Täna siis linnajooks minu sünnilinna sünnipäeva tähistamiseks. Kooliajal ei mõelnud kunagi sellele, miks selline jooks toimub...
Ilm oli suurepärane. Hommikul vanematekodus toppisin ikka endale dressipluusi kotti ja lastele joped... Aga kasutamise tarvidust ei tekkinud.
Kõigepealt lastejooks. Esmalt koolieelikud. Piiga võimles hoolega ja lidus tublisti. Ning kümmekond minutit hiljem (kui kõige tillemadki eelikud olid koos vanematega lõppu jõudnud ja oma medalid kätte saanud) anti start suurematele, kes juba koolis käisid. Poja oli suht viimaste hulgas ja veidi tegi see teda korraks nukraks. Rääkisime siis aga jälle,et just sellepärast ma teda jooksma meelitangi, et tuleb südant harjutada ning vastupidavust treenida....
Kohe peale lastejooksu sõitsime haiglasse. Lõpuks ometi sai pojale korralik suvesoeng taas pähe ja "lehvivad lokid" likvideeritud. Ning tagasi kesklinna umbes- täpselt selleks ajaks, kui mul hakkas olema paras aeg soojendusele minna. Õnneks sain mehelt kinnitust omaenda mõttele, et ma olen pigem kergelt soojenev ning jätsin dressika autosse. Starti lühikese pluusiga ja oi-kui-õige mõte see oli!
Soojendus ja kõned. Ei ole just palju neid jookse, kus stardinumbrid jagatakse registreerumise järjekorra alusel ning stardikoridoris kutsutakse lahkelt ette kõiki neid, kes tahaksid eelmise aasta võitjale konkurentsi pakkuda. :)
Küsitlus - kes jookseb esimest korda, käsi püsti, kes teist, käsi püsti. Aga kes kolmekümne viiendat? Minu lähedalt tõuseb üks käsi. Mu kehalise kasvatuse õpetaja kooliajast! Umbes kaks korda suurem, kui toona. :D
Start. Algul linta-lonta, nagu ikka, siis veidi kiiremaks. Kaubamaja ees kiikan kella - 5:43 - kiirevõitu nagu... kilomeetripiiksu ei märka. Kui viie kilomeetri jooksjad metsa vahele keeravad, lähen neile peaaegu järgi (sest varasematel kodadel on kõik sealtkaudu läinud), kuid märkan viga peaaegu kohe ja saan tagasi õigele rajale. Pika distantsi jooksjad lähevad otse. Sadakond meetrit eespool on "pisike roosa pamp" . Neiu väga varateismeline, pigem äkki isegi kusagil kümne ringis.... Sibab kiirelt. Siban järgi ja mõtlen tirtsust, kes unistab sellest, et tema hakkab maratoni jooksma. Äkki viie-kuue aasta pärast sibab tema koos minuga....?
Kaks kilomeetrit saab täis. Jõuan järgi ühele noormehele, kes just kõndima jääb. Ütlen talle, et "Jõuab-jõuab, mina ju ka jõuan". Aga ta siiski arvas, et eilne pidu on jälje jätnud ja kõnnib edasi.
Kolm-pool kilomeetrit. Tempo on endiselt kiire. Joogipunkt. Läheb kiirelt ja edukalt. Kuidagi kujuneb läbi terve jooksu nii, et minu ees on suht pikk tühi maa ja minu taga on inimesed. Aeg-ajalt jääb eest keegi tahapoole ja siis saan taas kellestki mööda. Neljandal kilomeetril on fotograaf. Mõtlen, et olen liiga kaua enda kohta praegusel hetkel tavatus tempos jooksnud, aga kange kiusatus on jätkata. Noh, et kuidas sa ikka lonkima hakkad, kui oled kellestki just mööda läinud... Väike roosa pamp seob tossupaela. Kuid saab end korda ja sibab edasi. Varsti jääb ta küll hetkeks kõndima, kuid enne kui päris järgi jõuan, lidub edasi. Teeb sedasama, mida ma isegi veel 2005 poolmaratonil - kiire jooks-kõnd-kiire jooks. Tegelikult üsna tappev kombo. Aga noortel tuleb kuidagi hästi ja loomulikult välja.
Kuues kilomeeter. Keerame Aia tänavale. Kogu see natuke tuult, mis üldse puhub, puhub nüüd vastu. Lisaks natuke ülesmäge (Kuressaare "mäed" eksole...). Tunnen, et olen väsinud. Kuid teadmine, et Aia tänava teises otsas on joogipunkt ootamas, parandab veidi-veidi enesetunnet. Pisike roosa pamp on must ikka vahelduva eduga viiekümne kuni saja meetri kaugusel. Joogipunkt. Ja siis väikseid tänavaid pidi suund lossile. Ja nüüd, kui oleks vaja energiat, et munakivide ja kõnnitee äärekividega hakkama saada, tunne, et jalgade asmele hakkavad tekkima keedumakaronid. Kuid ned makaronid kuulavad veel mu sõna ja nii me kõik koos lõpu poole lippame. Ikka veel üle mõistuse kiirelt.
Spa juures on mees põnnidega. Patsu löömine ja kohtume finishis. Vahepeal kadunud olnud roosa pamp paistab kohe teisel pool lahte. Ja ma lähen järgi. Jõuan päris lähedale kahele eesjooksvale neiule. Teisel neist on müts peas ja paksud pikad dressid seljas. Ma tõesti ei saa aru, kuidas ta suudab. Mõnel tuulevaiksel hetkel on mul oma lühikestes dressides tunne, et sulan ära, kui kevadpäike pähe sirab.
Lossihoovi keerates lendavad mööda kolm noormeest. Mul on hea meel tõdeda,et minust on mööda läinud ainult need kolm (+veel kaks, kellest ise esimeses joogipunktos mööda läksin).
Lõpuni on kilomeeter. Ma olen jõhkralt väsinud, kuid samas on jube hea tuju ja tegelikult ka olusid arvestades hea enesetunne. Ning selle kilomeetriga saan ma hakkama, pargist välja, kurvist mööda. Maapinnal on lastejooksu stardijoon. Issand - kas nad tõesti jooksid niiiiii pika maa? Lõpuni on veel mingi sadaviiskümmend meetrit. Hakkan kiirendama. Ühest neiust möödudes teen ettepaneku, et "kiirendame?", kuid ta arvab, et ei jaksa. Neidudepaar mütsiga aga kiirendab ja nende ees olev noormees samuti. Ja nii me üle finishijoone järjest jõuamegi. Saan medali ja kell on ka meeles peaaegu kohe kinni panna.
Olen megarahul. Ma ei arvanud, et suudan üleüldse praegu sellist tempot arendada (tavapäraselt 40-60 sek kilomeetrile aeglasemalt liikudes ei ole mul märkimisväärselt värskemat minekut. Olen ikka läbi nagu Läti raha, kui 6 kilti lõppeb). Aga täna pidasin ma lõpuni vastu! Oli raske, kuid sain hakkama! Uhke!
Ja õhtul kella pealt jooksu arvutisse sikutades avastan, et esimene (liiga kiire) kilometer osutub kogu jooksu aeglaseimaks kilomeetriks...
Ametlikult siis 10km ja ametlik aeg 55:39,6. Garmin mõõtis maaks 9,82km.https://connect.garmin.com/modern/activity/1148263273
Olen üldarvestuses 27 naine ja 10 seenior. Ei ole vist kunagi nii ees olnud. :)
Saturday, April 30, 2016
Wednesday, April 27, 2016
27.aprill - Kus on kevad, ma küsin?
Möödunud nädal oli taas selline pooletoobine. Mitte päris looderdav, kuid kindlasti mitte midagi sellist, mida eeskujulikuks pidada.
Teisipäeval jooksma ei läinud, küll aga käisime mehega üle väga pika aja õhtul jalutamas. Toompeale ja tagasi, tunnike lendas kiirelt.
Kolmapäeval käisime Alma linnasprindil. Pisipiiga oli sünnipäevale kutsustud, seega oli seekord võistkonnas kolm osalejat. Poja ei olnud väga õnnelik. Ta ei ole eriti tugev jooksma ning võhma ka väga ei jagu. Seega me siis vahelduva eduga sibasime, torisesime, kõndisime, julgustasime ja jälle sibasime. Kokkuvõttes olime täiesti tublid. Eriti arvestades fakti, et orienteerumise osa jäi mehele, kuna mul oli juhe nii koos, et peale raekoja platsi ei leidnud ma kaardilt ühtki kohta üles.
Neljapäeval jooksmas. 7,8km ja 48min.
Nädalavehetusel oli meil nii tihe programm, et jooksmisele ei viitsinud mõeldagi (küll aga mõtlesin korra sellele, et "täna ei viitsi") :) Aga üritasin pühapäeval taaselustada vahepeal unarusse jäänud traditsiooni "igal õhtul 100 kükki".
Kuna teisipäeva õhtuks oli meil asjaajamist, siis läks mees tirtsuga esmaspäeval ujuma ning poja oli klassivennal külas. Seega läksin mina jooksma. Paganama külm oli, pean ma ütlema. Ja pahkluud virisevad endiselt, et ma paks olen. Aga lõpupoole läks veidi kergemaks (eks nad harjuvad :P ).
Kahe viimase jooksu ajal olen spekuleerinud veidi mõtetega... Sel laupäeval on Kuressaare linna jooks. Kuna meil nagunii Saaremaale minek, siis ühildame meeldiva kasulikuga. Lapsed lähevad lastejooksule ja mina siis 10km. Olen kindel, et suudaksin selle distantsi joosta praegu ajaga veidi kiiremini, kui tund ja 5min... Aga sel juhul tõmbaksin ma end vist ikka päris rihmaks ka... Kass tasub? Pigem olen meelestatud nii, et kui jooksen kiiremini, on see pisike ime. Kui jooksen tund 5 kuni tund 7, siis olen väga tubli ja kui alla tund 10, siis olen täitsa tegija. Kui aeglasemalt... Noh, siis olen aeglane. Ja kuna ma tean, et ma olengi aeglane, siis... :D Minu võit igal juhul, kui lõppu jõuan.
Ükspäev potsas postkasti uus jooksja. Ja seal oli Priit Pulleritsu artikkel. Oeh... No kuidas saab üks inimene olla nii halvustav ja ebameeldiv? Ja miks tal lastakse selline olla? Tema jutte lugedes tekib alati tunne, et ma olen kellelegi surmani võlgu selle au eest, et mul üldse lubatakse käimisest kiiremini liigelda, sest nõmedalt mõttetu inimene olen ma nagunii, kui ei suuda maratoni alla kolme tunni joosta (sest kolme tunni alistajad on nagunii juba ka suht mõttetud mehed - jooksku parem 800m alla kahe minuti...). Aga noh - tema valib nõme olemise, mina võin valida tema arvamusest hoolimata sibamise.
Ja ma sibangi: Kuressaare linnajooks, Laulasmaa ultra ja Tallinna maraton. Vaikselt, väga aeglaselt, täiesti oma lõbuks... Aga lõpuni.
Teisipäeval jooksma ei läinud, küll aga käisime mehega üle väga pika aja õhtul jalutamas. Toompeale ja tagasi, tunnike lendas kiirelt.
Kolmapäeval käisime Alma linnasprindil. Pisipiiga oli sünnipäevale kutsustud, seega oli seekord võistkonnas kolm osalejat. Poja ei olnud väga õnnelik. Ta ei ole eriti tugev jooksma ning võhma ka väga ei jagu. Seega me siis vahelduva eduga sibasime, torisesime, kõndisime, julgustasime ja jälle sibasime. Kokkuvõttes olime täiesti tublid. Eriti arvestades fakti, et orienteerumise osa jäi mehele, kuna mul oli juhe nii koos, et peale raekoja platsi ei leidnud ma kaardilt ühtki kohta üles.
Neljapäeval jooksmas. 7,8km ja 48min.
Nädalavehetusel oli meil nii tihe programm, et jooksmisele ei viitsinud mõeldagi (küll aga mõtlesin korra sellele, et "täna ei viitsi") :) Aga üritasin pühapäeval taaselustada vahepeal unarusse jäänud traditsiooni "igal õhtul 100 kükki".
Kuna teisipäeva õhtuks oli meil asjaajamist, siis läks mees tirtsuga esmaspäeval ujuma ning poja oli klassivennal külas. Seega läksin mina jooksma. Paganama külm oli, pean ma ütlema. Ja pahkluud virisevad endiselt, et ma paks olen. Aga lõpupoole läks veidi kergemaks (eks nad harjuvad :P ).
Kahe viimase jooksu ajal olen spekuleerinud veidi mõtetega... Sel laupäeval on Kuressaare linna jooks. Kuna meil nagunii Saaremaale minek, siis ühildame meeldiva kasulikuga. Lapsed lähevad lastejooksule ja mina siis 10km. Olen kindel, et suudaksin selle distantsi joosta praegu ajaga veidi kiiremini, kui tund ja 5min... Aga sel juhul tõmbaksin ma end vist ikka päris rihmaks ka... Kass tasub? Pigem olen meelestatud nii, et kui jooksen kiiremini, on see pisike ime. Kui jooksen tund 5 kuni tund 7, siis olen väga tubli ja kui alla tund 10, siis olen täitsa tegija. Kui aeglasemalt... Noh, siis olen aeglane. Ja kuna ma tean, et ma olengi aeglane, siis... :D Minu võit igal juhul, kui lõppu jõuan.
Ükspäev potsas postkasti uus jooksja. Ja seal oli Priit Pulleritsu artikkel. Oeh... No kuidas saab üks inimene olla nii halvustav ja ebameeldiv? Ja miks tal lastakse selline olla? Tema jutte lugedes tekib alati tunne, et ma olen kellelegi surmani võlgu selle au eest, et mul üldse lubatakse käimisest kiiremini liigelda, sest nõmedalt mõttetu inimene olen ma nagunii, kui ei suuda maratoni alla kolme tunni joosta (sest kolme tunni alistajad on nagunii juba ka suht mõttetud mehed - jooksku parem 800m alla kahe minuti...). Aga noh - tema valib nõme olemise, mina võin valida tema arvamusest hoolimata sibamise.
Ja ma sibangi: Kuressaare linnajooks, Laulasmaa ultra ja Tallinna maraton. Vaikselt, väga aeglaselt, täiesti oma lõbuks... Aga lõpuni.
Sunday, April 17, 2016
17. aprill - Sinilillejooks
Tänaseks olid mul suured plaanid.
Juba päris mitu nädalat tagasi sai märge tehtud, et täna toimube kevadine Rabajooks.
Natuke hiljem selgus, et ka Tallinna Sinilillejooks toimub täna.
Ning kui kõik tähtsad asjad kalendrisse kirja said, ilmnes, et poja tantsuvõistlus on kah täna.
Keerasime mehega kalendrit nii ja naapidi. Kõige optimistlikum variant oli, et lähen kella 11'ks Rabajooksu starti. Silkan nii kiirelt kui jõuan ja siis kodust läbi ja koos piigaga kella 13'ks Sinilillejooksu starti. Mees läheb pojaga tantsuvõistluse registreerimisele poole kaheks ning meie tritsuga lippame järgi...
Aga siis hakkas ikkagi kripeldama - pojal esimene võistlus. Äkki jääb ka viimaseks. Kuidas ma sinna ikka hilinen...
Ja nii sündiski sel hetkel veidi raske otsus, et Rabajooks jääb ära ja lähen piigaga koos hoopis Sinilillejooksu kella 12'sesse starti. Tirtsule oli ammu lubatud, et võtan ta kaasa, seega ei olnud see osa enam muudetav.
Pean ütlema, et FB'st osalejate pilte vaadates ja kommentaare kuulates ei olnudki enam niiväga kahju, et osaleda ei saanud. Mudaralli pole kunagi mu lemmik osa olnud.
Starti lipates tegelesime tugevas vihmasajus veel hamba väljatõmbamisega ning suu pesemisega, millele järgnes kauplemine teemal "kui emme annab mündi, kas siis võib emme hamba Hambahaldjalt "ära osta"". Olin veenev - kiku on koos teistega tikukarbis!
Start hilines, hakkas juba tekkima hirm, et kas mees ja poeg ikka jõuavad meid ära oodata, et koos võistlusele minna...
Aga siis käis "õhupallipauk" ja hakkasime liikuma. Tirts oli tubli. Vahepeal hakkas tal veidi pistma ning siis tegime kokkuleppe, et ta sibab veel monumendini ja seal võtan ta selga (viie laternaposti distantsiks). Täpselt selles vahemikus oli muidugi Postimehe fotograaf, aga me ei hakanud plaani muutma ka. :) Aga ausalt - nii enne kui ka pärast seda sibas tirts terve tee väga tublisti.
Vahepeal tulid vastu neiud, kes hüüdsid rõõmsalt, et "kõige esimene väike tüdruk!". Aitäh neile! Piiga tuju ja enesetunne muutus kõvasti paremaks. Ning kui kakssada meetrit enne lõppu ta arvas, et vast ikka ei tee spurti, siis arutlesime läbi, et selja tagant tuleb tädi titavankriga - mine tea, äkki seal on ka väike tüdruk sees... Ja siis tirts silkas. Sest mine tea - äkki ongi vankris väike tüdruk.
Ametlikult 3,2km ja ametlik aeg 25min 20sek.
https://connect.garmin.com/modern/activity/1129284673
Koju, pessu ja vutt-vutt Humanitaargümnaasiumisse. Esialgu oli seal lasteaialaste võistluse lõpp - suma kui palju. Kuid siis olukord rahunes ja algas esimeste kuni neljandate klasside osa.
Poja oli tubli, mina hüplesin püsti tribüüni ülemisel astmel ja üritasin lapsi pildile saada. Tirts veetis poole ajast tribüüni all pannkooki süües. :)
Ja õhtul avastasime tirtsuga end ka ETV uudistepildist. :)
Juba päris mitu nädalat tagasi sai märge tehtud, et täna toimube kevadine Rabajooks.
Natuke hiljem selgus, et ka Tallinna Sinilillejooks toimub täna.
Ning kui kõik tähtsad asjad kalendrisse kirja said, ilmnes, et poja tantsuvõistlus on kah täna.
Keerasime mehega kalendrit nii ja naapidi. Kõige optimistlikum variant oli, et lähen kella 11'ks Rabajooksu starti. Silkan nii kiirelt kui jõuan ja siis kodust läbi ja koos piigaga kella 13'ks Sinilillejooksu starti. Mees läheb pojaga tantsuvõistluse registreerimisele poole kaheks ning meie tritsuga lippame järgi...
Aga siis hakkas ikkagi kripeldama - pojal esimene võistlus. Äkki jääb ka viimaseks. Kuidas ma sinna ikka hilinen...
Ja nii sündiski sel hetkel veidi raske otsus, et Rabajooks jääb ära ja lähen piigaga koos hoopis Sinilillejooksu kella 12'sesse starti. Tirtsule oli ammu lubatud, et võtan ta kaasa, seega ei olnud see osa enam muudetav.
Pean ütlema, et FB'st osalejate pilte vaadates ja kommentaare kuulates ei olnudki enam niiväga kahju, et osaleda ei saanud. Mudaralli pole kunagi mu lemmik osa olnud.
Starti lipates tegelesime tugevas vihmasajus veel hamba väljatõmbamisega ning suu pesemisega, millele järgnes kauplemine teemal "kui emme annab mündi, kas siis võib emme hamba Hambahaldjalt "ära osta"". Olin veenev - kiku on koos teistega tikukarbis!
Start hilines, hakkas juba tekkima hirm, et kas mees ja poeg ikka jõuavad meid ära oodata, et koos võistlusele minna...
Aga siis käis "õhupallipauk" ja hakkasime liikuma. Tirts oli tubli. Vahepeal hakkas tal veidi pistma ning siis tegime kokkuleppe, et ta sibab veel monumendini ja seal võtan ta selga (viie laternaposti distantsiks). Täpselt selles vahemikus oli muidugi Postimehe fotograaf, aga me ei hakanud plaani muutma ka. :) Aga ausalt - nii enne kui ka pärast seda sibas tirts terve tee väga tublisti.
Vahepeal tulid vastu neiud, kes hüüdsid rõõmsalt, et "kõige esimene väike tüdruk!". Aitäh neile! Piiga tuju ja enesetunne muutus kõvasti paremaks. Ning kui kakssada meetrit enne lõppu ta arvas, et vast ikka ei tee spurti, siis arutlesime läbi, et selja tagant tuleb tädi titavankriga - mine tea, äkki seal on ka väike tüdruk sees... Ja siis tirts silkas. Sest mine tea - äkki ongi vankris väike tüdruk.
Ametlikult 3,2km ja ametlik aeg 25min 20sek.
https://connect.garmin.com/modern/activity/1129284673
Koju, pessu ja vutt-vutt Humanitaargümnaasiumisse. Esialgu oli seal lasteaialaste võistluse lõpp - suma kui palju. Kuid siis olukord rahunes ja algas esimeste kuni neljandate klasside osa.
Poja oli tubli, mina hüplesin püsti tribüüni ülemisel astmel ja üritasin lapsi pildile saada. Tirts veetis poole ajast tribüüni all pannkooki süües. :)
Ja õhtul avastasime tirtsuga end ka ETV uudistepildist. :)
Vahepealne aeg
No tegelikult ma olen natukene looder olemise kõrvalt tubli ka olnud. Väga miinimumprogramm on ikka tehtud saanud.
Sageli ma isegi mõtlen jooksu ajal, mida kõike sellest tänasest jooksust kirjutada võiks ja saaks, Ning häid pealkirju on ka päris palju vahepeal olnud... Aga vot kui oled koju jõudnud ja pesus ära käinud ja koduseid toimetusi teed.... Siis kuidagi vaibub see bloginduse värk jälle.
Põhiliselt on lauaarvuti praegu abikaasa rida. Mulle sobib. Ma uurin omi asju tahvlist natuke ja töö juures on lauaarvuti nagunii. Aga vot töö juures kirjutada ei jõua ja tahvli kirjutada ei ole eriti mugav. Ning nii need päevad lähevad.
Mis ma selle vahepealse kuu jooksul siis teinud olen...
Nädal 21-27.03 - kõndimisi oli, kuid ainus normaalne spordina kirja minev linnuke jäi pühapäeva. Olime Tartus ja käisime mehega koos Ihastes jooksmas natuke. Ilm oli ilus, kuid minu enesetunne niru ja jaks nullilähedane.
Nädal 28.03-03.04 - Lihavõttejärgne nädal. Esmaspäeval oli pojal koolis riigipüha ja mina võtsin töö juurest vaba päeva. Nii ei ole küll väga ilus, kuid kui tööandja on võimaldanud võtta aasta jooksul kolm tervisepäeva, siis... Eelmisel aastal hoidsin teisi, et kui jään haigeks või kui läheb tarvis. Lõpptulemsuena jäid kaks neist kasutamata, sest äkki oli detsember ja lihtsalt ei olnud enam võimalust... Seega siis - hoolitsesime mu tervise eest. Ilm oli ilus ja tegin viimase aja tavapärasest veidi pikema jooksuotsa. 10,2km. Kerge ei olnud, aga täitsa mõnus oli küll. seda ma veel mäletan.
Teisipäeval samuti väike jooksuots ning hiljem veel jalutuskäik poetiiruga.
Ja siis pühapäev Saaremaal. Kõigepealt kilomeetrine ring koos lastega (tirts on veendumusel, et tema tahab hakata maratoni jooksma ning selleks peab ta trenni tegema. Poissi üritan ise kaasa vedada, sest talle kulub see ära). Seejärel veel seitsmekilomeetrine ringike vana lasteaia teel. Üks kits vaatas mind pikalt enda poole jooksmas sellise näoga, et "mida sa idikas jooksed, jahimehi ei ole!" Ja astus siis minema sellise rõhutatult aeglase ja rahuliku sammuga... Mõnus päev, mõnus jooks.
Nädal 4-10.04 - kaks jooksukest, neljapäeval ja pühapäeval. Mõlemal minu standardringike kuus kilomeetrit. Ei mingeid emotsioone. Lühike dress ja mõnus tunne, kuid rasked jooksud (pahkluud kipuvad kurtma, et neil on 5kg suurem koorem vedada, kui peaks olema).
ja Nädal 11-17.04 - Nädala algus on kantud halvast emotsioonist. Esmaspäeval jooksuringike. Ilm oli mõnus, enesetundel polnud viga, Tegin veidi pikemalt Järvevana ääres ja siis äkki andis sisikond tunda, et midagi on valesti. Ots ümber ja kodu poole, aga koju ma ei jõudnud. Sõna otseses mõtets helistasin endale mehe järgi. Ja aru ei saa, millest tuleb olukord, et seedimine äkki kõhu niimoodi valutama lööb, et silme eest must ja kõht momentaalselt lahti. ning kui veel liikuda plaanid siis... Nojah...On seda mõned korrad varemgi aegade jooksul olnud ning ühtki seaduspärasust tekkeks ma leidnud ei ole. Seega siis 6,8km.
Teisipäeval ja neljapäeval tavapärane ring 6km. Poja rattaga kaasas. Neljapäeval tuli ka kõhuvalu taas jooksu ajal. Õnneks olime juba peaaegu kodus, surusin hambad risti ja silkasime otse üle mänguväljaku lõigates lõpuni. Aga emotsioonid nädalast jube nirud.
Õnneks tuli pühapäev, mis andis suurepärase lõppakordi.
Sageli ma isegi mõtlen jooksu ajal, mida kõike sellest tänasest jooksust kirjutada võiks ja saaks, Ning häid pealkirju on ka päris palju vahepeal olnud... Aga vot kui oled koju jõudnud ja pesus ära käinud ja koduseid toimetusi teed.... Siis kuidagi vaibub see bloginduse värk jälle.
Põhiliselt on lauaarvuti praegu abikaasa rida. Mulle sobib. Ma uurin omi asju tahvlist natuke ja töö juures on lauaarvuti nagunii. Aga vot töö juures kirjutada ei jõua ja tahvli kirjutada ei ole eriti mugav. Ning nii need päevad lähevad.
Mis ma selle vahepealse kuu jooksul siis teinud olen...
Nädal 21-27.03 - kõndimisi oli, kuid ainus normaalne spordina kirja minev linnuke jäi pühapäeva. Olime Tartus ja käisime mehega koos Ihastes jooksmas natuke. Ilm oli ilus, kuid minu enesetunne niru ja jaks nullilähedane.
Nädal 28.03-03.04 - Lihavõttejärgne nädal. Esmaspäeval oli pojal koolis riigipüha ja mina võtsin töö juurest vaba päeva. Nii ei ole küll väga ilus, kuid kui tööandja on võimaldanud võtta aasta jooksul kolm tervisepäeva, siis... Eelmisel aastal hoidsin teisi, et kui jään haigeks või kui läheb tarvis. Lõpptulemsuena jäid kaks neist kasutamata, sest äkki oli detsember ja lihtsalt ei olnud enam võimalust... Seega siis - hoolitsesime mu tervise eest. Ilm oli ilus ja tegin viimase aja tavapärasest veidi pikema jooksuotsa. 10,2km. Kerge ei olnud, aga täitsa mõnus oli küll. seda ma veel mäletan.
Teisipäeval samuti väike jooksuots ning hiljem veel jalutuskäik poetiiruga.
Ja siis pühapäev Saaremaal. Kõigepealt kilomeetrine ring koos lastega (tirts on veendumusel, et tema tahab hakata maratoni jooksma ning selleks peab ta trenni tegema. Poissi üritan ise kaasa vedada, sest talle kulub see ära). Seejärel veel seitsmekilomeetrine ringike vana lasteaia teel. Üks kits vaatas mind pikalt enda poole jooksmas sellise näoga, et "mida sa idikas jooksed, jahimehi ei ole!" Ja astus siis minema sellise rõhutatult aeglase ja rahuliku sammuga... Mõnus päev, mõnus jooks.
Nädal 4-10.04 - kaks jooksukest, neljapäeval ja pühapäeval. Mõlemal minu standardringike kuus kilomeetrit. Ei mingeid emotsioone. Lühike dress ja mõnus tunne, kuid rasked jooksud (pahkluud kipuvad kurtma, et neil on 5kg suurem koorem vedada, kui peaks olema).
ja Nädal 11-17.04 - Nädala algus on kantud halvast emotsioonist. Esmaspäeval jooksuringike. Ilm oli mõnus, enesetundel polnud viga, Tegin veidi pikemalt Järvevana ääres ja siis äkki andis sisikond tunda, et midagi on valesti. Ots ümber ja kodu poole, aga koju ma ei jõudnud. Sõna otseses mõtets helistasin endale mehe järgi. Ja aru ei saa, millest tuleb olukord, et seedimine äkki kõhu niimoodi valutama lööb, et silme eest must ja kõht momentaalselt lahti. ning kui veel liikuda plaanid siis... Nojah...On seda mõned korrad varemgi aegade jooksul olnud ning ühtki seaduspärasust tekkeks ma leidnud ei ole. Seega siis 6,8km.
Teisipäeval ja neljapäeval tavapärane ring 6km. Poja rattaga kaasas. Neljapäeval tuli ka kõhuvalu taas jooksu ajal. Õnneks olime juba peaaegu kodus, surusin hambad risti ja silkasime otse üle mänguväljaku lõigates lõpuni. Aga emotsioonid nädalast jube nirud.
Õnneks tuli pühapäev, mis andis suurepärase lõppakordi.
Subscribe to:
Posts (Atom)