas veidi liigutamist.
Kõigepealt ratta selga ja lasteaeda pojale järgi ning siis üheskoos kõik Kadriorgu tervisejooksu etapile. Eile joosti seal ka tervisejooksu maratoni. :) Poja jäi lastetelki, piiga "jooksis" issi kukil ning mina jooksin siis nii kiirelt kui jaksasin, et kiiremini poja seltsi jõuda. :) Üsna natuke raske oli. Ma ei tea, kas asi on mehe rattas, millega praegu sõidan või hakkab alles nii pika aja peale mõjuma, kuid mu parem põlv ei kannata rattasõitu. Asi läheb ikka päris kontrolli alt välja.
Jooksu esimesed paarsada meetrit oli ka jalg nii "pehme" põlve koha pealt, et jäta või pooleli. Kuid siis õnneks andis järgi ja suutsin joosta nagu soovisin. Kolmanda kilomeetri lõpus hakkas väsimus tekkima ja läbi nina hingamine raskeks muutuma. Aga mu selja taga liikus umbes samas tempos algusest saadik üks noormees ja ma ei saanud ju lasta tal viimasel kilomeetril mööda minna. Ponnistasin ikka lõpuni ja pärast oli vahva olla. :)
Kui pere jälle koos, siis ratastega üheskoos koju tagasi.

Rattasõitu siis kokku umbes 1h45min ja jooksu 4,2km ja 22min http://connect.garmin.com/activity/100651004