Ligi kuu aega on möödunud viimasest kirjutamisest. See ei ole olnud sportlikus mõttes just väga tegus kuu, kuid üleüldiselt olen ma siiski pigem rahul.
Ilmselt on abikaasal õigus, kui ta ütleb, et võhma saan ma ka tegutsemisest-toimetamisest. Ja seda on jätkunud. Mõni päev rohkem, teinepäev vähem. On ka päevi, mil olen täielik looder, kuid koguvaates on koormust olnud piisavalt parasjagu, et kord-paar nädalas jooksma jõudes end hästi tunda.
Kui nüüd lühistatistika teha, siis:
27.juuni sibasin 6km. Tempo oli aeglane ja olin Lõuna-Eesti radadest vist ikka veel tiba väsinud.
1.juuli - 9,7km, keskmine tempo minu lemmik (6:34), keskmine pulss 150 (mis tekitab rahulolu)
7.juuli - 8,1km. Keskmine tempo veel veidi kiirem.(6:29), keskmine pulss 148.
9.juuli - sellel päeval peatun veidi pikemalt. Mitu päeva oli juba olnud äikesevihmasid ja tormi. Meil mehega oli aga plaan, et oleks hea aeg teha enne maratoni pikem jooks. Laupäeva hommik äratas meid veidi niiskelt ja pilviselt, kuid kohati isegi päikesepaistega. Seega dressid selga ja autoga sõi Eikla poole. Algul oli mõte, et alustan Eiklast ja kooksen veidi "siia või sinnapoole" enne kui kodu poole tagasi liikuma hakkan. Kuid siis keerasime Tõrise poole ja see oli tore otsus. Sest muidu ei oleks ma kunagi teada saanud, et Törisel on karjääridest tekkinud järvekesed ja ujumiskohad. Sel hetkel paistis veel ka päike ja oli imeilus. Siis hakkasin ma vaikselt kodu poole sibama ja mees sõitis mulle järgi, tegi palju pilte ning pakkus ergutus- ning joogipause. Pause oli tiba rohkem, kui esialgne kava ette nägi, kuid "all-in-all" oli see ilmselt hea otsus. Lõpus olin ma küll väsinud, kuid lõpmata uhke enda üle. Pulsi suutsin peaaegu terve jooksu normaalse hoida, tempo pidas ka vastu ning lõpupoole väga ära ei kukkunudki. Ehk siis kokkuvõtteks 22km minu unistuste maratonitempos (6:29), keskmise pulsiga 151 ning maksimumpulsiga 167. Eriti head meelt teeb see, et maksimumpulss tõusis üle 160 üldse ainult neljal kilomeetril. Ja paaril hetkel ma leidsin veel ka aega mehele poseerimiseks (näiteks leidis ta Luulupes kraavist viinamäe teo ning siis tegime pildi, kus me teoga mõlemad "tormasime" ühes suunas. :) Tore jooks kokkuvõttes. Ühtegi kurja koera ei kohanud, autojuhid olid viisakad. Enesetunne mõnus ja pärastlõunal oli isegi tegus tunne taas.
14. juuli - 6,7km, keskmine tempo 6:24, keskmine pulss 149.
17.juuli - 5km. Jooksma läksin tegelikult ainult sellepärast, et vennas jooksis eile maratoni. Ja kui ma meie sugukondlikul Garmini kellakasutajate jooksuvõistlusel veel reedel end oma juuli 47 jooksukilomeetriga teisel kohal suht kindlalt tundsin, siis olin tänaseks äkki kolmas. Ja see kohe nõudis sibama minekut. :) Keskmisest tempost ja pulsist pole väga mõtet rääkida, kuna sibasin kaks kilomeetrit soojendust ja seejärel jooksin lõike. Ühest postist teiseni nii kiirelt kui jõudsin ja siis natuke kõndi, tiba sörki ja jälle nii kiirelt kui jõudsin. Mis jäi muidugi iga korraga üha aeglasemaks... Aga oli mulle ilmselt kasulik. Kasvõi selleks, et aru saada, KUI kergesti ma väsida oskan ikka veel. :D Ning hoolimata väsimusest tegin ma pärast veel kõhulihaste harjutusi. Abikaasa tegi mulle spetsiaalse konstruktsiooni palkidest ja lihvis kõik ilusti ära ka - seda tuleb nüüd kasutada ju. Päeval, kui muuseumis võib külastajaid olla, seda hästi teha ei saa (tagasihoidlikkus, mitte ruumipuudus), aga õhtul oli väga mõnus.
Ja vennas lubas ka Tallinna maratonile tulla. Nii et on, kuhu püüelda (kiirelt lõppu, et kõiki häid asju maratoonarite alas veel ära söödud ei oleks).
