30.juuni - Hüvastijätt juuniga

Eile oli laiskus. Täna oli sant enesetunne. Kuid täna siiski ajasin riided selga ning läksin veidi sibama. Ilm oli soe. Algus oli raske. Väsimust oli olnud, kuid minekut ka mitte. Tempo aeglane, peavalu "trampis" sammude rütmis edasi... Aga vaikselt läks paremaks. Ja veidi-veidi kiiremaks ka. Kokkuvõttes on hea meel, et käisin.
8,8km ja 58min. http://connect.garmin.com/activity/335464520

26.juuni - Järvevanal avastamas

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et tegelikult ei olnud mul üldse eile viitsimist jooksma minna. Palav. Õhku polnud. Pikad tööpäevad üksi. Ja juba mõnda aega polnud harjumust õhtul selle nimel tegutseda, et jooksma minna. Kuid otsustasin siiski tubli olla ja kui põnnid voodis, sikutasin dressid selga.

Soe oli tõesti ning isegi üheksast õhtul ei liikunud õhk üleüldse. Juua muidugi kaasas ei olnud ning üsna varsti leemendasin higist. Tempo aeglane, olemine mitte kõige mõnusam. Kuid samal ajal oli selline joovastavalt lahe tunne jälle jooksmas olla. Et mitte tekitada kiusatust tagasikeeramiste ja ringide arvu koha pealt, otsustasin suunduda Järvevana teele uurimisretkele. Teadsin, et kusagil seal peavad ju olema kergliiklusteede tunnelid. No igatahes autode peale-mahasõidu juurest ma neid endiselt ei leidnud. Sibasin siis risti üle Järvevana ja hakkasin mööda kergliiklusteed vasakule minema - et varem või hiljem pean ma ju tunnelini jõudma. Jõudsin hiljem. :) Olin juba jõudnud asja olemasolus kahtlema hakata, kui silmapiirile ilmus. Sibasin alla... trellid ees. See tähendab, et sõidutee alt sain läbi, kuid raudtee alt läbi minev osa oli suletud. Lippasin teisel pool teed bussiputka ümber ringikese ja suundusin tagasi. Kui nii, siis nii, olukord pooleldi selge. Pooleldi sellepärast, et mul ei ole udu-aimu ka, kuhu see tunnel teisel pool raudteed peaks välja jõudma. Kaardi pealt seal teed ei paista. Filtri tee on kinni, ei saa vaatama ka minna. :) Sibasin siis tagasi ja "voilaa", teine tunnel. Otse Veerenni mahasõidu juures. Ja täiesti avatud ka. Lahe! Uued võimalused jooksma minekuks. Nüüd on olemas mõistlik variant Järve metsa lippamiseks. Kuigi peab mainima, et juba praegu on näha, et see mõistlik variant on võimalikult odavalt ja mitte eriti ratsionaalselt planeeritud. Mille muuga seletada seda, et kuigi on olnud valdavalt kuivad ilmad mõne paduvihmahooga, olid tunnelite põrandad ligedad ja libedad. Natuke tõsisem vihm või suurem sula muudab tunneli läbimise ilmselt üsna keerukaks ettevõtmiseks.

Igatahes oli mõnus aeglane sibamine. 7,4km ja 48min http://connect.garmin.com/activity/333679132

22.juuni - Jaanipäevajooks Saaremaal

Teadagi tassisin ma optimistlikult Saarde minnes jooksuriided kaasa. Oli küll palju muud tegemist, kuid laupäeval siiski jäid lapsed voodisse vanaema valve alla (oli ähvardus-kokkulepe, et kui lõunauinakut ei tehta, siis õhtul jaanitulele ka ei mida) ja meie mehega läksime sibama.

Otsustasime alustada "taganttuule suunal". Ei oskagi hinnata, oli see õige või vale otsus. Ilmselt nii ja naa. Esialgu oli lihtne ja hea. Tempo aeglane, samm kerge ja olemine mõnus. Lobisesin loomulikult rohkem, kui tarvis oleks olnud, kuid ka see ei seganud. Tombale jõudes ots ümber ja tuldud teed tagasi. Siis selgus, et tuul oli iiliti ikka täiesti tugev. Anglamäel, päris lõpu eel, ma isegi naersin korra, et tee mis tahad - jään seisma, sest vastutuult liikuda ei jaksa :) Aga liikusime siiski - veel aeglasemalt, kuid visalt. Tuul oli küll tugev, kuid omamoodi mõnus. Mõnes kohas tuulevarju jõudes oli tunne nagu kotis. Sellistel hetkedel mõtlesin austuse ja kaastundega nendele, kes Pärnus maratonirajal...

44 min ja 6,5km http://connect.garmin.com/activity/333582300

Laulasmaa ultra 2013 – Mission to survive

Üki, kaksi, kommi, nommi, ilus, parasjagu, supsti, ikka edasi, võta meetreid, null pole number, üle poole ringi, tosin, kuraditosin, harju keskmine, viska viis, naerata, anna minna, naksti, viska varvast, ühesõnaga, ring lõppeb algamiseks*

Millest siis alustada. Sellest, et kui suslikud Saaremaale viidud ja ise paduvihmas tagasi sõitsime... Vist rohkem kui pool teed halasin abikaasale, kuidas ma ikka tõepoolest ja üleüldse ei ole vihmas jooksja. Ja kuidas ma ei armasta vihmas jooksmist. Ja üleüldse, mul ei ole ju midagi selgagi panna, kui vihma sajab... Õhtul asju pakkides mõtlesin siis hoolega külmale ja soojale ja päikesepaistele ja millele kõigele ning tulemuseks kaks suurt kotti. :D

Hommikul tegi abikaasa mulle kaerahelbeputru ning mina pakkisin asju ümber. No et natukenegi vähem amatöör välja paista ja ühe kotiga hakkama saada. Õnnestus.

Kohale jõudsime veidi enne poolt kümmet. Number kõhu peale, kell tööle ja pleier taskusse ning valmis ma olingi. Juhendid korraldajatelt, kuidas mitte ära eksida, end hästi tunda ja ellu jääda. Ja siis oligi start.

Esimene ring: Julge pealehakkamine on pool võitu.

Sibasin peaaegu kõige taga. Kohe täitsa rahulikult. Ja siis mingi hetk langes pilk kellale. Hetke keskmine tempo: 6:10. Appi! Aeglasemalt, veel aeglasemalt. Esimese kilomeetri lõputõus. Peeter Vennikas võtab rahulikult. Ise viskab veel nalja, et küll jõuab mäest üles joosta küll, kui veidi soojenenud... Mulle meenub tuttava lause, mis võtab hästi kokku ka minu arusaamise ja maailmanägemise jooksu poole pealt: „Kui alguses aeglaselt joosta, siis olen lõpus samamoodi väsinud, aga finišon kaugemal...“ Nii ma siis vaikselt siban. Iga kord kella vaadates manitsen end vaiksemalt võtma. Egama ju tegelikult kiiresti liigugi, kuid minu kohta siiski täiesti arvestatav tempo. Pleier mängib vahvaid rahvaviise. Nägin kolm õhtut vaeva, et asi toimima saada, aga tulemus on suurepärane. Joogipunktid on mõnusad. Vichy mullivett kahjuks seekord ei ole. Jään sellega lõpuni hätta. Igas joogipunktis mängin loteriid, et mida võtta. Võtta aga on piisavalt. Vääna-Jõesuu tagasipöördekohale laskudes tuleb vastu härra, kellega eelmisel aastal koos jooksime. Täna on tema ikka palju kärmem. Aga selmet leiab ta igal kohtumisel aega mõne julgustava sõna ja lõpupoole isegi väikese jutuajamise jaoks. Oma üllatuseks ja rõõmuks avastan, et rahvas ei olegi väga palju mu'st ees (veel) ja ka seljatagant on veel mõned tulemas. Huvitav on see, et ma mäletasin rada. Aga samas ei mäletanud ka. Paljudes kohtades oli „ahhaaa“ moment, kuid samas ei mäletanud ma üleüldse, et see niiiii raske oleks olnud. Ilmselt nagu sünnitamisega – tead küll, et hull, aga kuniks see päris käes ei ole, ei ole mälestused üldsegi hirmsad. :P Tagasiteel olen väsinud, kuid sätin ikkagi jooksusammu. Peale stardi-finišiala Heliküla pöördepunkti poole sibades mõtlen taaskord, et 4,7km võib ikka ütlemata pikk olla... Aga see-eest ootab mind ees toitlustuspunkt, kus on ainsana Vichy mullivesi. Lahe! Poolmaraton saab tehtud ja suundun teisele ringile...

Teine ring: Vana ja väeti.

Jooksen, ma ikkagi jooksen. Küll märgatavalt aeglasemalt, kuid siiski.Mõtlen väikese hirmuga eesootavatele koledamatele kohtadele ja samaaegselt rõõmuga järgmisele joogipunktile, mis pole üleüldsegi kaugel. Ja siis ühel hetkel hakkab vasaku jala varvas valutama. Noo täitsa niimoodi, et ma hakkan aru saama, kuidas mõned endal pikkadel jooksudel varbaküüsi kaotavad. Ainult et – minuga ju nii ei juhtu. Nõme tunne. Türisalu pangal on mehe auto, aga meest ei ole. No mida... Lahke neiu leiab varbale plaastri (muuseas, see sunnik näeb täitsa hea välja – varvas ma mõtlen) ja elu läheb veidi roosamaks. Joogipunktist tagasiteel... Auto on, meest pole. Koledad mõtted kipuvad pähe. Varbavalu enam ei kiusa – parema jala põlv hakkab valutama. Tunnen end nii vana ja vigase ja väetina. Kui mehega lõpuks kokku saame, selgub, et ta oli mulle vastu tulema hakanud pangal ja ilmselt läksime risti mööda teineteisest. Kivi langes südamelt. Ja samas tunnen ka, et mulle piisab mu pleierist. Jah, sellestsamast, mida ma nii hoolega ette valmistasin. Neli tundi ja natuke peale oli see tore, aga enam ma ei taha. Nüüd tulevad linnulaul ja mina üksi. :P Stardi-finišialale lähenedes leiab mind Meelis Koskaru, kes ruttab kella kolmeks starti. Sibame koos, ajame veidi juttu. Mõnus vaheldus. Telkide juurde jõudes vahetan teised tossud jalga ning kui lühikest otsa tegema lähen, selgub, et kell on juba üksjagu päris palju. Kõnnin kiirelt, joogipunktis nosin rahulikult ning tagasiteel... Jõuab pärale, et kohe-kohe tiksub täis eelmise aasta maratoni aeg! Kas ma olen siis sel aastal viletsam? Ja ma hakkan sibama. Miks minutid nii kiirelt liiguvad, kui on kiire? Ma ei siba, ma lausa lidun. :D Valmistan mõttes ette kaitsekõnet, et kui minut-kaks hiljem jõuan, siis äkki õnnestuks kohtunikke ära rääkida... Ja lidun edasi. Kui kohale jõuan, saavad kirja numbrid 5 tundi ja 39 minutit. Jube rahulolev on olla. Tõe huvides peab mainima, et „lidumise“ tempo oli umbes 7:20-7:25 kilomeetrile... Aga ma olin ikka päris vässa.

Nüüd on puhkeaeg. Viskan välivoodile pikali, sirutan jalgu. Mõnusssss... Ja siis pakutakse suppi. Täiesti suurepärane püreesupp. Ning umbes 50min hiljem olen ma valmis minema tegema seda, mis oli mu unistus ja eesmärk. Lähen kolmandale ringile.

Kolmas ring: Uskumatu tunne.

Lahkudes viskan mehele nalja, et kolme tunni pärast näeme. Ja et äkki ma jõuan isegi paarkümmend meetrit joosta. Ning nii üllatav, kui see kapole, ma tõesti jaksan joosta. Aeglaselt, kuid mõnus on. Terve esimene kilomeeter saab sibatud ja siis edasi vastavalt tundele – kiire kõnd ja jooks. Sõltub ka maastikust. Pöördekohale lähenedes hakkab põlv uuesti ja tugevamalt tunda andma, ning enda üllatuseks leian, et mäest üles kiirustada on lihtsam, kui mäest alla. Olen nagu väike puuhobune langustel. Laugematel nõlvadel vean sirget jalga järgi, järsematel pean aru, kas mitte tagumik ees alla minna. Aga kohale ma jõuan ja siis juba tagasitee. Kõik need sillad-purded-kraavid veel vaid üks kord ületada. Vähem hirmsamaks nad nende kordade jooksul küll ei muutunud. :) Ringi algul jätsin jope selga, sest jahe hakkas puhates. Üsna varsti sidusin selle puusadele. Tagasiteel luitemännikusse jõudes oli hea meel, et ta kaasas oli, sest täitsa jahe hakkas korraks. Taas jope selga ning natukese aja pärast jälle seljast ära.

Natuke müstiline on see, et kui teine ring oli meeletult raske ja mõtlesin, et miks ma ometigi tahtsin veel kolmandale minna... Siis kolmas ring oli lihtne. Põlvevalust ja kõigest muust hoolimata. Nii hea oli teadmine, et mul on aega maa ja ilm, et oma eesmärki täita, et võin kõndida ja lonkida ja tuhat imet teha ning ikka jõuan enne pimedat tagasi. Ja sedavõrra suurem oli rõõm ja kergus tunda, et ma ikka veel jaksasin ja tahtsin joosta... Ei oskagi seda sõnadesse panna. Lühikese otsa teeme mehega koos. Kiirel kõnnil. Ja kusagil seal kõndimise käigus sünnib teadmine, et see jääb täna viimaseks väikeseks ringiks. Et ma võiksin teha veel ühe või mõlemad lohutusringi ja ilmselt ka jaksaksin... Aga ma olen oma eesmärgi täitnud ja ma olen mega rahul!

Stardi-finišialasse jõudes teen rahulolevat rõõmukisa. Ma tegin seda! 63,3km on selja taga, ja ma olen iseendaga nii-mega-väga-rahul! Aeg 9 tundi ja 57min. Saan diplomi ja külmikumagneti ja korraliku portsu makarone ning kooki... Ja siis sõitsime koju. Peale dušši on fantastiline tunne. Ja ma ei tunne mingit kahetsust, et natuke rohkem ei jooksnud. Täna veel ei oleks ma tahtnud seda rada pimedas läbida (isegi valges on see kunsttükk minu jaoks). Kuid mul oli lamp igaks juhuks juba kaasas. Nii et kunagi tulevikus... mine teea.

Parem põlv valutas öösel. Kuid hommikuks andis järgi ja tunne on selline, et homme võiks ilmselt jooksma minna. Natuke. :)

*hüüdlaused kilomeetripostidel.

10.juuni - Aeglane olla pole häbiasi...(?)

Eile õhtul taas jooksmas. Kui lasteaiaringil põnne kokku kogudes laus-paduvihmas lidusin kontsadel, siis ei tekkinud tunnet, et jooksma minna saaks/tahaks. Vitsutasin veel korraliku õhtusöögi, kui selle lõpuks valmis sain. Aga siis jäi vihm järgi ja aknast vaadates tundus ilm peaaegu et ilus. Ning põnnid läksid korralikult voodisse ja... No otse patt oleks olnud minemata jätta.

Ikka lühikeses pluusis. Sest dressikaga oleks palav (pluss see veel kleepub hirmasti, kui veidi higiseks saab), aga pika varrukaga pluusi mul ei ole. Täiesti hirmuga mõtlen Ultra riietuse osa peale. Mul ei ole mõnusat soojemat riiet. Ehk siis "appi, mul ei ole midagi selga panna!". Pika varrukaga pluusi peale olen mõelnud, kuid need on ikka meeletult kallid. No ei raatsi ma 50+ raha magama panna. Mõtlesin, et laenan mehe oma - käärin varrukad üles ja kärab küll :P Aga "sigastel" asjaoludel on ka see pluusi lahkunud oma oletatavast asukohast. Seega - nulliring.
Õnneks ei olnudki külm. Alguses oli veidi-veidi jahe, kuid läks paremaks.

Teadsin juba ette, et väga pikalt ei jookse. Esimene kilomeeter kiire. Teine - kiirem kui tavaliselt. Kolmas - juba peaaegu tavaline... Ja siis tuli mõte proovida jälle kiiremini. Et kui nagunii lühidalt teen, prooviks siis veidi kärmemini. Ühest küljest õnnestusin: Iga järgnev kilomeeter oli kiirem eelmisest. Kuues ja seitsmes isegi juba "nagu päris". Aga kokkuvõttes... kokkuvõttes tundsin ma täiesti selgelt oma praeguseid piire. Ja see tähendab, et ma ei suudaks 5km praegu vist isegi poole tunniga ära joosta. Aasta tagasi oleksin ma olnud valmis välja käima veksli, et "luban, et saan 5km'ga hakkama vähemalt 28min jooksul". Ja 10km umbes tunniga. Aga nüüd enam mitte. Reaalselt mõeldes saan aru, et vanus ja kõik muu võtab oma, aga... aga mõnel väikesel hetkel mõtlen nende tegijate peale, kes on avalikult välja öelnud, et "mis mõttega nii aeglaselt üldse jooksurajale kohmitsema tullakse". Ja kui ma siis mõtlen, et alles aasta tagasi olin ma ikka enda kohta päris palju kiirem... Siis tekib veidi lootusetu tunne. Isegi kui ma ei ole tempost huvitatud. Absurdne.

Aga jah - eile mõnus jooks ja ise olen rahul. 7,3km ja 43min 28sek. http://connect.garmin.com/activity/326011255

Ja kui keegi teab kedagi, kes tahaks "sponsoreerida" pikkade varrukatega pluusi koha pealt ühte aeglast vudijat, siis ma võin lahkelt tema kontakte jagada. :D

08.juuni - Tujukus ei aita...

Teisipäeval planeeritud mittejooksmise päev. Kolmapäeval ajasid põnnid mind hulluks ja kui nad lõpuks paiku pool kümme voodisse said, tundus kell korralikuks jooksmiseks juba liiga palju. Neljapäev... elu tuli vahele ja nii see jäi.
Reedel plaanisin juba poolest päevast õhtust jooksmist ja järjekordselt suutsid põnnid selliseid sigadusi korraldada, et nutma ajas. Kui nad lõpuks voodis olid, siis võitlesid minu sees kaks pahalast. Üks ütles, et mine - jookse ja ole rahumeeles tige. Teine piiksus vastu, et ära mine - olegi nii tige nagu sa oled ja vot kiusu pärast ära mine! Tobe, eks. Pool-vihaga tõmbasin lõpuks riided selga ja läksin. Ausalt öeldes sai taaskord kinnitust fakt, et viha ei ole jooksmisel parim kaaslane. Aga vaikselt läks paremaks. Ning iseenesest joosta oli päris mõnus.
1h ja 5min ning 10km http://connect.garmin.com/activity/324275406

Täna väike kiire ots - pojaga koos. Tema sõitis rattaga, mina sibasin. Samal ajal õppisime liiklusreegleid ja -kombeid. Täitsa hästi tuli välja. 26min, 4km.

3.juuni - Sume suveõhtu

Lapsed voodisse ja jooksma.
Kuni kell satelliite otsis, kuulasin A'Le Coq arenalt kostvat jalgpallilärmi. Siis panin aga oma laulu mängima - vutt pole minu teema. :)
Väga vastuoluline jooks. Väga vastuoluline õhtu. Soe, sume tuuletu. Samas mõnus, mitte lämmatav. Juba algusest saadik hakkas vasak jalg veidralt käituma. Ja see ei olnud meeldib. Algul pahkluust ja siis säärt pidi üles liikus väsimuse ja valu segu ning mingil hetkel hakkas hooti sellist vastikut närvivalu moodi jutti läbi viskama, et hetketi oli tunne, et kui toetumise hetkel peaks sama valujutt tulema, siis kaob jalg alt ära. Aga ei kadunud ja tegelikult läks "mida lõpu poole, seda paremaks" jälle. Nagu alati.
Jooks oli aeglane. Samas ei olnud kerge.
Enesetunne ei olnud halb. Samas ei olnud mul üldse hea olla.
Aga päris kokkuvõttes oli täisa mõnus jooks.

Tagasi jõudes tegin oma sada kükki pargiservas (ehmatades ühte jalutuskäigul olevat minikoerakest :P). Plaan oli veel ka kõhulihaste harjutused ära teha, mida proovin juurutada, kuid sääskede invasioon sundis mind sellest plaanist loobuma. Lippasin trepist üles ja tegin viimased harjutused toas.

1 tund ja 3min ja 9,5km http://connect.garmin.com/activity/322498916

01.juuni - Lastekaitsepäev

Ja minu nimepäev. Ilmselt seetõttu ma lapsemeelne olengi.

Reedene jooks jäi ära lapseliku pahameelehoo pärast. Eile ei olnud sugugi parem päev. No ei ole ma seltskonna-inimene. Vanalinnapäevad võivad küll toredad olla, aga ainult tagantjärgi (päris tükk aega tagantjärgi), sest seal rahvamassi sees... Uuuuhhhhh... No aga igatahes eile oli meie pere Vanalinnapäevadel ja minul õhtul närvid krussis mis krussis.
Kell sai hommikul käele pandud ning pidas ilusti vastu terve päeva ja ka õhtul jooksmast tagasi jõudes oli pilt ilusti ees ja töö tehtud. Seega - kaksteist tundi on kinnitatud töökindlus hetkel küll. :) Mina rõõmus.

Õhtu oli meeletult soe. Ja sirelilõhnane. Kohati oli üllatavalt tugev tuul, kuid ka see oli soe ja pigem mõnus. Vägagi aeglases tempos mõnus kulgemine. Esimestel kilomeetritel nagu alati - veidi valusad ja väsinud pahkluud ja natuke tüdimust, kuid edasi läks juba mõnusalt.

Tund ja kolm minutit ning 9,5km. http://connect.garmin.com/activity/321293315