Vahepealne aeg

No tegelikult ma olen natukene looder olemise kõrvalt tubli ka olnud. Väga miinimumprogramm on ikka tehtud saanud.

Sageli ma isegi mõtlen jooksu ajal, mida kõike sellest tänasest jooksust kirjutada võiks ja saaks, Ning häid pealkirju on ka päris palju vahepeal olnud... Aga vot kui oled koju jõudnud ja pesus ära käinud ja koduseid toimetusi teed.... Siis kuidagi vaibub see bloginduse värk jälle.

Põhiliselt on lauaarvuti praegu abikaasa rida. Mulle sobib. Ma uurin omi asju tahvlist natuke ja töö juures on lauaarvuti nagunii. Aga vot töö juures kirjutada ei jõua ja tahvli kirjutada ei ole eriti mugav. Ning nii need päevad lähevad.

Mis ma selle vahepealse kuu jooksul siis teinud olen...

Nädal 21-27.03 - kõndimisi oli, kuid ainus normaalne spordina kirja minev linnuke jäi pühapäeva. Olime Tartus ja käisime mehega koos Ihastes jooksmas natuke. Ilm oli ilus, kuid minu enesetunne niru ja jaks nullilähedane.

Nädal 28.03-03.04 - Lihavõttejärgne nädal. Esmaspäeval oli pojal koolis riigipüha ja mina võtsin töö juurest vaba päeva. Nii ei ole küll väga ilus, kuid kui tööandja on võimaldanud võtta aasta jooksul kolm tervisepäeva, siis... Eelmisel aastal hoidsin teisi, et kui jään haigeks või kui läheb tarvis. Lõpptulemsuena jäid kaks neist kasutamata, sest äkki oli detsember ja lihtsalt ei olnud enam võimalust... Seega siis - hoolitsesime mu tervise eest. Ilm oli ilus ja tegin viimase aja tavapärasest veidi pikema jooksuotsa. 10,2km. Kerge ei olnud, aga täitsa mõnus oli küll. seda ma veel mäletan.
Teisipäeval samuti väike jooksuots ning hiljem veel jalutuskäik poetiiruga.
Ja siis pühapäev Saaremaal. Kõigepealt kilomeetrine ring koos lastega (tirts on veendumusel, et tema tahab hakata maratoni jooksma ning selleks peab ta trenni tegema. Poissi üritan ise kaasa vedada, sest talle kulub see ära). Seejärel veel seitsmekilomeetrine ringike vana lasteaia teel. Üks kits vaatas mind pikalt enda poole jooksmas sellise näoga, et "mida sa idikas jooksed, jahimehi ei ole!" Ja astus siis minema sellise rõhutatult aeglase ja rahuliku sammuga... Mõnus päev, mõnus jooks.

Nädal 4-10.04 - kaks jooksukest, neljapäeval ja pühapäeval. Mõlemal minu standardringike kuus kilomeetrit. Ei mingeid emotsioone. Lühike dress ja mõnus tunne, kuid rasked jooksud (pahkluud kipuvad kurtma, et neil on 5kg suurem koorem vedada, kui peaks olema).

ja Nädal 11-17.04 - Nädala algus on kantud halvast emotsioonist. Esmaspäeval jooksuringike. Ilm oli mõnus, enesetundel polnud viga, Tegin veidi pikemalt Järvevana ääres ja siis äkki andis sisikond tunda, et midagi on valesti. Ots ümber ja kodu poole, aga koju ma ei jõudnud. Sõna otseses mõtets helistasin endale mehe järgi. Ja aru ei saa, millest tuleb olukord, et seedimine äkki kõhu niimoodi valutama lööb, et silme eest must ja kõht momentaalselt lahti. ning kui veel liikuda plaanid siis... Nojah...On seda mõned korrad varemgi aegade jooksul olnud ning ühtki seaduspärasust tekkeks ma leidnud ei ole. Seega siis 6,8km.
Teisipäeval ja neljapäeval tavapärane ring 6km. Poja rattaga kaasas. Neljapäeval tuli ka kõhuvalu taas jooksu ajal. Õnneks olime juba peaaegu kodus, surusin hambad risti ja silkasime otse üle mänguväljaku lõigates lõpuni. Aga emotsioonid nädalast jube nirud.
Õnneks tuli pühapäev, mis andis suurepärase lõppakordi.