Täna siis linnajooks minu sünnilinna sünnipäeva tähistamiseks. Kooliajal ei mõelnud kunagi sellele, miks selline jooks toimub...
Ilm oli suurepärane. Hommikul vanematekodus toppisin ikka endale dressipluusi kotti ja lastele joped... Aga kasutamise tarvidust ei tekkinud.
Kõigepealt lastejooks. Esmalt koolieelikud. Piiga võimles hoolega ja lidus tublisti. Ning kümmekond minutit hiljem (kui kõige tillemadki eelikud olid koos vanematega lõppu jõudnud ja oma medalid kätte saanud) anti start suurematele, kes juba koolis käisid. Poja oli suht viimaste hulgas ja veidi tegi see teda korraks nukraks. Rääkisime siis aga jälle,et just sellepärast ma teda jooksma meelitangi, et tuleb südant harjutada ning vastupidavust treenida....
Kohe peale lastejooksu sõitsime haiglasse. Lõpuks ometi sai pojale korralik suvesoeng taas pähe ja "lehvivad lokid" likvideeritud. Ning tagasi kesklinna umbes- täpselt selleks ajaks, kui mul hakkas olema paras aeg soojendusele minna. Õnneks sain mehelt kinnitust omaenda mõttele, et ma olen pigem kergelt soojenev ning jätsin dressika autosse. Starti lühikese pluusiga ja oi-kui-õige mõte see oli!
Soojendus ja kõned. Ei ole just palju neid jookse, kus stardinumbrid jagatakse registreerumise järjekorra alusel ning stardikoridoris kutsutakse lahkelt ette kõiki neid, kes tahaksid eelmise aasta võitjale konkurentsi pakkuda. :)
Küsitlus - kes jookseb esimest korda, käsi püsti, kes teist, käsi püsti. Aga kes kolmekümne viiendat? Minu lähedalt tõuseb üks käsi. Mu kehalise kasvatuse õpetaja kooliajast! Umbes kaks korda suurem, kui toona. :D
Start. Algul linta-lonta, nagu ikka, siis veidi kiiremaks. Kaubamaja ees kiikan kella - 5:43 - kiirevõitu nagu... kilomeetripiiksu ei märka. Kui viie kilomeetri jooksjad metsa vahele keeravad, lähen neile peaaegu järgi (sest varasematel kodadel on kõik sealtkaudu läinud), kuid märkan viga peaaegu kohe ja saan tagasi õigele rajale. Pika distantsi jooksjad lähevad otse. Sadakond meetrit eespool on "pisike roosa pamp" . Neiu väga varateismeline, pigem äkki isegi kusagil kümne ringis.... Sibab kiirelt. Siban järgi ja mõtlen tirtsust, kes unistab sellest, et tema hakkab maratoni jooksma. Äkki viie-kuue aasta pärast sibab tema koos minuga....?
Kaks kilomeetrit saab täis. Jõuan järgi ühele noormehele, kes just kõndima jääb. Ütlen talle, et "Jõuab-jõuab, mina ju ka jõuan". Aga ta siiski arvas, et eilne pidu on jälje jätnud ja kõnnib edasi.
Kolm-pool kilomeetrit. Tempo on endiselt kiire. Joogipunkt. Läheb kiirelt ja edukalt. Kuidagi kujuneb läbi terve jooksu nii, et minu ees on suht pikk tühi maa ja minu taga on inimesed. Aeg-ajalt jääb eest keegi tahapoole ja siis saan taas kellestki mööda. Neljandal kilomeetril on fotograaf. Mõtlen, et olen liiga kaua enda kohta praegusel hetkel tavatus tempos jooksnud, aga kange kiusatus on jätkata. Noh, et kuidas sa ikka lonkima hakkad, kui oled kellestki just mööda läinud... Väike roosa pamp seob tossupaela. Kuid saab end korda ja sibab edasi. Varsti jääb ta küll hetkeks kõndima, kuid enne kui päris järgi jõuan, lidub edasi. Teeb sedasama, mida ma isegi veel 2005 poolmaratonil - kiire jooks-kõnd-kiire jooks. Tegelikult üsna tappev kombo. Aga noortel tuleb kuidagi hästi ja loomulikult välja.
Kuues kilomeeter. Keerame Aia tänavale. Kogu see natuke tuult, mis üldse puhub, puhub nüüd vastu. Lisaks natuke ülesmäge (Kuressaare "mäed" eksole...). Tunnen, et olen väsinud. Kuid teadmine, et Aia tänava teises otsas on joogipunkt ootamas, parandab veidi-veidi enesetunnet. Pisike roosa pamp on must ikka vahelduva eduga viiekümne kuni saja meetri kaugusel. Joogipunkt. Ja siis väikseid tänavaid pidi suund lossile. Ja nüüd, kui oleks vaja energiat, et munakivide ja kõnnitee äärekividega hakkama saada, tunne, et jalgade asmele hakkavad tekkima keedumakaronid. Kuid ned makaronid kuulavad veel mu sõna ja nii me kõik koos lõpu poole lippame. Ikka veel üle mõistuse kiirelt.
Spa juures on mees põnnidega. Patsu löömine ja kohtume finishis. Vahepeal kadunud olnud roosa pamp paistab kohe teisel pool lahte. Ja ma lähen järgi. Jõuan päris lähedale kahele eesjooksvale neiule. Teisel neist on müts peas ja paksud pikad dressid seljas. Ma tõesti ei saa aru, kuidas ta suudab. Mõnel tuulevaiksel hetkel on mul oma lühikestes dressides tunne, et sulan ära, kui kevadpäike pähe sirab.
Lossihoovi keerates lendavad mööda kolm noormeest. Mul on hea meel tõdeda,et minust on mööda läinud ainult need kolm (+veel kaks, kellest ise esimeses joogipunktos mööda läksin).
Lõpuni on kilomeeter. Ma olen jõhkralt väsinud, kuid samas on jube hea tuju ja tegelikult ka olusid arvestades hea enesetunne. Ning selle kilomeetriga saan ma hakkama, pargist välja, kurvist mööda. Maapinnal on lastejooksu stardijoon. Issand - kas nad tõesti jooksid niiiiii pika maa? Lõpuni on veel mingi sadaviiskümmend meetrit. Hakkan kiirendama. Ühest neiust möödudes teen ettepaneku, et "kiirendame?", kuid ta arvab, et ei jaksa. Neidudepaar mütsiga aga kiirendab ja nende ees olev noormees samuti. Ja nii me üle finishijoone järjest jõuamegi. Saan medali ja kell on ka meeles peaaegu kohe kinni panna.
Olen megarahul. Ma ei arvanud, et suudan üleüldse praegu sellist tempot arendada (tavapäraselt 40-60 sek kilomeetrile aeglasemalt liikudes ei ole mul märkimisväärselt värskemat minekut. Olen ikka läbi nagu Läti raha, kui 6 kilti lõppeb). Aga täna pidasin ma lõpuni vastu! Oli raske, kuid sain hakkama! Uhke!
Ja õhtul kella pealt jooksu arvutisse sikutades avastan, et esimene (liiga kiire) kilometer osutub kogu jooksu aeglaseimaks kilomeetriks...
Ametlikult siis 10km ja ametlik aeg 55:39,6. Garmin mõõtis maaks 9,82km.https://connect.garmin.com/modern/activity/1148263273
Olen üldarvestuses 27 naine ja 10 seenior. Ei ole vist kunagi nii ees olnud. :)
No comments:
Post a Comment